100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi ja tänase mõtte autor on Marju Lauristin. Lugeja alahindamine on pat, mis maksab kätte? See lause pärineb tsitaatide raamatust teada mõtelda, unistada. Jõuan, Marju Lauristin seda öelnud nii oma ajakirjanduse üliõpilastele, aga see kehtib üleüldse ja sobib igal ajal. Küsimus on muidugi tõsine, sest mitte keegi ei taha, et teda alahinnatakse, eriti aga veel kirjalikus tekstis. Elus tuleb ikka ette solvumisi, ikka vahest tunne, et mind on alahinnatud, miks küll nii, aga siis lähed kosja kosja koju ja mõtled, et loeks midagi mõnusat. Tuju läheks paremaks. Aga siis selgub, et raamatu autor alahindab mind samuti. See on tõesti pat. Kuidas seda mitte teha? Öelda on seda lihtne, aga teha väga keeruline, sest kõik inimesed on erilised ja ainulaadsed. Aga selle juures saavad nad asjadest ka erinevalt aru. Mõni saab rohkem aru, mõni vähem, mõni ei mõika üldse mitte midagi. Kuidas siis kirjutada nii, et ühtegi lugejat ei alahindaks, aga ka kedagi ei ülehindaks. Sest solvumine on kiire tulema, kui inimene tunneb, et ta ei saa aru. Lausekonstruktsioon juba ise murrab kaela, kogu jutt käib üle pea. Mis siis sellises olukorras ikkagi ette võtta. Vaino Vahing on andnud nõu, et kui kirjanik kirjutab, ta peab kõik kogussoutsiumi ära unustama. Jällegi lihtne öelda, teostada keerukas, sest ikka lipsab pähe mõte, mida ema arvab, mida sõber arvab, mida arvab kõige olulisem kriitik.