Täna hea kuulaja, läheme koos sinuga taas ühte lastetuppa. Ja selle lastetoa omanik, kunagine väike tüdruk on öelnud hiljem, siis kui ta juba suureks kasvanud, nõnda et Saaremaa on tema jaoks koht, kus ta kõigest halvast vabaks saab. Ja kui ta on taas seal Saaremaal, siis näed ta avasilmi, et on jällegi laps. Ja see väike tüdruk sündis kunagi Saaremaal Kuressaare linnas. Ja just sellel hetkel, kui Saaremaal oli laulupidu ja lauluhääli kostis palatisse ja tema emale tuli siis selline mõte, et selle tüdruku nimeks saab helis. Tere tulemast, Heli Lääts, õigemini mina olen tulnud teie laste tutadena. Tere tulemust minu lastetuppa aite. Aga mina küsin teie käest kohe, kas te ise mäletate, mis oli teie esimene mälestus iseendast? Minu esimene mälestus iseendast on, on väga-väga kummaline ja natukene naljakas ja ma mäletan seda, et ma olin tibatillukene tüdruk, ma võisin olla kuskil kaks ja pool või kolm ja nähtavasti ma olin mingi pahanduse teinud. Ja minu isa oli tisler ja siis isa võttis höövlilaastu ja andis mulle tagumiku pihta selle öövlil Astuga ja karistas mind siis oma voodile enda arvates väga-väga rangelt sellega. Vot see on üks esimesi mälestusi, see valge lõhnav höövlilaast ja mina hirmsas ahastuses karistust vastu võtmas. Teine mälestus üsna varasest lapsepõlvest on minu vanaisatalust pärit. Vanaisal oli rehe all säetud laste jaoks niisugune nöörkiik, millele oli pandud laud peale ja see oli ilmselt vanaema matuste ajal. Ma kiikus sellel kiigel ja kukkusin sealt maha. Miskipärast mulle jäävad niisugused mälestused mälusopist esile tulema, kui ma näitusele üsna varajase kuskilt, noh, kolme-nelja-aastaselt. Lapsepõlve peale mõtlen siiski veel üks mälestus, see oli taas laulupeoga seotud Kuressaare lossihoovis. Tuudur Vettik juhatas koori ja mina läksin talle üles pulti lilli viima, siis ma võisin olla kuskil viieaastane. See on ka üks eredamaid mälestusi. Ja kui Tuudur Vettik küsis minu käest, kes saatis, siis ütlesin ma. Ema saatis. Ema oli selline inimene, kes oli lauluga tihedalt seotud. Ema oli üldse mitte ainult lauluga tihedalt seotud, vaid ta oli üldse küla kultuurieluga seotud. Olles sauvere algkooli neljaklassilise kooli juhataja, õpetaja, ainus õpetaja koos koolijuhataja ülesannetega. Ta juhatas küla noortekoori EAS-igasuguseid, kursuseid viis läbi seal küll Pesupesemis kursused, küll käsitöökursused, igasugused söögikeetmise, loomulikult te ise kõike ei õpetanud, ta kutsus kohale instruktoreid ja mälestused sellest, kuidas kooliõue peal olid üles suhted, suured pesupallid ja naised valgetes rättides ja valgetes põledes õppisid pesu pesemise kunsti, kuidas ikka valgemat ja puhtamat ja kaunimat pesu saada ja siis meenub mulle veel, kuidas käsitöökursustel tol ajal oli väga moes kunstsarv. Praegu on plastmass, tookord oli kunstsarv, seda sai saagida ja lõigata ja sellest tehti igasuguseid imeasju ja mina pisike tüdruk, muidugi siis ka tahtsin teha endale prossi, võtsin kollase, missuguse, kus sarve pulgakest sinna alla panin ühe rohelise niisuguse kolmnurga mul silma ees pross veel ja seal all oli veel niisugune hõbehallist, sellisest veel üks suurem latakas, niisugune, mis tehti sellest. Noh, need olid niisugused jäägid, mis olid järele lihtsalt teiste kursuslaste töödest. Ja siis mina võtsin ja ilusasti kleepisin need kõik üksteise peale, et val see oli mingisugune liin, mida tehti äädikapiiritusega ja ema hoiatas mind, et vaatedsa sõrme peale seda ei lase, et see otsekohe regipõletus. Kas sinna ja, ja sul on väga valus, aga ikkagi ettevaatamatusest mul tekkis rakk sinna sõrme peale, aga see ei olnud üldse valus miskipärast, ja seda ma mäletan siis, et tema ütles, kui seal aknaid katki läheb, siis, siis ta on väga valus, aga teeme niimoodi, et laseme selle raku tühjaks ja, ja siis siis on noh, ta ei lähe katki sul seal. Ja ta võttis niidi ja nõela, pistis need piirituse sisse ja tõmbas mul sellest rakust niidi läbi ja siis see vedelik, mis oli lönts, mis oli tekkinud sinna rakku, Allase voolas ilusasti välja, sõrm seoti kinni ja kõik oli korras. Mäletan ka seda, et ema enda käed olid ka kõik rakke täis nendel kursustel ja kogu aeg taga niimoodi nõelus neid läbi. Muidugi, emal oli väga palju tööd, te võite arvata, mis tähendab olla külakooli, õpetaja, neljaklassilise kooli juhataja, veel veel noorte ringide juhataja seal. Ja meie jaoks oli tal üldiselt väga vähe aega, ma mäletan kogu aeg ema kummargil vihikute kohal. Tol ajal pastapliiatseid ei tuntud, nagu me teame, seal oli punase tindipott laua peal ja parandas vihikuid. Laual põles petroolilamp, sellel oli niisugune suur roheline vari. Mäletan ema käsi selles valgusringis. Tal olid väga valged käed ja väga peened sõrmed ja natukene rikutud küüned. Teie peres oli kaks last, kolm kaks venda, vanemad, nooremad vanemad minust kuidasmoodi siis vendadega läbi saaminega oli, kas nad kiusasid ka? Ma ei taha öelda, et sellest vaikib ajalugu. Loomulikult laste puhul tuleb alati nad arvasid, et ma olen ära hellitanud teatud, sest ma olen pesamuna ja ja muidugi ainus tütarlast perekonnas ja niisugune pisikene ja Ma olin hästi väikest kasvu ja kuidagi niisugune mängukarutaoline. Ja siis vennad muidugi ühel nõul seal küll andmed ikka kiusasid ka natukene. Ja kui nad omavahel tülli läksid, siis nad leppisid otsekohe ära, kui ma hakkasin mõnele vennale Abiks sedamoodi, et, et kui ma nägin, et ühel vennal on õigus ja teine on ülekohtune, siis nad otsekohe leppisid ära ja mina olin vaenlane number üks. Aga see möödus siis, kui kõik juba teismelised olime. Mina sain kuskil 12, siis me enam ei tülitsenud, siis me saame väga hästi läbi. Kas on meeles, oli selliseid perekondlikke ettevõtmisi ka, kus kõik koos midagi tehti? Suved olid meil kõik koos, sest et ema tuli siis maalt linna. Meil oli isa ehitus 36. aastal Kuressaarde maja. Ja siis me olime suved, ema suvevaheajad ju kõik koos, seal käisime koos ujumas, olime koos mere ääres ja võtsime päikest ja mäletan Kuressaare pargis, tol ajal olid väga populaarsed suve kontsertid. Ursa fuajees olid toolid sihuksed, korvtoolid, kui neid nii võib nimetada, neid oli seal väga palju ja siis oli neid oli kahte suurust, suured toolid olid täiskasvanutele, lastele olid oma pisikesed samasugused toolidega, pisikesed olid siis need olid seal kursali. See ei ole, fuajees oli nagu terasse, niisugune kinnine trast seal peal, igaüks võttis sealt omale tooli, kui puudu tuli, tähendab, nad olid statsionaarselt seal need toolid kõlakoja ees. Inimesed läksid mööda, võisid sinna istuda, kontserte kuulata, kes neid enam ei tahtnud kuulata, jalutas minema, tool võis sinnasamasse jääda, need olid ööd, päevased toolid, keegi neid ei puutunud, keegi ei tahtnud neid enda omaks saada. Need mälestused on mul väga selged. Need kontserdi mälestused, Kuressaare pargi kõlakoja kontserdite mälestused seal oli veel suur liivakast üsna ligidal, pisemad lapsed võisid seal mängida. Mul on isegi üks foto olemas, sellest, kus mina olen liivakastis ja ema koos siis. Tema õde, minu tädi Anna või kes seal pildi peal väljaanne. Ja siis Me päevitasime rannas, sealt edasi Kuressaare pargist edasi oli väga hästi hooldatud supelrajoon, nii-öelda seal oli kaks ujulat, naiste ujula, meeste ujula, mis oli igal suvel uuesti üles pandi, nagu ehitati merre, kaugemale, sügavamale, ja siis oli veel bassein. Siis oli veel mingisugune tursa kirik, mida nimetatakse pisikene niisugune kiriku moodi paviljon mere ääres. Tegelikult läksid paadid merele ja sõstrad ja siis oli veel jahtklubi, seal, kus olid jahid ning üle lahe oli veel lastesild, nõndanimetatud veiseheinamaa oli seal, kus olid niisugused väikesed laupäev lehtlakesed tehtud päevitajatele tuulevarjuks. Ja seal oli ka üks Sillakenes oli madal meri, kus lapsed ujuma minna, see seal me olime iga päev suvel terve perega. Eks tollal oli vist selline kommet kodus hommikul tehti niuksed mõnusad söögid valmis ja need võeti kindlasti randa kaasa ja siis ikka linaistumise all ja mõnus söömaaeg või. Tollal ei olnud, ei, oli muidugi, aga sealsamas kohe oli rannakohvikus sai süüa, see sai sõjatules otsa, see on kohvik ja teisel pool hiljem see oli vahetult enne sõda ehitati veel sinna veisi heinamaal kahjuks väga ilus rannakohvik. Mis siis pärast sõja lõppu lausa sõjaväeosapoolt kütteks laiali tassiti, seal läks tuleroaks niimoodi. Rannakohvik põles maha, sellest on praegu veel ainult vundament järel ja siis usuna kohvik lihtsalt põletati maha. Tüka. Üks mälestus, mis mul veel sellest ajast on, ma olen sellest kirjutanud ka kuskil. Ema võttis mind kunagi naiste ujulasse kaasa ja seal oli meres üks niisugune üles seatud võimlemisrõngastega selline värav nagu oli ehitud sinna, kus küljes olid võimlemisrõngad, see oli kaunis sügavas vees. Juba. Ema võttis mind vette kaasa, seal oli vesi minul üle pea ja ütles. Ma lähen ujun korraks natuke kaugemale merele, trippusena siin seni nende rõngaste küljes. Isa läks meeste ujulasse, nad kohtusid seal, isa ujus meest ujulast vastu, talle jäänud, nad kohtusid ja nähtavasti jäid juttu vestma ja või tundus mulle see aeg nii kohutavalt pikk, mina tunnen, kuidas mu käed väsivad, mu käed väsivad. Nüüd kohe kukun rõngastelt vette ja uppus ära. Ja kui siis lõpuks ema tuli, siis, siis ma ei olnud vist õnnelikumat hetke peale ütlesin emakene Ramindi iial riputame. Alkot. Nõnda siis oli kunagi üks lapsepõlv ja lastetuppa ja jube jutt läks sinnakanti, et ema oli kooliõpetaja ja kohalik kultuurihing igas mõttes, samuti koorilaulu ja lauluhing. Ja laulmisega oli nii palju lapsepõlves seotud juba nood kontserdikülastused ja mälestused laulupidudest ja kas päike, heli laulis ise ka? Väike-heli laulis kogu aeg küla noortekooris kaasa. Olin seal teiste selja taga ja minu esimesed mälestused laulmisest kui niisugusest muidugi. Vaat huvitav on see, et Maal on ju niisugused suurtes ruumides tavaliselt suured pottahjud ja pottahjude sisse tehakse nõndanimetatud ahjukapid ilmselt selleks, et seda sooja sooja pinda nagu suurendada. Minu lemmikpaik oligi istuda seal ahjukapis nii-öelda või, ja siis kõik kaasa laulda, mis seal harjutuste ajal oli minu esimesed koolimälestused, algseid ka sealt kapist õppisin oma esimesed esimesed arvutused ja lugemised. No mis ma võisin olla kuskil nelja aastane, kui ema hakkas mind sinna tundidesse kaasa võtma, istus vaikselt seal ahjukapis, muudkui vaatasin ja kuulasin, mis seal tehakse. Ja minu teadmised olid väga kummalised selle tõttu, et kui ühes ruumis õpib lapsi, kelle teadmiste tase on esimesest kuni neljanda klassini, siis siis tahes-tahtmatult see, kes päris otseselt õppetööst osa ei võta ja kuulatab syyte kuulatav seal, et siis tema on haridustasemelt väga kummalisi, kummalise nivooga, minu meelest väga lai igal juhul. Kes seda teab, aga seda ma mäletan, et kui ma veel koolis ei käinud ja üks tütarlaps ei osanud arvutada 100 piires ja siis mina näitasin, tahtsin kangesti tark olla ja talle siis õpetada, kuidas arvutkajal kui vaja 105 kirjutada, siis ma kirjutasin 105 sinna lõppu. Tähendab sööri 1005 tegelikult oli minu 105, vot see mulle ka meelde jäänud, siis pärast ema ütles mulle teant lapseterlasemine teisi õpetama, kui sa ei osk siis mõnusaid arvud selgeks sedamoodi, et kui ise teed vigu, siis õpib kõige paremini. Mõni lemmiklaul ka oli, kas tollal oli võimalik ka näiteks raadiot kuulata või mõni popp laulukene või oli see ikka kõik seotud selle ema ja koorilauluga? Tol ajal niikuiniisugust kohutavat muusika, üleküllust ja pooga, nagu praegu on, raadiost omalt ei olnud, mäletan, emal oli üks raadio niisugune must kast, imelik, millel üks nurk on ära lõigatud niimodi pikki piki seda nurka ja seal oli siis skaala ja suurest mustast nupust seda keerati. Ja miskipärast mulle jälle meelde jäänud sellest raadiost mitte muusika ja mitte sõnasaade, vaid mulle meeldis hirmsasti seal, kui ta otsis seda esitlegi. Nii. Need helid mulle miskipärast meelde jäänud, see oli minul. Kohutavalt põnev, kui see raadio sellist häält tegi. See raadio muidugi meil elektrit ei olnud, küla koolimajas ei saa noodi pealt nõnda nimetatult patareide pealt niimoodi. Siis ma jälle mäletan, kui raadio enam ei mänginud, siis ema ütles, näed jälle, anood on tühi. Mis asi, see oli? Väga eredad muusika, mälestused on muidugi seotud ka minu vanaisaga, kes oli samuti külakooli õpetaja, nõndanimetatud rahvavalgustaja ja ühtlasi ka kiriku köster. Ja mängis väga hästi hormooniumi. See harmoonium oli kaua aega meil veel nagu olemas vanaisa harmoonium, aga nüüd on ta kuskile miskipärast ära kadunud. Ma ei tea selle mehel Kuressaares. Kui ma nüüd meenutan neid õhtuid, mis oli kumama sahara koolimajas siis alati esimene pilt, kui ma mõtlen tagasi sinna varasemasse lapsepõlv on küttev, ahi ahjuuks on lahti selles samas väikses klassitoas. Sellele kaks kastuvaiks oli suur klastenali väike klass selles väikses kassitoas, seal põlevad halud leegid. Talveõhtu niisugune ja koolilaste laulikus oli üks laul, tuuled nüüd puhuvad. Tuulekeelaks tuuled, need diala Yin keelaksub kambrike sees kaunik sees ahju geene. Praaks kodanikest midagi sellist oli, see laul ei ole mulle tervikuna meelde jäänud, aga aga kummalisel kombel alati, kui ma mõtlen tagasi selle lapsepõlveajale, siis siis just see pilt ja see laul kavad mind kummitama ja mul on isegi see koht selles laulikus silma Eeesseli vasaku lehekülje peal ja üleval oli graafiline kaunistus, nagu selle laulu pealkirja kohal seal olid noh, niisugused teele teele korrekesed ja niisugused väga palju selliseid lastelaule, mida praegugi laulda, tahaks öelda. Ma ei mäleta, kas selle Riho Pätsi lastele avalik või ma ei ole seda laulikutenam käes hoidnud, ma ei oska midagi öelda, kes selle koostanud olivaid misse, laulud seal veel olid, aga see laulan jäänud miskipärast väga mällu. Ja ja väga mällu on jäänud ka Saaremaa kogu oma kadaka see loodusega või ainult rohkem see vaikne ja tänapäevalgi armas ja kodune Kuressaare linnud. Kadakas on muidugi, kadakas on Saaremaa sümbol ja Ma miskipärast alati tahame kadakad puudutada, kui ma Saaremaale lähen. Meri on Saaremaa sümbol, kajakad on Saaremaa sümbol. Mereigatsus, vajadus merega kokku puutuda ja, ja merehäält kuulda ja temaga kahekesi olla on minus väga sügavalt sees ja ma olen väga õnnelik selle üle, et praegu minu suvekodu on täiesti merega. Ta oli, ma võin iga hetk minna, istuda kivi otsa ja merd kuulata, laia vaadata. Ja õhtuti kõht on vaikne kui tuulevaikus. Kui lähtun täis loojuma, kes see kulda tõesti laht täis sulakulda ja kajakad hääletult Leoglevad seal, siis mul praegu on ka natukene sipelgad jooksevad, kui ma selle peale mõtlen, see on see on midagi niisugust, kus kõik absoluutselt mahalaev, siis tundub, et maailmas ei ole ühtegi muret, et maailmas ei ole mingisuguseid probleeme. Ja jõud tuleb sealt, kust ta tegelikult. Kui mõelda nüüd hetkeks tagasi lapsepõlve selle ega et mida sai sealt väga olulist kaasa võetud niisugust, mis kujundas pisikesest tüdrukust, Heli Heli Läätse selle inimese, keda me kõik täna tunneme No kes seda oskab öelda, ma ei oska seda lahti seletada, ei oska seda lahti rääkida, aga ilmselt et saarlased on tuntud niisuguse isaduse ja jonni poolest, kui nad midagi juba pähe on võtnud, siis ja kui kuskile neid on Raatus lükanud, siis nad tahavad ikka otse minna. Ega nad siis niimoodi ümberringi enam ei taha minna. Ja nii oligi, et tegelikult ju muusikainimene ja laulusoov ja tahtmine, see on üsna varajasest lapsepõlvest kogu aeg minu sees olnud ja ma olen hoolimata sellest, et ma ei ole ju muusikat õppinud välja arvatud üks talv klaverit 41. aastal ja loomulikult pärast muusikakoolis ja konservatooriumis. See on niisugune muusika ja tahtmine muusikat teha, see on kogu aeg minus elanud tahtmine olla laval ja tahtmine näitemängu teha. Me olime pisikesed tüdrukud ja tegime oma niisugused tantsurühmad ja tegime oma oma kirevad õhtud nii-öelda issidele emmedele ja otsisime ühe tühja mahajäetud maja ja seal oli meil lava ja siis me tegime igasuguseid laulunumbrit ja tantsunumbrid ja mina rohkem tahtsin tantsida, laulda, muidu. Ma arvan, et väga paljudest tüdrukutest poistes elab see soov kuskile kas lavale minna või muusikat tegema hakata, Paleriiniks saada või ehkki noh, jah, minu abikaasa ütles, et tema, tema unistus oli boksiaks saada. Eks ta sealt kuskilt kuskilt ikka niimoodi juurdus ja ja ma mäletan, kuidas, kui meil emal ei olnud aega meie jaoks, mil oli kasvataja, meil oli tädi tätugedeni täituks, kutsusime Kätu oli, kes meile siis süüa tegija, kes meie eest hoolitses, meil riided, vesi ja, ja nii-öelda ja seda, et sul oli köögikittel Köögi kittel oli loomulikult mitte esimese puhtuse juures alatisest pesumasinaid tol korral ei tuntud veel ja, ja kellel seda aega siis noh, kogu aeg, iga päev oli seda pest nühkida, vahest oli ta tahmane ja mõnikord olid tal plekid peal, aga minu kõige armsam riietuses oli täitu Celigite, selle ma panin selga, sellega ma jooksin mööda aeda, sest see oli pikk ja lohises mul järel ja ma kujutasin ette, et ma olen printsess võime, olen primadonna, kes siis ühesõnaga pikas tualetis seda modi esineb ja, ja rahvast hullutab. Nii et see tätogibdel tegelikult saigi selleks sümboliks, mida sai kaasa võtta oma suure inimese ellu. Ja ma pean veel ühte asja ütlemas, nii kummaline kui see on. Aga kui mina tulin Tallinnasse, siis, siis nägin mina oma elu esimese värvilise unena. Ja ma pean seda rääkima, sest et sest et see oli väga sümboolne unenägu. See oli pärast keskkooli lõppu kummusi kooli tulin. Et sealsamas toas, kus mina magasin, järsku sellel toal ei olnud enam üht seina, toa põrand oli lava. Ja mina esinesin sellel laval ja mul oli seljas niisugune Telliskivi pruun atlas, kleit, mille seelikuosa oli vateeritud või tikitud nagu peenelt tikitud, nagu vatite. Siis läksin, ma astusin lavalt alla ja mul oli seljas valge kleit ja ma kõndisin mööda kraaviperve, kus, mis oli täis kirevaid lilli, igasugused fantastilisi lilli. Mul on see pilt siiamaani silma ees. See nii kummaline unenägu ja, ja see on mind terve elu saatnud ja kuskilt kandist on ta nagu sümboolne. Ehkki, no praktiliselt moone nägusid ei usu, aga, aga nii imelik kui seal sees see unenägu on mul meelde jäänud ja, ja see ongi nagu mingisugune sümbol, terve elu olnud. Pahet juhtub. Meie saadet jääb lõpetama laul, mis meenutab Heli Läätse lapsepõlvemaad ja on üks tema lapsepõlve lemmiklauludest. Laupäevagaase, kui nendes vajutad kaubana ja aga kes illuozgada laseb, et õnne vaid kauguses kukkuva. Keeruta lennuta linalakk Me ei, kel silmis kelmi kaitse meid ei sellist, küll maailmas kusagil leidub kui Saaremaa heinamaad, juuni. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaani jooni. Avaras toomepuul on sinule, hõiskab ööbikuid. Miks muidu su huuled ja tapale, nii nagu sarnane? Toyotal linalakk kel silmist nii kelmikalt seal meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaal juuni. SL maailmas kusagil kui Saaremaa heina matsiooniku. Oi, Saaremaa niitude kaaslased üle vaikuselauludest helisev nurm on vedes lendab taevas ja kirgliku soodumuse esmane. Talle nutta linalakk, edukel silmis kelmikas meid ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heinamaad, juuni. SL nii hästi enam maailmas koosa kui saare. Ma avad jooniku. Just sellise lehe heinamaal peamegi pidu, kus Marri Koidula ulad saab. Ka on mõõttöid ja toiminguid sidunud tööde ning rõõmudeküllane. Pudrud kavalat juttu kuldtärniga nooruke, kes ja mis ööd on nii valged ja kuluvad ruttu ette. Tiina nahkeneesinud saabki. Ööd on nii valged ja kuluvad, ruutu ninalaskmine saab hüüda.