Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen Momiga keraneni töövari, tere miga. Tere, Urmas. Selatasin Tartus. Annelinnas ja mängib muusika. Mis ajast sa siin Tartus Annelinna, seda ma tean, et sa kirjutad, eks ju, seal on meeletult palju raamatuid, pinnin lastega ise elada õnne linnas. See ongi elu ja see korter sai ostetud meil 1997. Me kolisime võru-aardla ristilt siia. Et oleks meie tütreke, seal kolmeaastasel tütrel leivamari ajal oleks oleks soe põrand ja niimoodi me siia tulime omal ajal pärast läksime lahku ja peale lahutust ei leidnud linna pealt. Korter oli kogu aeg meie käes olnud, siin elas vahepeal muuhulgas Kaarel Piirimäe oma perekonnaga ja, ja ma ei leidnud midagi odavad supilinnast. Sest peale lahutust on ikkagi ju rahakott ka, nii nagu ta on. Ja siis ma tulin siia, natuke kõhe tunne oli alguses. Aga nüüd ma olen juba sellega nii ära harjunud, et ega siin siin on, siin on ju kodu, sa elad siin, mitte üksi ja ma elan siin koos äiapapa, aga kes sai paar päeva tagasi 76 aastaseks. Ühesõnaga, äiapapa on siis sinu lohutatud, naisisa? On ja mõnel on, ma ütlen talle ka, isa, ma olen selline vanameeste näppaja. Et ma ütlen talle ka ikkagi isa, aga mu kõige vanem tütar lõpetas just gümnaasiumi ja, ja taadu jäi kodutuks korraga siis siis kuna, kuna see on kolmetoaline korter. Ma lihtsalt käisin välja, et selleks ajaks, kui tütar valmistub oma gümnaasiumi lõpueksamiteks ja ülikoolikatseteks, et et las Taadu mängib siin koos minuga elab siin koos minu juures ja ja niimoodi siis me tegime ja. Nalja ka, et aga samas ei, et me saame väga-väga hästi läbi ja ta on väga mõistlik. Vigalad, jube hea inimene, järelikult tavaliselt kui ma kujutan ette, et minnakse lohku siis see tohu mu yks nõist näha või eksmeest näha ja veel vähem ämma või äia. Vaid mina ei mõtle sedasi sellist peal selliste asjade juures, et ikkagi me oleme üks perekond igavesti, kuigi me koos selles mõttes koos ei need sidemed jäävad alati, kui tehnika katkestab need sidemed siis ega ma just mõtlesin tollal ka, et no kuidas ma ütlen, et eksabikaasa on mul siis temast sai Eksuke, aga kuidas siis ämmad ja kas nendele peab ütlema eksai, eks jäi, nii ikka ei saa, et ma olen kogu aeg öelnud neile niimoodi ema ja isa, 1993, kui me siia tulime, ma arvan, et ma ei öelnud hämmega äineile Adaveres, kui me siia tulime. Me elasime tookord nende juures. No siis on aus, et nüüd elab Loodnevad teie juures. Ei mina arvan, et et kui ruumi on, ega seal siis siis ongi ju siis siis miks mitte see, et et see ei ole ja samas kõik teised, kõik, iga inimene, kes minuga suhtleb või kas üldse suhtleb lahutatud inimesega, ta peab ju arvestama sellega, et sellel inimesel on ajalugu ja sa pead hoidma neid inimesi, kes jälle noh, kes hoiavad kes sinust ka hoolitsevad, hoolivad. Lasin ämma, kas oli siin vahepeal? Eks see asi ja, ja sellepärast, et kas oli seal tütre juures, siis ei saanud kastid omavahel kokku ja ja loomulikud oma tütre koer Charlie vahepeal käib ka siin reedel me kohtume jälle. Minu meelest on, Eestis on alati kõik segasumma suvila on olnud siin kogu aeg. Ja sedasi, et, et kui ma kui ma tahan, kasvõi sellest siin ei ole mingit pardaki, erilist bardakk ja väga korras korterite täiesti nagu kõik, aitäh komplimendi. Ausalt öeldes natuke kartsin, ma teadsin, et lootsin enda õiaga ja kas sisse mahub üldse väga, väga vinks vunts. Kui mul on ikka P S elust Eestimaal, siis ma lähen kaugele Soomemaale või kuhugi mujale ja tuulutan ennast veidi, eks seal parem ei no ega seal midagi, võib-olla, mis seal ongi parem, mis tegelikult mulle väga meeldib, on, on ikkagi vahetevahel totaalne vaikus ja seda, seda vot seda seal Ida-Soomes on ikka, et kust ma pärit olen, et tõeliselt noh, on suvi või talv. Siis võib sellist nautida sellist üksiolekut, kui, kui vahel on seda vaja. Kirjutamise juures ka seda ikka vahel on vaja. Aga ütle, miks sa praegu kirjutad, et sellesama muusikamis all tiksub meil siin? Sa ütlesid, et see on su meditatiivne muusikat, sa kuulad seda kirjutamise ajal. Ja hetkel ta on mul sedasi siin. Rippiit laseb niimoodi järjest ta mul neli-viis päeva vist olnud niimoodi ja hulluks ei lähe. Ei no ei lähe hulluks. Et vahel on isegi sedasi, et ma panen, kui ma nagu tõsiselt töötaja, siis on mul Jaanson rohu sees, mul oli Kreekas kaks plaati kaasas ja seitse nädalat ma kuulasin ainult neid kahte plaati, kirjutasin kõik need väikesed tüdrukud ja poisid natuke suuremad ja vanemad poisid-tüdrukud, kes loevad sinu lasteraamatuid, siis nad teavad, et need on konservjuusisi saatele kirjutatud. No täpselt nii ongi, et ma olen mõelnud selle peale, et kas see on, on seal Iisakasi, on see imelik, et kui ma kirjutan sinna ette, aga kunagi ma ühte raamatut viimasesse kirjutan see raamat ja noh, mitte iga raamat, aga paljud raamatut on kirjutatud täiesti niimoodi, et taustal on päkkov pits ja ta on nii ja ja ma ei tea, no ilge inglisekeelne võrdlemisi ropp rock n roll. Aga see annab sellise hea rütmi. Et aga nüüd, kui ma kuulan seda soome pluusi, venda, kes käis siin Karlovas esinemas sest seda on vaja selleks, et ma summutan selle Annelinnamüra ikkagi väikse lapsena elasime mitmekorruselises paneelmajas. Et paneelmajas elamine ei ole minu jaoks võõras. Aga kõikvõimalikud helid siis, kui ma kirjutan, tekitavad mulle selliste. Sest ma hakkan nagu vaatama, mis see oli, mis see oli, mis oli, et mul on kuidagi seal on vaja keskenduda ja just et seetõttu see nagu summutab neid helisid üsna hästi. Me oleme jõudnud nii kaua geroneni elutoast kööki. Veel saad valida, kas pätikohvi või täitsa siukest mutrikannu mutri on, on veel ringe muidugi. Selle ma seda kohta ikka vaja. Sööd kohvi, kui sa kirjutad ja, aga, aga öösel teed ja päris öösel taimeteed kirjutada, öösel kirjutan ka me siis kui ma kirjutan, siis ma ei vaata üldse kella. Selles mõttes ja ei vaata kuupäeva. Näiteks seal Kreekas oli eriti ohtlik, et kui ma olin juba kuus nädalat kirjutanud, mul oli väga hea seal kirjutada, käisid Kreekas üks ühel aastal, jah, ma olen käinud mitmel pool ja ühel aastal käisin Kreekas ja kui ma seal kirjutasin juba kuus nädalat siis mul siis mul tõepoolest hakkas natuke katus sõitma. Selles mõttes sain aru, nii kukkus mingi lusikas. Jaanus, ma sain aru, et et nii ei tohi, ei tohi oma raamatusse minna liiga sügavale. Mu raamat oli peaaegu valmis, oli nii valmis, et ma teadsin, et ma saan tartus ka lõpetada selle loo. Ja ma lihtsalt läksin reisibüroosse. Seal Ateenas. Läksin ühele väikesele saarele ja panin arvuti kinni ja kõndisin seal saare peal kolm päeva ringi. Ja siis oli ka huvitav öösel. Ma kirjutasin käsitsi mingisugust. Ma ei mäleta, mida ma kirjutasin, käsitsi mingisugust oli vaja kirjutada. Ja kolm päeva kirjutasin käsitsi mingisugust käki seal saarel ja kui ma sealt saarelt ära tulin, siis ma lihtsalt viskasin need paberid, kõik hotelli prügikaste, mis ma olin kirjutanud, see sobiks siis ütles, et see oli lihtsalt mingisugune mingisugune veel mingisuguseid jääknähud sellest kirjutamisest kõlab isegi natuke haiglaselt. Ongi haige asi, tähendab kui keegi unistab kirjanikuks saamisest, kes peab arvestama sellega, et tegelikult kõik räägivad ju, et kirjanikud on üksildane tee? Ma mõtlesin, sa nüüd küll imelik jutt. Näimisin sulle äia, kas võiksid. Aga seda, et tegelikult see alase probleem tekib sellest, et kui sa kirjutad oma raamatut, siis sa tegelikult Sul hakkabki enda raamat hullult meeldima. Ja, ja siis ei, ei tahagi niimoodi väga seal kõik toimub täpselt nii nagu ise tahad ja siis hakkabki tunduma see päris mall kuidagi jama. Ja ma sain lihtsalt aru, ega ma, ma sain lihtsalt aru seal saarel ka võib, et see lihtsalt ei ole normaalne. Et see Ateena ja need saared Riks augustis kõik ilus Kreekale minu jaoks kuidagi. Noh, ma nagu ei pannud seda tähelegi, sest ma olin supilinnas oma mõtetega ja oma raamatus. Et siis ma lihtsalt otsustasin, et lõpp ja kuidagi nagu see päike ja hea söök ja ja kõndimine seal saarel tõi mind tagasi maa peale, et ma sain aru, et on maailmas midagi muud ka peale selle minul raamatu käsikirja üks põhjusku ka, et miks ma lähen välismaale kirjutamas ta pikemat protsessi on see, et parvad ikkagi võib-olla ma ütleks väga halvasti siin inimestele, aga kui oled omaette kuskil ja kirjutate ja kui miks sa siis sa oled mingi monstrum, kui sa kirjutad? Noh, ütleme lihtsalt lihtsalt ei kuulata nendega seal rosist öelda halvasti ja ma ei tea, kas monstrum on õige sõna, aga just selline muu osas on ükskõiksus, et kui mina kirjutan kuskil oma raamatut ja maja teisest otsast läheks põlema siis ma ei panekski seda tähele, üldse. Nii lihtsalt ei kaob huvi, kaob kõige muu vastu, et see on selles mõttes kergelt ka kirjutamine võib olla nagu joobeseisund või mingisugune koos sellest on ju räägitud ju palju ja ja eriti kui Kirtadel pika proosateost, kus niimoodi kolm-neli nädalat kirjutad. Et siis on väga tähtis, et jalutab väljas, magad, sööd korralikud, ütleme vahepeal juhtunud seda ka, et ma olen lihtsalt kirjutanud, raiunud niimoodi ütleme ühe öö jätnud, vahele kirjutanud, vot siis on küll niimoodi. Oo, selg on kange, Crichton, kõik pea hakkab valutama, kõik on paigast ära. Aga seda ju ei saa endale lubada. Kui sa teed mingisugust maratoni Moody pikaraamatud, et siis sea tuleb, seal tuleb vägisi nagu tõusta püsti, et kui selg natukene kangeks jääb, kõnnid natuke väljas või kui on ikkagi juba niisugune tunne, et nüüd on uni, siis enam kohvi peale ei hakka noh, vähemalt mitte kaanima, vaid peab teadma, et nii nüüd tuleb tiksuda jälle ja veidi uue maailma siis ärgata, uuesti kirjutada. Tegelikult seal tulebki mängu, justkui üksildane see kirjanikud sellel hetkel, aga see on umbes kuu aega, et ülejäänud 11 kuud aastas oled sa tegeled, kud, täitsa tore inimene, enamasti oma lähedastele ka. Mulle tundub ka, et sa oled juba nagu sotsiaalne ja suhtleb ja oled rõõmus ja oma lugejatega tihti kohtuda ja nii edasi. No eriti, ma arvan, et see on viimastel aastatel, ma olen palju rõõmsam kui, kui varem, sest sest ma sain, ma lihtsalt, ma lihtsalt sain aru, et et alkohol ei anna mulle tegelikult midagi juurde. Et kuskil kaks ja pool aastat tagasi vaikselt nagu panin kõrvale igasugused veinid ja õlled. Noh, see on minu elukvaliteeti tõstnud väga kõvasti ja selles mõttes ma soovitaks tegelikult kõigi, kelle jaoks noh, joomine on, tundub probleem, et proovi mingi võtta endale proovi kaks-kolm kuud näiteks ja vaata, kas miski muutub sõelus. Ja minul küll minul küll muutus, aga samastumine päris, aga äkki äkki tegelikult sa oled ikkagi nagu alkohoolik võetavad vot, vot vot see, et sa naguniimoodi kirjeldad, kõlabki nagu mingisugune alkoholism tegelikult, aga ma tahan lihtsalt kirjutamise vormistada ja või Aasia sõltuvused on jah, vahet ei ole, mida sa teed ongi, et ma, ma tõepoolest pean, kui kuhugi lähen, kui ma kirjutan, ma lähen sinna, kus internet ei ole, sest muidu ma kogu aeg istun seal interneti otsas Pole isegi telekat vaja seal kohas, kui seal telekas on, siis ma reeglina ei lülita seda sisse ka. Ma ei taha näha kamistele, kanalid seal oli, mida põnevat saab vaadata, võiks et, aga noh, hea on see miga geronenud, et nüüd vähemalt lugejad võidavad, on ju, muidu sa lihtsalt mööda hoidiseksid nurga ja ma ei tea, kas päris oi see ei lõhna ka. Muidugi, et, aga see on, aga seal tegelikult igaühe enda asi, minge põrgu oma joogid Lätist või Leedust või Valgevenest. Ma ei, ma ei mõista hukka inimteisi inimesi ja ma ei taha epistlit lugeda, aga kuule selle hästi tore jah, sellepärast et vaata, need paljud inimesed, eriti need vanad mehed, kes on nüüd alkoholi tarvitamise täiesti maha jätnud saanud nagu mingisugused jutlustajad ja kusjuures väga kurjad ja, aga ma ei ole ka selles mõttes täiesti maha jätnud, et ma mõtlen, et kui, kui on et kui kuskil on mõni selline, noh, kui ma näiteks Iirimaale lähen, ma tahan ikka mõistomisseeriviski, Iiriasi on, et ma ei ole. Selles mõttes ma ei pea ennast isegi karsklaseks, et ma alguses mõtlesin, et selge mitte tilkagi viina või mitte tilkagi. Ei, see on kohe suhtumine, sest siis tundub see asi mulle kuidagi selline noh, ahvatlevat vastupidi, ma võtan niimoodi, et, et kui vaja, siis maitseme, kui tekib igatsus, aga kuna ta mul on selles mõttes endale lubatud, ma võin tegelikult midagi head, tuleb okei, võtame siis maitseb siis tegelikult siis ma mõtlen vastuvõttudel kas või siin Vanemuises mõtlesin, et jube igav oli. Mitu tundi seal vastuvõtul ja kõnesid. Ja siis siis siis mõtlesin. Võta nüüd võikski võtta ühe veini lihtsalt, aga siis siis mõtlesin, et kui ma püsti tõusin, et aga samas Ei usu, et see väga hea v niikuinii, et võtan, võtan, võtan kas või pärast õlle, kui lähen koju, hakkasin veeniga üldse nagu mängima selles mõttes, et võib-olla üks vein läheb kohe teiseks ja kolmandaks ei hakka veini jooma, võtan õllede peale, kui tahan õlut ja siis läksin koju, lasin õlut külma ilmaga joon. Ja siis ta ütles, et sa siin üldse ei ole vaja. Et selliseid monolooge omavahel ikka käin iseendaga, et ka nagu hoida seda asja. Selles mõttes nagu kontrolli all, aga seda, et niimoodi, et see oleks mingisugune keelatud vili mul. No vot seda, seda mul ei ole. Meil on miga Geronimo kohvi joodud ja tulime sinna töötuppa tagasi. Aga mida sa praegu teed, mis tööd sa teed? Praegu? Mul on siin korvides on seal väravajoonel tus üks projekt kodu võtma, seda peaks vist raadiokuulajale kirjeldamatud kurvides ära vajunud. Et ühesõnaga, tegelikult ongi üks mingi suur punutud korv nagu õunakurv ja siis on kirjutatud sinna teibiga peale väravajoonel tortust, misel, uus raamat, see on jah kunagi projekt hetkel, et töö pealkiri. Ma olen kirjutanud raamatu, mille pealkiri on väravajoonel ja see on teine osa. Ja, ja ma kirjutan, nagu sa näed sellistesse vihikusse märkmeid. Ja kui siin on noh, nüüd ütleme selle 10 korda 15 sentimeetrit nõrku karri. Ta pidi halvas tujus olema, ta on alati, aga täna eriti kas mõlemad raa poisid tulevat vat dialoog, see on dialoog. Ma kirjutan, dialoogid käsitsi. Ja see on nüüd tegelikult see dialoog kuulub hoopis teise korvi. Ehk raapojad, raksus on selle raamatu töö pealkiri, mida ma kirjutan hetkel. Tähendab, sa kirjutad dialooge, tekstijuppe paned eraldi kurvidesse, nojah, see kuskil on seal ka rootsi pitsa ja see rootsi pitsa on tegelikult järgmine Supilinna salaseltsi raamat, nii et ei lõpe need loo, iga vaatame, mis sul siin kurvis on, ongi kuri. Lihtsalt kirjutad, paned korvi ja pärast ise vaatad, mis seal korvis on, siin väga palju ei ole. Mina ei tea, kas nad on, on seal, tuleb. Seal ma seda ei saa lugeda. Miks lusika kuule, just seda, mida ei saa lugeda, mis asi tähendab tegelikult olnud, et kas sa oled jumal. Ei, sa oled ingel. Ei, ta ei saanud küsimusest aru. Rohkem ma ei žüseest rääkida, seeline. Ja vot siin, aga muideks sina soom soomekeelset juttu ka, sest vahel ma kirjutan, käekiri on seal jube muidugi. Ja ise saadik aru saan, aga mina näiteks ei soojendumust. Aga teil on ka Rufus midagi ära teha. Raamatus pärast lasteraamat, sest seal väravajoonel, aga jah, see oli noorte kaheksateistkümneaastane ja muidu ka ma ei saa aru, et et kõik mu raamatut on sellised, et neid võib lugeda täiskasvanud. Aga kuna neid võib lugeda ka lapsed ise nimetas ta krossoveriks kirjanduses. Et nad ei ole lihtsalt nii igavad kui suurte inimeste raamatut. Kuulakem igaühesõnaga, seal on nüüd kolm korvi saanud pitsa pitsaraamat, raamatu pealkiri pitsale rootsi pitsa ja hetkel on töö pealkiri, sest ühel päeval kroonuaia tänaval koolimaja seinale on ilmunud grafiti. Ma tahan Rootsi pitsat. Kas see on nüüd sinu nagu ülesanded on teada saada, mis tähendab rootsi pitsa? Ma ise juba tean, mis asi see on, aga et näed seal koolis käis üks Rootsi päritolu muusik või väliseestlane, kes küsis laste käest, et kui lapsed küsisid tema käest, mis on ta lemmiktoit, ta ütles, et koolitoit, mille peal lapsed hakkasid naerma. Ja siis ta ütles, no kuule, mis, kas teil ei ole heaga toitsin ja selle peale last hakkasite rohkem naerma. Ja siis Rootsi inimene ütles, et neil on küll Rootsis kõik ja neil on pitsat ka. Et teil pitsat siis ei ole siin lapsed ütlevad mingit piitsutaja. Ja siis ütleb selle peale Kunstnike kirjutage direktorile, kirjed. Me tahame pitsad ja siis kirjutada kõik sinna oma alla, niimoodi oma nimel, et küll küll direktorina. Pitsat paneb ka menüüsse kooli koolisööklas. Lapsed teevad niimoodi, aga sama, aga direktor ei võta vedu. Direktor saadab nad kukele ja ja siis lihtsalt järgmine päev protestina ilmubki see grafiti koolimaja seinale, sinna kroonuaia tänaval vasakut kätt. Kui me välja läheme, siis saad aru, et tegelikult ma mõtlen, kõik asjad nagu kõnni kõik kohad läbi ja ma elan selle raamatufilmina enne noh siis on, siis on see minu jaoks usutav. Et see nii võib olla ja niimoodi ma ka suudan kirjutada, kui see minu enda jaoks nuusuta, võrdleme lähmegi miga Gironeni jälgedes kõndima linna peal. Üks põhjus, miks ma tulin su töövarjuks, Mika Keränen, on ka see, et nüüd sa oled nüüd tort Tartu linnakirjanik, et eelmine aasta oli Kristiina Ehin, kui esimest korda linnakirjaniku amet välja kuulutati ja nüüd oled sina, mis on väga tore tegelikult, et üks soome päritolu tüüp on Tartu linnakirja ja mida see sulle tähendab, mis sa tegema pead? No eks ta ikka tähendab kindlat majanduslik, kuhu sissetulekut sellel aastal ja mina ei mäleta. Viimati, kui ma töötasin haridus- ja teadusministeeriumis oli mu kuupalk. Et nüüd on ikka väga-väga mõnus, see on turvalisuse tunne ja ta on ikkagi nüüd, kui ma oma nahal seda kogenud, et siis ongi, et kui vanasti ei teadnud, kust see järgmine kuu see raha tuleb siis mul oli ka ainult üks korv. Ja ma kirjutasin ühte raamatut, aga need tegelikud, kui mul on palju rohkem aega, ma saan tegeleda oma loominguga ikkagi palju, palju sügavamalt, siis ma avastasin korraga, et jeerum, mul on nüüd kolm raamatu ideed pooleli. Nüüd me oleme jõudnud kõrvaltuppa, kus on iga äi, kes loeb ajakirja ja, ja ma küsiks, et kuidas miga on, kui ta kirjutab, kas ta segab ka? Ei, nii kaua segav mina segan Migatavaliselt ta kirjutab kuidas tema eelistab täielik vaikust. Et tähendab ümbritsevat müra või mingisuguste Volmei tänavamüra ei kordaks temani. Proovitale võimalikult vaikselt ja mul on see tihvt läbi, nagu te ise näete. Kui me lähme. Me kõnnime videoga praegu mööda Emajõe äärt ja väljas on ikka päris külm, ma loodan, et mokarajatu. Aga ütleme iga see Emajõeteema on sul viimasel ajal südamel? Ikka ma ei saa, ma ei saa, kui tal ka tegelikult jah, ma ei saa kuidagi. Mitte ühtegi päeva ei möödu, et ma ei mõtleks, et kesse pagan, nupp mõtles välja, et siia, Tartust oleks vaja teha üks vastik Soome tööstuslinna moodi. Ma ei tea, mõttetu koht, kuhu keegi ei taha tulla, kas keegi ei taha elada, et jube hea meel, et ma nägin. Kolju või sul on kogemus olemas, eks ju noh, just nimelt, ja, ja mitte ainult lapsepõlvest. Mul on kogemus ka eelmisest aastast, kui ma kuu aega elasin, ühest tselluloosivabrikust ainult 34 kilomeetri kaugusel. Ja nüüd eile nägime ühte saatesse, kus oli a, see on Ida-Soomesse. Elo on kohanimi ja mina olin koli rahvuspargis. Vaata, seigad kutsid kultuuriinimeste kohta öeldakse, ei tea midagi, olge vait. Moonu ostis esimese onupoeg ostis esimese harvesteri, kui ta oli 16 aastane. Ma tean, mis on harvesterid ainult kuus aastat töötanud puukoolis viimasel aastal töödejuhatajana puukoolis. Ma olen õppinud metsandust, õppinud aiandust ja siis tulevad mingisugused inimesed, et mis õigusega sina siin räägid lõhnade ja haisud ja muude teemal. Aga mis õigusega nemad tulevad ja rikuvad tuhandeaastase linna. Ja siis vaadatakse, et ahaha, luuletajad ja puude kallistajad. Et see on väga alatu, sest sest meil on mets ja loodus ja Eestimaa kuulub meile kõigile, kes siin on. Kuule, aga ütle see looduspargi lähedal 34 kilomeetrit, mis sa ütlesid, et mis seal toimus siis hoides? No just nimelt maa. Hommikul ärkasin. Mis jama see on? Kas ma olen jätnud midagi laua peale? Haiseb siin toas vaatasin, et ei ole midagi, kõik on, laud on puhas, rahtingid, sokolaad seal vedeles, aga läksin välja. Väljas oli värske õhk nagu praegu. Mõtlesin, et ma kujutasin ette, lähen tagasi tuppa ja toas ikka hais on olemas. Ja siis ma sain aru. Pagan, öösel oli tsellutehas lasknud peeru ja see hais oli tulnud kuidagi ventilaatorite kaudu sinna sinna majja ja mis sest, et hommikuks oli see õhk oli puhas seal. Rahvuspargi serval. Aga ventilaatorid ja kõik oli veel selle haisu tõmmanud sisse, nii nagu nii nagu ristmikul. Kui keegi suitsetab kõrval autos, suitsulõhn tuleb sulle endale autosse kaasab. Nüüd ongi, et et see on tegelikult selle hind, et kõik saames saavad aru, haiseb seal raha, aga et nii peabki olema. Aga kas meie tegelikult siin, Tartus mõtleme ka niimoodi? Mina küll ei mõtle sedasi, ma arvan, et minu meelest see ei ole seda väärt. Ja tõepoolest see lõhn on ainult üks asi, see, mis toimub siin Emajõega veestikuga, missugused asjad siin võivad toimuda, millest meil ei ole aimugi. Seal on nii palju muid teemasid ka veel, aga see on väga konkreetne asi, see hais ja ta ei ole iga päev sugugi mitte nii, nagu lihakombinaat ei halisenud iga päev. Ta ei ole iga päev, aga see ongi, et kui ükskord seal esimene kord, kui see hais tuli saale Soomes eelmine jaanuar. No mul oli järgmine ülejärgmine päev, ma juba hakkasin tundma seda lõhna, kuigi seda ei olnud. Sest see läheb selliseks psühhosomaatilisi, eks sa hakkad kujutabki juba ette, tegi seda, kuigi milline savis on, kuidas kirjeldad, mäda mädamuna ongi. Ja kuna ma tundsin selle ära, ma vaatasingi, et mingi toit rikneb laual ja siis siis ma saan aru, et tuli tuttav ette, kui ma natuke mõtlesin, fotot hakkab 1034 kilomeetrit on Eno Eno sell biopuidu tootetehas, mis iganes. Tselluvabrikuks näid. Me ei taha nimetada, sest tsellu kõlab nii halvasti. Ja Emajõe silla alt läbi Vabaduse silla alt läbi ja siin siin on, siin on jah, see on väga ohtlik käia vahetevahel, aga sinuga ikka julgeb ja keset päeva kaks kõva meest võiksid just. Aga jah, tavaliselt tavaliselt jah, kord päevas käib niimoodi sähvatus läbi. Ma raiskan nii palju oma energiad. Vähemalt mulle tundub oma aega kluses selle tselluloosivabriku vastu, et ma tahaks kaevata kohtusse kunagi ise, et teate, mul on aasta otsa alata võtnud minu vaja. Et kompenseerige. Niikaua, kui me oleme jõudnud sinu rännakul või no ikkagi see, et sa teed tööd tegelikult praegu sinu nagu see on väljakutse, see on nagu uurimustöö praegu enda raamatu, eks ju, mitte ainud. Ma käin nendes kohtades, kus mu raamatu tegevus toimub. Nojah, just just ja aga ma käin siin sellepärast, et ma teen märkmeid. Aga ma omamoodi ka vabalt võiksin istuda siin pingi peal ülikooli peahoones ja oodata. Et mis siis järgmisena juhtub selle tagamõttega, et juhtub, mis iganes siis läheb raamatusse sisse. Niimoodi on, olete tihti leidnud niimoodi endale ja et olen jälle. Et see oli nüüd selline lihtsustatud variant, aga natuke edasiarendus on juba see, et kui ma tahan, et tegevus toimub siinsamas koridoris, siin midagi toimub, siis ma räägin mõne inimesega siin koridoris, kes töötaksin peahoones või siin Tartu Ülikooli kunstimuuseumis ja ei hakka natuke lihtsalt küsin küsimusi ja, ja siis siis ma saan teada põnevaid asju, mis niikaua ma väga loodan, et sa ei hakka mõrvamüsteeriume kirjutama. Muidu sa muidugi koridori peal nagu helistama ei mõrvata. Ta on nii igavad, minu jaoks ei ole huvitav see, kui keegi on kusagil lit juba selles mõttes mõrvast mitte. Kuigi tegelikult tegelikult selles uues raamatus on küll. Peategelased on küll võib rootsi pitsa. Ei, me aa see et ma alustan algusest. Me oleme siin sellepärast, ütlen kohe ära, et me oleme siin ülikooli kunstimuuseumis puhastama uksest sisse. Astume uksest sisse, ma räägin, mis siin toimub ja. Ma sain muuseumiga kaubale, et ma võin siin rahulikult kõndida raamatu kirjutamise ajal, oi kui hea, kajasina on mõnus ja soojendasin ja me oleme punases toas. Ja kõik need kujud, palju paljaid mehi ja naisi, ka naisi on vähem, selles toas on vähem, aga kõik veenusel Afradiitet on selles sinises toas. Ja mu raamatu peategelased on tegelikult kaks noormeest, kellel oma kamber, siin ülikooli rektori vana kabinet ja, ja mulle öeldi muu hulgas seda, et siit läks vanasti uks koridori sisse. Mistõttu foto mitte kohe, aga mistõttu mul tekkis mõte, näe, väga loomulik, loogiline koht salauksele. Siin kõrval väike tuba oli ülikooli rektori isiklik puhkeruum, kus tal oli oma balda hiin ja joogid ja ta sai oma etega rahulikud olla. Täna nüüd valsi muumiakamber. Ahaa, nii. See ei ole enam see öösel, elekter, võtsin, on üks väikene muumia hoopiski, jah, kaks tükki. Mul on muumiatele juba nimed, aga ma hetkel ei ütle, sest võib-olla ma muudan nimed ära veel. Aga need kaks poissi on järgmise raamatu peategelased. Ja et kui meie siin nad räägivad sinuga, Ena mina ei suhtle väga siin selles mõttes konkreetselt nüüd nende nende muumiatega. Aga nad on, nad on, ei, nad ei, nad ei räägi minuga. Nad on surnud, nad on juba 2000 aastat tagasi, annad surnud. Aga kes seda teab, võib-olla raamatu kirjutamise käigus? Noh, juba tekib mingisugune suhtlemine ka, aga palun ärge mu unne tulge ja ei ole vaja. Et nad on ära kuivatanud, mustad tüübid, et põrandad, mind, nad on tõepoolest üsna-üsna jubedad. Ja see on, see on ka põhjus, miks ma nad peategelasteks valisin. Nad on natuke teistmoodi kangelased, kui millega me oleme harjunud. Muumia supilinnas hakkavad ringi liikuma, üks muumiatest on tegelikult väga paha. Ja miks sellest ma pikemad hetkel ei, ei soovi rääkida raadios. Ja seiklus viib siit muuseumist. Hiinalinna no ütleme, raadiokuulajatele, kes võib-olla ei ole totuga nii kursis, et see on Annelinna kõrval või Annelinna ja ERMi vahel olev selline ei kellelegi. Nii, ta on jah, et sealt Jaamamõisa juurest ta pihta hakkab, kõigepealt on garaažid ja pärast on hiinalinna aiamaad. Ja need aiamaad ongi see koht, kuhu siit edasi liigutakse. Et tegevus toimub selles raamatus siin muuseumis muusika, silka kuulav tausta, kõlari vastuse, kuulan muusikat. Saagi muumiate muusika, hea et tegevus liigub siit edasi. Vahepeal mängitakse pallimänguülikooli aulas ja, ja siis see seal palli mängus toimub midagi mistõttu tegevus nihkub ka siit veidi eemale ja läheb läheb sinna alla. Nüüd ma saan aru, et me nüüd lähmegi hiinalinn, mis sa täna teada tahtsid siit täna on tänamatu täna vaatamas ja tagumist tuba. Ma täna ei tee mingit pilte, aga ma natuke tahan näha ka, et neid maalinguid, see oli minu jaoks suur üllatus, et need maalingud ei ole Tartu kõrgema kunstikoolilaste tehtud, vaid hoopis pumpeis. Hera Kleumist, mis on teine linn Itaalias. Aga need tube on siin päris mitu, ma käisin siin joonistamas neid kujusid juba 1994, kui ma õppisin Tartu Ülikoolis maaliosakonnas veidi. Maali õppisid ka siis või sa võtsid nagu mingit kursust, see oli mul lisaainevabaaine, muidu sa oled ikka eesti filoloogiat õppija. Aga ma tegin alamastmes Aprovaatori selle 15 palli ainepunkti, terliku tegin ma maaliosakonnas. Sa oled nüüd õppinud nagu loodust, metsandust, eesti filoloogiat, maalimist ja siis siis seal viimasel ajal restaureerinud veel laudu ja toole ja mida veel? Noh, jalgpall. Et jalgpallitreeneritöö on ka olnud mulle üks periood oma oma elus, aga ma olen juba vana mees ka, jõuab jah, aga no sa oled ikka juba oodatud ja kui ma üldse midagi oskan, siis see on ikkagi kirjutamine. Siin jälle palju mehi, paljaid ja paljas naine, aga tal ei ole käsi kahjuks. Ja see on ka üks osa, on, nad on see inimese Mik täiuslikus täiuslikkus on ka üks osa seal mul raamatu allhoovustest käed on ära kukkunud, jah, kui kellelgi ei ole, siis ei ole nagu, nagu teisel muumial ei ole ühte kätt. Ei tea, kas ma jätan ta sisse, aga ta kaotas selle käe, kui ta peale teist maailmasõda hüppas sillalt Emajõkke ujuma ja põrutas käe vastu seda kivisilla varemeid. Ja ei maksa hüpata vette kaarsilla alt seal Kivisilla varemete all, nii et seal on ikkagi oma moraaliga raamatutes olemas. Vahel jah, mulle meeldib vahel natukene sinna, kui ta humoorikalt kujulise moraal sinna sobib. Miks mitte, et noh ja, ja loomulikult ju tahangi ma ka lapsevanemana hoiatada inimesi, ärge jumala pärast rebased seal jõkke hüpake. Muidu on ikka väga lühikese teil see Tartus ülikooli elu, kui ta tõesti silla pealt hüppate Emajõkke seal, kus on Kivisilla varemed. Et need omanikud tõesti tuleb südamest, ma olen mures selliste asjade pärast. Aga miks me siin toas olen, on see, et tegevus algab niimoodi, et Lembit Sooülikooli valvur lahkub õhtul töölt, aga märkab siin toas liikumist tuleb, kontrollib ka, et ega siin keegi võõras ei ole. Muidugi vanamees ei mõtle, et need kujud ellu ärkavad, nii nagu tema raudvärava kinni paneb. Et ma laias laastus võtan need tegelased ja need hakkavad mul, ma mängin nendega nagu laps mängib legomeestega, tead et minul hakkavad siin niimoodi nad minu, noh. Aga iga külaline on, sul on lihtsalt lõigude asemel mingid krimpsus, muumiad ja no need on tegelikult see nad krimpsus on, aga see ka keegi ei saa midagi oma välimusega ette võtta niimoodi, et Nathan nad on ise kuivama hakkaks ikkagi ka ei teaks, kuidas ära kuivaks. Jah, just et silma üsna üsna vabalt. Ise kavatsen, kavatsen nende tegelastega ühe õpetlik, õpetlik või ühe väga õpetliku ja õnnelikku muinasjutu ära rääkida. Mul on siiski selline põhimõte, erinevalt paljudest väga heast klassikutest, et ma tahan, draamatul on õnnelik lõpp. Et kui ma olen väga rõõmus ja pole ka põhjust kurvastada, siis ei ole minul ka elus alati kõik lõppenud, päris nii, nagu ma tahaks. Elu on veel pool, elu on veel ees. Aga ma mõtlen, et, et ma ei, lihtsalt ei taha, et mu raamatu peategelane jääb kuhugi rongi rongi alla või sa voodi taha sinna Tarasse rippuma munadest kinni, sinna kiirabi ootama, et ma tahan, et see olukord laheneb. Me oleme jõudnud vigaga ühest linna otsast teise oleme jõudnud ülikooli kunstimuuseumist Annelinna ERMi vahele hiinalinna et kes ei tea, mis see on, siis liiga kohe räägi, mis on, hiinalinn on üks piirkond Tartus Annelinna külje all, kus on garaaže muidugi venelased vanu plekist, sellise või, või keegi, mille eest teinud on, eksju, no ikka siuksed. Jõhkrad garaažid ja vene sõjaväes vanalinnaosa. Aga, aga see, mis mind siin köidab, on need aiamaad. Et need on armsad oma kätega ise tehtud, kõik sellised kodused. No minul on see tunne, et noh, et siin on palju põletatakse ja siin kummalisesse ka ja ütleme, et see võib-olla kõige jõukamad inimesed ei elagi, aga aga see on umbes nagu niimoodi, et inimesed on teinud nagu oma kätega ja nagu ilma tööriistadeta justkui neid asju. No täpselt selline tunne ongi, et sellised andekad inimesed tegelikult ongi, et needsamad inimesed ehitavad ka kinniseid rõdusid ja ja ta mulle meeldib, sellepärast, et kui ma olin väike, oli oli mul ka pisike lapikene põhja Helsingis, mida sai proovitud ja sai istutatud sinna muuhulgas spargelkapsast. Mis oli avastus tal minu jaoks, kui meil lapsed kui lahe taim taan. Ja Soome presidendil Tarja Halonen-il on üks väga uhke ja ilus selline aialapike põhja Helsingis, seal on väga vinks vonks, selline üks kere maksab võib-olla 50000 eurot selle omamine. Ja see on selline väikekodanlik, väga ilus briljantsed aiad, mis seal Soomes on ka Taanis, Rootsis on neid aga et eelmine suvi ma tulin siia jalutama meelega, et vaadata, et kui ta nende aedadega siin on, et räägitakse, et siin on ka aiad. Ja siis ma avastasin, et, et siin on täielik vastand sellele soome janu ilu Ojala iluaiale ja selles mõttes väliselt. Et need, mis mulle siin pakuti, kõiki kreek ja ploome ja mis siin nagu kasvatatakse taimede ilu on meeletu. Selles mõttes kuidas lippidest lappidestasin kõik aiad kokku pandud ja need onnikesed, mille kohta ei saa isegi öelda otsa. Vaat see on juba on juba selline noh täiesti müstiline. Me oleme ikkagi nagu su kirjanduslikel radadel, et su raamatut, kus muumiat tegutsevad sa ütlesid, nad jõuavad need lõpuks siia. Tulime, vaatame sündmuspaika ja nad tulevad siia, mina arvan, et kirjanik saab kaitsta oma endale tähtsaid asju. Sedasi ta kirjutab nendest. Et selles mõttes hakkasin ma kaitsma omal ajal Supilinna ja tahan kaitsta ka hiinalinnaaedasid sellega, et ma loon siia oma raamatu tegevuse, toon mitelon, toon siia tegevuse. Kuule mulle tundub, et miga sa oledki nagu õige linnakirjanik, et sa nagu käibki linnas ringi ja, ja see raamatu tegevus toimub linnas. Oledki linnakirjanik. No vot seda nüüd küll jah, aga seda ma olen juba 10 aastat tagasi ja see juhtus ka seetõttu, et Mehis Heinsaar ei pannud härraboli kroonikas sisse Supilinna riiki, Supilinna toredaid tänavaid. Tõlkisin selle raamatu soome keelde ja ma küsisin mehise käest, aga miks sa ei pane sinna sisse Supilinna ja Ta ei osanud ka midagi vastata? Juuda tahtis, et see absurdne sürrealistlik Daniil, Harmsilik maailm on, on mitte identifitseeritav aga mull jäi kuidagi kummitama, et et ei ole supilinn oleks võinud ikka seal sees olla, supilinnas võiks ikka raamatus olla ja kui mina kunagi midagi kirjutan, siis ma panen raudselt sinna selle Supilinna sisse. Tollal polnud plaanidel ise kunagi midagi kirjutadagi. Aga niimoodi kui, kuna Mehis jättis selle tegemata siis, kui ma oma esimest lasteraamatut hakkasin kirjutama. Et kus tegevus võiks toimuda, mõtlesin. Supilinnas pole keegi midagi kirjutanud ja tollal veel peale luuletuste ei olnud ka. Täna olin mu miga geroneni töö, vory, saate, mida te kuulsite, mängisid Kuku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõiketeadja kohtumiseni.