Käes on jälle see aeg, kus ma saan avalikustada teile head raadiokuulajad, kes sel nädalal Vikerhommikusse on muusikat valimas neli korda. Raul Vaigla, tere hommikust. Tere hommikust. Raul, mis sul teoksil on, praegu teoksil on? Praegult just lõppesid kontserdid, võib isegi öelda väga edukate, suure hulga toredate andekate härrasmeestega seoses siis naistepäeva, aga meil olid kontserdid Tallinnas, Pärnus, Tartus, kus siis härrasmehed, kes seal laulsid olnud, Jassi Zahharov, Koit Toome, Valter Soosalu, Marko Matvere, appikene, Kalle Sepp, Juss Haasma, bändis olime mina, Margusega Bel Toomas Rull Line Marcia sõnaga. Terve suur hulk toredaid mehi ja toredad kontserdid ja see nädal üritame siis Ultima Thulega anda kontserte Tallinnas Tartus seoses siis noh, alati peab mingi põhjus olema, kui midagi teed, eks ole, et me mõtlesime ka välja, võib-olla natukese nagu pigistatud pliiatsit, aga noh, 31 aastat ansamblit, kui juba bänd on kolmekümneaastane, võib-olla siis iga aasta on juba väärtus omaette, et võtame nagu kassi või koera, et üks aasta võrdub kaheksa või seitsme aastaga, et siis et meie tähistame siis seda ka oma vaiksel moel. Nädala lõpus on oodata paar kontserti, seal tegelikult uskumatult. Ultima Thule on 31 aastane, Ultima Thule ei ole sugugi sihuke vana bänd ja tegelikult ei ole jah, sest et see ongi, kui sa ütled, et bänd on nagu kolmekümneaastane. Tundub, et niisugune välismaa mõistes on see midagi enneolematut, aga Eestis on see täitsa tavaline, kõik on kolmekümnesed või vanemad või natukese nooremad, et just see oli siin eelnädal kontsertidega, too oli just Väino Land, ütles Dixil tuleb 50. Mõtlesin, et olete juba nagu Led Zeppelin või Rolling Stones, eks ole. Aga 1009 68 see pannud kokku pandi siiamaani eksisteerivad. Et meil on veel nagu öeldakse, pikk tee ees. Et sinna järgi jõuda ja Kukerpillid on 40 või 45 rock hotellil tuleb mingi samasugune arvamus, et apelsin noh, neid on palju ja palju. Ma ei tea, kas meil on siis Eestis on selline hea pinnas, et kus ansamblid võivad nii kaua eksisteerida. Järelikult aga kuidas selle bändi sünnipäevaga on, see ikkagi, selgub hiljem, et see oli bändi sünnipäev või kuidas neid Ultima Thule sünnipäevaga ja tegelikult on meil väga konkreetne kuupäev, see on 27 veebruar. Et see sel päeval oli siis meie nii-öelda ametlik kontsert mille me siis saime nagu loana või mingi avansina ikkagi nende kultuuriametnike noh, vene keeles on hea sõnatsionovnitu umbes selline, noh, mängige siis rahvale ka tõestage, kas ta siis nagu võite ikka olla kui ansambli na. Sel päeval oli meil esimene kontsert ja see oli koos ansambel Mahavok iga. Nii et see on meie konkreetne kuupäev, 27, veebruar 8009 87 asisem, aga üldiselt bändide sünnipäev, esimene kontsert, mitte siis, kui esimest korda prooviruumis see teatud grupp seda ja seda nime ei mäleta ju. Et teeme, paneme ennem nime, siis hakkame tegema bändi. Reeglina käib ju nii ka, et saunas tulevad head mõtted, teeme bändi või ükskõik mis, mis olekus. Et teeme midagi, teeme bändi, aga aga eks, eks see tuule ju sai. Samamoodi ta mingil põhjusel noh, võibolla võibolla oli esimene põhjus oli ikkagi Tartu muusikapäevad, kui igaks kevadeks pidi midagi tegema, siis. Meie olime enamate autor, Riho Sibul, Slaka koobrinaar, Põder. Mina olime Jaak Joala bändis sel ajal ja ikka kui me seal Venemaal oleme ju, peab ju kontsertide vahel jääb aega. Ja siis me hakkame seal, hakkasime seal midagi tegema ja nii ta kasvaski ja teiselt poolt siis noh, tuli siis mütsikese esipoolt siis Tõnis Mägi, Jaak Ahelik, Elmu värk. Ja kuidagi see üks asi viis teiseni ja ametlik kontsert oli siis? Jah, kuigi me tegime ennem veel niinimetatud ette mängukultuurikomisjonile tehti kõik, et me ei saaks eksisteerima. Sel ajal oli Tõnis Mägi kosmilise ketiga, oli selline Eesti NSV riikliku filharmoonia raha pada, kes ikkagi, kes käis Venemaal kontserte tegemise hästi. Ja nüüd järsku mingi uus bänd tahab teha ja hakata eestikeelset muusikat tegema ja Venemaal ei tahagi järsku käia ja kõik need nii üks asi viis teiseni, aga aga noh, kuna see teine võimalus anti. Ja see linnahall oli rahvast täis 4000 inimest, mis oli super. Siis seda me loeme oma nagu sünnipäevaks. Eestis on vist küll niimoodi, et kui bänd on juba nii vana, kui sa rääkisid siin ka apelsinilauset fiksis, kellel on igav ja rohkem siis ega ju lahku enam mind, need bändid tegutsevad ikkagi liikmete surmani välja. Ega tuule ka ikka, ma arvan, et jõuate veel mängida. Me oleme selles mõttes, me oleme ju nii kaua koos on, me teame 11 iga külje pealt iva, oma kõiki neid plusse ja miinuseid ja, ja me võime olla, nagu öeldakse, hästi suured sõbrad. Me võime olla mõnikord öeldakse tülis. Aga, aga see ei murra meid enam, tundub vähemalt, et siis kui me saame kõik laval kokku, siis on veel tore olla ja see annab jõudu. No ma vähemalt nii tundub, ma loodan, et ka neile, kes käivad kontserdil, meie viimased, sellised suuremad kontserdid olid, olid ju suvel, kus me siis tähistasime oma 30.-te, noh, need olid hästi toredad, tundus, et ka publikule tundus, et on tore ja meil omal oli hea ja ja kokkuvõttes, et Saint andis väga positiivse mulje, et loodame, et need 31 kuni siis noh, nii kaks, kolm, neli vaatab siis kuidas läheb. Et need ei võta meie sellist Vaimu rammu nõrgemaks ei tee, aga enne kui me läheme sinu tänase valiku juurde, tahaks küsida, mis on sinu lemmikpala, Ultima Thule repertuaarist, siis ma ei tea, ma tõesti ei tea, juba keeruline. Sest et no kuidas valida oma lastemärke. Jään vastuse võlgu. Aga mida me kuulame? Täna kuuleme esimese loo, ma mõtlesin, et ma lähen aega tagasi siis sinna aega, kus nagu üks noor inimene hakkas nagu bännindus tegema alles ja ja meie olime siis Jõgeval, noh, ikka siukest noored poisid, seitsmes, kaheksas klass. Ja, ja, ja, ja paralleelselt sellega, kui me siis nii palju, kui seda infot jõudis, need välismaa ansambleid, kes võidame, kuulasime Led Zeppelin tituubul, jura, tsime Hendrix ja seal veel jõudis ka meieni selline ikkagi Eesti, Eesti rokkmuusika ja mis, mida me väga tihti kuulasime ikka ansambel Ruja. Ja mul omal on meeles just, et mulle meeldis see Ruja periood, eriti, kus oli siis Margus Kappel pärast Rein Rannapi ja, ja mul on nagu meeles, konkreetsed asjad, kus me käisime sõpradega, hääletasime Jõgevalt Viljandisse, seal oli kontsert. Kus mängis Ruja ja Magnetic bänd. Ja meile siin ei meeldi see järgmine, hakkasime õhtul hääletama umbes Pärnus kontsert, siis läksime Pärnusse, kuskil magasime kelleltki Moskvitši neljakesi, mismoodi kõik selle hämmastava, aga, aga see on nii erksalt mul meeles, et kuidas ma nägin väikses Xe noore noore poisina kuidas seal arutasid need bändimehed seal oli, priikuul, kõrgseal oli, noh, ega ma siis ju ei teadnud, kes on kesksele, Sergei Pedersen? Noh, hiljem ma ei ole nendega kõikidega seal koos bändi teinud. Puhasta tuttavad, aga, aga see see tunne oli midagi täitsa vapustatud. Viljandi lauluväljakul oli rahvast täis ja kuidas hästi-hästi lahe ja siis ma mõtlesin ma ikkagi, see on nii tähtis osa nagu minu muusikuks kujunemise teel, et siis valisin just selle sellest perioodist loo siis avanemine ja, ja üllatus-üllatus, et hoopis Rohavdroneerimis.