17, Hispaanias 16, Itaalias viis, Hollandis kolm, Inglismaal 51, Saksamaal neli, Skandinaavias kolm, Venemaal üks, Poolas. Ei see pole kohusetruu Leporello koostatud oma isanda armulugude loetelu vaid Don Giovanni teemal kirjutatud teoste hulk 1915. aastani. Mozarti ooper seisab selles registris 34. kohal. Selleks ajaks oli Don Giovanni kui alatud petturite muusikalises vormis juba seitsmel korvi kehastatud. Mozarti ooperis tõusis esmakordselt valdavaks Giovanni isiksuse kütkestav mõjuvõim. Samal ajal suurenes ka anna kuju osatähtsus. Kuidas mõista Mozarti loodud anna lähtudes seejuures mitte üksnes Libretost, vaid ka partituuris. Tegevus algab kultuurimaja ees. Niisiis eellugu, seda, mis tegelikult juhtus donna Anna toas meene. Kuid üksikute stseenide põhjalik analüüs viib meid järelduseni, mis mitte üksnes ei tõsta katet salapäraselt Eeellult, vaid aitavad avada täielikult ka donna Anna tragöödia. Esimene küsimus tekib juba kontuuri tapmisele järgnenud stseenis. Miks vaikib donna Anna esialgselt oma kihlatu ees, keda ta isa päästmiseks kohale toob? Kahevõitluse põhjustest, milleks teadupärast oli võõra mehe tungimine tema magamistuppa. Ja ma kohe. Joove. Poolale. Anna pole lihtlabane tütarlaps. Kontuuri tütrena on ta rangete Hispaania katoliku kommete kohaselt kasvatatud. Pärast tema surma elab Anna isa juures, keda ta südamlikult armastab. Otaavio on esimene mees, kelle sügavale ja püsivale kiindumusele anna vastab. Ka isale on noorteühendus meeltmööda ja pulmapäev on kindlaks määratud. Don Giovanni Pole Annale võõras. Senini polnud neiu Giovanni silmis midagi rohkemat kui auväärse kontuuri tütar ja temale andunud sõbra pruut. Kuid naasnanesi viljasse pärast pikemaajalist eemalviibimist näed Giovanni uue armuloo otsingul esmakordselt annas meeldivat naist. Oma eksimatu vaistuga tunnetab ta ennast seni veel suikraid armujõude. Kuid oma õige nime all ta kontuuri tütrele läheneda ei või. Välja arvatud Leporrello ei teatšovannid ümbritsev lähembrinkondse viljas midagi tema varjatud elu poolest. Hunt oma pesa ligidalt ei murra. Ja isegi pulmaseltskond järgneb Giovanni küllakutsele ilma vähima kahtluseta. Ma seto armukadedus pole niivõrd tingitud Giovanni kui naise kütti kuulsusest. Masetu, tundes oma pruudi iseloomu armugadetsiks iga ettejuhtuvat meest. Kaotav jo peab sõpra igati usaldusväärseks aumeheks. Niisiis see Chovanni oma põhimõtetest anna pärast üle astub, näitab teda vallanud kire suurust. Ühtlasi otsaga ta allakäigu esimeseks etapiks. Ainuke võimalus rannale läheneda on maskeeritud kujul. Kusjuures Giovanni loodab oma maagilise mõjuvõimule, mis teda veel iial pole petnud. Vägivald on tema sarnasele igatahes võõras. Igal juhul idealiseeritud Giovanni oma ohvrit püüdes äratada vastu tundeid, kedagi tegelikult armastamata, suudab Giovanni endas reprodutseerida tõelist kirge. Tema armuvanded kõlavad ehtsatena ja selles peitubki kõikide tema sarnaste maagia. Paralleelnäitena võiksin tuua hertsogi kuju Verdi ooperis tri koletu. Kuidas muidu seletada, et hertsog suudab mitte üksnes võite childa usaldust. Noore kogenematu tütarlapse puhul pole see suur kunst vaid et ajab pea segi ka elutargal ja mehi piisavalt tundval Madden Leenal. Eriti selgelt avaldub Giovanni armuvõim ja veetlev duetis serliinaga mis mitte üksnes objektile, vaid ka publikule ei jäta mõju avaldamata. Ometi on Anna esimene, kelle juurest Don Giovanni lõplikku võitu ei saavuta. Tõsi, mõned ooperi tõlgitseja, tulge seda võimalust oletanud. Sellega võiks seletada, annab põlevad kättemaksu, soovi samuti pulmapäeva edasilükkamise palvet. Kuid ütleb Iowanni oma monoloogis. Ja iseendale teatavasti ei valetata. Täna äparduvad kõik mu ettevõtted. Ja miks peaks ta edasi püüdlema anne sümpaatiat, kui eesmärk oleks juba saavutatud. Ent anna vastupanu põhjuseks pole see Chovanni talle mõju ei avaldaks. Annab jääb tuppa tunginud rannik esmalt oma peigmeheks jäi tõrjutada eemale, kuigi selline öine külastus pole kommete kohane. Juba see näitab, et annan täisvereline naine, kes on suuteline tavadist üle astuma. Kuid juba pärast esimest puudutust saatele selgeks, et tegemist Polotaavioga. Teda valdab hirm ja ehmatus. Kuid samal ajal ka senitundmatu kõikevõitev kirg. Annas on ärganud Joannile võrdvääriline partner. Kui Giovanni end nüüd tunda annaks. Avalikult anna kätt paluks. Kes teab, ehk Kununiksis Otaavia ja eelseisev abielu. Kuid anduda tundmatule, kes oma nägu varjab. Lõkkele, lööb generatsioonidelt päritud uhkus ja Anna tõrjub sissetungija otsustavalt eemale. Temasse Kunivad sügan, erutus ja solvatud uhkus. Milline mees julgeb sellisel kombel kontuuri tütrele läheneda? Ainult sellega on seletatav anna kirglik raev, püüdjo vannid, vägisi kinni pidada. Härra loodasid tundmatuna pääseda auto reetur. Milleks muidu selline ärritatus, kui ometi sissetungi eesmärki ei saavutanud? Kärade jälle ruttab kohale kontuur Suutmata ära hoida, kahevõitlust ruttab Anna abi järele. Liiga hilja. Kui anna minestusest, ärge ainult meeltesegaduses Otaaviot reeturiks nimetab näitab see, tema mõtted on ikka veel eelnevaga seotud. Põgene, reetur ja las ma lõpetan oma elu. Need sõnad on määratud Joannile. Neid tõlgid, seda ka nõnda. Põgene. Ja päästa mind iseenda eest. Tundes rõotaariu ei räägi, anna ikka veel kahevõitluse põhjusest. Ta lase botaabiole panduda kättemaksu isa surma aga mitte oma au solvamise eest. Vannu mulle maksta kätte selle valatud vere pärast. Juvanniljon Anna vastuseis seni tundmatuks kogemuseks. Ainult seetõttu on mõistetav kiirus, millega ta uues küllaltki banaalsest seiklusest lihtsa taluneiuga oma kõikuma läinud eneseusaldust tõsta püüa. Isegi tavapärane ettevaatusjätab Giovanni maha ja tagajärjeks on uus fiasko. Annale püüab Giovanni endiselt läheneda, lootes, et viimane temas öist külalist ära ei tunne. Ta pakub Annale oma abi, kutsub teda Jemitud taadiot oma lossi ja püüab isegi siis end nimelt anna ees õigustada. Kui viimane mask on langenud kõik oma vara oma mõõga ja oma elugi, toon ma teile rõõmuga ohvriks. Need sõnad pole väitusine fraas. Kuid just selle tõttu tunnebki Anna ta ära. Jonni ei taipa, et tema tund on löönud. Pärast ebaedu Anna juures ei taha seni vastupandamatult rüütiline midagi õnnestuda. Samal ajal on Anna käitumine vastuoludest haaratud sisemiselt vapustatuna kord raevuhoogu sattudes samas nõrkinult vajudes kannatab ta oma seesmise lõhestatuse all. Võib-olla halastab mulle taevas, ühel päeval on tema aaria sõnad. Pärast seda, kui Anna öises külalisest Giovanni ära tunneb, On ta uhkus surmavalt tagatud. Et just vanniaadlik ja usaldusväärseks sõbraks peetu tema au röövida tahtis ja kellele ta ainult nõrkushetkel peaaegu kael oleks heitnud. See on andestamatu. Ja alles nüüd räägib Anna kihlatule saatusliku öö sündmused ja nõuab oma au Est kättemaksmist. Kuid oma jutustuses piirdub ta vaid faktidega vaikides maha teda sel hetkel vallanud tunded. Sa tead nüüd kõlvatu nime, kes mind häbistada püüdis, valmistu kättemaksuks. Anna otsib terviklikku armastust. Don Giovanni ainult meelelist naudingut. Ja need kaks vastandlikku elu käsitlus teevad nende ühenduse võimatuks. Samal ajal aga ei suuda anna juhtunut unustada, mida näitab tema käitumine Don Giovanni lossis. Anna läheb sinna vastumeelselt, kartes uut valu. Kui Elvira talle nägusat talune jutt näitab. Nõrkeb, anna, ei, hüüab. Ma suren. Annate vapustab teadmine, et mehele, keda ta oli valmis armastama ei tähenda tema rohkem kui iga teine ettejuhtuv naine. Juhtivat osa kättemaksus etendab Elvira, kelle raev näib olevat kustumatu. Ometi on Anna uhkus suurem Elvira, kellel on küllaldaselt tõendeid Giovanni truudusetu, sest laseb end kaunis ruttu uuesti võlude ja esineb isegi tema kaitsena. Säästke mu abikaasat, kuulake mu palveid. Vastate kätemaksjatele, kes nõuavad Giovanni surma. Ooperi lõpp on paljuütlev. Joannile on tema süütegude eest tasutud, kõik vapustasid möödes. JA Vi on valmis truu armastusega korvama Annale isa kaotuse. Kuid annat vaevab südametunnistus. Ta loeb end isa surmas vastutavaks, sest kui ta kombereeglite vastaselt oma oletatavat leidmist tuppa poleks lasknud, ei oleks ka saatusliku duelli toimunud. Anna elu on seesmiselt purustatud ja tema viimase Saarias on rohkem jumalagajätumeeleolu kui lootust helgele tulevikule. Kaastundotaavio vastu, kellega ta ikka veel on kihlust sidemetega ühendatud. Ei luga teda lõpuni avameelne olla. Auste surmavalt haavatud südame tundeid. Et ma valust ei hukkuks. Neid sõnu ainuüksi isa surmaga seletada ei saa. Anne palub peigmeest pulmadega veel aasta aega oodata. Kuid kas ta selle aasta üle elabki?