100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Peeter Helme ja tänase mõtte autor on Johannes Vares-Barbarus. Asutaniiski kirjanikkude koloonia, indiaanlaste neegrite üks tunta kõik kas või Pärdikute seas. Vähemalt NUT pärdikud ei kipu sulle seletama, et nad pärdikud ei ole. Kodumaaliste Orangutangidele on raske tõelikust silmaga nähtavaks teha. Johannes Vares-Barbarus on Eesti ajaloos kahtlemata probleemne kuju pehmelt öeldes kui öeldakse, et igas inimeses on kaks inimest üks, kes ta on päriselt ja teine. Kas ta tahaks olla? Muidugi võimatu öelda, kumb Vares Barbarus on see ehtsam ehedam kas poeeti arst või punavõimud täidesaatja? Võib-olla mõlemad, võib-olla polegi vahet? On ju tema kirjavahetusest mõttekaaslastega hästi teada, kui kitsaks ja ahtaks, pidas Vares Barbarus Eesti elu. Ei, kui üleliigseks ühe väikerahva oma riiki. Midagi sarnast tuleb välja ka tema 1927. aasta 25. maiga dateeritud kirjast Artur Ratsonile ja Marie Underile. Siin kurdab poeet kolleegidele Eesti rangutangide, kriitikute, teiste kirjanike ning Eesti kultuurielu rahastajate, otsustajate lolluse ja provintslikkuse üle. Ja ega ei saa ju ka päriselt öelda, nagu oleks Vares Barbarus eksinud. Sõdadevaheline Eesti oligi üksjagu provintslik ja tänapäevaga võrreldes maailmale palju suletum koht. Liiati suhtuti siin üsna tõrjuvalt Vares-Barbaruse enda kirjanduslikes ees kujudesse 20. sajandialguse vene uuenduslike poeetide loomingusse. Kuid Vares-Barbaruse kriitikas kodumaaliste orangutangi vastu on ka midagi ajatut ja tuttavat. Leidub meilgi piisavalt neid inimesi, kelle meelest mujal näiteks indiaanlaste, neegrite, kas või Pärdikute seas on rohi rohelisem ja taevas sinisem.