Aga kas sina, no umbes oskad öelda, kui palju sa oled, kui palju sinu repertuaaris olnud laule? Oi, ma tõstan tõesti käed ülesse ei tea ei tea. No võib-olla, et, et ega seal rinnile alla jää selle koha pealt, mina võin öelda vahele nii palju, et vähemalt Eesti Raadio fonoteegis on Kalmer Tennosaare esituses tublisti üle 300 laulu. Nii et no umbes sama arv. Arvude maailm on nüüd siin meie ümber, aga see pole mulle kunagi olnud eriti tugev külg, jätame need arvud, aga ma küsin kalme sinu käest seda. Ega palju sinu laule nüüd säilinud, aga palju on ka neid, mis on lihtsalt õhku kadunud. Ja palju on paljud muidugi jah, kaduma läinud siin seoses selle raadiomaja põlenguga, noh aastakümneid tagasi juba. Nii, ja muidugi kaduma on läinud kaasnev ikka Doriani repertuaarist, ma mäletan sedasama Bella belladonna ja hoone Keltto tordi välja, mis ma Laans ansambliga. See oli ka salvestatud, see on läinud kaduma ja ja seal neid esimesi esimesi laule ikka Laansuga missainud tehtud üks oli cafe orientaal näiteks, seda ma mäletan ja ja ka seda ei ole vist enam ei ole ja ma mäletan, sellele tegi laht Veldis Barr voodi ja et paaris Türgi maa on Café orientaal sellest, kelle eest ema alal laulab halmerd endasse. Ohkab korpulentne daam, kuulab kikkis, kõrvul, saal, oh kui hea türgi maa on orienta ta, see oli üks niisugune vahva lauljas, hukkus hukku ja, ja oi, neid laule läks palju. Kui ma, kui ma tohin nüüd vahele küsida, ma Valter Ojakääru küsimusest sain aru niimoodi, et on võimalik muidugi kaduma minna puhttehnilistel füüsilistel põhjustel erinevaid laule aga on ju ka selge see, et kui laulja võtab omale repertuaari mingi uue laulu siis üks kahest, kas sellest saab populaarne, nagu öeldakse või, või mitte. Kalmer Tennosaar, kas mingisuguse uue laulurepertuaarivõtmisel on juba selline mingi tunne ka olemas, sellest võib tulla selline laul, mida kõik kuulavad ja kõik kaasa laulavad ja, ja veel aastakümneid hiljem. Ja siis vastupidi ka muidugi sellised, mida tuleb ära laulda niimoodi, et noh, teeme ära, lahendab sellele küsimusele huvitav küsimus ja sellele Vastata nii, et noh, on nii ja naa nagu televisioon, veid õpetab, et vastava tähendab on niisugune äratundmine ka, et mis sulle endale meeldib ikka, mis sulle haakub, see on ka läinud publikusse ja on jäänud tükiks ajaks. Ja on ka niisuguseid näiteid, mis nagu ei meeldigi endale. Aga publikule maga publikule meeldib ja publik võtab selle väga omaks ja ja püsib kaua nii-ütelda. Orbiidil. Et siis tuleb seda laulda üha uuesti ja uuesti, kuigi endale võib-olla istungi ja, ja et tõesti jah, seal väga vastumeelne või ja ei ole olnud. Mingil määral on ka selliseid olnud, mis on tõesti tellimustööna ikka neid Nõukogude laule sai lauldud ja Eli Javelini temaatilisi laule pakuti. Jumal tänatud, minul ei olnud niisugune Erroiline hääl, nii et mina sain vähe, ei mäletagi selliseid tellimusi, raadio orkestris käisid kõik laulmas veel ja mina istusin, puhusin ja mina ei mäleta, et oleks mingit puhelwaldi häirekella. Aga, aga siiski tulin lautonisust nimetul kõrgendikul ja lüürina mahl ja ma vaatan siin plaadi peal on Frenkeli kured, see on ka temaatiline laul, aga, aga mulle väga meeldib seal väga meloodiline ja ma pean ütlema, et Heldur Karmo tegi ju nii humanistlikud sõnad eestikeelsed. Nii et ta on täiesti nauditav ilma selle punase propaganda ja nii et ma ei tea, kui on võimalust. Me võime isegi selle näitena, et kui ilus, võib-olla siiski nõndanimetatud põlatud Nõukogude laul, Jan Frank Eli kured. Mõnikord, et ükski sõdur Ei pruu. Neid müüdi, haarab nende. No võib-olla ei oska ma üles. Sule. Tühkimneis. Nendest hoopis kured. Kalmer Tennosaar, meie tänane külaline, sa mainisid, Heldur Karmo, miks te jaa, seoses tekstidega tuli mulle seda laulu kuulates mõte. Lauljal peab olema peale meloodiate veel tohutu arv tekste peas. Kas sa praegu palju oma vanade laulude tekste mäletad peast? Ikka mäletan, see on üks huvitav asi, et tõesti, et kui palju siis siia koljusse mahub. Ja juba aastatega, mis seal salata, aastaid olnud palju turjal juba. Aga kas on nii äkki, et, et näiteks kuiva teksti ühte luuletust pähe õppida on raskem kui õppida teksti koos meloodiaga. Kas meloodia aitab? Aitab küll, aitab ja, ja, ja, ja laulutekstiga on niimoodi, et kui juba teatud pidepunktid ühed sõnad tulevad meelde seosed fraasiga ikka musklifraasiga, siis hakkab nagu see lambike süttima siin peas ja, ja paneb selle reha kohe valgeks. Ja tuleb tuleb järjest järjest juurde, aga kas vahel on juhtunud niimoodi, et laval läheb korraga tekst meelest ära ja mida siis teha, mõni lambike kustub sealt vahelt? No ma olen välja tulnud mul meeles Estonia kontsertsaalis, kus oli oliks Bodelski laul, Mägi, roos, kuidas küll matka sinuga jätkan alati alati koos ja vot selle koha pealt läks tekst meelest ära ja laulsin. Aga mul praegu sõnad läksid meelest, mille pärast palun vabandust. Ja rahvas. Juaalsetus, suur aplaus. Ja siis Venemaale. Ma mäletan, laulsin ühte itaalia laulu. Luule lõuna suunal ruum ärme Elle, Dolce Pihu läks jälle. Ah ei, ei läinud meelest, aga improviseerid niimoodi, et üks tõusis demonstratiivselt saalis püstiks, meesia. Aga muide, kui on nii palju itaalia keeles lauldud ja itaalia muusika, on Kalmer Tennosaare üks lemmikuid kindlasti. Kuidas selle itaalia keelega üldse on, kas saab, saab hakkama või, või on need laulusõnad niimoodi, et need vähe lihtsalt? Jah, eks ta natuke ikka itaalia keelt õppisin, muidugi, konservatooriumis ma mäletan, väga tore itaalia keele. Ta oli üks naisterahvas Krummiga jaa, jaa. Jaa, Tautsiga. Urve Tauts, Krummiga kusagil seal köögis õppisime itaalia keelt. Nii et noh, natuke olen nuusutanud jäänud hääldamist ikka. Ja, ja noh, mõnda sõna ka, aga aga mis seal salata, palju ikka tuli lihtsalt mehaaniliselt. Laats oli ümber, kirjutad lask mulle ette või andis mingisuguse lindi, no sealt pealt ma kirjutasin maha ikka niimoodi ainult kuulmise järgi ja ja eksai patustatud ka muidugi selle autentsuse suhtes, aga, aga muidugi noh, hiljem, mis Mothnio laulud, ma sain juba noodivälja täna seal ma ikka ikka ikka lugesin ikka teksti ja ja hääldamist, foneetikat ma nii palju tundsin, et ikka autentselt ikka hääldasin. Mis missiloo juurde me nüüd jõudsime, jõudsime ikka muusika, muusika. Sallo juurde, mida saab, pakkusid saate alguses. Viggo Doriaani laulis armastusest, et ma võiksin ka midagi armastusest pakkuda loomuliku ja siis eks-Jugoslaavia autor. Hirkovitšist on ta ja ei enam iial kordusi. Aias öiseid seisid õunad.