Null korra jooksin ringi alles särgis täis lapse mõtteid olid kahupea või Venderdasin hanekarja järgi vits peos, sest mine isahane tea. Juba sellest ajast, palju, palju on jäänud meelde pilte, eredaid rand. Võrgumajad Suurna järsaku kalju ja Keinastu murd, lainis kaugelaid. Tean kevadtuules kõrguvaid jäävalle ja suvesoojust, jaan mõnd sõpra head ning isa tema silmi terashalle ja nagu vahu pärjas valget pead. Tean, sügispäeval pilvi rebis tuul ja sumbunud olid kajakate kisa. Siis vastu klaasi nina, käed ja suu ning kalalt koju. Ootasin maisa. Hirm oli. Ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis, aga päris kaugelt nägin teda, kes turjal tuleb mööda porist teed kraps üle läve olin nagu kera ja juba jooksin külmas sügisvees, ma teadsin, olin isa silmatera nii tuppa tulime kaks märga meest. Ma mäletan, partel kuivas, vili küps nisu lõhnas suitsust soojust täis. Ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli ja isat ähmasena tares käis vahel kerisele, panid panni, kust tuulest maha aetud õuteriaad. Me sõime seltsis maitsva sügisanni kuldpruunid, kuumad mahlased ja head. Ta tihti. Ahjupaistel rääkis juttu, mis vigureid võib teha tuulesell. Pikk sügisõhtu möödus ruttu, turutu veel uneski pead paitas käsi hell. Ja mäletan kord õhtul ta ei tulnud torm. Laine laksust päris õue all, toit seisis pliidil, aga sööjat polnud rank mureneris juba sügaval. Need neli päeva meeleheites pilgud ja ema rannas, kõik need neli ööd. Just Suigud, lapsun kohe virgut. Tuul pimeduses ulub laine, lööd mind rannas, leidis juba vara, valge, kõhn sasipäine, väike mures, põnn. Nii vastu külma kivi, panin palgi ja isa, ootasin. Kas surm või õnn. Ta viimaks hilisõhtul tuli siiski surmväsinud ja unetusest morn veel näol ja rõival soolaseid veepiisku, kui juba magas väljas nutma distorm. Sel ööl ma tihti tõusin, tasahilju ja paljajalu, läksin üle toa ta juurde, kuni ergu valguskillu koitaknasse lõi, nagu eluloa. Kus see peremehe koht on see, et mul ei ole kindlat muhter, seal. Seal tahate, valguse ei ole valgus, ei ole oluline. Kus me istume. Siin on mugav. Mugavat istet ei ole, vormiks. Tooli istun, ei olegi sõja. Kogu aeg unistan, muretseks kiiktooli, ainult ruumil on raske. Seda pannasin. Kui me siia tulime, otsisime teed, küsisime, kus ranniku tee õige mitu inimest ei teadnud, aga kui küsisime, kus elab Jüri Järvet, siis ikka juhatati lähemale lähemale. Merivälja on selline väike mikrorajooniga, kui, kui nii moodsat sõna nimetada. Siin inimesed tunnevad teineteist ja sellepärast ongi sümpaatne. Kui lähed poodi, unustad rahakoti maha, siis kraami või ikka saad raha lihtsalt päeval. Inimesed tunnevad ja teavad, aga see kuhugi ja kuskile ei kao. Kuidas teile meeldib merivälja elu ja kaua te nüüd olete olnud merivälja elanik? Oh mul saab viis aastat, mulle väga meeldib mulle üldse meeldib pisut linnast eemal elada. Südalinnast mõtlen. Ma elasin enne seda 16 aastat kivi peal, ka seal mulle meeldis, lihtsalt vaikus on ka tänapäeval defitsiitne ja siin on väga vaikne ja rahulik olla, kui ma tulen koju, mul tekib kodutunne. Linna minek on ette võtta. Kui teil on 60 säärast minutit mis ei sisalda kohustusi, ei teatri, ei kino vastu. Kuidas te neid kasutate? Selliseid tunde on, aga ma olen kuidagi viimastel aastatel märganud, et mida aeg edasi, seda vähem on aega. Ja kuidagi ma ei oska elus üldse olla, ilma tööta mul kusagil on alati mingit töövõlg mõttes ei tähenda otseselt teatrit, ei tähenda ka otseselt kino, vaid lihtsalt töö minema kuskile endal on ülesandeks või otsuseks endale teinud, et selle ma teen ära. Ja siis. Ma olen iga päev kuskil väga suures ajahädas, mis teeb rahutuks sind ja ja vahelgan närviliseks. Ei jõua seda ära teha, mida oled planeerinud endale teha ja ja selles suhtes ma nagu ajaga olen pahuksiga ja. Ma lähedust ka ei oska leida ma kuskil oma isiklikus plaanis, ma olen nagu üks aasta taga. Mulle väga meeldib kirjatööd teha, kuigi ma olen sellel Alt ületanud nagu maleski, malet väga meeldib mängida, aga ma olen seal on ka diletanud. Aga selle peale vaatamata mulle meeldib seda tööd teha ja siis ma olen omale lühikese plaani teinud. Mida ma peaksin kirjutama. Ma olen oma pika elu jooksul kohanud hästi palju toredaid inimesi ja ma kuskilt kardan, et mälu hakkab tuhmuma. Ja need muljed neist inimestest tuleks nagu paberile panna. Ja vot sellest plaanist ma olen ühe aasta võrra taga. Ühest küljest huvitav, see muidugi teeb rahutuks, teisest küljest jälle on selline hea tunnet et mul on midagi teha. Et ma ei näe sellist kartust, et et mul päev muutuks sisutuks, et ma peaksin mõtlema, mis küll täna ette võtta. Ma arvan, et see võib ka olla üsna sant tunne, kui inimene ei tea, tahaks midagi teha ka ei tea, mida teha. Kas te teate, mis on igavus, igavust? Mai tea igavesest lapsest saadik tundnud mu lapsepõlve mängudki olid küllaltki huvitavad, kui ma üksi mängisin, ma mõtlesin seal igasuguseid mänge välja, küll olid nad sõjamängud ja, ja see, mis on ikka põliskaaslasteks noortel poistel ja ja igasugused Viktoriini moodi mängud hakkasin, mäletan, ma kirjutasin, kui palju ma tean, Risike, mis algavad ühe kindla tähega või nii, ühesõnaga mu aeg oli küllalt sisustatud, mitte võib-olla kasulikult, aga, aga ma igavust ei tundnud. Enne seda kohtumist ma püüdsin läbi lugeda kõik intervjuud mida on tehtud Jüri järveti käima, mis meie teatmetoimetustes juhtisid käepärast olema. Ja mulle torkas silma üks asjaolu, et üldse või peaaegu üldse ei ole räägitud Jüri järveti lapsepõlvest, vanematest, noorusest. Mul oli kolm oletust. Esiteks kas ajakirjanik küsitleja ei ole tihanud, ei ole söandanud pärida. Või tõepoolest, ma ei ole sattunud sellise mälestuskillu peale või kolmandaks peab Jüri Järvet seda niivõrd isiklikuks et oleks nagu sobimatu sel teemal juttu jätkata. Kas sobimatus on palju öeldud, kuid ma pean ütlema, mu varane varases lapsepõlves pole vast midagi nii eriti palju rõõmustavat rääkida. Ma pean ütlema, et ma ei ole oma vanemaid kunagi näinud, ma olen lastekodulaps. Sattusin ühte perekonda. Kui ma olin viieaastane, kasuisa mind võttis, oli minust 50 aastat vanem. Ta väga hästi suhtus väga soojalt, mõtlen temale talle väga omapärane mees. Kui ma suudaksin, ma hea meelega tahaksin oma võõrasisast kirjutada. Ja ma olen talle ja tema abikaasale abikaasat maatikasa kahjuks suri õige pea, kui mind võeti perekonda ka, aga ma tahaksin kunagi vast kirjutada. Ta oli selles mõttes huvitav, tali lihtne mees töötas vabrikus meistrina. Aga kuidagi nagu olla ta oskas läheneda ja mulle tundub, et lastele üldse oskas nii-öelda. Kui ma varases, muide ei ole seda kunagi rääkinud. Ajakirjanikele vähemalt mitte. Ja ajakirjandusel mitte. Tal oli selline oskus noore inimesega rääkida, kui ma meenutan oma esimesi kooliaastaid, siis olin elavaloomuline poiss ja kõik ja mul juhtus kuidagi nii, et iga aasta alates esimesest klassist, mina sain märkuse koju. Ma mäletan, esimeses klassis trimmeldasin klaverit. Teises klassis malasin märja pintsliga kellelegi vett vett näkku, seal. Ja kolmandas klassis juba kaklesin püüdsin enda ja, ja tõesti eest väljas olla ja nende pahanduste puhul nende märkuste puhul, kui ta päris minuga, aga kuidas või miks see asi toimus, siis esimene asi alati leidis, et see, mis ma tegin, oli õigus. Ja igal pool ta ütles, mina sinu asemel oleks täpselt samuti teinud. Aga kõnekam ja muidugi palju parem oleks teistmoodi teinud, vot meil ei tule, ei tule selle peale, et hiljem muidugi hiljem pärast on kõik targad. Irina alati tundsin, mina olin paleest tindi, mulle tuline kahju, et hoopis teistmoodi oleks palju efektsem olnud, jätkumakad kaklesin ja kui ma ütlesin, poiss tuli minuga norima ja tal ei esimesena Urases ütles muidugi mina sinu asemel oleks ka vastu löönud, aga aga muidugi, kui me hakkame mõtlema, tead, kui sa ei oleks väljagi teinud sellest ja kui ta ei oleks küljendus, kas sa kujutad, milline tunne tal oleks olnud sellest ja ja kuskil mees, kui sain aru, et ikkagi teistmoodi nagu pärast arutasime, oli õigus ja siis ma pean ütlema mulle väga sügavat muljet. Avaldus ja ma aga kahjuks ma ei suuda sellisel kujul, nagu tema minuga ei ole nagu oma lastega suutnud seda nii läbi viia. Selles suhtes ma väga soojalt mõtlen. Omakasuisa peale tuli. Ta suri. Sellel olite tee tagalasse. Ma olen tagalas, sellel Jähkuva tulin, sest ta oli surnud. Näed mul lapsepõlvest ja nii paari sõnaga lukuta seda saates kasutada. Ma ei tea, kui, kui seal on midagi, mida. Mis võiks kuulajat paeluda huvitada? Aga kooliharidusele kandistele? Ja ja, ja ja ma käisin ma peale algkooli lõpetamist läksin Gustav Adolfi Gümnaasiumi, aga seal ta oli juba küllalt kõrges eas, ka ma kuni kolmanda klassini ja siis ma edasi õppisin õhtukolledžisse. Samal ajal töötasin aktsiaselts Järvani tehaste peakontorist madalal kohal käskjalale. Mavoolisin savi, see kuju ja Savi sai elavaks. Mu nimi on rõõmupoeg, tuju teen elus kõik enamaks. Ma tean, kuidas tümiseb tühi. Kuidas kokutab uhiuus, kuidas peetakse pühadepühi, kuidas kaks korda kaks on kuus. Nõnda hüüdis mu tuju ning juba ise ahju kargasid puud ise AK vaid avardas tuba. Ise pühkis end lubjanne luud ise veeresid viljakotid, ise kapsaid kärutas aed üles, vaatasid pütid ja potid mas labidat, märkasid laed. Kuidas armastas odrakäkki sinine suhkrupakk, mida rukkileivale äkki ütles vihane soolavat. Mida pärdikut pipraterad, kõik lootsid maid, kartulist. Kuidas punased juustukerad hoopis rääkisid Hollandist. Mis auvõrd asjade mesti läks rohmakas robuski nuust. Kuidas laulis kohviveskilõhnast kohvipuust? Tupakuid, tuuleid, juugarmas, rahutu rahvavool, maailmatu manner, kuga tulil Viidleja Mutsumuur tulid pildi palitukandjat. Tulid klaasised, kasukad eel Münrid ja tooniandjat ja hädapasunat. Tulid pirtsakas pillilööja. Tulid turtsakas, tantsupaar tuli, õbluke õlesööja tuli Matsutav manu väärt. Tuli rüginal kõiksugu tüütut ja tähtsaid ja tüssatuid tuli süüdlase näoga süütuid ja elus eksinuid. Tulid närvad ja nägurikut tulid kurjad ja kukupai tulid murtud ja murelikud, oli see alles tramburai kuid tuiakat tegumoega tujud tervitanud. Kas kõiki neid ärritas nannipoega ja künnitas kövardeid peolauda viis poisikesed, kus häbi küüruga, ät ja leina jakkides lesed kõik tujule andsid kätte. Jubake õnnidel kahanes kaotus juba mänglijal vähenes jätk, juba laienev elulaotus läks kõrgeks, Jakentsakaks. Juba selgusid Salarked. Juba sõna sai sisehääl. Juba lõhinal põlesid tõkked jaanipäevasel jääl. Tuju karjus kurdile kõrva, tuju turgutas, tõburaid tõotas tervist ja õnne kui tõrva ja teemandipirukaid. Mina hüüdsin läbida juttu, kas oled sa lihast ja luust? Kõik naersid kui ühest suust kõik naersid ning jalad ant siis tuju tõusis, kärkide käis kesktuba trampis ja tantsis ja laulis kui lakku täis. Mina olenset tobude tolvan, polens põnnide põnn, mina olen loodud loll man ja iseõppinud õnn. Kuraalina kordasid sulid ja sahiseb sahkerpill, kes teisi pügama tulid, neilt võetakse viimnegi vill, kõik naersid ning jalad Antsis terve tuba, kond kärkidze käis terve tuba, kond, trump, piss ja tantsis ja laulis kui lakku täis. Mina olek, tobud tolvan, mina olen põnnide põnn, mina olen seal loodud lollmann ja iseõppinud õnn. Juba jänni juma voli. Juba vaibus, väiklane vimm? No see juba see juba oli ikka õige jumala kuradil. Aga mulle see tohuvapohu, see köki-möki trots, tekib tusk. Tujul naeris ka ninaots, mille hõikasin. Ettevaatust, ei tunne sa mit üks tonks. Ära sinagi puudutas saatust, kui sa pole just palutud, pronks, ma vist müksasin teda vähe. Minul suus oli mulla May, käsid kuidagi puutustab pähe. Tema näole jäi nähtav laik. Mina seisin täis ähmi, kõik muutus. Minu kuntsakas kuder värk, mind vaatas pilguga, tappes temal korraga põse lappes, poliitsavine sünnimärk, tujutardus. Ma jätsin ta una rulle. Viimaks viisin ta pööningule. Mu tuba jäi tujutu üks toast välja, kui tuuled juga rumas, rahutu rahva, Huur. Maailmatu manner kuga vastu seinale imutsu Moore juba sumbusid, Salarked juba salgas, ent sisehääl juba lämbusid, lõhn. Kett jaanipäevasel jääl. Keegi tänas, jätanitas ei noolinud odrakäkki, sinine suhkrupakk ei sähvanud sõnagi, äkki vihane soolavat? Egas pärdikut pipraterad küsinud kartulist eluilmaski juustukerad ei rääkinud Hollandist. Maas ahju labida, Misti jäi rohmakas robuski, muust ei teadnud kohviveski tuhkagi. Kohvipuust. Kõik muutub läbi tuisu ja tuulemurru, lähen minagi teisemaks. Mul on au, mul on annet, mul on raha. Surnud savi, aga ei taha enam saada elavaks. Ainult unedes üsna harva, kui mu ümber on 1000 karva hirmus hääletu hingel. Hüüab üles mind kida keeli. Räägib minuga segameeli, minu mõistmatu meistritöö siis absüütandma, treppidel, tule, lähen mürtsudes pööningule. Mina raudse meelega mees, raudsed, pisarad raudselt valgel, siis on raudsete tähtede valgel oma rahurikkuja ees. Siidab vaatandma kukk tunud kuju, vaatan paludes tolmused, tuju, vaest vaimetud savipead. Ja kordan kvarust ära, nõder, mu sõber. Sõber, mu sõber, mu sõber, mu südames, sõber. Mina tahtsin ju ainult head. Ma pean ütlema need inimesed muidugi, kellele ma olen palju tänu võlgu oma kasvamise, oma. Et laval tuleb mõtella ja olen temale tänu võlgu, et ma kuskil enda jaoks omandasin oskuse töötada Enda kallal, töötada endaga rolli kallal, sest samal näitleja on ju looja ja materjali ühes isikus. Olen väga palju tänu võlgu ja, ja tänutundega ma meenutan neid nimekaid kolleege kes kuulusid Draamateatri koosseisu, kus võib-olla algas minu näitlejaks kujunemisaastad. Ja väga palju loed näitlejale see kesta ümber mängivad, kellega ta kokku mängib, sest minu jaoks oli see võib-olla teine kool. Teatris oma nimekad kolleege vaadates ma õppisin näitemängu kunsti tundma ja hindava, sest seal oli meister meistri kõrval selles suhtes võib-olla kõige eredamaks eredamaks, kujuks ja eeskujuks minu jaoks on olnud Ants Eskola Hugo Laur, Kaarel Karm ma nimetan siin mehises mais randa meesnäitleja ja ootamatult vaatate noore näitlejana nagu rohkem. Kuigi minu naispartnerid on ka minule väga palganud metal luts. Nii elus kui laval toimivad inimese saatust määravad jõud. Missugused on teie saatust kujundanud jõud ja tegurid, et see just selliseks on kujunenud. Nii see on, see on võib-olla ränk. See on ränk küsimusega muidugi õige küsimus, midagi, midagi on olnud. Ma pean mõtlema, et õigest otsast alata. Mis võis olla alguses? Kas oli üldse teisi valikuvõimalusi, kas oli teisi perspektiive? Teave näitleja kutt. Aga juhuslikkus on ju ka seadus paranen. Et minust üldse näitlejaks sai, ma ei oska öelda. Nii kummaline, kui see ka pole, võib-olla kõige alguseks on see, et mulle meeldis sporti teha. Ja see, et mul meeldis sporti teha see 50, väga mitmete spordialade juurde, kusjuures üht või teist alad tehes ma muidugi tahtsin näidata, jääb tagajärgi. Kuid paraku ainuke ala, millega ma võib-olla kõige parema tagajärjel on näidanud, on riistvõimlemine tol korral praegune sportvõimlemine. Ja ma olin kolm aastat Tallinna koolinoorte meister. Ja kui juba aastaid rohkem oli seal nii 19, siis ma mõtlesin, et, Ja ühel teatrietendusel mina nägin. See oli kahe isanda teener, kus üks edenduses sees. Karnevali ajal üks. Ja siis ma ei oska, mõtlesingi, aga miks mitte õppida natukene akrobaatikat ja akrobaatilisi tantse ja oligi juhuslikult selline õpetaja Tallinnas, kes kuulutas, et tema õpetad muu tantsu kõrval ka akrobaatikat, mina läksin siis sinna õppima ja, aga kuna ma olin head liha koli saanud, siis need ülesanded, mis seal anti, ei tundunudki mulle päris rasked. Ja pärast lühiajalist õppimist, siis ma mõtlesin, et aga ma võiks ju ennast kohe ka teatris rakendada ja omas naiivsuses mõtlesin, et see on hästi lihtne ja nii ma võtsingi ühel päeval julguse, helistasin põldroosile, kes juhtis. See oli 1940. aastal, kes juhtis nii töölisteatrit kui ka draamateatrit, et kuidas oleks noorsooteater on õpperühm, mina või tantsurühm? Mina hea meelega teeksin kaasama, ei ole tasust huvitatud, et töökoht on olemas meil endale. Põldroos ütles, et, Ma räägin meie tantsujuhi Helmi Tohvelmani iga ja Badeedeega katse, võtke temaga kontaktid, ma võtsingi Helmi Tohvelmani tegi minuga katse võttis mind sinna tantsurühma, mina ühe lavastuse sain kaasa tantsida Püve talu, ei mingit akrobaatilised tantsu, vaid lihtsalt mingit vilja, koristamist, tantsu ja kaerajaani seal mardipäevast stseenis. Siis tuli sõda peale. Mina olin eesti korpuses juba. Järsku tuli mingi ringkiri, kes on kunstiasutuses töötanud. Diviisides kohal tema oli ansamblite üks organiseerijaid ja formeeriaid ja nii ma panin oma nimekirja ja nii mind järsku mu enda üllatuseks kutsuti välja, meid oli seal mitu, Georg Ots oli ka selles samas Alfred Rebane ja. Ja siis ma sattusingi kutseliseks rahvatantsijaks. Ja kui me Eestisse tulime, siis mind suunati noorsooteatrisse tolleaegsesse noorsooteatrisse, mis oli loodud. Endise töölisteatri ja okupatsiooniaegse väikese teatri. Eriti ei võlunud ja ja kuna mul ei olnud mingit erilist koreograafilist haridust, ettevalmistust, siis siis tantsijana mind ei saanudki selle sõna tõsises mõttes võtta vast ainult nii, et rahvatants või, või natukene liikuda laval. Vahepeal päris dilemma ees, mida edasi teha? Ma ei ütleks, et ma et ma ei oleks tahtnud näitlejaks saada, aga mul siis kuidagi tundus see elukutse küllaltki raske mäe ja ma lihtsalt ei olnud kindel endas, kas ma suudan seda kutset omandada ja, ja kas ma suudan näidelda siis ka täiesti juhuslikult. Läksin ma teatrikooli juhuslikult selles mõttes, kui õige aeg, kui vastuvõtt oli, siis ma ei läinud. Mul olid tol perioodil niuksed tõsised kahtlused ikkagi enda üle, kas ma suudan, aga tänu ühele heale inimesele, kes ikkagi nagu hakkas mind õhutama ja, ja soovitama ja ja siis ma läksin Põldrusi juurde ja ütlesin, et kas kuidagi oleks võimalik võimalik õppima tulla, ta kahtles, ta tundis mind natuke. Ta ütles mulle ka näkku, et teil ei ole annet. Ma sellega olen nõus, aga ma teadsin ka seda, et kõigis kas teatrid koolis õpivad kõigest ei tule ju näitlejad ja ja teatriharidusega inimesi on ju vajaga. Teatris teiste tööde peal ja või kusagil mujal või rahvaloomingu, keskmajasüsteemis ja nii edasi. Ja mis puudub, andes? See on seda ehk õppida ei saada, teised ained on ju järel õpitavad. Niipalju kui teised must selle ajases ees on. Ja siis Ta ütleski, Leo Kalmet, et too teeks minuga katse ja Leo Kalmet tegime katse ja nädala pärast hiljem ütles, et et võib kooli tulla, nii ma siis sattusingi teater teele, nii et kui hakata otsima, kus on algus ju seda saatusele, et, et siis siis ikkagi see, et, et ma olin sporti teinud ja ma tahtsin ennast liigutada. Ma läksin tantsima ja selle kaudu pääsesin teatrisse seetma. Teatrisse pääsesin, pääses ansamblites, sest mine tea ju, kuidas elu oleks läinud, Veliki Luki all olid hästi ränkrasked lahingud ja minu pataljonist ei, vähem ei järele. Nii et nii on minu juhus. Teatriteele, nagu ma juba instituudi lõpetasin, siis, siis meil lihtsalt määrati teatrisse. Ja nii ma sattusingi. Kes teiega koos lõpetanutest on tänaseni teatris? Neli kui kui just rääkida ainult teatris, sest mitmed on ju raadios ja televisioonis ja ja teatrit. Johannes Rebane Tallinnas See vist on kõik, surm on ka juba oma lõivu nõudnud. Kolm meie hulgast on lahkunud. Mina olin üks näitleja. 30 aastat vanaks nii hästi, iline lõpetaja, nii et juba lõpetades olin noorte näitlejate east väljas, nii et ma pole oma elus saanud konkureerida noorte lavajõudude ülevaatusel. Mis küsib, elulahkmel, heitlik maru. Kuid sina enesele annad endast aru. Ja olgu ööl kuitahes pikalt pime. Sa otsa eest ei pühi oma nime. Puu Lehtki vaatab valgust, vajub vette koos teistega ja siiski omaette. Sul puudub sirav siht, eks mine ja taipa, mis on aina tarbimine. Kas tead, miks helgemaks teeb tasapisi? Miks julmi olda iialgi juhtumisi? Miks lillekiivrid roostega ei kattu? Miks elu tähetund on kordumatu? Miks tulukene tuisuööde kestel ei kustunud? Ei kustu inimestel? Eks küsi endalt parimatelt, eks küsi surnutelt ja elavatelt. Kuid ära iial küsi kadulikult sa enam neid, kes läksid juhuslikult kottpimedasse läbi liite luha. Oh usu, nendel on ükstapuha, kas laevamees kord sõudis laternad, Ta nad kaotsi meelega või kogemata. Jüri Järvet on kusagil kirjutanud, et elus võib kohata huvitavamaid tüüpe. Kui teatrilaval oli umbes selline mõte ja kus on see territoorium, kustuma, vaatlusi, sooritute. Kus on see vaateväli, kus neid, see tähendab meid jälgite? Selleks ei ole vaja ideedega suunda otsida, ükskõik kuhu poole sa lähed, igal pool nad huvitavaid inimesi. Sest lõppude lõpuks iga inimene on ju ainulaadne ja kordumatu, näha ja loomulikult üks on eredam kui teine. Kuid, kuid siiski. Me teatrilaval ei ole suutnud nii eredalt ja nii huvitavalt inimest edasi anda, kui, kui neid elus näha võime. Seda ma pean veel täna siin ütlema. Kuigi ma olen näinud hästi huvitavaid seene, võiks öelda teatrilaval ka. Vapustavalt eredaid aga elus ma olen inimesi näinud, näinud, huvitama, selles mõttes jääbki meil ikkagi peamiselt õppida inimest igapäevasest elust. Ma ei ütle, et see oleks meie eesmärk, sest see oleks materialism, kuid, kuid kunstitõde võib sündida siiski ikkagi elutõest lähtudes. Ja ma pean ütlema, et see, et, et elu ikkagi on niivõrd rikas ümber ja ja inimesed küllaltki huvitavad, on teisest küljest ja sul on kogu aeg kuskil mingisugune stiimul olemas. Esiteks teadmine, et nii hästi ei saa sina ja ei ole saanud keegi teine mängida, et veel paremini ei saaks mängida. Töö tulemust vaid sul on alati võimalus kuskil uued tahud rollis välja tuua ka selles, mis on mitu korda laval mängitud juba. Ja, ja see, ja sa ei saa kunagi öelda, et üks kuju on ära mängitud sest isa näitleja ikkagi vaatab, peab vaatama ja vaatad ka oma pilguga. Ja kuigi kaks osalist dubleerivad üht ja sama rolli mängivad nad siiski seda erinevalt. Kui ruttu, kui kiiresti hakkate teie nägema kuju? Ma kuju hakkan ruttu nägema aga see nägemus ei jää mu kuju muuta palju. Ma ei tea ühtki juhust, kus kuju oleks jäänud lõppstaadiumis selliseks, nagu ma teda esimese pilguga nägi ja ta isegi muutub päris palju, mida rohkem õpin teda tundma. Siis selgub, et esimene mulje ei pidanud paika. Ja sageli sageli proovi käigus juhtub, et hoopis kuju muutub hoopis teiseks töö käigus, kui ma teda esimese pilguga nägin. Esimene mulje on muidugi tähtis, esimene mulje on tähtis lõpust kas meeldib või ei meeldi. Selles suhtes on esimene mulje tähtis. Aga minul on küll kuju väga palju muutunud, peaaegu kõik kujud, võib-olla mõni hästi hästi väike roll. Ehk jääb samaks. Ma pean ütlema, et mida aasta edasi, seda aeglasemalt ta kuskil lähen Carrolli juure. Seda rohkem on kahtlusi. Ka kuskil raskusaste teed endale keerulisemaks ja lähtun kõrgemal ja lati paned kõrgemale ja. Ja vahel ei saagi üle. Ja võib olla? Ma olen seda kunagi ütelnud ja ainult ainult ikka ja jälle kinnitust saanud, et et ega ega loomingurõõm ja loomingumure ei ole kaksikvennad. Eks ole, muret on ju iga tööga, ega me kõik tööd ja tegemised ka ei lähe ju korda, mida me elus teeme. Nii et rõõm on defitsiitne. Asi on kõrgem, kui me leve entsüklopeedia lahti, ükskõik kui nimeka kunstniku juures leiad seal ikka näitley juures, näiteks kolm, neli rollimis mainitakse ära ta pika elu jooksul. Kuigi ta mängis koorile steroid. Missugused osad ja missugused lavastused on andnud ainet kõige sügavamateks mõtisklusteks elule? Ma peaksin, siis hakkame mõtlema, milline roll mu mu loomingus on olnud filosoofilisem, võib olla või kust nende probleemidega on võib-olla linna poolt tulnud ja Roorisingi rohkem tegemist ja kahtlemata filmis kuningas Liirsele selle sõduri ja mässaja. Keeruline ja komplitseeritud karakter sundis väga palju mõtlema. Tänu muidugi heale režissöörile ka, kes mind suunas ja ja kes, kui ma või teise ülesande suutsin ära teha, kohe, pani raskusaste kõrgemaks. Ja kellega me koos palju juurdlesime ja kes mind abistas ja suunas. Ja ka sellepärast, et tööprotsess venis pikalt, sest poolteistaastane filmisime teatris mängu ühtegi tükki ju nii kõva, et ei valmista. Selles mõttes osse roll on mind viinud elu probleemide juurdlemisele rohkem vast kui mõni teine roll. Kuningas Leari Ekreniseerija, režissöör Grigori Kozintsevil mälestustest. Ma tegin nädalate, mõnikord isegi kuude viisi proove, heade näitlejatega muutusid kümned Krimmid leerima, nende hulgast ära ei tundnud. Mul ei õnnestunud näha, ei kannatuseks muutuvat kibedat irooniat, ei suuremeelsust, mille tõi kaasa hullumine. Ühel näitlejal õnnestus raev, teisel oli hullunu pilk, kolmandal oli välimuses tähenduslikkust. Neljas oli tark ja arvestav inimene. Kõik need olid andekad ja mänginud edukalt palju raskeid rolle. Aga Liiriga nad ei sarnanenud. Me lahkusime tülitsemata, ma ei varjanud kunagi oma arvamust ja ühega töötades ei teinud ma tema selja taga proovi mõne teisega. Ja siis algas südametunnistuse piin. Olin kergemeelselt hakanud filmi tegema, teadmata, kes on peaosaline. Kas mul oli selleks õigust? Juba õmmeldi kostüüme, hakati ehitama dekoratsioone. Aga peaosatäitjat ei olnud. Hoidku taevas režissööril sattumast. Niisugusesse olukorda. Ettepanek kutsuda Järvet liiri osse proovivõtteks kutsus esile üldise rahulolematuse. Hästi raiskame ilmaasjata raharongipileti peale, ütles mulle filmigrupi direktor. Selgus, et mitte üks inimene peale motsiaaluva ei toetanud mind. Järvet rääkis mulle hiljem, et ta sõitis proovivõttele hetkekski, uskumatu, et see päris tõsi on. Tavalised kinemato grafistide vigurid, naljatas ta. Aga Leningrad on ilus linn, pealegi tahtsin lastele apelsine osta, siin vist müüakse neid. Miks mitte sõita? Meie vahekorrad kujunesid naljakalt tõlkija ei olnud Juri Jevgeni vits häbenes mulle öelda, et ta ei saa minust aru. Aga mina tegin näo, et saan aru, mida ta tahab mulle öelda. Mis kuratlik lugu? Me mõistsime teineteist üha suurema huviga, vaatasin ta nägu elavaid silmi. Nüüd nägin teda teistsugusena kõrge Avar laupkortsud, mis teevad mehe näo kauniks. Nukrus, iroonia. Keda ta mulle meelde tuletab? No muidugi Volthri portreesid, kibedat irooniat, Euroopa mõttetarka proovivõttel me otsustasime varem mitte harjutada, õppis ta ära mõned fraasid mingist monoloogist aga pärast lahendasime kaamera tema näole. Paviljonis oli määrdunud sein ja köögilaud. Assistent pani selle peale küünla ilmselt, et viisakam oleks ikkagi ajalooline film. Palusin Järvetit küünla ära puhuda, see oli esimene mõte, mis mul pähe tuli ja kiirustamata vaadata, kuidas lee kustub ja suitsujuga kaob. Ja mõtelda surmast. Ülesanne ausalt öeldes ei tundu mulle praegu mõttekas. Aga mida muud ma oleksin võinud välja mõelda niisuguses olukorras. Ma vaatasin Järvetit, ma tundsin ära liiri. Ta oli sarnane. Muidugi minu poolt paistab ta teistmoodi. Ma mäletan, et ma olin teatriga Leningradis ja minule helistas hotelli. In mängry korianne motsiaalova, kes oli näit juhi assistendiks või režissööri assistendiks Kuningas Leari filmi juures, mille trupp oli juba moodustatud ja ütles, et minuga tahab rääkida Aga ta ütles seda nime kuidagi nii ta ei maininud, et mingisuguse filmi ülesandel ja, ja ma pean ütlema, et mul on nagu limistasin selle nimega nime mööda ja minul oli mulje, et kuna ma olin just teinud üht filmi, kus ka sinna Grigori oli assistendiks vaikne hooaeg, mõtlesin, et minul tuleb minna sinna raamatupidamisse ja mõtlesin, et võib-olla on mingisugune arvestus vaed. Et isegi ehk on, on raha saada. Aga samal ajal ma nagu seda kellaaega, millal mind kutsuti, ei pidanud nagu eriti tähtsaks, ma mõtlesin, et NUT raamatupidamine, see ju töötab oma kindlad tunnid ja ma võin natuke hilineda iilile siingi, mis kellaks kutsuti võrreldes kell 12 päeval selline kellaaeg, nii et ma siis läksin kas kella ühe paiku või midagi, nii. Muidugi. Hinna Grigorjev nööridega nördinud ja ütles, miks ma hiljaks jäin, ma ütlesin, oli midagi tegemist? Kuulsin, et see ootab. Aga Grigori kuulsin, see võttis mind väga lahkelt vastu, ta üldse oli väga sõbralik, see oli mees, keda oli võimatu teretada, sest ükskõik, kus peredel ka keegi tööta ei olnud, tema jõudis alati kõiki ennem teretada, ta võid seda teha juba kaugele, 30 40 meetri pealt lubasin teretada. Ma ei teagi, et, et mul oleks kunagi õnnestunud teda teda ennem teretada vast siis, kui märkasin teda selja tagant. Kas see oli meie esimene kohtumine? Te olete lasknud teda tunni või rohkem oodata, kuidas teda. Väga hästi nagu ei oleks mitte midagi juhtunud ja nagu ma ei osanudki, ei osanudki ma natuke ähmi täis küll selgus järsku kestnud kuus. Ma olin jõudnudki kuskil nagu vabandada, ta kohe haaras initsiatiivi enda kätte, pani mind istuma, kuidas, kuidas ma tunnen ennast, kas olen söönud või teeme peale. Väga tähelepanelik seda ta oli ka muuseas, kogu võttetajad Nonii ja küsib, kas ma olen lugenud, ma ütlesin, et ma lugenud olen ja. Et kui seda tundmiseks nimetada, siis ma võiks ehk öelda, tunnen, ta küsis, et mis ma arvan siis asfaldikujust siis ütlema, mul järsku ei tulnud meelde, kes on kuningas Leari, Sosfalt ja ja mina talle ausalt ütlesin ka, et minul ei tule küll see kuju meele. Küllap ta keegi oli, aga seal oli ju neid kõrvaltegelasi küll. No siis ta ütles, et võib olla tutvuks ja kui mul selle vastu midagi ei ole, kas räägiksime selle, kui mis, mis mul selle vastu saab olla rääkida siis ta tundis huvi, mida ma olen laval mänginud ja kuidas kinosse suhtun. Nii me läksime lahku siis, et saame kokku, mina jäin nagu ootama seda kokkusaamist, aga seda kokkusaamist Ei tulnud ja möödus ost kolm kuud ja ma olin juba peaaegu unustanud kogu selle episoodi. Ja kohtumisel kuni tuli kiri, et kas ma ei oleks nõus mängima tulla, katsetama proovivõttele narri rolli peale. Tallinnas sõitis jälle Tallinnas, sain kirja, ma filmisin parajasti hullumeelsus Tallinnfilmis kuna ma olin lugenud läbi kuningas liri ja nüüd ma tundsin kõiki neid kujusi. Küllalt hästi. Tundub mulle, et ma narri kuju küll ei näe lihtsalt ei näe, mul ei tekkinud kujutlus, pilt ja ja mul ei olnud ka sellist tahet, et moleks tahtnud seda mängida ja nii ma kirjutasingi vastu ja oma teada päris ausalt, et lihtsalt muidugi meelitav on ju, oleks ju vastu võtta, tulla ja proovida, aga kui ma lihtsalt ei näe, siis, siis loominguline töö võib lihtsalt kujuneda palgatööks ja ja ma kuskil seal ajal olin juba andnud endale vande, et ma sellist tööd, mida ma nagu ei näe ja hästi teha ei taha, sellist tööd ma lihtsalt ei võta endale seal, kus mul võimalus on, ise valida oma tööd ja tegemised. Nii, saatsin selle kirja ära. Ja möödus veel üks kolm-neli kuud. Sõitke Leningradi, proovime teid liiri peale, no seda kutset ma ausalt öeldes muidugi ei võtnud, tõsiselt, ma olin juba kuulnud sellest, et mitu inimest on seal proovinud ja siis ma läksin, läksin sinna veel isegi nagu naljatades, et selgelt on, keegi on juba kindel, kes on valitud, aga võib-olla võrdluseks on vaja veel proovida mõnel näitlejad või mõni näitleja või näiteks mind, et näidata, kui suur vahe on. Minu ja. Läksin siis sinna ja ja mind tutvustati võrdlemisi lühike katkend oli, valmistasin seda ette, seal teksti oli vähe, väga vähe. Proovivõtteks oli selline stseen, kus, kus kuuldes nooremat tütre sõnu, kes midagi ei taha ja midagi ei oska soovida. Isalt ja mingid meelitussõnu ei ütle. Raevunud Liir rebib riigi kaardi puruks ja. Ja paiskab tütrele näkku. No tegin nii nagu, nagu mulle tundus, me tegime õige lühikese proovi. Ja tegin ära. Et vaikust, järsku hakkas küsima, et miks, miks ta nii plastil on liri selline kuju üldse. Laevul ei ole kaalu, mina mõtlen. Kas ta sellest ka räägib, et ma lõpetasin ära, nüüd ma võiks ju ära sõita ja kõik eakesin ikka njuuton ennast rohkem ukse poole. Tema ikkagi, kust te selle võtate? Piilunud sõdur ja, ja? Muidugi, see on hea, et te mõtlete kuskil, ma tunnen Te mõtlete ja millegi küljena, kui püüate juurelda, aga aga kui juba sellest, kuidas, kuidas te võisite nii sellest aru saada, näitan? Nihkunukese pole, mõtlen nii, et kui kehvasti tegin, aga miks ta siis itusel seda nüüd nii rõhutab, et siis lõpuks ütleb, mul ei ole midagi, me peame ikka teise proovi tegema, veel. Sõidate veel siia tagasi, aga siis me vahepeal tegime seal, ma ei mäleta, kuidas see täpselt oli, et et kustutasin küünla ära. Ja järsku see talle meeldis, kuidas küünal kustutatud ära ja ja kuskil hiljem. Sellest on fotoga tehtud, muuseas. Filmis seda seeni ei olegi, seiskus, kustutab küünalt. Aga see küünla kustutamine, nagu ta hiljem rääkis, oli nagu pallutada mõtlema, et kas, kas siin kuskil. Kuskil nagu mingi võti, kuidas võiks läheneda Liivile pisut naguniivolt Täärlikult kuskil nagu nagu Krimm ka. Kuivatan näoga kukkuma. No siis midagi, tulin järgmine kord tagasi ka ei olnud veel. Aga siis ma tegin juba. Partneritega proovi võtta ja ja siis mulle tundus, et tal tekkis huvi minu vastu ja kui ma koju tagasi läksin, siis ma ütlesin, abikaasa küsis, et kuidas sul läks ja mina ütleksin, et vist läks vist kehvasti, et ma kardan, et tuleb teha seda rolli ja see oli päris siiralt öeldud, sest kuskil nägin väga-väga kõrget mäge enda ees ja ma väga kahtlesin, kas ma suudan kuidagi sellest mäest üle ronida ja, ja päris ausalt öeldes, kui mul ei oleks võib-olla perekonda nii, kes mind moraalselt aitas ja abikaasat, kes mulle, nii kui ma kõhklema lein optimismi aitas, sisse süstida, vaevalt ma siis oletasin seda rolli rolli teinud. Siis algas töö, teised olid trolli peale kinnitatud kusagil juunis juba mind kinnitati 31. detsembril ja ja kolmandal jaanuaril pidin ma juba juba sõitma Leningradi, et tööga alata. Ja nii, et kasse töö mitmete miljardite olite siis mulle öeldi hiljem, et mina olin 18. Liir kellanud, proovisid. Et aastad kaovad ja aastatega tilk haaval palgest kaob kunagi seni on seatud semindisega meid kõiki ootab see kunagi Lassadestuda mu liikmeist tina, las närtseda lokkide lillenurm, las tullagi surmgi. Tahkub kaob uudishimu ja rõõmus trots siis alles minust mu noorus lahkub, sestsaadik alles on kõigil ots. Kui elul reegliks saab, ettevaatus, kui käima hakkan ma käidud teel sel kurval tunnil, mu helde saatus, üht viimast armu ma palun veel. Et siiski täitsa sa mind ei hülgeks vait leida laseks mõnd ausat meest, kes sõbratiineks mun näkku sülgeks ja ütleks lurjus, käi tee pealt eest. Tegelikult luuletustega ma olen oma elus väga vähe avalikkuse ees esinenud, esiteks ilmselt sellepärast, et ju ma ei oska neid küllalt ilmekalt lugeda, kuid minu enda jaoks on luuletustel alati väga tähtis koht, on mul väga, meeldib luuletusi lugeda ja ma kodus loen neid endale peaaegu mitte kunagi teistele. Ka sellepärast, et see tänane saade on minust juba mul endal on ka mingil määral sõna kaasa rääkida, siis ma julgesin olla niivõrd pealetükkiv ja järsku raadio pole neid luuletusi ehtaku jäi alles lihtsalt ise kasutasin seda tänast õigust ja võtsin luuletused, ma väga armastan Betti Alveri, Juhan Smuuli, August Sanga ja, ja miks ma ei või siis kasvõi ütleme, enda lõbuks näitena lugeda. Kui ees on neetult vähe rõõmu kui ees on neetult palju tööd, võib juhtuda mustalt tunnil. See kõige peale käega lööd ja kaalud, kas ei oleks parem toasoojas vaikselt tukkuda, nii nagu see, kel ainsaks mureks on, mitte sisse kukkuda. Ta püüab kergelt läbi lüüa, peab lugu hõlpsaist, loorbereist ja tarbe korral targu, vaikib või räägib üht, kuid mõtleb teist. Või üldse midagi ei mõtle. Ja see on tema õnne tipp ei biti iialgi. Su lipuks ei tohi saada tuulelipp. Ja kuigi mõnikord on raske, sest minna, on veel palju maad. Sa siiski puhata ei tohi, küll selleks hauas aega saada. Käi oma rada otsimise ja eksimise hinnaga. Ja kui sa välja jõudsid tõeni, siis kaitses seda rinnaga. Kui tarvis murdu ära paindu. Tee seda. Palun minu heaks, et ma sind armastada saaksin. Et ma sind põlgemai peaks. Ja kuigi sul ei ole teada tõest rohkem kujukaks tuhandik ehk nimelt seda ongi tarvis, et tõde oleks täielik. Soosaks kõigest hoolimata on paremate poolehoid. Sa kõike võid, kuid üht ei tohi. Ei tohi olla arg ja loid. Kui sai, seisab vankumatult nii nagu taevas põhjanael. Sa võid küll olla suurel kohal, kuid oled väike nadikael. Kui sai, põlgab kompromisse, ei tunne jälkus nende ees. Võid olla tunnustuse tipul, kuid oled siiski surnud mees. Veel ripub katastroofi varimaailma kohal sünkmust ja ükski meist ei tohi öelda, et ta ei kanna vastutust.