Kõige kauem olen elanud leivas. Kui olin alles tibatilluke, meeldis mulle eriti elada saias. Nii soe, nii pehme, nii valge elamine oli seal. Ema kurtis. Ega mustika õiget meest ei saa, aga rukkileiba siiski peale ei sundinud, ikkagi ainuke poeg vahel hõrgutes koguni õiguklitega, aga nood ajasid iiveldama. Ja mis elu see on, kui kogu aeg süda läigib? Ülikooli aastail läksin saialt üle musta leiva peale siis sepiku peale. Sepik meeldis mulle rohkem. Mind oli vallanud mõistmatu kihk. Ehk olin söönud liiga palju saia. Mulle näis, et miski on korrast ära, et midagi nagu puudub. Sepik, rahustas mind mõneks ajaks sihuke jäme kestadega. Kuidagi tõesem, ütleksin looduslähedasem kui sai. Kahju küll, aga ma olen üsna harva viibinud, magus abus, leivas, räägitakse seal valitsevat tasakaal. Magus tasakaalustab haput ja nii on hõlpsam elada. See asi tundub kahtlane. Mina küll ei peaks vastu niisugusele magusa poole tasakaalustatud elule. Ma pistaksin magus apust, leivast plehku, niisama kähku nagu lapsepõlve võIgu Kletest. Kunagi lõpeb kõik, nii lõppes ka minu õpiaeg. Mind aeti leivast välja tööle. Mäletan praegugi kõnet, mille tookord pidas kiilaspäine professor. Noored inimesed. Teie ees on elus avatud kõik teed ja horisondid. Minge purustage silmapiir, rajage uusi teid, kaunistage endi ja teiste elu. Teid ei aeta leiva juurest ära nüüdsest peale või iga mees valida endale leiba vastavalt oma võimetele ja püüdlustele. Ma loodan, et mu parimad kasvandikud varsti juba õige varsti hakkavad elama parimas leivas ja nii mõnigi teist olen selles veendunud. Hakkab elama koguni tordis. Kõik oleneb sellest, kuidas stendi töises elus näitate sest leib ja töö on lahutamatud. Võib-olla ei olnud tema sõnad just täpselt need, võib-olla ta ainult mõtles nii. Või ei mõelnud ka igas kõnes. Me kuuleme tavaliselt seda, mida tahame kuulda. Ja meie leivast pagendatud. Tahtsime kuulda midagi rahustavat. Kui me nüüd ülikoolikaaslastega kokku saame, siis arutame kõigepealt, mis leivas keegi elab. Mis leivas elab juuris, mis leivas elab peeteris. Kas Jaanisel on lootust pääseda eliitorti? Kas ritta õnnestub muinasjutu pidama jääda? Avaldame kaastunnet Ilsele. Tema oli lootnud jääda linna leiba, võib-olla koguni Riia torti, aga jagamisel oli talle saanud osaks maa leib. Seal ta siis elabki jämedes koduküpsetatud, leivas ja unistab kaneeli, saiakesest roosi kuklikestest. Hiinars valmistas mulle üllatuse. Selgus, et ta oli asunud elama terviseleiba. Kui palju öid olime temaga istunud, kursusetööde kallal vaielnud, lugenud, sessideks valmistunud mitte ei oska ette kujutada, et ta oli valinud terviseleiva. Mäletan veel tema irooniat, kui kunagi tuli jutuks suitsetamise kahjulikkust. Tuhatoosi vana konservitopsi oli kaunistanud pealdis. Ka mittesuitsetaja on surelik. Nüüd ta ei suitseta, ei joo külma, ei joo kuuma, ei tõuse vara ja heida hilja voodi ei kiirusta, ei pinguta, üle ei ärritu. Tööl olles ootab ta, et kell saaks kuus ja ta võiks oma terviseleivapargis aeglaselt ja ühtlaselt sügavalt sisse ja välja hingates joosta tervisejooksu. Üldse on leibu tohutul määral. Kas tunnete vadakusaia? Paistab justkui kehvapoolne, aga mõni sõidab tänu temale isikliku limusiiniga. Vadaku peetakse väheväärtuslikuks, üks vesi ta ju on. Revisjon tehakse harva, mingit arvestust ei peeta, need mõned tõstavad veesisaldust paari protsendi võrra ja ongi auto käes. Perekonnaleivast võiks kirjutada terve pika loo, aga eks nad ise tea, kes selles leivas elavad. Kes veel ei ole, nii kaugele ei jõudnud, need kunagi jõuavad. Veel pidavat olema palehigis teenitud leiba ja teenimata leiba, igapäevast leiba ja pühadeleiba. Vanemad inimesed mäletavad näljaleiba kerjuse, leiba, peremehe ja sulase leiba. Vahel hargneb leiva ümber selliseid tülisid, et isegi kohtumehed jäävad hätta. Kogu aeg on vanemad kasvatanud lapsi vanemate leivas, aga kui lapsed jõuavad ise omale ivani siis isale emale kohta ei leidu. Ja mitte ükski leib ei asustamata, isegi mitte kuivikud ega muidu öelda. Igavene kuivik. Sellest ajast peale, kui mind sepikust pagendati, hulgun aina ühest leivast teise, mitte ei leia rahu. Üritasin elada tordis, mitte midagi ei tulnud välja, süda läikis niisama nagu saiakestes. Mulle soovitati asu pirukatesse, seal leidub nii seda kui teist peale saiasisu langeb vahel mõni pekigil sibularaas. Mul tuli hirm nahka, aga mis siis, kui juhtub pirukas, mis on kahest otsast kõrbenud? Viimasel ajal liigub mu mõte kringlit poole. Kringlit juures meeldivad mulle rõngad käia ka üht rõngast pidi ringi kuniks meeldib. Ja kui ära tüütab, siis mine teisele rõngale üle. Kõllijaga mööda kaheksat Vironi keskele üles, kus otsad on põimunud nagu kõrgendikuks. Võimalusi, kui palju. Isegi kaks auku on jäetud igaks elujuhtumiks. Oleksin ammugi kringlisse üle kolinud. Ainult üks mõistatus ei anna mulle rahu. Kuhu jääb auk, kui kringel ära süüa? Konsulteerisin tuttavat füüsikud, too seletas. Auk jääb ruumi. Kui ruumi, siis on asi kombes. Mina ära ei kao. Homne päev kolin kringlisse, ela. TÖÖ jalgaineliste hüvede tagaajamisest ega kohusetundest. Töö algab imetlusest. Poisike vaatab, kuidas isa puid raiub. Võtab ümmarguse halu ja nii kui kirvega lööb, nii lõhkeb halg otse südames kaheks tükiks. Isa laob sülle terve puudemäe. Ja mägi hakkab liikuma köögipoole. Ema koorib kartuleid, nuga käib ringi ümber halli mullase mugula. Ja koortest mähkub välja eme. Kes oleks võinud arvata, et kartul on nii valge. Puud põlevad praginal. Pliid tundab nii koduselt. Katlast roomab välja, aurutöö. Algab lapse imetlusest. Imest. Miks te olete tapnud ime selles väikeses poisis. Poiss tahtis hoida käes imepärast kirvest vähemalt seda puutudagi. Teie pistsite karjuva Rabuutuse on terav. Poiss tassis puu halgut, mina võin ka. Teie võtsite tal selle käest, see on sulle liiga raske. Poiss võttis korvist kartuli ja ulatas emale. Kas tõesti läheb seegi niisama valgeks, koortest välja veereb? Ta ei osanud seda veel ütelda, ise vaevalt käima hakanud, sihuke tore poisike. Aga teie andsite talle laksu vastu tagumikku. Lausa häda selle lapsega käed, mustad suu, must, kogu põrand kartuleid täis. Teansside talle plastmassist jänku, väikese plastmassist rongi. Säh mängi. Tapsite temas tiime. Nüüd istub ta teiste omasuguste väikeste poiste ja tüdrukutega Varblase kohvikus. Sööb jäätist, joob musta kohvi konjakiga ja muigab. Töö on lollide ja vanade kronouda rõõm. Te võite oma hääle kähedaks karjuda, rääkides tööst, kuid kohustusest ühiskonna vastu. Te võite ära väsida, koputades, südametunnistusele, te võite lubada kolm korda suuremat palka. Sellega te töörõõmu ei loo. Tulevad ainult kohusetäitjad, kes otsivad paremaid otsi, tegelevad millegagi, askeldavad, sekeldavad, õiendavad, nokitsevad, niisama. Tulevad ainult palgatöölised, nöörivad, teisi pressivad peale, ajavad kas või hauda, trügivad ette, rahmeldavad, teevad haltuurat. Ja töö on nende meelest must ja haiseb. Üks poiss, kelles imet ei tapetud, veab sõnnikut. Ja oh imet, sõnnik, Eha, isegi. Isa oli tal juba väikesest peast lubanud sõnniku hargist kinni võtta ja nüüd šokolaadiglasuuriga jäätis süües kiideta. Sõnnik. Kui palju kordi on jäätis sõnnikust läbi käinud? Kakao oad on kasvanud sõnniku toel. Suhkrupeet muundussõnnikust läbi minnes suhkru puudriks. Piimann sõnnikust läbi käinud lugematu arv kordi mineraalväetisest lauda sõnnikust. Poiss veab sõnnikut ja paneb imeks, kuidas võivad küll sõnnikukoormast kasvada. Leivapätsid kõrvitsakerad, kapsatünnid, õllevaadid. Üks tüdruk, kes polnud sõimata saanud, lüpsab lehmi, laulab teised lüpsed, käivad seal kogemusi vahetamas. Lehemehed voorivad. Pühadeks antakse aukirju ja medaleid ja aina päritakse. Jutustage, kuidas teist sai teeneline lüpsja. Aga tema ei oska kedagi õpetada, ütleb ainult sajandat korda. Minu töö meeldib mulle. Ma armastan lehmi ja kõik. Kas siis armastusest üksi aitab? Muidugi mõista ei aita. Aga armastus on kõige alus. Kust algab töö, armastus? Sellest samusest imest. Järsku sa avastad, et suudad. Suudad ise puid lõhkuda, suudad puid kanda, suudad kartuleid koorida, ise alles väike, aga suudad teha suurte töid. Sünnibki töörõõm. Võitluse ja võidurõõm. Raskuste ületamise rõõm. Millise väärikusega näitavad lapsed vanematele õpetajatele oma töid? Lapsed suudavad töösse sisse elada nii täielikult, nii omakasupüüdmatult nagu täiskasvanud seda vaid harva suudavad. Töö on nende jaoks nende endi kasvamise tõend. Ah kuidas tahaks rutem suureks saada jõuproov eneseteostus ja nad teevad seda mängides rõõmsalt õhinaga lihtsalt kergelt taina keerukamale tõsisemale tööle üle minnes. Ma tahan öelda, et lastel on kaasasündinud püüd kasvada ja elada töös. Töö on nende esimene suur armastus. Ja siis tuleb meelde kurb-irooniline anekdoot mõrtsukast, kes küsimusele, miks te ta tapsite, vastas ma ei tahtnud teda tappa, mavaid koksusin korra vastu pead, tema unustas hingata. Inimesi ei tarvitse õpetada töötama. Töö on samasugune lahutamatu elu osa nagu hingamine. Aga teie koksasite korra lapse töörõõmu pihta. Tema unustas töötamise. Te tulite tookord õhtul hilja koju ja kirusite. See pole töö, vaid lausa põrgu. Käed valutavad, ristluu on valu täis ja mida ma õige teenisin? Sandikopikaid. Ja teie lapsel hakkas valutama veel tegemata töö raskustest. Ja te õpetasite teda hindama tööd tasu järgi. Mis te siis nüüd nutate, kus sihuke looder on kasvanud? Mina olen eluaeg palehigis tööd rüganud. Õpetaja luges nagu raamatust. Meie ühiskonnas on töö, au ja kuulsuse asi. Ärge imestage õpetaja, teie õpilastel just sügistalgute ajal ilmneb kõikvõimalikke haigusi mis suurt au ja kuulsust sõika seal kolhoosi põllul kartuleid võttes saad. Ärge imestage sisse löödud akende üle bussipeatuses murtud okstega noortepargipuude üle. Rainise mälestussammast keegi kividega ei loobi. Teateid kosmoselaevalennust kuulevad teie kasvandikud suu lahti, aga käisin ümber linapõllul mütsikest käes hoides polede neile õpetanud. Aukartust igapäevase töö vastu pole ta ikkagi suutnud kõigile sisendada. Töö ei ole, ei kuulsusega auasi. Ja töö ei ole, ei suur üllasega ilus tööd tegid emad juba enne meie sündi mähkmeid palistades. Tööd tuleb teha lastel meid muldamates ja haua eest hoolitsedes. Ja ärge otsige sõnu, millega väljendada töö suurust. Niisuguseid sõnu ei ole. Sõnatöö ise on põhisena. Sellest on sündinud kõik teised sõnad. Kõik värvid kõiki viisid. Sellest on sündinud inimeste maailm. Töö on igapäevane ime. Keegi ei tea enam, kes ja kunas oli esimesena öelnud. Pole maja ilma suitsuta. Aga maailmas kõik muutub. Aeg veereb ja minus võttis maad üks kahtlus. Kas pole see tarkusesõna viimati vananenud? Hakkasin juurdlema, miks ei võiks olla maja ilma suitsu. Perekond Ilmarjuta. Elu ilma muredeta. Ja muredeta juba ongi kerkinud maju ilma suitsuta. Radiaatorite liigub soe vesi, elektripirnid on asendanud beer käija petroolilamp. Tasa susiseb gaasipliit. Kui toas on praegusel ajal veel suitsu, siis ainult sellepärast, et mehed on toatäis suitsetanud või on naistel pannkoogid kõrbema läinud. Midagi on kaotatud puude lõhkumine kandmine. Kütmine laastukiskumine, prügipühkimine, petrooli sabas seismine. Ja ma ütleksin endale, see kõik on ju hea. Kahju, ehk on lõõri undamisest ja leekide mängust ahjus uus. Esialgu tundusid leiged, radiaatorid veidi ebahubased aga selle eest on palju vähem sekeldamist. Ja tõepoolest ühiskorterite arv on tunduvalt vähenenud ja noorpaaridele antavate korterite hulk aina kasvab. Ja nüüd on sedasi, et ei olda veel abieluski, ei olda veel õieti teineteist tundma õppinud, kui juba on otsus küps. Vanematega mitte kokku ei asu kasvõi ühe ainukese kasvõi pisitillukesi, aga omaette Duane peame saama. Midagi on kaotatud. Kas või vanaema, kes meie tööl olles hoiab lapsi aga selle eest jääb lootus, et meie uues elus enam keegi Eisega RB-le jalus ei suru peale oma iganenud nõudeid. Tüli vähem. Ja ma ütlesin endale, see on samuti hea, ei maksa proovidagi nende paganama ämmadega vastastikust mõistmist leida. Oma musta pesu, viime pesumajja ainukese lapse, paneme lasteaeda hommikueine ja lõunasöögi valmistamise, usaldame sööklale. Mei kõmbi enam pikki põldu, hobuse järelvaid, istume porolooniga vooderdatud traktoripingil. Me ei vibuta enam sepikojas suurt haamrit, vaid vajutame nupule, mis lülitab sisse elektrivasara. Ja ütlen mina. See kõnekäänd on ajast ja arust seejuures pääsmatult, nii nagu tubadest on hajunud suid. Nii nagu perekondades valitseb kooskõla, nii nagu iga päevaga vähenevad mured ja töö laabub aina ladusamalt. Ja nagu ma ütlesin, nii maga, mõtlesin, ma olin kindel, et mul on õigus. Ent olin meelest lasknud, et ainult püsti, rumal, võib-olla milleski päris kindel. Esimesed kahtlused ärkasid seoses Jaanisega. Jaanis tuli koos viinapudeliga ja ütles. Võtame. Andsin täna lahutuse sisse. Istub minu vastu, lausa särab näost nagu oleks nooremaks rõõmsamaks läinud. Mina küsin sul niisugune rõõmus nägu peas, kas sul siis sugugi kahju ei ole? Ja miks te üldse lahku lähete? Jaanis naerab. Millest mul peaks kahju olema, kas naistest ilmas puudu pole nagu märganud? Kesklesime aina iga tühja asja pärast, nüüd on lugu lauldud, kumbki võtab oma seitse asja ja läheb omale poole. Aga tüdruk ei jäta mina järele. Kas sa arvad, et tema on see õige lapse kasvataja? Tüdruk on esimesest eluaastast peale käinud lastesõimes pärast lasteaias. Ütle, milleks mulle naine, linad pestakse, pesumajas, süüa saab töökohas ja toa võin ma ka ise kord nädalas üle pühkida? Jah, ütlen mina. Sul on vist õigus. Teistmoodi kahtlused tõi endaga kaasa ja nii see naine on, niisugune kannab mehe nime riigina visata ja teiste samasuguste Logaarditega sajandat korda mingeid löödud või löömata jäänud hoki väravaid läbi arutada. See on ainus asi, milleks ta on võimeline. Mina, jooks otsiku poodidest põrandavärvi, mina muretsegu auto ja laadijad, kes sektsioonkapi kohale toimetavad. Täna on väga. Ja kolmas kord ärkasid minus kahtlused. Jaanise emaga rääkides. Liiga kergete elu, igatsesid nad mõlemad? Abiellumisest üksi ei aita. Ainult ühine töö. Ühiselt läbi elatud raskused loovad perekonna. Kas minu vana ei võtnud viina, kas ämm ei käinud ringi nagu äikesepilv, aga me vajasime 11 ühisel jõul ehitasime maja. Mees tegi meeste töid, mina jäänud temast maha. Ämm tegi süüa ja vaatas laste järele. Lugesin lehest, keegi oli niisuguse asja ära trükkinud, et vanasti olevat perekonda koos hoidnud. Ühine vara, see on igatahes tühi jutt. Kisse rikkuse pärast, kui läks, siis need on ju ka, mängisid eluaeg teatrit. Kodu, see oli meie jaoks tuli koldes ja toidulõhn memm, kes kaebas oma luuvalu ja lastevada saunapäevad kapsa hapendamisel päevad. Kogu elu täis tööd, mida kunagi ei jõudnud ära teha. Ja mured, mis kunagi ei lõppenud. Aga teie tahate sellest vabaneda? Nii võib kätte jõuda aeg, millal koduks hakatakse hüüdma paika kus lihtsalt ööbimas käiakse. Ja teil on täiesti õigus katkestasima, Jaanise ema. Aga sisemiselt võpatas. Ehk ongi tal õigus? Aga mis sest teadmisest kasu on? Me ei hakka ometi keskkütet maha lõhkuma ja uuesti pliitleja ahjusid laduma. Ei hakka ometi sellepärast igale perele omaette sauna ehitama. Ja kes peaks naine olema, keda saaks veenda kolm korda päevas süüa tegema? Ja endale puid lõhkuda pole ka just eriti meeltmööda. Tõsi küll on veel teisigi töid, tõsi küll, on ju veel vanaemasid, aga aga aeg edeneb. Enne sellest sai kaks aastat, kui Peetelis võttis naise. Nüüd on nad juba lahus. Andreis polnud aastatki abielus, Imans jõudis ainult perekonnaseisubüroole avalduse esitada, mõtles ümber. Täna hommikul võtsin pintsli kätte ja värvisin üle köögipõranda. Homme lähen vaatan majavalitsusest, kas saaks kuskilt dekoratiivtelliseid. Poleks sugugi paha, kui pikkadel sügis- ja talveõhtutel põleks kaminas tuli. Laupäeval läheme naise emale külla, mis maid meil temaga ikka jagada on, mis meikar viha kisume. Kui ta nõustub meie juurde kolima, siis saab ehk juba tuleval aastal selle auto muretseda. Mis nüüd sedasi? Sellepärast Edgardan pojad kasvavad üles mitte ainult ilma õeta, vaid ka ilma isata-emata. Sellepärast et olen hakanud kahtlema, kas koos suitsuga ei kao alusmüür ka millelegi hoopis suuremale ja tähtsamale. Äkki on Jaanise emal õigus? Meie kodust jääb järele ainult öömaja. Sest aeg veereb sest aja jooksul kõik muutub. Ainult tarkussõna ei vanane. Üksinda. Vaikimine kuld. Kurikeel on teravam kui nuga. Sel ajal, kui mulle teibaga pähe taoti kui mulle kolm korda nuga selga torgati. Mu sõbrad vaikisid. Nüüd on nad kõnevõime tagasi saanud vastu tulles naeratavad pakuvad terekätt ja ütlevad. Nojaa, seda me arvasime, et küll see asi ükskord hea, aga lõpp teeb. Ise, aga piiluvad silmanurgast, et kui kookus ma nüüd siis õieti olen ja kas minulgi on nüüd suu vaikimise kulda täis. Kui nad eksivad rängalt. Minu selg on sirge ja minu suus on uss. Ja ma topin käed taskusse ja ütlen. Kui hundile kukub selga kastehein, siis ulub ta veel kaua takkajärele. Aga kui kukub tamm, siis ähib korraks ja läheb oma teed. Sest minu suusanuss, sest ma olen üksinda puuda soola, sest ma olen üksinda veeriku tuhka ära söönud.