Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere, tänane stuudiokülaline on p-i Filimoonuv, kelle sulest ilmus hiljuti romaan Harryt on agaanovi surm ja ajatus alapealkirja või siis žanrimääratlusega libabiograafia. Ja see raamat on ilmunud eesti keeles Veronika Einberg tõlkes ja midagi ei ole parata, et kus sa siis paikned, kui sinu raamatud ilmuvad eesti keeles, aga kirjutad sa neid ju valmis vene keeles. Ma saan küsimusest küll aru, aga ma ei oska midagi vastata praegu paiknenud siin sinu vastaslaua taga, aga noh see minu paiknemine kirjanduse kaardil nii-öelda võib-olla sõltub viimastel aastatel rohkem üha rohkem ja rohkem raamatupoodide eelistustest, et ma isegi ise vaatan nagu huviga ja uudishimuga, kuhu mind pannakse, et mõnikord pannakse mind nagu eesti autorite hulka mõnikord hoopis siis tõlke-autorit Nende hulka, nii et nii ja naa. Aga sul endal ei ole sellega mingeid eelistusi või mingeid probleeme, ma ei mõtle selle peale nii palju, ma kindlasti usun, et olen eesti kirjanduse osa mingisugune, kus kohas osa täpsemalt paikneb ja mis, mis rollis osake mängib, see, seda pole mulle otsustada. No igatahes Harrington kaanovi surmi ajatus on mingis mõttes küll Tallinna romaan, seda küll ja linn mängib siin olulist rolli, kuigi määral ja kuigi tegevus läheb vahepeal mujale ka, aga Tallinn on siiski tähtis. Ja kui ma jäingi küsima endalt ja nüüd jõuan sinult, kui küsida, et mis on siin tähtsam, kas see on perekonnalugu, kas on ühe isiku ühe miljöölugu või äkki ongi õige Ta hoopis keskkonnaga siis mulle tundus, et see võib olla ka selline lihtne lahendus, aga kuidagi see keskkond näib siin olevat. Kõige tooni anda, see on jah, pigem keskkonnalugu ja pigem selline ajastu lugu, keskkonnaajastu, selline ühine lugu, teatud ringkondade lugu, kus mina isiklikult keerlesin teatud ajastul põhimõtteliselt seda võib nimetada ka veidi autobiograafiliseks looks aga ainult tinglikult. Pigem see on selline tagantjärgi vaatamine sellesama keskkonna peale ja selles oma vaeste peale. Aga mida sa mõtled, et autobiograafiline küll, aga ainult tinglikult? No sellepärast see pigem jutustab mitte miinust endast, vaid mõnedest neist inimestest, kes olid minu ümber tol ajal teatud ajal, millest see raamat räägib. Ja seda peategelast näiteks ei olnud üldse olemas, see on nagu selline tinglik ja, ja kokkuvõtlik kuju. Aga mõned kõrvaltegelastest on täiesti, nendel on täiesti olemas reaalsest elust võetud prototüübid. Kas keegi on ennast ära tundnud? No vot, siin ma pigem loodan, et mitte, aga noh Kes teab? Aga mis sa ise arvad, kas see, mida sa kirjeldad, see miljöö, mille kohta sa ütled? Millegipärast pseudo haritlased, nii et pseudo on sulgudes ja pseudopoeenlased jälle nii pseudo on sulgudes. Miks sa nimetad neid pseudoja, kas see miljöö on pigem tüüpiline või ebatüüpiline? See on pigem tüüpiline ja kui ma hakkasin seda raamatut kirjutama, ma panin endale eesmärgiks no enam-vähem kohaliku vene pseudoboheemlaslik keskkonna kirjeldamist miks pseudosellepärast, et nad ongi sellised, noh me, meie võib-olla olemegi sellised, ma ei tea, ma kogu aeg ütlen, nemad, aga kes teab, äkki ma ise ka olen seal samasugune. Et nende pseudohõimluses seisneb selles, et nad, et aina rohkem räägivad sellest, kui suured kultuuritegelased nad on ja kul suurt kultuurina teevad ja ja mis, mida oleks võinud teha, kui oleks neil see võimalus olemas. Aga noh, päriselt nad ei tee noh minu arust võib-olla ma ei saa selle selle sõna tähendusest õigesti aru. Minu arust boheemlane on see, kes lisaks joomingutele lisaks mitteformaalsetele, kohtingutele ja koosviibimistel ka teeb midagi kultuursel rinnal kultuursel alal nii-öelda. Aga need pseudopõhjeimlased ja pseudominu tuttavatest pseudo haritlased on sellised, kes ainult joovad ja ainult mõtisklevad ja jutlustajad sellest, kuidas nad oleksid tegelenud, kui oleksid neil võimalused antud. Nii aga kohe raamatu esimese peatüki esimesel leheküljel ju keegi siin ütleb ka, et Tallinna linn on kultuurilises mõttes äraneetud, siin ei toimu mitte kui midagi, siin ei saa mitte midagi sündida, ehk siis viga ei ole ju neis. Seda küll jah, aga see oli ka selline tsitaat, mille minu ellu viisid ta Tartu üliõpilased, kes võrdlesid niimoodi tinglikult Tallinna ja Tartu. Ja noh, Tartu kasuks ühe sõnaga. Aga samas see siit raamatust välja ei tule, selle sa oled ära jätnud. Sellest ma ei kirjutanud, sest tol ajal ma Tartus eriti ei käinud. Aga see raamat on siis kultuurikriitika? Ma ei ütleks, et see on kultuurikriitika puhtal kujul, aga see on pigem nende inimeste kriitika või irooniline kirjeldus, ütleksin mina, kes arvavad ennast kultuuri osaks. See on liiga liiga kõva sõna minu arust, kui keegi väidab enda kohta, et mina olen kultuuriinimene, mina olen osa kultuurist. Noh, ei pea selliseid asju üldse välja ütlema, neid asju peavad, et sinu eest ja siis sinu sinu kohta ütlema teised inimesed. Kui sa ise nii ütled, siis pigem sa oled naeruväärne. Ja see raamat on vist sellest Naeruväärsusest jah. No aga võib-olla siis räägimegi natukene konkreetsemalt. Raamatu pealkiri juba ütleb ära, et see räägib ühest mehest nimega hariton agaanov ja tal justkui on mingi tähtsus ja tähendus. Aga, aga see kõik on niimoodi ainult justkui. Täpselt nii ja Harritan on selline tegelane kes on nagu tõmbepunktiks kõikide nende kõrvaltegelaste jaoks, kelle hulgas on nii muusikuid kui ka kirjanikke kui ka kunstnikke. Ja põhimõtteliselt ta ise nagu otseses mõttes ei tee midagi, ta lihtsalt eksisteerib, ta eksisteerib sellise kultuurse inimesena ala sulgudes jällegi või, või jutumärkides ja ta lihtsalt on ta lihtsalt anda, lihtsalt on meeldiv inimene, kes oskab teistele meeldida ja kelle ümber kogu see tirin, vilin, nagu keerleb. No siit tekibki selline huvitav vastuolu, ta küll ise ei tee midagi ja see noh, väga ei vaeva teda ka, aga samal ajal on ta siiski äärmiselt vajalik nendele, kes teevad. Sest ta teeb mulje, ta teeb mulle, et, et nagu ta oleks üsna oluline tegelane, nagu ta oleks seesamakultuuriline inimene, kes sellest küll ise ei räägi, ta on vist ainuke, kes sellest ei räägi selles raamatus. Ja kõik teised arvavad, et ta on. Tal on selline, on, on selliseid inimesi ka tänapäeval on ja ka täiesti meie ajastul on kellel on selline võime, Etna Ta vaikivad väga, väga kuidas ma ütlen, väga, tähtsate nägudega ja need tähtsad vaikivad näod annavad teistele mulje, et nad ongi sellised tähtsad targad kultuurilises mõttes inimesed kes teavad sellest elust midagi, kes teavad sellest kultuurist midagi, kes teavad midagi sellest, kuidas peab raamatuid kirjutama, kuidas peab muusikat kirjutama ja nii edasi. Ja Harritoon on üks neist tolle seltskonna jaoks selline. Ja kõik, need teised on siis keerlemas tema ümber ja ootavad oma omakiirt, mis, mis tuleks sellest sellest suurest tähest. Üldiselt on ju kombeks öelda, et kirjanik peaks oma tegelasi armastama, aga kui ma sind praegu kuulan, siis mulle tundub, et see harit on, käib sulle suisa närvidele. Eiei Harritonime armastan küll, seal on mõned teised, kes, kes võib-olla käivad mu närvidele, aga Rita on täiesti selline, ta ei ole ju süüdi, et temaga nii käituti temaga, nii toimus. Ta on selline, kes lihtsalt noh, ujus nagu voolu peal ja ujus jõevooluga kaasa. Ja ta ei mõelnud sellest, et ta ei tahtnudki selline olla ja kui ta juba sattus sellisesse olukorda, siis siis no loobuma ka ei hakka, kui sind peetakse guruks ja geeniuseks ja nii edasi. Keegi ei hakka loobuma, ma usun Siin raamatus tegevus hargneb 90.-te Tallinnas ja see tähendab seda, et elu on mingis mõttes palju anarhistlikum võrreldes tänapäevaga ja ette tuleb igasuguseid põnevaid seiku. Seda küll ja noh, see on kindlasti ei, on täpselt nii, nagu mina seda mäletan 90.-te Tallinna kohta, sest noh, ma olin umbes ei tea, teismeline ja varasemates kahekümnendates tol ajal ja noh, nii palju, kui mina seda, seda elu mäletan ja nii, nii palju ta ta ongi. Võib-olla ta on Veideman, histlikum ka sellepärast, et tol ajal oli kindlasti mulle minu sõpradele-tuttavatele vähem raha kui praegu ja me ei saanud endale lubada asju, mis me saame praegu lubada ja ja kas see mõjus veidi arhistlikumalt. Sa valisid ettelugemiseks ühe koha, kus minnakse küll kuskile, kuhu ei saanud minna inimene, kellel on vähe raha, on, Seda küll, aga see jah, see lugu on mõnes mõttes ka kombinatsioon, sest see konkreetne vahejuhtum elus toimus vist küll kahe tuhandetes juba juba hiljem. Aga jah, see koht, see väike osa, väike ikka, räägib sellest, kui see peategelane Harriton viis ühte oma sõpra Narvast pärit järjekordse boheemlaslik botitševiewid stripiklubisse. Ning hästikasvatatud intelligentne botitšued hakkas sulatut välja ajama. Ta ütles valeerijale, et on poeet ja filosoof, et jah, raha teenib ta küll keevitajana töötades, kuid asi pole ju selles mitte see pole peamine ja mitte sellega pole määratud inimese väärtus. Et been, vaimumaailm on kogu sellest madalast materiaalsest distantsist palju tähtsam ning et ta loodab minna kui mitte inimkonna, siis vähemalt Tallinna ajalugu kui inimesena, kes on oluliselt rikastanud pealinna kultuurielu. Aga loe midagi oma loomingust ette, ei sattunud Valeria segadusse. Tüdrukut olid jah, hästi välja õpetaja tuntud ja drillitud selles mõttes, et ei tohi viimse hetkeni meelt heita ja tuleb kliendi elu vastu huvi tunda, eriti kui klient on maksujõuline. Tänu rahale, mis Harritoonali talle väljastanud, oli potid, Tšueff tol õhtul maksa jõuline kui mitte valeerijat täiesti rahuldaval määral, siis vähemalt osaliselt. Pealegi ei olnud ta ka ise selline mees, kes klaasis ülitaks ning muutus iga joodud napsiga aina lahkemaks sentimentaalse maks. Nii et üsna varsti lasite moraalinormid temast lahti ning ta hakkas pilduma lauale kalleid kokteile, mida valeerija oligi õigupoolest taotlenud. Ning jah, ta luges luulet, tõsi, algul natuke kohmetult, siis end kuidagi kokkuvõttes ja küüritades silmanurgast neiu poole, kes tegi huvitatud näo ja vaatas teda vaimustusest pärani silmi. Kogu see episood lõppeb natukene nukralt selle Narva noormehe jaoks. Aga see selleks midagi väga hullu ka ei juhtu. Aga miks ikkagi üheksakümnendad? Üheksakümnendad paistavad kuidagi üleöömoodi tulnud olevat, kas sa katsud selle moelainega kaasa minna? Ei, üheksakümnendad on sellepärast, et no kohe mitu põhjust on sellel üks põhjus on selline, et praegu ma vist taoliste inimestega enam ei suhtle. Praegu minu sõpradest minu tolleaegsest sõprades, kas on saanud, et noh, ütleme, et päris tegijad ikkagi teevad midagi küll nädalavahetustel, jätkavad samas vaimus, aga noh, vahepeal teevad midagi. Või siis, kui need jäidki sellisteks unistajateks ja pseudoHeimlastest, siis mina enam. Mul lihtsalt ei jätku enam aega nende jaoks. Ja siis mul oli endal huvitav kuidagi analüüsida oma oma tolleaegset elu ja, ja nagu saada aru, et kuidas ma liikunud olen ja kust ma lähtusin ja kuhu sattusin, kui sattusin kuskile. Selles mõttes on autobiograafiline raamat ja et ma analüüsisin enda keskkonda ja enda praktiliselt kogu minu vaba aeg tol ajal, kui ma olin 20 21 22, toimuski niimoodi, kuidas selles raamatus kirjeldatud on? Ja oligi üsna huvitav vaadata, kuhu see mind viis ja kuidas see mind viisija. Su raamat mingis mõttes algab väga kummaliselt, sa ütled kohe alguses ära, et Harriton Khanov sureb ära ja kas sa kartnud sellise ebatraditsioonilise lükkega põnevust kahandada? Ei, sest tegemist ei olnud ju selle Harritooni elulooga tegemist, pigem oli sellega, et kuidas see Harritoon mõjutas kõiki ümbritsevaid inimesi, kuidas ta kuidas ta oli selliseks. Ta on selline pigem sümbol kui, kui elav inimene ja sümbolid ei saa kesta kauem, kui ma ei tea, mitukümmend aastat. Selles mõttes sellised boheemlaslik poeemi sümbolid ei, ei kartnud, ei kartnud ja kuidagipidi. Ma ma, ma tapsin ta ka sellepärast et ma ei kujutanud ette, mis temaks võiks tänapäeval saada, et kus ta võiks elada, mis, mis ta võiks teha. Ja ma arvan, et kui mõelda selle peale, siis tema elu peaks olema väga nukker. Tänapäeval ta oleks kuskil, ma ei tea, prügilal pudeleid korjamas või midagi sellist karta on ja see tapmine ja see, see, see, see surm vist isegi oli talle teeneks. Siin raamatus teine liin veel, mis puudutab haritoni tütart. Ütleme, et see oli väga värskendav Veliin, sest et see läheb ju suisa esoteeriliseks. See on tõesti nii ta tütar, tema elu või tema, see lugu kulgeb küll meie ajal, ta tahab abielluda, tahab abielluda eesti mehega, nii et noh, see integratsioon nii-öelda nagu tegevuses tahab veelgi, veelgi tihedamini ennast siduda eesti ühiskonnaga. Et selles mõttes on tütar Harri tonnist märksa praktilisem ja enne pulmasid. Ma juba ei mäleta ise, kas, kas ta tegi seda tahtlikult või tahtmata. Ühesõnaga, võtab ta oma surnud isaga ühendust. Isa, hing või isa, isa kummitus tuleb talle, külastab teda kõige peal tules ja siis ka reaalsuses ja ta üritab, saab temaga suhelda. Kuigi see suhtlemine ka eriti Kui sa mainisid tütre ponnistusi integratsiooni alal, siis mul tuli sinu raamatut lugedes kohe paralleel Vahur Afanasjevi Serafirma ja Bogdan iga. Nimelt üks asi on neis kahes raamatus sarnane. Eestlastest tegelasi on vähe ja need kõik on jobud. Ei, miks see minu arust see anna peigmees Vello on täiesti normaalne inimene, ta on lihtsalt selline normaalne, ta on selline ratsionaalne raha teeniv isik, mul ei ole midagi selliste inimeste vastu ja ma ei ütleks, et ta jobu on peamine jobu seal selles raamatus on ikka venelane. Ja, ja kellel on täiesti olemas elad prototüüp. Ja kes on ka päriselus ka jobu. Aga äkki kuulame siia vahele muusikat? Sa valisid tänasesse saatesse muusikat ja see muusika tõukubkaa kuidagi raamatust, nagu ma aru saan haakub assotsiatiivselt pigem, aga natuke, kes siis esimesena, kuulame sellise ansambli nagu metronoomi lugu reservuaar, mis pärineb nende 2014. aasta albumit laabletters. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja minu stuudiokülaliseks on täna Peeii Filimoonov, kelle sulest ilmus hiljuti romaan Harryt, on Nagano või surm ja ajatus. Veronika Einberg. Kas ja oleme juba rääkinud, et see raamat on 90.-te lugu, see on selliste pseudoharitlaste ja pseudovaenlaste lugu. Ja et see raamat on ka lugu, kus nende tegelastega juhtub igasuguseid huvitavaid ja mingis mõttes ka justkui suvalisi asju. Ja sa ütlesid enne, et natukene on see autobiograafiline ka natuke ikka jah, et kas sa siis vaatasid oma elu peale, üheksakümnendatel korjasid kõige eredamad mälestused kokku. No mõned neist on tõesti mälestused, näiteks stripiklubi lugu, nagu ma ütlesin, juba on päris sündinud lugu. Mõned neist on välja mõeldud siiski, et ma ei mäleta seda proportsiooni, et midagi ma küll mõtlesin välja küll, tuginedes inimeste ise loomudele. Loodan mina küll, tuginedes nendele asjaoludele, mis oleksid võinud juhtuda nendega, sest noh päriselus ja on juhtunud ühte, teist ja kolmandat, aga mitte kõike ma siia siia raamatu kirjutanud. Raamatu teises pooles satub peategelane Narva-Jõesuusse ja Narva ja see, mis seal hargneb, on kuma ette. Romaan romaanis. Ja seal võtab ta osa ühe otseselt ajale, sekti tegevustest. Selle sekti põhiliseks ülesandeks on tegelikult raha korjamine elanikkonnast. Ja kuna see Harriton on tolleks ajaks juba harjunud elama nii-öelda laialt ja, ja on harjunud elama üsnagi rikkalt oma jaoks, siis siis ta hakkab tundma rahalisi raskusi ja siis nõustub, jääb nõusse siis ühe selle sekti kõrvaltegelase pakkumisega. Et võtab ka sellest osa ja petab siis ta omi narva tuttavaid. Kas sellel lool on mingi tõepõhi all, see kõlab küll nagu klassikaline 90.-te lugu. See lugu on osaliselt välja mõeldud, et selles mõttes, et jah, ma olen jällegi pigem kahe tuhandete alguses üsna tihti käinud Narvas ja tolleaegsed Ta elu ja noh, kohalikku elu tol ajal ma enam vähem tean ja tunnen need inimesed, need narvalased, kes on seal kirjeldatud, on ka täiesti peaaegu et kõik reaalsed inimesed. Aga sellist Lugussektist nagu otseses mõttes mina isiklikult kogenud ei ole. Külma võtsin ase mingisugustes või mitmete, võtsin osa, olin, olin tunnistajaks mingisugustele rahalistele noh, tol ajal oli nende kohta püramiidi idele, kuidas need siis kulgesid ja kuidas minu sõpradelt võeti rahalubadustega, et sellest 100-st kroonist kahe kuu pärast saab 2000 ja nad vabalt ja ohtralt tantsida. Et need saed nendele inimestele aga midagi sellist usulist religioosset, mina ausalt ei mäleta. Ta, aga kuna mind on alati huvitanud sellised sektid ja sellised usulised ühingud, siis ma üritasin, et noh, otsustasin, et üritan ka siia siia seda panna. Ja see teema on käinud läbi sinu varasematest tööstust ka, seda küll, jah. No need sektid, eriti totalitaarsed, sektid on mind alati huvitanud, ma tunnen nende vastu suurt huvi. Ma loen neist suure huviga ja suure himuga. Ja noh, see on üks minu jaoks üks huvitavamaid teemasid üldse maailma. Ei tea kaasaegses ajaloos. Harriton aganovi jaoks on mingis mõttes tema lõpu algus. Ja sest noh, Ta ei ole otseselt seotud selle sekti tegevustega ja selle selle siis vahejuhtumiga lihtsalt aeg hari, tonnide taoliste hari, tonnide aeg hakkab otsa saama ja juhuslikul see sekt lihtsalt see sekti lugu kulgeb, siis lõppusid nii-öelda elu ta elutee lõpusirgel. See ei ole otseselt seotud. Sellega samasse lõpp jääb ikkagi kuidagi müstiliseks, et mina lugesin siit küll nii välja, et vaatamata kõigele vaatamata harid tunni kummituse olemasolule ei saa välistada, et ta tegelikult elusana Ei saa, sest nagu ma ütlesin, ta ei ole päris isik, ta on pigem sümbol, selline ja tegelikult jah, ma võin siin rääkida ühte ühte lugu, mis võib olla osaliselt osaliselt oligi algtõukeks selle raamatu kirjutamiseks. Kui ma lõpetasin keskkooli, olin siis 18 19 mas suhtlesin sõpradega ja sõprat, kogu aeg rääkisid mulle teatud isikust, tal olid teatud nimi, mis ei ole praegu üldse oluline. Ja oli eestipärane nimi, kusjuures ta oli eestlane. See väidetav isik oli eestlane vene kooli lõpetanu seenekasvatusega nii-öelda segaperest ja ütleme tinglikult nimeks Jaan. Ja kogu aeg nad ütlesid mulle, kui ma saabusin kuskile peole, et Jaan oli just siin just lahkus ja Jaan just kiitis väga seda muusikat ja Jaan just vaatas seda filmi ja kiitis seda väga. Sa pead vaatama seda Phillimisest, Jaan seda kiitis ja Jaan käis Piiteris joomas, Jaan käis Narvas joomas. Aga noh, ja kogu aeg, ma tahtsin nii taga selle Jaaniga kokku saada, lõpuks ja tuttavaks saada. Ja no kõigile juttude järgi olevat siis väga tore ja lahe ja, ja selline inimene, Jaboeemlik jällegi. Aga pole juhtunud, pole eluski, ma, ma olen teda näinud, ma tean, milline ta välja näeb, aga suhelnud temaga pole siiamaani ta on täiesti elamas, ma nüüd tean, kus ta elab ja kellega ta elab ja tema pere loost nüüd enam ei ole nii huvitav temaga kokku saada. Ja siis ma mõtlesin, et jah, võiks olla selline inimene, kelle kohta kõik räägivad ja kes ja nagu reaalselt pole keegi kokku saanud, reaalselt pole keegi suhelnud ja selle raamatu buss saabki hari tonnist, selline tegelane, et noh, keegi ei tea, saab jätkuvalt rääkida, Harriton kiidab seda Eesti laulu võitjat näiteks või, või vastupidi, ei kiida, või, või laimot või ma ei tea, mis ta, mis ta teeb sellega. Safiu õlled, hari tonni arvavad võttes Eesti parim viimaste aastate film ei ole mingit klassikokkutulek, vaid hoopis 1944. Võib väita vabalt, keegi ei saa vastu vaielda, et Harriton võib täiesti olla mõtetes veel elus ja kuskil veel alailma eksisteerida. Aga samas sa ütlesid, et tänapäeva ajastu ei sobi sellistele tegelastele, kas see on ka seotud puhtalt tehnika arenguga, et internet on meie suhtlust muutnud, on muutnud seda, kust nendele autoriteet. Ma arvan küll, jah, ma arvan küll, sest osa Harritoni autoriteerist oli seotud sellega ja olid tingitud sellest, et ta valdas infot mida tol ajal ei olnud nii lihtne omada, ta kuulas kõige viimasemad muusikat. Ta luges või väitis, et luges viimase maid raamatuid. Ta vaatas viimaseid filme, mis praegu on täiesti kõik kättesaadavad ja praegusel ajal Tais saanuks olla selline guru. Kui ainult siis minu kirjeldatud puhul, kui teda ei ole, ei oleks reaalselt olemas, ei oleks füüsiliselt olemas ja kõik ainult räägiksid, et mis ta arvab ja mis ta kiidab ja mis ta siis sõimab ja mille kohta ta head ütleb ja, ja halba ütleb. Nii et siis võibki tema tegelaskuju kokku, kuidas öelda, et ta on selline tegelane, et kui teda olemas ei oleks, siis oleks ta tulnud ühel perioodil välja mõelda. Täpselt nii. Ma tahtsin veel peatuda natukene raamatu keelel, sest mina olen seda lugenud tõlkes nagu kõik vist. Ja kohati mulle tundus, et sa kasutad sellist väga kummalist naljakat võiks öelda isegi kunstliku keelt ja siis ma hakkasin mõtlema, et äkki on viga tõlkijas. Siis mingi hetk päris raamatu lõpus esineb selline sõna nagu deli Raint kellegi kohta, kes ennast eliiriumisse joonud. Siis ma sain aru, et sulle ilmselt ongi omane selline keelega veiderdamine. Ja ma ütleksin, et see tõlge on üsna täpne, et Veronika tõlkis väga täpselt nagu tekste lähedalt tekstile ja, ja eriti midagi ise välja ei mõelnud. Ma ei mäleta küll selle konkreetse sõna tellilanud kohta, kas oli mul selline sõna või see on tema väljamõeldis. Aga jah, see raamat on kirjutatud sellises sellises omalaadses keeles, mida ma aeg-ajalt kirjutan. Mida aeg-ajalt kasutan? Aga kuidas oli sinu koostaja tõlkijaga? See on ka oma omalaadne lugu, sest ma kunagi pakkusin selle käsikirja tõlkijale tõlkimiseks isegi veel teadmata. Ta noh, mul ei olnud mingisuguseid garantiisid, et see raamat ilmub. Ma lihtsalt pakkusin talle, et niimoodi, kas viitsiksid seda vaadata, viitsiksid seda tõlkida ja ma ei tea, ma küll loomulikult üritan. Mina olen ka huvitatud sellest, et see raamat ilmuks, aga mul ei ole mingeid pakkumisi, mul ei ole mingit konkreetset lepingut. Ja siis Veronika võttiski selle ette ja mingi kolme või nelja kuuga tegi nagu terve raamatu ära juba vaatamata sellele, et mul ei olnud midagi talle maksta ja, ja mul ei olnud isegi midagi talle lubada. Ja siis hakkas noh jah, ja siis me arutasime natuke ja siis põhimõtteliselt ta oli lahke ja valmis tama ja ootaski paar aastat vist seni, kuni see raamat päriselt ilmus ja noh, me tegime koostööd, me vist isiklikult nii tihti ei kohtanud seda raamatut arutamas, aga küll. Vahetasime tihedalt ja ohtralt e-kirju. Aga nii, et see raamat on siis sul juba valmis kirjutatud paar aastat tagasi. Isegi kolm kui täpne olla ja see on ikka päris pikk aeg, oodata? On, on küll, jah, on küll. Kas oli olnud kiusatust siiski üritada see vene keeles välja anda? Nende venekeelsete väljaannete ka on, on lugu selline, et ma ei näe mõtet erilist mõtet raamatuid välja anda vene keeles, Eestis, aga Venemaa kirjastused ei ole minu raamatutes ja üleüldse ma ütleksin, et nad, nad ei ole huvitatud raamatut võttes nende inimeste raamatutest, kes elavad Venemaalt väljaspoolt noh, neid vene keelt kõnelevaid inimesi, Andrei Ivanov on ka suurtes raskustes viimati Venemaa kirjastustega ja nii ka teised, nii palju kui mina tean. Aga kuidas sulle tundub, kas selle raamatu eestlastest lugejaid ja venelastest lugejad on raamatus kuidagi erinevalt aru saanud või pidanud oluliseks mingeid erinevaid asju? Et vaat siin on see, et ma ei tea, kas eestlastest lugejat ja kas eestlased üldse teadsid, et noh, või tea vaat et tegelikult siin juba 90.-te alguses oli selline küll väike, aga üpris aktiivne vene haritlaste ja pseudovõi või mitte pseudoboheemlaslik seltskond. Ma ei tea, kas eestlased üldse sellest teadlikud on. Enamus minu venedud tootest on küll teadlikud, sest enamus vene tuttavatest pärinevad sellest samast seltskonnast ja neile ei pea mingeid asju siis seletama. Samas, aga kui need loeksid seda raamatut vene keeles, sest no ilmselt eesti keeles nendest loeb seda raamatut üpris vähe. Kui nad loeksid seda vene keeles, siis ma kardan, et mõni neist solvuks minu peale, sest mõni mõni tunneks ennast ära. Ja ei ei usu, et jääks selle selle, selle pildiga rahule. Ja samas ma ei tea, ma tean, kuidas praegu elavad Eesti pseudovõi, mitte pseudoboheemlaslik haritlased. Aga ma ei, absoluutselt ei tea, kuidas nad elasid 90.-te alguses, kui ma rääkisin, rääkisin sellest või sellest samast raamatust Juku-Kalle Raidi ka siis Juku-Kalle ütles, et olukord oli praktiliselt samasugune, et tema leidis, et, et meil on rohkem ühist, kui me ise arvame. Tema elas umbes samamoodi siis 90.-te algusel alguses ütles tema. Noh, kas, kas me jääme, Juku kallet siis uskuma või jää on omaette küsimus. No selleks tuleb, ma arvan kõigepealt, et igaühel endal ei Filimonovi bariton Naganovi surmi aia, kus ise läbi lugeda, see on küll mahukas raamat, peaaegu 300 lehekülge, aga äärmiselt lõbus, äärmiselt mitmekülgne ja äärmiselt huvitav lugemine, mis. Ma arvan, selles on sul õigus, tõesti, võiks paljude eestlaste jaoks olla selline silmi avab ja silmapiiri avardab. Kui ma tänan selle vestluse eest siia saatesse, puu jääb siis veel mängima üks sinu valitud lugu, milleks on Horkeid, Fayer krahh, Comfort, mis on teine singel nende 2000 seitsmeteistkümnenda aasta plaadilt, Everything Nov. Kas see vajab ka veel mingit selgitust või? Mõlemad need lood kuidagi minu ajus vähemalt haakuvad selle raamatuga haakuvad niimoodi, et metronemy lugu räägib. Tulen nostalgilist noorpõlvest ja see argid, Fae lugu räägib siis ponnistustest olla keegi, kes sa ei ole. Selge veel kord, suur tänu Peeii Phili moonav, mina olen Peeter Helme, kuulmiseni.