Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Hendrik Toompere töövari. Tere, Hendrik erist panid Bonni pliidi peale ja me oleme Tartus Vanemuise teatri ühiselamus või külalistemajas. Et mis sa teed siin prooviprotsessi alguse esimese öö ma olin nüüd siin juba ära sellest nii külalistemajas, nii et nüüd läheb mul siin muna praadimiseks paraku. Nii on, et, et ega see vaimne tead ei ole ka selline, et saab nagu ilma ilma ilma toiduta hakkama. Füüsilise toiduta me teeme siin nüüd. Fausti proovid algasid meil siis eile eile oli esimene proov, kuidas läks? Ka esimene proov on selles mõttes, et ma, ma olen ikkagi nagu kogemustega inimene, ma nagu enam nagu närvis ei ole. Esimese proovi aga see jutt, et, et see on ikkagi hästi oluline, kuidas esimene proov läheb, et kas see peab paika seal? Ei tea, ta päris nii ka ei ole, aga vaat selles mõttes, et esimene proov on noh. No on ikka niisugune sissejuhatus ja, ja kui pole veel noh, eriti kui sa tuled teise teatrisse, kus ei ole nagu inimesi, nagu tükk aega pole näinud. Viimati ma tegin siin Tartus vist ei mäletagi. Seitse aastat tagasi ja 500 aastat üksindust. I-vahepeal oli loss, Kafka loss oli vahepeal aga 100 aastat üksildust ja aga sellest on nüüd küll juba üle 10 aasta vist möödas, ei mäletagi enam. Ja siis ma muide elasin ka siin selles külalistemajas, ainult et seal on nagu väga hea hotell välja, isegi suurem tuba hotellis. No see on praegu, see on ikkagi ausalt öeldes nii-öelda nagu Pip. Sest et seal üleval korrusel on võib-olla kehvemad lavastajad osavad keldris magada. Alguses aga ma tahtsin ka Kell kinkis põhimõtteliselt selline, täiesti võimatu oli, seal näed, siukene üks betoonkuubik oli ja noh, ma põhilise aja siis tegelikult mäletan küll Tartus olin siis siis ma istusin seal selles Shakespeari kohvikus, ootasin, kuni noh, et senikaua kuni õhtu kätte jõuab ja kinni panna, siis kõndisin koju. Ma ei suutnud olla selles kuubikus huvitav, mille järgi nad annavad neetud tubasid, et võib-olla selle järgi, kuidas, nagu lavastus müüb ja vaatab, ahah, eelmine lavastus tõi meile nii palju sisse. Anname nüüd parema toa. Ei tea jah, aga see päris nii ei ole, sellepärast et et see eelnev võib-olla eelmine kord ma elasin suure maja kõrval, oli täiesti korralik niisugune apaatne, kohalike kaks tuba ja köök ja vanni ja nii edasi, et et aga näe, seekord näe mind siin küüditatud uuesti siia Kuperjanovi tänaval hommikul käisin. Ma mõtlesin, ma lähen käin duši all ka. Et kuuma duši all käin, aga veesurve oli nii vilets, et külm hakkas seal ja siis kui ma üritasin seda kuumemaks keerata ja mõtlesin, et igavene jama tähendab, et, aga siis tulin duši alt ära, vaatasin aknast välja, mõtlesin, et et mis ma virisen, sindajad tibutab vihma käest kuuride vahel nagu paljud siis tuleks nagu hullem, aga nii et Malepi nagu sellega, ma koduski on tavaliselt hommikul vanni lihtsalt, et et ma ei tea, see on nagu selline hea asi, lükkab kuidagi kõik masina kiirelt käima sees, nii et, et aga aga ema ei virise, me oleme väga rahul sellega, et ma siin sellises Atlantisele kõige esimene proov, et et kas sellel on nagu mingisugust olulisust või tegelikult ükskõik, et pärast ikkagi peab mingeid asju tegema, et, et või, või see esimene on tähtis. No tegelikult ei ole ausalt öeldes see, see võib-olla varem oli kuidagi niimoodi, et algaja lavastaja näete, esimene proov, ma mõtlesin, et ilmselt nad kahtlustavad sind selles, et sa ei tea mitte midagi ja et sa ei oska vastata olulistele küsimustele ja ja ilmselt noh, üleüldse sain niikuinii ei oska lavastada ja aga seda sellest on isegi Pieter Bruck rääkinud, et kui tema esimese lavastuse tegi, siis tegelikult ta valetas näitlejatele kokku, et see on tal juba teine. Et esimene oli hästi kuulsusrikkalt läinud, aga keegi ei teadnud täpselt, kus kohas, eks ole. Lasen ma ei tea, mul mul enam nagu seda, seda probleemi ei ole mind pigem ikkagi tegelikult nagu huvitavad hoopis need need järgnevad proovid siis kui tegelikult, et noh, juba midagi nagu toimuma hakkab. Aga vot esimene proov on, selles mõttes on ta ikkagi see, et, et ma kuidagi võib-olla sisemiselt skaneering natukene noh, kogu seda näitlejate seltskonda, kes seal laua ääres istub ja mismoodi nad nagu loevad ja vaatavad ja kuulavad ja mõtlevad, et aga seal ei ole mingeid hinnanguid, aga lihtsalt kuidagi nagu ma ei tea, mingi radar nagu sees töötab, et seetõttu mul nagu on hästi tähtis, et ootad nagu näitlejaid ja ma isegi nagu ei vahi neid. Ma panen prillid ette, vaatan teksti, eks ole, aga aga ma tajun neid tähendab ühesõnaga petan ma muidugi ma vahin näiteks. Aga, aga mingil teisel põhjusel, et selleks pann kärssama panin, läheb kuumaks, on nüüd siis on selle õli peale panema, et et ma vaatan, et sellepärast, et. Ühesõnaga ma ei vaata neid, vaid see on. Ma üritan hingata nendega kuidagi nagu samamoodi seal mingi jama ütlus on, praegu räägib, tegelikult ei ole seal midagi. Vaatan, et, et kuidagi nagu selle esimese proovi ära tehtud, saab, et, et teise proovi minna, et siis on juba lihtsam. Kuna ma panen selle muna, käib. Komplekt söömata fotosid laadale ei taha. Mulle põhimõtteliselt tähtis, tähtis on selle elamise juures oli see, et Mul oli mul tingimusega, ma ei, ma nii-öelda nagu niisama ei taha ka mingis hotellis olla, ma pean saama süüa teha. Eile näiteks ma tegin, palun väga, siin tegin, veiseliha jaoks on järgi jäänud väga kvaliteetne, väga hea. Isegi Ervin õunapuutöö varjus ootas, kiitis sinu kokakunst. Kuulake, kuidas Hendrik Toompere panni persest säriseb või. Või praegu juba on või sellise klassikalise Prantsuse Hamleti praegu pitsi möllama hakata või seal elektripliidiga on natuke keeruline, näed, vaat siin on nüüd niimoodi, et, et siin on või peal ma nüüd väga, väga pruuniks lase. Väga koroona selline talupoja näiteks natukene heledamalt selle aadlipreili net on see, mis nagu valge. Mul on see probleem, mul ei olekski suht lai on, ma, ma tõin, võtsin kodunt kaasa, mul on mingid juba meelest läinud. Tavaliselt on niimoodi, et nagu, nagu maalt tulevad inimesed, linna otsused võtavad mingeid kortereid kaasa, et seal on ka juust kaasa võetud Tallinnast ja naine ütles, et kurat, võta oma, need juustud kaaslasele, külmkapis haisevad nädal aega standardselt, et lase teha neid seal armastad süüa. Vaat sedasi näed, omlett hakkab valmima. Kui sa nüüd lähed või ma tulen sinuga kaasa sinna proovi, et kuidas on, et kas see nagu nagu mõtled ka praegu või, või mõtled kogu aeg selle proovi peale või kuidas sa valmistad ette, sööd muna, aga mina ei tea, eile näiteks juhtus niisugune lugu, et. Ma läksin proovi ja anti siis tekstiraamat, mis on hambakõikjal instseneeringu suvel tehtud ja kõik ära saadetud ja ja teatriteatris dramaturgi kõik korda ja vaatasin üle kõik meilid vahetatud, lugesin läbi, kõik korras? No selgub, ikka ei lugenud läbi, tervelt 10 lehekülg, üks C4 vahepealt ära kadunud. Ja täitsa imelik, et, et ma ei saagi aru, kuidas ta nagu sai ära kaduda, et, et ma mäletan, et ma tegin ta valmis. Ja, aga noh, tuleb välja, et Ta ei saatnud nagu ära kuidagi nagu mingi fail kuskilt eksis ära. Kusjuures kui ma lugesin toimetatud teksti, ma ei märganud seda tähendab järelikult ma nagu äkki pole vajagi, siis ei, on küll vaja, hädasti on vaja, ma keerasin ta järelikult niimoodi kuidagi nagu tali mul nagu peas olemas, et ma noh, nagu raamatusse vaadates ma ei, ei näinud ja ka, aga seal pea seda vahepeal oli järelikult 10 Lehtun keerasin peas kuidagi edasi, põhimõtteliselt aga nüüd reaalselt näitajatega kokku puutuvad see esimene proov, eks ole, selgub, et sul ühte ühte olulist stseeni nagu vahel ei ole. Nii et, et ma tulin siis nüüd võõras proove, tulin tulin siia koju ja siia Tartu koju nüüd ja siis tuhlasin arvutis ja kusjuures ei leidnudki üles, tegidki, tegin uuesti. Ja need, et eile näed siis selle asemel tüki peale mõeldava pidin hoopis nii-öelda nagu stseene tegema, tegelikult oligi ülimalt hea, ma sain kõik uuesti läbi nii-öelda nagu mõelda. Nii et selles mõttes on küll nii, et, et kui ma, kui ma kuidas öelda, nagu ekspeditsioonil oleme, kui ma käin kuskil mujal avastamas. Kui ma ei ole Tallinnas, kui ma kodus või kodus ela, et siis ma siis ma päris palju, ausalt öeldes, nii-öelda tegelen selle konkreetse asjaga, selle tükiga, et ta mul siis kogu aeg nagu keelepeol matrab ja vestleb minuga peas, et aga. Et kodus olles kuidagi kodu, suudab selle nagu välja lülitada, aga ma ei tea, äkki ma siin võõras kohas mõtlen, et, et kui ma selle tekstiga tegelenud, siis ma kuidagi muudan oma ruumi hubasemaks. Et seal nagu võõras ruum ikkagi siin, et, et siis ma ei lase sellel võõra ruumi energial endale sisse tungida, et et tegelen siis oma sellise sisemaailmaga või väga huvitav ja peale selle peale varem mõelnudki mudilat. Kuule, ma söön natuke. Hendrik Toompere, kui sa hakkad lavastust tegema, et, et kas sa mõtled ka koha mingit mingisuguse poeetika või, või esteetika või mingite lavaliste lahenduste peale, et mis hetkel need seal tekivad, et no ma saan aru, et sa oled ise teinud selle Foosti dramatiseeringus, aga et et mis hetkel sul see nagu lauapilt tekkima hakkab? No ikka üsna kohe tähendab, see seal on nagu peaaegu momentaanselt tegelikult tekib, et selle Fausti puhul oli muidugi selline lugu, et mulle tehti selline ettepanek. Ja Ma seda Fausti tegelikult noh, issand jumal, ma olen lugenud kooli ajal, et, et sellest on ju teada üle 30 aasta möödas. Ja me kõik arvame, et me teame, eks ole, mis nendes raamatutes on. Aga no mõnes nagu kätte võtsin alguses mõtlesin, et tolmunud asi aga täitsa täitsa ootamatu üllatus oli mul see, et, et mismoodi tegelikult nagu nagu see tekst nagu elas ja noh, eks seal on igasugust siukest nagu räbu ka palju sees, aga aga, ja mul lõi kohe selle siukse. Ja kuidas ma ütlen mitte visuaalse lahenduse, vaid, vaid selle selle tundetooni, et kes Faust on, kes NFS ta on, tähendab, mis inimesed nad on, kuidas nad, kuidas nad kaasajal, kuidas nad, millised inimesed on meil tänaval, kui vastu tulevad, millised need siis välja näevad? Kus nad elavad, kuidas nad mõtlevad, tähendab see mul peaaegu alati nagu noh, tekib kohe ja ühe hetkega. Ja see on, see on selline asi. Seda enam ei muuda. Nii ta jääbki. Et tasel hakkab laienema, ta hakkab seal arenema ja midagi seal nagu teiseneb, eks ole. Aga, aga see tundetoon, see fiiling see olemus, et see tekib täiesti ühe hetkega, aga kuidagi nagu sihukse. Välk pimedas öös. Hendrik Toompere veel endiselt sugumlette, aga aga ma hakkasin mõtlema sellele Fausti peale, et et kas on mingisugused tekstid, mis tulevad mingid teatud eluetapil või on mingid tekstid, mida lavastavad noored või nooremana ja siis mingisuguse keskealisena lavastada mingisugused teemad või, või seal tegelikult ei ole vaheta On sul Hendrik Toompere olnud nagu vaat mingil hetkel huvitavad sellised tekstid ja nüüd see Fausti tekst, et seal ju ka on see, et mingi keegi tahab veel elada vä. Ja siis müüakse enda hinge ja nii edasi. No ma ei tea, ma mõtlen niimoodi, et ma sellise nagu nooremana, noorema lavastajana. No ma arvan, et ma ei ole, ma ei oleks kindlasti Fausti tegema hakata, ma annaks selle nagu öelnud, et ei, jätke nali, et, et noh, nüüd ma ei oska sellega midagi peale hakata. Aga vaat kuidagi elukogemuse ja vanusega, kui juhtub niimoodi, et, et hakata läbi nägema seda, et, et kas need inimesed siis noorena mõtled, et töötaja oli ju sihuke vana ja tark ja praegu loed sealt midagi, ta nii väga tark. Tavaline no ma ei tea, ma mõtlen, no ma, ma saan sellest väga hästi aru, mida ta nii-öelda nagu seal mõelnud on ja ja ma ei tea, võib-olla ma olen rohkem reisinud maailmas rohkem näinud, nii et, et noh, juhtumised, emal Göte, eks ole. Nii et ma julgen lihtsalt tekstidega tegeleda ja näiteks. Mul juba nagu lavakooli ajal, nagu väga meeldis Tšehhov, eks ole, aga lõppkokkuvõttes ma tegin esimese Tšehhovi siis kui ma sain sama vanaks, kui ta kirjutas sellega, tähendab noh, et ma olen ikkagi üle 40 siis. Jaa, mäletan küll, kuidas ma ma 20 aastasena noh, mõtlesin ennast Jacobit lugedes ikkagi täiesti sõitsime kohe ja, ja no ma mõtlesin nii targaks ja ühesõnaga noh selline seal kirjutab, et noh, banaanikala ujus ikka urgu ja välja ei saanud enam, eks ole. Aga siis ühel hetkel sa teed nüüd kaaned lahti ja ikka tuttava, äkki sa saad selle suurepäraselt aru. Ja huvitav on siis, et kui see nii et kui sa nagu neid asju teed ja teed nagu selle mõttega saad aru, mida autor tegelikult mõelnud on tabad ära selle lihtsalt intuitiivselt. Ja kui sa selle lavale panetist, tekib terve hulk kohe siukseid teatriteoreetikud, igasugusi, tädid ujuvad äkki kohale ja sa hakkad, ütleme nii ei ole, see niimoodi autor kindlasti ei mõelnud, ta oli ikka palju peenemalt seda asja nagu arutanud, tuhkagi tähendab see et mul on lihtsalt see nagu, nagu lõbus vaadata ja noh, ma saan isegi selles teatavat sorti, nii nagu naudingu tähendab, et, et kuidas. Kuidas, kuidas inimesed ikkagi üritavad konstrueerida maailma keerulisemaks, kui ta tegelikult nagu on et puhtalt intellektuaalse mängu mõttes on sellist tegevust nagu tore midagi teha ja filosofeerida ja mulle endale meeldib ka seda teha ja lugeda, aga kui nii-öelda sellise päriselus kohe kallale lähed, et siis saad aru, et tohutu hulk on sellest ikka puhasid konstruktsiooni illusioon. Et me elame ikka üsna illusoorses konstruktsioonide maailmas, et see, mis tegelikult toimib ja see, mis nagu elu edasi draivib, et see on tunduvalt lihtsam. Aga kas see, kuidas sinu asju vastu võetakse, kas siis retseptsioonina või üldse? Ma ei tea vaatajate poolest, et see paratamatult läheb sulle korda või ei lähe? Ikka alati läheb korda, see on kuidagi sedasi nagu sisemine värk on tehtud, et mulle. Kui ma mingi asja lavastuse või rolli või, või mida iganes vaatajate ette viin siis ma olen selle noh, ikkagi nii nagu läbi töötanud, seal läbi elanud ja läbi mõelnud ja kuidagi omaseks teinud Kõlab stereotüübina, aga tonni tükk minust endast, noh, põhimõtteliselt see ongi mina ise äkki. Ja siis ma lähen nagu inimeste ette tähendab ja ja ma Ma tahaks nagu naat, et seda jagada ja, ja et, et vaadake, kui tore see asi on ja ma ei taha, et nad olid huvitavad asjad siin tegelikult kõik aset leiab. Ma peaaegu kunagi ei lähe nagu provotseerima või kakluste tüli norima nagu vaatajatega see mul noh, mul ei ole sellist, seda lavastaja vedrud, mul on teistmoodi seal siis mõnikord on mingisugused siuksed veidrad asjad sees, aga, aga üldiselt on seda. Ja kui sa äkki siis põrkad nagu sellega kokku, et sulle öeldakse lihtsalt. Seal oli kole välja, mine minema siis on muidugi natuke kuidagi noh, mille eest, mille eest. Aga see on niisugune esimene hetk, tähendab et, et see, see siiruse hetk tähendab niisugune et see, see, kui läheb mööda, ruttu, kasvab see haav nii-öelda kinni, armkude tuleb peale, siis tekib niisugune küünilisus, et, et seal on mitmeid etappe sellel vastuvõtul, tähendab et tekib armkude, tekib pealsematena, aga siis tekib ka see, et, et seal noh, kuna no ütleme, et kui sa ise laval ei ole, tuleb puhtalt lavastaja. Kas siis seal tekib selline vastutus nagu näitlejate ees, ka autot öeldi nii halvasti, nemad peavad veel lavale minema, ennast uuesti uuesti näitama? Ei, ei no selles mõttes, et vaat kui ma nagu ise nagu näitlejana lähen, siis ma selles mõttes ma saan ise nagu korrigeerida ja muuta ja ma saan noh, vähemasti nii-öelda rusikat näidata saalile, eks ole, aga lavastajana seda teha ei saa. Nii et selles mõttes ma elan nagu teiste oma näitlejate probleeme tunduvalt raskemini üle läbi kui, kui see, mis mind ennast puudutab. Aga ma pean ütlema, no üldiselt on, mul on elus õnneks nagu hästi läinud, tähendab et ma sõimata saanud küll, aga, aga aga kuidagi noh, see, see teine pool, see on nii-öelda nagu, nagu paremini läinud, et ma ei, ma siin ei virise, aga aga millegipärast inimestele jäävad ikkagi rohkem nagu meelde on justkui nagu asjad untsu lähevad. Tule mulle tähendab selles mõttes, et ma mõtlen, et, et need asjad nagu painduvad rohkem isegi noh, need, mis õnnestuvad nägudega, ununevad kiiresti ära. Effistowalises ootele kuju seal lavastuses või praegu tekstis, et need, kes tema, on ta mingi selline sotsiaalne tegelane või õigest, kes ta on, et ma kujutan ette, et seda saab igatpidi ju nagu näidata. Et kas, kas sa tahad öelda, et meil praegu on mingisuguseid selliseid? Ma ei tea, üldse? Eksime huupi küsinud ja see on juba huvitav, et kas hinge müümine, kas see on praegu võiks ju öelda, et igal pool tehakse sellist poliitika ja kogu aeg mingi asi käib. Ma ei ole tegelikult niimoodi mõelnud. Mitmed sellele otsida selline sotsiaalne vastaja, kui ma tegin koogari surnud hingesid siis ma nagu üritasin seda sotsiaalset vastet nagu sellele leida ja ma äkki sain aru, et et selle sotsiaalse vaste leidmine on, on tegelikult absoluutselt mõttetu ja mõttetu nagu sellepärast, et et see, ta võib küll vaatajatel käivitada mingisuguse siukse nagu põneva, nagu teema, et kus ta hakkab nagu ühenduse ühendusi leidma. Ja selle vahel, mida ta nagu päeval on ajalehest lugenud või, või, või uudistesaadetes kuulnud, eks ole, aga aga minu jaoks tundub see just nagu risti vastupidi, et, et ma pigem välistaksin selle sellepärast, et vot sel juhul nagu inimene ei saa nii-öelda nagu asja tuumast üleüldse aru mida ma tegelikult tahan öelda, on see näiteks selle Fausti puhul, et üldiselt mulle tundub niimoodi, et kõik need suured ideed ja kõik need sellised suured asjad, mingid võimsalt niuksed, olemuslikud nähtused tegelikult ilmnevad absoluutselt iga päev. Ma lähen, me läheme tänavale ja me tegelikult selle teekonna jooksul teatrisse mis võtab aega mõned minutid. Me tegelikult näeme päris mitmeid sündmusi, mis tegelikult edastavad meile mingisugust sõnumit. Õpetame, kuidas teha järgnevaid valikuid. Need on, need on mingid sellised märgid, mingid noomenid ja neid tuleb osata lugeda looduse raamatu lugemine tegelikult ja, ja selle fisto kuju puhul, mis siin Faustist nüüd on ongi nii, et ma müstifitseerida üle. Ma olen ta enda jaoks sõnastanud kuidagi niimoodi, tähendab et kuidas on see Fausti mühkistoffelise paar, et Faust on see, kes ei tunne kõrtse ja Mehhistoffelis on see, kes tunneb, see tähendab väga lihtne. Jaa, jaa. Ja tulebki, nagu tähendab need asjad tulebki nagu taandada sellise lihtsa valemi peale ja siis äkki muutub see kõik aru saada, kõik ärkab äkki ellu. Ei ole mõtet mul defineerida pidulikult nii-öelda, kui ma pean kavalehele kirjutama, siis ma defineerin kuidagi nagu pidulikumalt selle kuidagi nagu targalt või kasutan narratiivi konstruktsioone ja nii edasi kõiki niukseid, tähtsaid asju, aga, aga, aga minule endale tegemise käivitamisel piisab sellest. Ja nii ongi, tähendab mees, kes tunneb kõrtse, nii-öelda on see mees Risto ja kui ma siin tänaval vaatan, siis me saame kohe inimestest aru, tähendab, on mehed, kes meil vastu tulekest tunnevad kõrtse, ehk siis elu ja mehed, kes ei tunne elu ja see on nagu sellise profiili järgi hakkab juba nagu nägema. Nii et, et see mees, Risto on selline inimene, kes meid kellega me võime kohtuda. Iga jumala õhtu, kui juhtimisel oleme linna peal, näiteks kell kaks öösel. Ja sealt võib järgneda väga veidraid nii-öelda nagu arenguid, kuhu me satume, mis, mismoodi see maailm, kuhu meid viiakse, meid avab. Nii et siin selle Fausti puhul on ju ka see, et, et vaene Faust on my tunne, kõrtse, tema ei tunne kõrtse, tema tunneb raamatuid ja ta on selle raamatutega ja tarkuse ja teadmistega nagunii umbe läinud, et ta tahab ennast ära tappa. Ja tal veab või juhtumisi, et ta kohtub kuradiga. Et ta saab ühe vägeva pika elu vahepeal ära elada, väga intensiivse. Aga noh, nagu ikka, et kõik, mis te nii-öelda nagu lotovõiduna sülle kukub, selle eest tuleb ränka hinda maksta. Sest paremal need asjad kuidagi ise välja teenida, nii et seda ma mõtlen ka selle loobul. TÖÖ Vaarik. Nüüd me oleme nüüd jõudnud õue ja kohe hakkame minema Vanemuise suurde majja proovi. Hendrik Toomperega. Hendrik hakkas suitsetama. Näitlejad ja lavastajad suitsetavad seal vist üsna valdav, et me oleme vaadanud enda tutvusringkonnas, et peaaegu keegi enam ei suitseta, aga näitlejad, nemad alati suitsetavad. Või no mitte alati, see on liialdus, muidugi. Tead, miks see on, tekib üks selline üle erutuse tunne. Tarvi, hakata juba midagi nii-öelda nagu lammutama, tegema kuidagi füüsiliselt nagu hästi aktiivseks, nagu peaks muutuma, tegelikult tuleb ennast tagasi hoida ja, ja see suitsetamine on just nimelt selleks, et nii-öelda hoogu maha tõmmata. Ja vaat ma ei ole leidnud teist mingisugust sihukest. Vahendit olid ka ja, ja ma loomulikult ma üritan teha võimalikult vähe suitsu. Et see, et mul lihtsalt ei ole see ka tervisele kasulik seda suitsu teha, nii et aga näed, ma teen, noh, mis teha. Asume teele. Poleks arvanudki, et sa BMW-ga sõidad. Nagu Uku Uusberg ütles mulle kunagi, kui ma selle auto ostsin. Asta Valt väärikusele. Ma olen sõitnud tegelikult, alustasin Žiguliga nagu ikka siis oli mul vahepeal oli üks Volvo pann seal põhimõtteliselt nagu pesumasinülekandemehhanism oli rihmadega, siuksed, kummist rihmad nagu vedasite tagumise või on hõivatud, mis mõtetega edasi esimesi või tagumisi ikka ja ja, ja sellega igavene jama seal. Hea nägi välja, aga kogu aeg katki. Karburaator turist lõi pähe mingisuguse kinnituspoldi ära ja ma ei saanud kuskilt neid polte ja siis. Ja siis ma maalt leidsin, olid veel vanaisa tehtud vanad kasepulka kasepulgad reha, piid. Ja proovisin seda jõle hästi töötas, 100 kilomeetrit pidas vastu siis autole ja siis oli niimoodi, et talle liid, reha, piid olid seal esiistme all. Iga 100 kilomeetri tagant lendas kuradi punn eest ära, panin uue külge, jälle selliseid. Hiljem ma olen tegelikult teadliku elu, ma olen sõitnud saksa autodega, et lapsepõlves oli ühel vanaonul oli. Saksaaegne niisugune ja seal kuidagi mingisugune siuke Peeemmdeeessetis on mul nagu viieaastasest peale nagu sees olnud. Ja siis ma otsustasin, et autot vahetasin, et ma ostan endale BMW ja ma pean ütlema, et tegemist on erakordselt hea ja lõbusa autoga. Nii me jõudsime Vanemuise teatrisse, Hendrik Toompere pargib auto, aga vaata, Hendrik, need seal on see grimmituba ja seal inimesed tegid just mingisuguse peletise valmis, et mingi inimene mingi karvane ja jubeda lõustaga. Tegelikult täitsa veider, et inimene tuleb teatrisse. Lähen näitleja, ma mõtlen, paneb endale mingid imelikud riided selga, vahest siis tehakse nägu pähe, et et mis see tema nagu teadvuse või ajuga teeb, et ta hakkabki lõpuks mõtlema, et mul mingi kolumats printsess või, või ma ei tea, mingi? Ei hakka, näitleja ei hakka mitte kunagi niimoodi mõtlema. Näitleja saab vastupidi, saab tohutu vabalt, äkki see on sellise lahedad? Et väga tihti näitlejad ju soovivadki, et et tahaks nagu moondada ennast või olla nagu tundmatuseni keegi teine, niisugune kaasaegne teater nagu ei taha seda eriti näha, et äkki ütled. Katsume ikka olla nii, nagu te olete või noh, et siis on nagu ehe. Aga jama on selles, et ei ole inimene sugugi nii ehe, kui ta on täpselt nii, nagu ta on, sest ehe olemine või nagu tema on, see on üks kõige rohkem kinnistunumaid maske inimesel nagu Bea selle üldse ja ees. Inimene ei taha nii-öelda nagu oma mina nime all teha selliseid asju, mis võivad talle nii-öelda nagu. Ma proovin soodsalt mõjuda, aga paneb maski ette, sa võid kõike teha. Ja tegelikult see annab tohutu vabaduse, nii et mõni näitleja on lolliks läinud, nagu ma paaril oma elu jooksul tean, et aga see on võib-olla millestki muust tingitud, igatses, mitte näitlejaametist, ma arvan. Seina peal grupp nagu ekroode, kust tuleb heli see, mis tuleb lava pealt kuulama, toimub suure lava peal. Ja niimoodi hästi. Mingi väga kirglik asi toimub selle loo peal. Ehk et. See on umbes nagu vikerraadio hommikuvõimlemine, kus Viive Ernesaks mängib klaverit ja ja siis tantsitakse võimeldakse. Aga Hendrik Toompere kõnnime, pre, külastasime proovisaali, seal hakkab kohe proov hostiga, siis. Kas sa oled mõelnud selle peale ka, et sinu õpetaja Evald Hermaküla oli siin ja tunned sa mingeid selles mõttes ka mingit sidet? Ja ma ikka tegelikult üsna sagedasti ma siin maja peal käin. Ma mõtlen selle peale, kuidas nad siin omal ajal neid asju tegid ja mismoodi käisid ja lava peal vaatan ja et see, selline see, selline kaugete aegade kaja nii-öelda mulla mingis mõttes nagu alati nagu kuidagi nagu oluline olnud, et, et mulle nendest proovidest lavastustes on ju mingid meeletud legendid, et need mingid ööproovid ja meeletu nagu selline intensiivsus ja töö ja eraelu kokku liidetud, et et kas see nagu tänapäeval on üldse nagu võimalik või see aeg on lihtsalt niivõrd töine. Kui mina oma teatriteed alustasin, siis tegelikult veel need asjad nagu kehtisid. Et tegelikult jah, sai ausalt öeldes nii koolis kui esimestel aastatel teatris ööd läbi ka proove tehtud ja kõike seda, et aga see aeg muutus. Ja noh, tagantjärgi mõeldes mõnikord nagu igatseks nagu isegi sellist asja. Aga, ja miks ta muutus oli see, et selline korteriga moe värk ka. Ja ega ta, ega ta nüüd nii väga tulemust ei andnud, ma ei kujuta ette, läbi mässata jääbki, see oli eluviis lihtsalt, et see oli nagu hea, nagu mõelda, et et naer, sa kuidagi jäägitult oled selles asjas sees ja et see tekitas sellise tegijatelt teadvuse pöörise. Räägiti inimestele ja publitali vaatama loomuisonide öösiti tehtud. Kunagi mäletan, Eevald rääkis mulle sellist asja, et. Ma ei mäleta, mis tükina tegid, aga nad tegid seda niimoodi, et nad olid. Te ütlesite, et me olime kogu aeg juua täis täiesti lakku täis kuradi ööd läbi, tegime. Et noh, siis see teeb valmis ja hakkasime mängima, aga siis selgus, et seda kaine peaga mängida ei saa. Üsna ruttu läks maha, kaasa tükele, tervise peale hakkab, tervise peale hakkab ja aga ega ta midagi ei olnud ka väga erilist. Aga no näete kliendina päris ägedaks. Selles mõttes on hea, mulle meeldib ikka teate, sellepärast et teatris teati ainult järgi legend, need on alati suurem, olen tihtipeale mõelnud nende filmi vanade filmide peale, mõtlen, et enamus režissöör mõtleb, et et üheksa filmi nende 10-st, noh oleks parem, kui oleks hävinud. Ja nüüd üks lõik proovist ja kui te kuulate selle jutu taustaks samme, siis need on Hendrik Toompere sammud. Või tahvlile ja laste ees olla piisavalt tark ja sügav, väida. Süda sul ei sütti sees, teistele teiste südameid ei leia. Ei kaunis olu tagaja, kel midagi öelda jah, teie kõne, kui jõulupuul kõik karvast kassikullast kiiska kõledal kui udu, tuul, mis keset kontodelt heiskab. Jumal, kunst on pikk, Jüri Ratasele võiks natukene mõelda natukene pateetiliseks ja pidulikuks selle nii-öelda nagu sõimuga. Jõulupuul tähendab seal need garaat kõik, kas on vaktsiinid niimoodi välja oma viha ja solvumist tungib tuppa ebasobival. Nad on seal ka viis, kuidas ta wagega tavaliselt kõrgintellektuaalne. Ahvide ja laste ees kui sulle piisab, tark ja sügab näida. Seda sul ei sütti sees, seda teiste südameid ei laida, ei kauneid sõnu tagajärjel midagi öelda vaja. Teie kõne, kus kui jõulupuud, kõik karrast, kassikullast, kiiska kõledad, kuiv udu, tuul. Nii proovis tekkis paus ja ja ausalt öeldes oli väga lõbus ja huvitav proov. Kas see on nagu see on nagu nagu eesmärk, et, et sa ikkagi ju tahadki, et nagu inimesed ärkvel oleks et siis saab kruvida kärgitada. Ega siis lavastaja ülesanne tegelikult trupiga kokku puutudes on nakata energiakanaleid lahti keerama ja selleks tuleb ka ise panustada ja noh, kuna ma ma ise olen, eks ole ju näitleja ka, siis ma tegelikult Ma lavastaja on niimoodi, et ma mängin ise sees nii-öelda nagu kõik rollid tegelikult läbi läbi, et, et ja ja läbi selle ma siis noh, julgustan neid, tähendab, pakun välja identsed kunagi näitajad ei pruugi ju teada, tähendab, et äkki äkki mis sina lauset võlts olla tähendab, et äkki ta jõle tõsine või, või no ei ole siuke noh, range pedantlike mingites asjades on, ma võin olla küll ka, aga, aga vastupidi, mul on oma oma nii-öelda nagu loomult meelelaadilt. Ma olen tegelikult üsna sihukene nagu mänguline, arhiline tähendab see mulle nagu noh seda ma üritan nagu neile ka edasi anda, et sealt tulema hakkaks. Seda oli väga tunda ja, ja üks asi, viimane asi, mis ma tahtsin su käest küsida, on see et huvitav oli jälgida, et saaksid nagu istuma, siis sa jälle kargasid nagu püsti ja visanud seeme oli hästi, huvitav, et sa kõndisid ümber nagu näitlejate laua ja siis nagu ruumis edasi-tagasi kogu aeg. Et nii kui hakkasid istuma jälle püsti istuma, jälle püsti ja siis ma hakkasin mõtlema, et see sammulugejat õlad, et kui palju samme sa teed prooviga. Vaata jah, ma olen mõelnud ka, et peaks selle sammulugeja tegelikult peale panema, et laeka jah, üsna palju kõnnin ringi ja ongi nii, et, et see on seda kahte moodi, seda, et tegemist on üks, on selline nagu kontsentreerumise laad, mis sunnib nagu kirjutuslaua taga nagu istuma ja see on üks kontsentratsioon, aga teine kontsentratsioon on mul liikumine, tähendab, aga see pole kedagi käimas ja, ja ma kõnnin, ma kõnnin nii-öelda nagu kujutlusvõime lahti ja see ongi, et kui ma näiteks nagu enne proove või kuskil, kui ma ei ole otsesel proovisaalis, et siis tegelikult kõik sünnibki ainult liikudes ainult kõndides mitte istudes, mitte lamades. Täna kolima Hendrik Toompere töövari saata, mida te kuulsite, mängisid kokku Morris Tomba ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.