100 Eesti mõtet, vikerraadio on valinud välja 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina olen Urmas Vadi, tänase mõtte autor on Georg Lurich. Kas ei ole häbi selle pääle mõelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse? Nii ütleb meie üks kõige kuulsam maadleja aastal 1903. Selle kõlanud lause juurde lisab Georg Lurich. Omaenese mina jaoks mis inimese juures iga sammuga etteotsa tungib. Imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole. See mõte, et inimene võiks oma minaga tegeleda. On ju kena mõte küll. Eriti kui seda ütleb üks maadleja, kellest võiks arvata, et tema ainus soov on see, et kasvatan muskli suureks väänam vastase matile maha mauh. Või siis ikkagi oli Lurichi kahju nendest miljonitest, mis loomade peale kulutatakse. Eks see kahjutunne on tuttav meile kõigile, ütleme, et raha läheb valesse kohta. Iseäranis kurb, kui see oma raha kuhugi lihtsalt kaob ja seda juhtub. Aga pahameel tekib isegi siis, kui näiteks eurorahade eest tehakse midagi arusaamatut. Veelgi arusaamatum kui loomade tõuaretus. Ikka kuuleme nurinaid inimeste suust. Igavesti jääb eestlaste suust kõlama küsimus, kuhu kadus 10 miljonit see lasemeid rahus olla tõepoolest. Kus raha ometigi kadus, enne kui seda pole üles leitud, ei saame õnnelikud olla. Raha väärkasutamine, tekitaski luurichis viha ja vaenu, ehk see panigi ta võitlema ja omasuguste jässakate kujudega maadlema. Võime aimata, kuidas ta end enne matsi üles küttis, vaatas vastast, krigistas hambaid ja mõtles. Sina raha, raiskaja väärkasutaja kindlasti loobid raha tuulde või raiskad loomade tõu parandamise peale. Küll ma veel näitan sulle, kuidas rahaga ümber käia. Panen subpikali nagu jahukotti.