Täna olen ma tulnud selle inimese lastetu Papa külalisena kes minu jaoks minu lapsepõlves oli väga olulise tähtsusega inimene. Nimelt mina sain oma esimese, väga suure teatrielamuse tänu temale. Esimene ballett, mida väikese tüdrukuna üldse vaatamas käisin, oli Luikede järv ja seal tantsis peaosa ilus noor luik. Helmi puur. Täna oleme teiega, head kuulajad. Helmi Puuri lastetoas. Kas teil on meeles iseendast veel see esimene hetk, mida te mäletate? Arvan, et üks hetk, mida ma esimesena mäletan, võis olla võib-olla olin nelja-aastasena või, aga võib-olla oli ka varem, see oli hetk mingisugusest jõulukingitusest. Me olime käinud ema ja vendadega, see oli mingisugune jõulupidu, mis oli korraldatud emadele kes kasvatasid üksi oma lapsi kingitusi. Ma ei mäleta muid kui ainult ühte väikest vurrikest, mida ma näpuga keerutasin laua peal. Ja ma mäletan oma seda elamust ja ma mul on silmadesse pilt, et mismoodi see laud välja nägi. Milline lampikenes oli petrooleumilamp, mis seal põles. Ja ma muudkui veeretasin ja veeretasin ja nautisin, et ikka mu näpud oskavad seda keerata ja ta lõpmata Kauva uriseb seal laua peal. Selline on mul esimene mälestus, mida ma nadi teadlikult mäleta, tähendab see on päris tore, et teil on selline rõõmus mälestus, sest väga paljudel inimestel on esimene mälestus endast seotud mõne sünge momendiga, kas ehmatusega hirmuga või võib-olla et isegi päris tagantjärgi mõeldes kelmika väikese lapse koerustükiga, mille eest natukene sakkida või karistada saadi. Aga see vurr, selles on võib-olla isegi väike sümboolne tähendus, sest et kunagi tuli endale hakata päris furrina keerlema. Noh, jah, kui nii võtta, olla ja, aga siis on mult järgmine mälestus, on väga erk mälestus. Me sõitsime külla tädile ema õele külla, kes elas Viljandimaal. Ja mul on meeles õhtune sõit saaniga tädimees, kes meid tekkide sisse Me istusime õlgede sees tekkidesse mässitud ja me sõitsime lumi ragises vee all ja tähed särasid ja, ja kui me jõudsime kohale, siis olid ees juba meeldivad toidulõhnad ja õled olid toas. Ja see rõõmus niisugune müramine nende õlgede sees. See elamus on väga suur mulle isegi, nii et ma olen eluaeg mõelnud, ei tea, kas ma VSM granaadi reega sõita niimoodi lohisel talvisel teel, see näitab, et tegemist on Tallinna tüdrukuga. Ja ma olen Tallinnas sündinud. Ma olen lugenud mõnest artiklist oli vist kuskil Kopli kandis, täpsemalt öeldes sitsi linnaosas ja sinna me kolisime hiljem ma olin vist viieaastane, kui me kolisime sitsi. Ja sealt algavad siis kõik teised mälestused. Üldiselt ma pean ütlema, et mul raskeid mälestusi ei olegi. Võib-olla ma lihtsalt ei osanud või minul loomusid, talletanud neid. Aga kõik mälestused meeldivad. Kuigi mul on üks selline vallatu mälestus ka, mida teie näiteks ütlesite, et lapsel võib olla senine mälestus. Ma elasin Sitsis sitsi vabriku lähedal ja meie majadest, need olid Barak majad. Algasid juba põllu lapikesed, üks talumaa oli vahepeal ja oligi Stroomi rand. Ja seal põllulapikestel vahel jalutades ma nägin ühes aias ilusaid maasikaid. Ja ma ei pidanud kiusatusele vastu ja ma sirutasin oma käe sealt aia vahelt läbi ja võtsin yhe maasika. Ja siis ma mäletan, et ma jooksin kiiruga koju sest mul oli muljet minna pihku ja ma pugesin isegi voodi alla ja ootasin pikka-pikka aega, kas keegi koputab minu uksele, ütleb, et laps, miks sa võtsid selle maasika? Ma sellest ei rääkinud emale ega kellegile, aga see jäi mul meelde, et see oli kuritegu. Vaat selline niisugune mälestus. See näitab, et maailmas, kus kal väikest tüdrukut kasvatati, seal oli pandud paika hea ja kuri seal oli kõneldud üsna välja sellest, et võõra vara ei tohi võtta ja see üks ainukene maasikast tundus olevat suur patt. Teate, ma ei mäleta seda, et ema oleks meid väga kasvatanud. Mul ei ole see meeles, ma arvan, et meie ema kasvatas rohkem enda oma olemusega sellisena, nagu ta oli. Ja, ja võib-olla et oli lihtsalt see oli see aeg, kus tegelikult inimesed ikka vähem sirutasid oma kätt võõra vara järgi. Ja, ja mees oli see kuidagi olemas? No ilmselt muidugi, ema oli seda meile rääkinud, aga et ta mul niimoodi ei ole meeles, siis ilmselt me seda väga palju seda ta ei teinud, et et ema oleks pidanud meile korduvalt sellest rääkimas, olin, tundus, et see oli neis justkui loomulikult olemas. Aga eks ta tuli ikka emast. Minu lapsepõlvekodu oli tavaline lihtsa inimese, kes minu ema oli koduema, kasvatas meid üksi, meid oli kolm last, kaks venda vanemat ja mina. Ja ema oli hommikust õhtuni tööl. Ja kui ta koju tuli, siis ta hakkas meile sööki tegema. Ja nii oli üks päev teisele sarnane. Kas ema oli seitsi vabrikus tööl? Ei, ema oli teel raudtee aiandis Suurtüki tänaval. Seal ta oli, kuni kõik need aastad, mis ma ema mäletan taliraudtee aiandis tööl. Ja mul on meeles, et vennad käisid juba koolis. Nad olid minust vanemad ja mina olin üksi kodus ja ema katsetas, et ta paneks õige Helmi lasteaeda. Ja ma alguses olin väga nõus lasteaeda minema, aga kui ma olin mõned päevad lasteaias olnud, siis ma tundsin, et ei ma tahan koju, ma tahan koju, ma ei taha lasteaeda. Ja asi ilmselt läks nii kaugele, et lasteaiakasvataja ütles, et liigese väike silmi ära. Tal on siin halb olla. Ja kui õnnelik olin, kui ma sain jälle koju ja mind rahuldas täiesti see, et hommikul läksid kõik ära, et nad läksid kooli, ema läks tööle, mina jäin üksi sinna väiksesse pimedasse tuppa magama. Natukene kartsin, aga seda ei olnud nii palju, et ma oleksin seda kartnud, et ma oleksin tahtnud ära selles pimedas toas, mul oli isegi väga põnev. Siis kui läks valgemaks, ma tõusin ülesse, läksin see ja alati iga hommikul ma leidsin kapist väikese koogikese mida ema oli siis tähendab mulle eelmisel päeval poest toonud. See oli muidugi üks väike niisugune võrgutav selline asi, mis hommikul mind niimoodi ootas. Ja muidugi siis ma panin ennast riidesse ja läksin lihtsalt maja juurde mängima. Ja nendest maja juures mängimistest kas üksi või teiste lastega on mul ka väga meeldivad mälestused. Kui muud midagi ei olnud teha, siis ma lihtsalt istusin maja ääres päikese käes ja mängisin seal oma väikse nukukesega või kivikestega ükstaskõik, millega, aga ma tundsin ennast palju paremini, kui ma olin kõikide laste keskel kasvataja kasvatada, kasvataja keelata ja käskida. Vaat see mulle ei meeldinud, mulle meeldis olla täiesti vaba, täiesti kas või täiesti üksi, aga ma olin vaba. Mina mäletan oma väikese tüdruku ajast. Meie majas oli üks tüdruk, kes tahtis saada, pole rinniks. Ta rääkis seda meile, ta tahab ja ma viin selle jutu nimelt kindla sihiga. Nüüd teie puhul seda rada pidi, et kuna baleriini elukutse on ju see, mis tuleb juba väga varakult lapse juurde, see ei ole nii, et lõpetad kooli ära ja siis alles hakata mõlgutama mõtteid, et kelleks ma nüüd saan, et oh, hakkaks õige balletitantsijaks. Ja see tüdruk tantsis pidevalt õues ja aias ja tegi meile etendusi ja tema jaoks oli kohutavalt tähtis see varr maa peal saaks seista. Ja siis ta toppis oma susside sisse riide, Rebalaid ja vati ja tegi selle sussi varba niisuguseks tugevaks ja ütles, et näete, mul on juba varvaskingad, ma saan juba seista, teised Rimine natukene kadedad. Kas väikese eelmi mängumaal oli ka juba tantsimist? Mingis eas oli. Ja oli tantsimist ja laulmist. Ma mäletan ühte tädi, kes elas meie koridoris kellel oli kitarr ja tema mängis seda ja laulis. Ja minule meeldis väga, ta oli üksiktädi ja ta kutsus mind enda juurde, see oli ka veel enne esimest klassi. Ja talle väga meeldis, kui see väike tüdruk tema nakkab tantsima, siis ma panin omale mingist tema kleidid selga võisi tädi andis mulle oma kleidid selga. Ja siis ma lihtsalt tantsisin, tema mängis kitarri ja mina siis tantsisin ja mis mul pähe tuli. Varvas kingadest muidugi olnud veel juttu, ma ei olnud neid näinudki veel, ma ei teadnud, et nad on olemaski. Aga see tantsimine, see oli siis minus ilmselt nagu igas väikeses tüdrukus ju sellele tädile pakkus lõbu. Et üks väike tüdruk naudib seda ja Tal oli võib-olla igav, maalin talle seltsiks ja. Ta on aga need päris tõelised tantsurte jõudmised tulid siiski hiljem. Need tulid silmist põhiliselt Marika Räkist ja see oli minust suur vaimustus lapsepõlves. Seal ma nägin varvaskingi, seal ma nägin steppi, seal ma nägin kõiki ja see oli minule mingisugune muinasjutumaailm. Filme ma nägin väga palju, siis tema võttis mind alati kinosse kaasa. Kas isa oli ammu ära meie juurest, ma ei mäletanudki teda. Isa oli kaugel Venemaal vangilaagris. Mina olin siis ema seltsiline ja ma nägin kõik, mida temaga. Samas. Ja sealt tuligi mul selline hüüdja tahtmine tantsida ja muidugi laul. Mul ilmselt ei olnud lauluks eeldusi. Mingipärast mulle meeldisid väga koloratuur sopranit ja ma käisin neid filme näiteks Erna saki filmima, käisin vist 10 korda vaatamas. See oli mulle nii kaunis, kuidas lauljanna laulis ja ma käisin Epsideni kuuris laulmas, et keegi kuuleks, aga ma tahtsin laulda. Ma kujutan ette, võib-olla see oli isegi kohutav, mida see väikene kuueaastane tüdruk püüdis laulda, mida ma laulsin, ma ei tea, aga ma tahtsin lasta. Ja nüüd väike muusikaline hetk laulab Helmi Puuri lapsepõlve lemmiklaulja Ernoza. Kas enne sõda oli mingit võimalust natukene juba tantsu õppida ka või see oli ainult seesama filmi vaatamine ja ise kodus tants oli filmi vaatamine ja kodus tantsimine päristantsu juurde või balleti juurde, ma jõudsin siiski juba hiljem kooli ja ma ei mäleta, kas ma olin kolmandas klassis või mul vend luges ajalehest, et väikestele tüdrukutele on võimalus õppida balletti. Ja need balletikursused toimuvad seal ja seal ja õpetaja on see ja see õpetaja Tšernjaskaja oli, kellel oli väike balletistuudio ja see oli esimene minuga kui puute päris tõelise balletiga, aga varem mitte mingisugust kokkupuudet ei olnud. See tantsimine toimus jah, kodus enda lõbuks. Kuna meil perekond oli siiski võrdlemisi vaene ja Ena põhiline ülesanne oli Sistuma lapsed ära toita. Ta ema ei tulnud selle pealegi, et midagi sellist võiks minu jaoks vaadata või otsida või. Aga siiski vist minu soov oli niivõrd tugev. Ju ma seda ikkagi väljendasin, et mu vend nähes seda kuulutust ajalehes viis emale ja sealt siis sai alguse lapsepõlves ilmselt oli ema kõige lähedasem inimene ka täiskasvanute maailmast, ema oli kõige lähedasem ja ta oli mulle isegi nii lähedane ja ma olin nii kiindunud oma emasse, et ma teda oma vendade vahelise keratsinud teinekord jagada. Ja mul on meeles sellised mälestused. Ema õmbles mulle uue mantlis oli muide ka enne kooliga. Ja kui ta tuli töölt, siis ta teinekord ütles mulle. Mina küsisin need temaks, ma võin sulle vastu tulla, ema õmbles Eesti sõduritele pesu ja siis ta tuligi Bly poolt tuli. Ja mina läksin talle vastu, siis ma tohtisin oma uue mantli selga panna ja minna emale vastu ja ma neid kordi nii alati ootasin, kui ema ütles, et sa võid tulla mulle vastu mantli selga panna. Ilmselt ma väga tahtsingi mantlid selga panna. Ja vot need hetked, kuidas ma emale vastu läksin, see tee on isegi mul nii meeles. Et ma olen oma niisuguses ealises nostalgilise unes olen seda mitte üks kord unes näinud, et ma justkui lähen seda teed mööda. Mul on isegi meeles, et mul peaks olema mingi ilus mantel seljas ja mul on meeles, et sealt CD pöörab nii ja teistmoodi ja midagi on justkui kaotsi läinud ja midagi on seesama. Nii et, et see on niimoodi lapsee minu mälestusse niseerinud, et ma olen seda unes näinud, mitte üks kord muidugi need lapsepõlve sõbrannad, need on ka üks väga meeldiv mälestusmängud nendega. Ma usun, et see on kõikidel lastel niimoodi, kõikidel tütarlastel. Mul oli, eks see oli siiski juba vist esimese klassi või teise klassi. Eas oli üks sõbranna, kes kadus järsku ära, tähendab, nad sõitsid ära emaga ja mul oli sellest nii ääretult kahju. Et teda järsku enam ei olnud, lihtsalt oli sõbranna mõneks ajaks ja teda ei olnud enam. Ja ma tundsin sellest nii suurt kurbust, et vot see mälestus on ka kuhugile minusse nii jäänud, et ma teda justkui unelm sotside vahest. Ja ma lähen sealt trepist ülesse, tunnen, et trepp on tuttav. Lähen nende sele toaukse taha, kus ta peaks elama, ta peaks elama. Pakoputan, sinna uks läheb lahti, tuba, kedagi ei ole. Ja siis ma mõtlen ikka, et, aga miks ei ole, ma käin ümber maja, Iskud peaks olema see ta oli ju ka väike tydruk, aga mina olen siis seda suur. Aga otsin seda väikest tüdrukut. Ja selline mälestus, sest näiteks ma isegi praegu ei tea selle tüdruku nime, kes ta oli ja võib-olla ta on kusagil olemas. Aga mina olen oma täiskasvanu, tähendab niisuguses unenägudes mitte üks kord näinud, kuidas otsindada. Tegelikult On teil olnud ja väga toredaid sõbrannasid ja koolikaaslasi ja aeg, mis jääb nüüd balletikooli. See oli ju esimene lend või esimesed tüdrukud, keda päris Tallinna koreograafiakooli vastu võeti. Ei, ma mõtlen Ülle ulatvamad, Lilian Aime, Leisi teie klassiõed ja kätte, see oli ka väga ilus aeg. See oli kohe noh, kaunis. Kõigepealt see teadmine, et me käime balleti õppimas, ma arvan, et see oli meil kõikidel, nii esines, oli mingisugune selline eriline tunne. Mul on meeles, kui ma Sitsist tulin trammiga, sõitsin. Kuni Tõnismäele, kus meil tunnid toimusid ja kui ma seda teed mööda käisin, siis ma tundsin ennast väga uhkena õnnelikuna. Et keegi ei teagi, et ma käin balleti õppimas. Ma olin õnnelik. Ja, ja nii õnnelikud olid vist kõik teised tüdrukud ja me olime väga sõbralik klass väga. Ja ma arvan, et kui klassis on nii vähe, nii nagu meid oli, siis tekib ookis teine side nende laste vahel. See on kuidagi sügavam ja ma mäletan mitte üksi meie vahel, aga need meie laste vanemad mul on kõikide nende oma klassikaaslaste emade suhtes niisugune ega eriliselt soe tunne. Sest me käisime teineteise juures tihti külas, võib-olla minu juures kõige vähem. Ma arvan, et isegi mitte kordagi. Ja selle põhjus võis olla ka see, et tingimused olid erinevad. Aga on meeles väga Elle olla ja võin ütelda küll olla, võib-olla oligi mul koolias kõige lähedasem haigi, Rüütel oli lähedane? Jaa, Elle hulla elas ju ka väga võrdlemisi kitsastes oludes, aga me olime väga lähedased, mis meid sidus, ma ei tea, üksidu asi oli see, et me korjasime filminäitlejate fotosid. See oli meil nii Sorhabi Me vahetasime neid. Me imetlesime neid. Ja see oli meil üks suur teema, mida me arutasime, rääkisime ja Ille oligi esimene, kes viis mind draamateatrisse. Ille ema töötas Draamateatris ja tänu tähendab Üllele. Ma käisin Draamateatris. Ja Illega see suhe jäi mul väga lähedaseks, kuni ma ära sõitsin Leningradi õppima. Me käisime Illega koos Pirital, tänas Me käisime jalutamas koos, midagi väga ilusat oli meil niisugust lähedast ja head ja tegelikult see on jäänud siiamaani pikad perioodid oleme olnud niimoodi, et üle on töötanud kusagil mujal, kus mina olen teatris olnud Illeoli Äradiaatrist ja ometigi ma tunnen, et mul on Ülle suhtes mingi eriline soe, erilinelinest, soe tunne. See soe tunne saab alguse meie lapsepõlvest. Ma lihtsalt olen tema, kuid kunstniku surastaja aimele isiga oleme me lähedased väga olnud pikk periood ei saanud ühtegi päeva mööda, kui me ei oleks koos olnud. Aine on olnud elav lapsena ja meil oli nii palju naeru, nullime, nii lõbusad teatriperioodil ja see on väga ilus mälestus. Kas sellises väikeses klassis, kus teatakse seda kui keegi vaevastabki, kas niisuguses kohas ka siis vallatustele ruumi jääb või on õpetaja pilku peal ja te pidite nirmus trimmis olema? Ma mõtlen? Ei, õpetaja trimmi ei olnud, sest neid oli vähe ja see oli natuke teine suhtumine. Meil oli õpetajatega hoopis teine suhe, kui näiteks üldhariduslikus koolis oli. See oli kuidagi palju lähedasem ja, ja ini, no ma ei saa ütelda sedasama inimlikum. See oli teine suhe. Nad hoidsid vist meid ka natukene rohkem, sest me olime väikesed baleriinid ja meist pidi kasvama baleriin, tantsija ja jooned, meis austasid ka seda väikest sädet, mis meil mees oli ja tahtsid sellele kaasa aidata. Meistlike tuleksid, kaunid inimesed lavale ja ilusa hingega inimesed. Nii et nad kasvatasid igat inimest konkreetselt, mitte lihtsalt ühte suurt klass. See ilmselt oligi see kena lähedus ja see hea tunne, mis meil oli meie õpetajate suhtes. Kui te nüüd hetkeks ootate tagasi veel sinna oma lapsepõlvemaale ja püüate enda jaoks mõtestada, mis olid need kõige tähtsamad pidepunktid, mis sellest ajast kaasa võetuna kasvatasid teid või mõjutasiteid saama selleks kelleks te olete saanud nüüd täiskasvanud inimesena, ma arvan, et see oli ema poolt loodud selline kodune õhkkond. Meie kodu oli vaene, aga ema oskas seda kodu teha nii meeldivaks. Et me väga armastasime. Makoto, mul on meeles üks jõuluõhtu kuhu kutsus näiteks väikene sõbranna. See kodu oli rikkam, jõukam, seal küpsetati rosinasaia jõuluteks ja praelõhnad olid toas ja veel piparkoogid olid. Me olime vallatud, seal me noppisime saiatainast rosinaid välja, niipaljugi jõudsime salaja. Ja kõik oli nii hea, kuni ma järsku tundsin, et ei. Niisiis ma pean koju minema ja ma hakkasin endale ette kujutama, et kuidas ikka niimoodi, et ema ja vennad nüüd ehivad jõulupuud ja mind ei ole seas. Ja ma lihtsalt tundsin, et midagi hakkab mind vaevama, vaevama, vaevama ja ma sain aru, et mul ei ole vaja seda rosinasaia, mul ei ole vaja seda verivorsti mitte midagi, pead jääma koju. Ja läksingi ära küll see tädi keelitas mind Thelmi ära mine tolle ikka siin veel, et varsti saab, sai valmis ja see ja teine Heima tahtsin koju. Ja ma läksingi koju ilmselt ikkagi sellepärast, et seal oli midagi niisugust, mis oli Lathingele eriline ilmselt siis see kodu oma tähtsusega ka praegune kodu, teie kodu, nüüd on väga tähtis, ma kujutan ette, kui te selle tõite välja oma lapsepõlvest väga olulise näitajana. Et armastas oma kodu vastu ja see seletamatu miski, mis kodu koduks teeb. Ma ei oska praegu teile päristla lahti mõtestada. Miks ma olen kujunenud selliseks, nagu ma olen. Ilmselt seal on ikkagi nende lähedaste inimeste mõju minu vendade mõju. Näiteks väga armastan varendi. Vanem vend oli väga tõsine poiss ja tema õlule langes meie kodus, kui ta sai vanemaks ja ülesannet ta pidi emale abiks olema, kui ta lõpetas kooli, ta pidi hakkama tööl käima ja tema aitas emal kasvatada ja söögiraha muretseda. Ilmselt ikka jälle see meie pere kokkuhoidmine. Ja meie peres valitses sealjuures mingisugune väga meeldiv, lõbus õhkkond. Meil oli väga palju naeru, meil oli lõbus. Ja ma ei mäleta kunagi. Meie ema läks. Mingisugused väiksed riidlemised olid väikesed, kui ikka mingid vallatust tehti. Aga mul on kodust mehele seadus, ilmselt see Koton selliseks inimest kasvatanud, nagu öeldakse, et me tuleme oma lapsepõlvest, kes ütles näiteks käri, ütles, et me tuleme kõik oma lapsepõlvest, ilmselt on ikka see emasele taga. Lastetoa saates ajasid juttu Helmi puur ja toimetaja Reet Made. Saate jääb lõpetama Maarja Lanza, kes oli üks Helmi Puuri.