Alates 1975. aasta 18.-st detsembrist on Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri näitleja Jüri Järvet NSV Liidu rahvakunstnik. Nagu märgitud, vastavas NSV Liidu ülemnõukogu seaduses anti see aunimetus talle suurte teenete eest Nõukogude teatrikunsti arendamisel. Järgnevad 40 minutit saadamegi mööda värske NSV Liidu rahvakunstniku seltsis. Räägime Jüri järveti endaga, kuuleme helikatkeid tema loomingust ja varasematest jutuajamistest. Meenutame, mida kirjasõnas järveti kohta öeldud. Niisiis, stuudios on NSV Liidu rahvakunstnik Jüri Järvet. Kõigepealt lubage Ki, raadiotöötajate ja paljude paljude raadiokuulajate nimel õnnitleda selle suure ja kõrge. Tunnustuse ja aunimetuse puhul. Kui nüüd heita pilk tagasi läbi käidud näitlejateele ja vaadata seda teed Jüri järveti enda pilguga siis millised osad, millised lavastused on olnud nagu etapilise tähendusega tähtsusega? Mitte hüppeliselt ja ma ei oskaks nimetada lavastust, mis on minu loomingus kujunenud etapiliseks. Ma pean tunnistama, et need lavastused, kus ma tegin oma esimesi katsetusi, on kuidagi eredamalt mällu sööbinud. Nii minu esimene ülesastumine laval, mis toimus, kui ma olin kümneaastane, oli üks näidend kooli Kellima, mängisin seal üht hästi väikest osa tuisu, vana, väga närveerisin, mul tuli visata. Hundiratas, ma olin hea hundiratta vis käega, see ei tulnud laval välja. Etapilisteks võiksin ehk nimetada, kui ma sain draamateatri kollektiivi liikmeks ja esimesed lavastused seal balsa viinovi abiellumine, kus ma mängisin nimiosa Ljubov Rovaatia, mängisime seal väikest osa pikk kaalu või mis mulle väga meeldis kuritsuke eskaadri ballada, need olid võib-olla esimesed rollid, kus ma nii näitlejana sain jalad alla, kus ma näitlejana ennast juba ehk õigustasin. Võib-olla siis mainida rumeenia kirjaniku karatsiale teost kaotatud kiri, mille ma 56. aastal Draamateatris 55. aastal Draamateatris lavastasin. Aga edasi, ma pean tunnistama, et kõiki osad, mis mulle on antud, need on mulle huvi pakkunud. Ma pean ütlema, et mul on õnnestunud saadagi osi, mis mulle on meeldinud ja mis on olnud huvitavad ja iga sellise osakonnalt. Igatahes olen ma püüdnud anda oma parima, see on vahele mõistnud, on olnud ka ebaõnnestumisi. On olnud ka selliseid juhuseid, kus roll alguses pole nagu meeldinud ja hakkavad alles töö käigus istuma. Ja neid on ka olnud ja, ja see on seletatav, see on, see on igal näitlejal on selliseid juhuseid olnud, see on seletatav sellega, et rolli juure asudes me veel küllalt hästi ei tunne rolli, aga aga mõeldes ja vesteldes ja vaieldes roolile hakkab sealt koorma välja inimene ja sageli küllaltki huvitav inimene. Ja me soovitame vahel teatris niipea kui rolli meeldi, siis siis leida partner või, või kolleeg, kellega sa hakkad vaidlema, kiidad seda rollid, teine vaidleb vastu, teeb maha ja siis vastupidi, hakkad ise maha tegema, teine kiidab ja siis võib avastada rollis terve rida väga huvitavad ja, ja elulisi momente. Kui rääkida Jüri järveti filmirollidest, siis kõige menukamaks kujunes temale rahvusvahelise tunnustuse toonud nimiosa Shakespeari tragöödia ekraniseering, kus kuningas liia kuulame, mida Jüri Järvetist on öelnud kuningas fliri lavastaja. Nüüd juba manalasse varisenud Grigori koosintse. Tehasest näitlejast kuningas Leari on võimalik. Liri roll nõuab väga tugevat individuaalsust, siin on vaja mitte osatäitjat osatäitja, isegi suure näitlejameisterlikkuse puhul ei suuda seda rolli mängida. Siin läheb vaja tugevat individuaalsust isiksust ja Jüri Järvet. Tema oli just selline kunstniku isiksus, näitleja sellise keerulise ja sügava hingemaailmaga, mis just sobis selle rolli jaoks. Tolmukad. Jüri järveti silmad kui ta meid kuulas, elasid ja ma tundsin, et nende taga on varjul keeruline kunstliku maa, ainult väga suur näitlejaks. Ja siis, kui olime proovinud pea tosinat näitlejat miinusest meil uuesti, Jüri Järvet. Me kutsusime ta Leningradi pärast, ta rääkis ise, ta polnud eriti meie kavatsuste tõsimeelsus uskunud. Lihtsalt sõitis ja mõtlesin, et mis seal ikka ostab ja viib vähemasti apelsin oma lastele. Ja nii ta sõitiski ka mitte eriti tõsiselt. Aga Meie esimene proov, muide ta tegi seda eesti keeles jättis meile nii tugeva mulje, et edaspidiseid proove tegemata. Kinnitasime ta liidrirolli ja alustasime koos temaga oma suurt tööd. Järgmine katkend on võetud ühest varasemast jutuajamisest temaga, kus oli juttu järveti, luule, armastusest, luulet. Ma armastan lihtsalt sellepärast alakorruse mõtteni koondunud nii lühidasse vormi ja nii kontsentreeritult kuskil ümber jutustada, peks hästi palju sõnu olema vaja. Mul on meeles Varmasto üldiselt säiks, kes ei armasta ja mul on meeles värss minu jaoks, mida vahel vahel endale kordan, son. Kuulsast rooma triloogiast, kus tseesar ütleb oma naisele, kes nägi halba unenägu keelitada minemast senatisse, seal tabab teda õnnetus ja nii edasi ja nii edasi ja tseesar vastab talle. Kui palju kordi enne surma sureb pelgur, kuid vapper maitseb surma ainult kord. Neist imedest, mis heal muld puutult kõrva. On imelisem inimeste hirm ja surm, see vältimatu tuleb, kui tulla suvatseb osal hästi sisukalt öeldud ja kui täna päevalikult kõlab veelkord minu jaoks on see see värskoja hästi meele järjema, vahel sageli taban ennast kuskil kuskil saada teda lugemas, see pole muidugi mitte ainuke, on ka, on ka veel teisi, mida ma nii enda jaoks kuskil loen proovides kas valem treeningus, kas saan lugeda seda värssi või, või, või ei saa lugeda? Ma ei tea, kas ma söandaks hakata siin kuskil lugema. Ma ei ütleks autoritega minu jaoks hästi tore värsson, mida vahel vahel endale loen. Meil sündis poeg. Ei tea, miks mul järsku kurb hakkas neist, kel pole laste hoolt ja kassapoeg ja meelespea ärksalt sind noka vahel toonekurgi toonud vaid kevadel, kuid puiesteede niiskus kõrvu kõikjal kandis armuhäält ja kübar rõskeks muutus vihma piisust, kuid kevadvallatu Sist kvas pea. Ma leidsin kellest unistasin ammu ning keda oma naiseks hüüdsin ma kevadepoju looduslikul sammul, siis tulid uued kevadega. Las vanade isade maade väikest tunne veel uinutavad muinasjuttudes. Kuid mina tahan, et mu lapsed tunneks ja austaks ema, kannatust. Sa pead teadma, millist rasket valu su ema rõõmus, pisut pilusilmne nurk, taiga, partisanikasvandik, ses naiselikkus elukatses talus sind tuues ilmale ohmakudik. Seda kuskile edasi ma lõppu ei mäleta, ma isegi ei mäleta autoritega, need on kuskil minu jaoks ja need vahel annavad mulle palju. On ta väga palju olnud kokkupuuteid mitme mitmesuguste näitlejatega, väga erinevate annetega, väga erinevate lavastajatega kes nendest on nagu kõige rohkem mõju avaldanud. Noh, siin ma peaks ütlema, et ma kõige rohkem võib-olla olen saanud oma õpetajalt Priit põld rusilt ja teistelt õpetajatelt, kes andsid tunde riiklikus teatriinstituudis, kus ma, kus ma sain esimesed, mitte päris esimesed, aga enam-vähem põhilised teadmised näitekunstist. Aga ma pean tunnistama Et see, mis ma omandasin teatris, võib olla, on umbes umbes teine pool koma 50 protsenti sain, ütleme teatriinstituudist, siis teine 50 olen ma saanud küll küll koostöös oma andekate kolleegidega ja samuti lavastustega. Ma pean ütlema, et mul väga vedas selle poolest, et ma, et 52. aastal, Ilmar Tammur võttis mind Draamateatri koosseisu, kuhu oli väga raske pääseda, sest teatavasti draamateater tol ajal moodustati kolme teatri ühinemise teel, sinna oli koondunud väga tugev näitlejate potentsiaal. Väga kõrge mänguklassiga näitlejaid olid ja selles suhtes oli minule väga heaks kooliks, et mul oli võimalus nende kõrval mängida, samal ajal neid jälgida. Ma pean siin väga tänulik olema sellistele näitlejatele, kellega mul üks ei olnud võimalus vastamisi mängida, vaid, kes abistasid ka sageli mind väga hea nõuga ja ja märkustega. Need olid sellisemad ess. Kuidagi ma olin tol perioodil hästi tähelepanelik ja jälgija, mulle meeldis vaadata, kuidas kujuneb neis roll, kuidas nad valmistuvad proovitööks ja ja see kuidagi nii nii aktiviseerisi mind samuti, kuigi ma ei osanud veel iseseisvalt õieti tööd teha, aga ka otsima neid teid kuidas enda kallal tööd teha, mis minu arvates on üldse kõige raskem näitekunstis, kuigi seda õpetatakse teatrikoolides. Et lõpetaja peab oskama endaga tööd teha, aga, aga väga sageli ei oska, kuna õieti veel ei tuntagi hästi ei enda võimeid ega ega nagu mingid meetodi, kuidas seda tööd teha, sest ei ole ju kuskil mingit näitemängu õpetust eelkõigepealt ikka ennast tundma. Ja igaüks peab minu arvates leidma omale ise selle meetodi, kuidas ta proovitakse ettevalmistamise, kuidas ta hakkab kuju lahti mõtestama. Samuti ma pean nii tänusõnadega mainima terve rida näiti juhtidele kellega mul on elus olnud võimalus tööd teha. Kõige rohkem mul on lavastusi teinud tammuriga, kes minusse päris hästi suhtus ja mulle tööd andis. Jaa jaa, kelle juures ma isegi näitejuhina mõnede lavastuste juures töötasin. Samuti olen ma väga huvitavat tööd teinud seltsimees Antsuga väga mitmes lavastustes. Mõnes isegi päris ulatuslikus rollis. Seitsmes Gilgasega Süvalepaga olen ma tööd teinud. Viimastel aastatel on mul hästi tore ja hea loominguline kontakt olnud. Seltsimees Mikk Mikiveri noorsooteatris ma ainult niigonnas mängisin, krooni, väga suur osa oli ja mul oli hea meenetlasele, mulle usaldas. Siis ma ta aitas mul ette valmistada minu kui nii öelnud soolõhkik, mis ta klopi linti ja ja Gogoli hullumeelse kirjad. Ja nüüd tänavu asja, ma lõpetasin filmis temaga töö ja tõenäoliselt ka eeloleval suvel. Me teeme ühe filmi koos ma väga kõrgelt, Mikiver ja ma olen täiesti veendunud, et ta ütleb meie kultuuriloos veel väga toreda ja kaaluka sõnaga. Eraldi ma tahaks märkida siiski muidugi tööd koosnenud see, mida ma pean tunnistama, et ma võib-olla ei ole näinud nii tugevat režissööri ma 50 aastase mehena seda nad ikkagi juba näitlejana. Kogesin, et mul tema juures on väga palju veel õppida, mida ma isegi ei teadnud. Võrratu kunstnik samuti väga huvitav oli tüta tarkovskida telefilmis Solaris Ma mängisin, salat keevitš väga suure diktsiooniga, väga peene maitsega kunstnik ja, ja kas see tee oli? Oli seal, oli ka peale loomingu murevil teatavatest loomingurõõmu, mida ma väga harva harva tunnen, sest minul on iga osa on eelkõige mure. Ja kas kas rõõm sellele järgneb sageli mitte. Aga, aga tööprotsess on ikkagi ikkagi muredega, kas kuju tuleb välja või ei tule, nii ma hästi ei usu, keegi, ütlen, et just töö pakub rõõmutööga, kui mured ei tea veel, mis sealt välja tuleb? Ikka mure on see teadmine? See mure on muidugi edasi vil lähe, mure peabki olema. Ma ei kujuta ette, et inimesel ei oleks, kui näitlejal ei oleks osa kallal töötades muret. Üks suur mure. Nii nagu nad on. Põldus ütles, et voodilina peab olema nagu köis ümber kaela. Jüri Järvet on ka ise sulge proovinud, ta on paljude homoreske autor, mida omal ajal kandis ette estraadil ise või siis koos kolleeg Eino Baskiniga. Järgnevalt kuulemegi arhiivi vahendusel Jüri järveti kahte omaloomingulist pala. Neist esimene kannab pealkirjamees pidžaamas ja teine iseendast lugupidav kriitik. Vagunikupees üks mees käis igas jaamas maas, pidžaamas ühes sõi, teises jõi, maitses natuke vinni, kolmandas jalutas daamiga perroonil käe alt kinni. Nii igas jaamas. Mees käis pidžaamas, ülemus nägi, tegi viisaka reveransi, kupees üksinda pudel pomerantsi, kõrvalkupees, kes mängimas bratarantsi vagunisaatjale laulis romansi. Nii siin ongi nagu jaamas mees ikka pidžaamas. Ning lõpuks küllalt end väsitas ja haigutus kippus suule mees magama heitis ja asetas pidžaama riidepuule. Sõnavõtjate alati ja seda tuleb võtta alati, kui küsimused on põhimõttelist laadi. Sest kunst on ju oma olemuselt. See tähendab kõik loovad liidud samuti vastavalt oma profiilile ja spetsiifikale. Juba nii või teisiti on, ma võin, see ei tekita mul mingit raskust näidata, ära õieti anda, võib-olla mõne pärast, subjektiivne, kuid enam-vähem mis oleks, ootame meie kirjandus, mitte ammu tagasi ilmus raamat müügil igal pool, teda oli müügil. Me teame kõik, et kirjandus ja kahtlemata kui ta ilmut tähendab, inimesed loevad, loevad ja vastavalt sellele juba väga paljud nii või teisiti, muidugi ma ei räägi neist teostest, mis on premeeritud. Ei, aga on vaja. Et raamatu, kui ta on ilmunud eks ole, ilma ei ole ju minu arvates üldse mõelda. Kas autoga või tähendab see, mängisin praegu mingisugust rolli. Tähendab, tuleb kirjutada nii, et igast sõna kords, sõnad sõna elaks. On nii, eks ole, muidugi on. Mida ma tagasi oli kunstinäitus, ma ütlesin, ütlen, praegu ütlen ka, edaspidi ütlen, ega pilt iseenesest ei ole, aga kui ta on juba tähendab näitusesaali välja pandud, siis ole mina pean teda nägema. Sest mina ega mina üksi vaata, ta seal peab olema, eks ole, oma need detailid ja dimensiooni. Muidugi ma saan aru, mõningad kunstnikud ütlevad, et las nad ütlevad, vaatame, kaua nad ütlevad. Kompositsioon igatahes, millises situatsioonis peab olema, eks ole. Ja nii ei saa, eks ole. Sekundaarne ei tohi olla primaarne ja vastupidi. Teatriühingu konverents oli seal üritult tulipunktis loomingu, need kontakt ja ma ütlesin, te võite rääkida siin nii palju, kui tahate, aga oluline või olustikuline dramaturg, kes on vastavalt žanrispetsiifika igal juhul teatrikunst, on väga vanakoolistruktuuride kõikuid. Näitleja, olgu ta nii tugev meister kui täis, ei saa ennast saalist vaadata, aga mina saan ja ma vaatan. Asja tuum on ikkagi selles, et artist on ju. Tähendab, näitekunstis tuleb pöörata. Muidugi, igal pool ei ole pöördlabaga, ega see ei vabanda. Sest näitleja kui ta ikka laval on, siis ta siis ta peab olema, sest sest ega ette ütles ei ole viga. Öelge mulle, mis ma siin pikalt räägime. Mis puutub heliloomingusse, mina muidugi ei ole muusikamees ja ma ütlen täiesti avameelselt, et partituur või ükskõik kes ei ütle mulle veel mitte midagi. Ena tahan kuulata. Pillimehi meil olnud, Pille, meil on. Lawton lossist, tähendab, eks ole, meil on, meil on õigus nõuda nõuded. Et loodus oleks puhtalt valitud. Ma lõpetan, võib olla küll oma põgusa, kuid, kuid, kuid põhilise Sõnavõtu ilma kellegiga vaidlusesse astumata. Teatriteadlane Reet Neymar, kelle suur kooli lõpetamisel diplomitöö teemaks oli näitleja Jüri Järvet, kes praegu lõpetab pikemate monograafiad värskest NSV Liidu rahvakunstnikust on öelnud, näinud Grabbi viimase ringi osa raamatut, seda eri tähendustega värvidest, numbrite, matemaatilises täpsusest kirjutatud partituuri mõtled ainult, ühtäkki võiks meie teater paremas seisus olla ainuüksi sellegi läbi, kui veel mõni näitleja mõistaks, et artisti töö võib ka midagi sellesarnast tähendada. Kümmekond aastat tagasi on Voldemar Panso kirjutanud järvetes nii. Alates juba täna hakanud järved järjekindlalt omandama napilt mängimise suurt saladust don orgaaniliselt selja pööranud eilse teatri pinge kire ja karakterimängimisele. Järveti läbilöök pole olnud kiire. Õnneks ta on kasvanud piisavalt, aga järjekindlalt nagu põhjamaa kadakas. Ja kui Järvetit puuliikidega võrreldes, siis meenutab ta kõige enam kadakat. Ning okkaline aga see okkakasukas on ometi veetleb oma imelistes varjundites ning pooltoolides. Järveti mängulaad on passiivne, kuid täpne. Ta toob endaga kaasa vaikuse ja veerandtoonid. On hea, et ta pole kuulutanud ennast koomikuks ega kergemeelselt poolt mängu välja käest ära andnud. Järvelt polegi nii palju lahtise koomika kui varjatud satiirimees. Mis kõige tähtsam, ta tunneb sügavaid tagamaid, seal polkoomikat. Ta oskab nihkuda pindadele, kus heliseb nukrus pisut valu. Tal on võime tabada seda, kuidas naerdes verest tühjaks joostakse. Selles mõttes on hääbuv hoitynski. Üks verstapostide järveti loomingus. Kas siis minul ka ei ole kultuuri, teie olete sakslase õla alla. Ma olen Viinis käinud armee Trata. Kuulge. Kas te olete poissmees või kuidas nii, minu naine armastas mind väga, sellepärast jättis mu maha. Sellepärast, et ma armastan ja. Kuulge, jutustage, palun Rootsis olla. Ma mäletan viimast suve Gaucesuses Elbrus, kas pekk? Ja me istusime naisega järve kaldal? Kahekesi mõistev mees ja naine ja tema otis eneseriidest lahti suplema minna. Aga mina istusin ja mõtlesin. Ja seda minu mõtet heitis mulle naine hiljem ette sest naisel juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda. Aga hakkas ennast ehtima senikaua. Neid mõistate alles siis, kui neil ei ole ainult siis ja ära, aga seda ma teile ütlen. Et midagi. Professor Lauri au ja kiituskirjad mürskidelt Suurörtidel. Käige Pariisis Berliinis vee, no ja nüüd kuhu ma nüüd olen jõudnud maale, kus pole keeltega kultuuri. Mida siis lugeda selle loomingulise tee alguseks kas instituudi lõpetamise aastat või esimest rolli töölisteatris? Ma mõtlen esimest rolli töölisteatris, neli. 41. aastal läksin töölisteatrisse, kuigi ma läksin sinna tantsurühma. Ma ühe lavastuse mängisin, võidi, tantsisin, seal kaasas oli Püve talus. Ja siis 41. aastal mind mobiliseeriti, kuid õige lühikese lühikese aja pärast Timublis, eriti siis, kui moodustati Eesti riiklikud kunstiansamblid. Seal ma juba ka palgalise tantsijana töötasin kuni 44. aasta sügiseni, mil ma läksin noorsooteatrisse. Sealt teatriinstituuti. Selline küsimus. Miks te ei astunud 38. aastal või ei proovinud astuda Tallinnas avatud teatrikooli? Seda enam on. Et nagu varem teatrid olid kokkupuuted olemas. Eelmisel tuligi tahtmine. Ma pean tunnistama, kuigi oligi teatriga kokku. Nüüd ma kunagi ei uskunud, et must võib saada näitleja, ma pidasin seda tööd väga raskeks ja väga keeruliseks ja ja muidugi hirm oli. Hirm oli selle ees. Ma lugesin kuulutust, kus teatati, võetakse vastu õpilasi teatrikooli riikliku teatrikooli tollel ajal ja seal oli ka ühtlasi kirjeldatud mida nõutakse. Õpilaselt sisseastumississeastumis eksamil ja oli toodud ära mõned etüüdi. Ma ei tea, mul on tänapäevani meeles üks etüüd, see kõlas nii. Mees läheb metsa, Talon püsseljas kujuteldav, muidugi, järsku käib pauk. Mina oma teadega kodus nagu proovisin, mulle tundus võimatusele ära mängida. Mulbuv jättis nii hirmu nahka, et mina mõtlesin, ei, mina küll ei, ei lähe, lähen sinna, sest ma olin veendunud maius ja seda ära mängida ja ja ma ei pääse sisse ja ma pean ütlema, ma praegu ka vist ei oskaks mäng. Võib-olla sellepärast ma ei kujutanud ette, et must saab, saab näitleja. Teatriteadlane Karin Kask on kirjutanud Peaksin järveti isikupära läteks eelkõige tema suhtumist inimesse, keda ta peab ammendamatuks kordumatuks kombitseerituks. Iga rull, kus kirjanik pole patustanud inimese kujutamise vastu, on seetõttu Järvetile iga kord otsast alustamiseks ekspeditsioonid tekstitagusesse maailma inimesse, kes on lõputu nagu loodus. Inimene on nii rikas ja teda pole võimalik ära mängida, on järved korduvalt väitnud. Näitleja saab end väljendada kirjandusliku materjali kaudu ja seetõttu on talle ääretult tähtis see, kuidas kirjanik on suutnud inimest näha, kujutada, mõista ja pole juhuslik, et järveti tipprollid on loodud Shakespeari, Tammsaare, Smuuli, Tšehhovi, Anui näidendite lavastustes. Kuulame veel ühe katkendi, Jüri järveti suur rollidest Claudio palvetamise monoloogi, Shakespeare'i Hamleti lavastusest, riiklikus noorsooteatris. Ei sa palvetad ehk tuld küll sama käskivalt kui tahe kuid seda neetud kätta paksemalt, kui käsi ise kataks venna veri. Kas pole helgest taevas küllalt õitsva, et seda puhtaks pesta nagu lubi? Siukseid halastus huvitas selleks, et süüle näkku vaadata võid palve, kuid puudub tal see kahekordne jõud, mis hoiab langemas või langenuile toob andeksandmist. Sest alles on mul kõik veel, mille pärast mõrvasin klouni võimu ja aia kuninganna, kes apsis andeks see, kes püsib patus siin hukka läinud Ilvas või kuritegu oma kullatud käega küll õigust väänata ja sageli võib, lähed süüteod tulu, kai säära ostab süüdlase, kuigi ei ole seal sealt tegule devon õigel kujul. Ja meid sunnitakse pales palge Omapattudele täitvastust alla. Siis peaks proovima, mis suudab, kahetsus, võtmistas suudab või mida ta ei suuda, kuid kahetseda yhingis suudab. Taevaiilid tulge appi, pann tuge mutt, pürtsat põlved, teras kiun süda saab pehmeks nagu väeti lapsed, suunad. Suust kerkib sõnu, mõtted jäävad ma, kuid taevas sõnu mõtet täita. Teatrilaval oldud üle 30 aasta. Kas on midagi näitlejatöös näitleja loomingus selle aja jooksul muutunud nõudmistes, näitlejad, näitleja, tee vast kahtlemata on muutunud, nii nagu meie elu muutub iga päevaga ja meie muutume. Nii muutuka lava ja nii muutub ka näitlemend, ma ei oska nimetada, neid ei suutnud seda kuidagi, intuitiivselt tuleb. Taban. Ma olin küllalt selle oma pika lava jooksul näinud, kuidas kuskil aeg läheb nii üle ühe näitleja ta mängis, mängis, järsku ta enam ei mängi. Samuti näitejuhist võib minna aeg üle ta oli, oli, oli hea. Aga järsku kuskil elus jääb suuremat nõuded ja ta kuskile lähe ajale kaasa. Ja, ja Ta hakkab jääma kõrvale, kõrvale ja kõrvale. Ma ma ei leia sellele paremat nimetust, kui ma ütleksin, näitleja kui näitejuht peab olema aja tasemel või ajaga kaassamm. On terve rida näitlejaid kes seda teevad. Või õieti väga palju näitlejaid, viibutame Hugo Laur ja karm ja eeskujuks pika aja laval olnud, nad on alati. Ajataju, võib-olla teatriteoreetikud annavad sellele parima nimetusele vastavalt sellele küsimusele ammeldavamalt. Aga muidugi, mis on, mis näitlejal on vajalik pihu tabab ikkagi muidugi ajaga hästi kursis olema, ta peab ta Bilbja vesti timmisele, mõni nägu muusikamehel, see tähendab, et ta oma oma oma loomingulist aparaati see peab vallama. Temaga mängida, et see alluks täiel määral tema tema soovile ja tahtele. Järgnevalt kuuleme eesti teatri korruffee Ants lautori arvamust Jüri järveti kohta. Helilõigu salvestas raadioamatöörarvet Tamm Jüri järveti 50. juubelil ning see kõlab esimest korda eetris. Suuruseks teatri alal, et tänane pidupäev ei ole meid nii järveti või selle teatrisaalitäie rahvapidupäev positsioon kogu meie Eesti rahvakultuuri arengusse terve suur pidupäev. Ja mida arvab Jüri Järvetist näitleja ja filmirežissöör Kalju Kiisk? Järvet tuleb võtteplatsile väga suure suure pagasiga sealjuures peab ütlema saajat absoluutselt viimseni valmis asja tal nagu ei ole, tal on alati varieerimisi ja improvisatsiooni võimalusi tagavaraks tohutult. Mulle tundub ka, et tema teatriproovid on eelneva töö tähendab koduse töö läbi mõtlemise töökontroll. Proovis pole pahatihti järved nagu midagi erilist suurt ei teegi. Kuid sealjuures tundestada tean ma seda, ta võtab proovidest väga aktiivselt osa sisemiselt väga aktiivselt võtab osa. Ja nii tema proovid lähevadki, nii palju, kui ta ise on rääkinud on tal proov siiski selle suure ja tõsise koduse töö koduse analüüsi tulemus v tähendab kontroll. Ja niimoodi väga-väga süsteemikindlat ja väga järjekindlalt valmibki järveti osa. Sest kui me tema üksikesinemisi vaatame teatris kus pahatihti režissööril isegi on, on raske sekkuda, professor on väga raskes olukorras, väga delikaatses olukorras, peab olema. Me näeme, et, et Järvet oskab, oskab ise ise väga huvitavalt ja, ja väga täpselt tööd teha. Need ei ole ainukesed minu sõnad, sest ma olen oma sõprade suust seda kuulnud. Olen kuulnud seda Andrei tarkovskilt, olen kuulnud seda sele käävitsuselt, kelle filmidest ta viimasel aastatel on esinenud ja nemad peavad muidugi näitlejad kinos. Praegu number üks. Kui kuulata teatrikülastajate arvamusi siis mõned räägivad sellise väikese murenoodiga hääles, et Järvet on nagu loobumas teatrist ja langetanud nagu valiku kino kasuks. Mida sellisele arvamusele sellise arvamuse kohta öelda? See ei vasta mingil mingil määral tõele. Ma pean ennast siiski rohkem teatrinäitlejaks kui kinonäitlejaks ja teater on mu kodu ja sinna ma jään ka lihtsalt, et ma praegu viimasel ajal Tin kino rohkem on vast tingitud sellest, et mul kinopakkumisi kinos töötamiseks. On olnud kuidagi nihukest veetleva maid, ülesandeid, kui parajasti momendil teatris on olnud neid täita. Ja sellepärast võib-olla ma olen need vastu võtnud mul praegu käsil küllaltki huvitav ülesanne Gruusias. Kaheksas eriline. Tuleb film Tallinnfilmi koosseisus. Professor Köleri karikas, mille stsenaariumi kirjutas Jaan Kross, mis Kinostuudio kunstinõukogu poolt võeti detsembris vastu ja kui see töö plaanlik kinnitatakse, siis hakkab Mikk Mikiver seda filmima. Suve suvekuudel ja mina mängiksin seal professor Köleri kuju, mis on muidugi väga-väga huvitav, väga erutav kuju. Ja võib-olla sellepärast ma praegu momendil ei olegi, ei olegi nii teatriga hõivatud, küll aga alates järgnevast hooajast. Arvan, et ma võin panna kogu oma jõuteatritööle.