Algab laupäevane estraadisaade. Täna õhtul veedame poolteist tundi Jüri järveti seltsis estraadistseenid, monoloogid, humoreski, naljakillud. Te olete meie majas alati esinenud mikrofoni ja kaamera ees kui näitleja kui kunstnik. Neid on olnud rohked lavastused, kuuldemängud, stseenid, intermeediumid ka täna meie kohtumise algul ei tahaks traditsiooni rikkuda. Seepärast oletame, et järgnevas intermeediumis olen mina kaadrit alal töötaja Teie aga tööl astuja. Niisiis palun tee nimi. Nimi üteldi saate alul välja. Jüri Järvet, Jüri Järvet, sünniaasta. 1919. Kus te olete sündinud, palun Tallinnas. Ja kus te elate? Kivimäel. Kas teil sugulasi on? Kivimäel Kivimäe Londajana tütar, poeg, naine. Ämm, päi. Ja teie peamine tegevusala. Peamine tegevusala on rääkida seda, mida teised on kirjutanud. Palun, täpsemalt tähendab selleks, et mina saaksin esindatud, on veel vaja teist kunstnikku, kes kirjutab mulle teksti, mida ma räägin. Harva, kui tekstidest tunud põud, siis olen sunnitud ise kirjutama. Palun öelge senine teenistuskäik, kõigepealt ma töötasin Järvakandis tehaste peakontoris jooksupoisina. Sealt edasi töötasin elamute valitsuses maja komandandina. Ja sealt ma Läksin töölist teatrisse, sõja ajal Eesti riiklike kunstiansamblites ja kunstiansamblites noorsooteatrisse noorsooteatrist, teatriinstituuti teatriinstituudist läbi Lõuna-Eesti teatri. Viktor Kingissepa-nimelisse draamateatrisse. Kus olete ka praegusel ajal teil? Jah. On teil ordeneid ja autasusid? Ja on kaks medalit. Autasu. Ei oska määratleda, mis täpselt autasu alla käib, mund üks diploment, ma jalgpalli olen mänginud siis. Nende kohta on ka olemas mõned autasud. Malevõistluste võitmise eest sain kingiks reketi. Testi Eestist diplomid, kas te olete saanud haavata ja olen saanud küll, kihvt? No see läks pikaks neid loetleda, kes solvunud solvata olen saanud haavand, olen ennast ise ja haavata olen ka saanud. Draamateatri Estonia jalgpallimatšil ma sain kulmust haavata, see õmmeldi kinni, aga aga arm jäi. Nii, võib-olla piirdume sellega, lugupeetud kuulajad. Alustasime vestlust Jüri järveti ka intermeediumi vormis, aga nagu näete, ankeedist kujunes päris korralik pilt ühest neist tuhandetest inimestest, kes iga päev töötab ja elab meie kõrval. Tänan teid. Tänapäeva mannillaff. Kuigi suure vene kirjaniku koogali surmast on möödunud palju aastaid elavad tema kujud tänapäevani. Nad on omandanud omadussõnalise tähenduse. Märkame endi keskel inimesi, kellel on koogoli kujudele iseloomulikke jooni. Me oleme vist tuttavad, mis ei tulemeele või kellelegi tule meele. Aga kas te kuuske tunnete? Ei tunne, mitte keegi ei tunne. Ma võtsin ta enda juurde finantsosakonna juhatajaks, väga tubli mees oli nagu kompu, aga tema laskis jalga koos 25000-ga. Vaat nisuke inime oli võõrast raha ei võtnud kopikatki, aga riigi raha võttis. Mulle öeldi, et ma oleks pidanud teda kontrollima. No aga kuidas, no ma vaatasin talle niuksed, heledad taevasinised, silmad ja, ja põse tulid pruntis, nii kui väikesel lapsel. Väga huvitav inimene oli. Ja aga kas te pärli tulete või ei tunne ta mitte keegi ei tunne. Minu asetäitja ja. Hiljuti kuulas prokurör teda üle ja mispärast altkäemaksu võtmise pärast. Aga milles tema süüdi oli, temale pakuti, tema võttis muidu väga tubli inimene oli. Ma mäletan. Me istusime temaga kahekesi kasekese all ja ümberringi olid pudelid ja klaasid ja me rääkisime meelt ülendavatest asjadest. Ja siis ta äkki ohkas sügavalt, mõtlikult ja ütles ja väga sügavmõtteliselt ütles. Ja. Vaat nisuke inime oli hea. Aga ma ei tea, kas te olete kuulnud, ma olen praegu seotud ühe väga tähtsa projektiga. Vot mul on kavatsus selle koha peale, kus praegu on muusikakool kaevata auk jääaugu keskele, teen niisuguse suure basseini aera basseini keskele. Ei, ta on skulptuuri poiss kitarre käes. Ja vesi basseinis oleks gaseeritud ja siirupiga. Ja siis mul on veel kavatsus, ma tahaksin, et need kitarrikeeled koosneksid erinevate kede jugadest, näiteks ükson, pohla, jõhvikamahl, sidrunimahl. Õunamahl võib ka olla muidugi, miks mitte. Ja siis mul on veel üks plaan. Ma tahan lasta kõik meie asutuste kassad elektrifitseerida värviliste tuledega. Et kui kassas on raha, siis põleb, oranz tuli ja kui kassas ei ole raha, siis roheline muidugi või mõni teine värv ka olla. Ainuke häda, et, et mul juhtus koondprojektiga pahandus, tähendab pensionär, kes tegi koondprojekti, koondati tuli välja, et ei olnudki, insener oli suli. Kes seda ette teadis? Arvat? Väga tubli inimene oli haritud inimene. Ilus oli. Lapsi armastas. Omal oli tal kaks last. Poeg, poeg oli lasteparanduskoloonias, tütar, tütar mängis viiulit. Vaat nisuke inime oli jah. Ma pean nüüd ära minema. Head aega. Killuke Jüri järveti värskemast lava repertuaarist. Vaitynski matemaatikaõpetaja Mauruse koolis, stseen inimese ja jumala esimesest vaatusest. Esimene maailma kas siis minul ka ei ole kultuuri, teie olete saks teil olla ja ma olen Viinis käinud, nii Trat. Kas te olete poissmees või kuidas nii, minu naine armastas mind väga, sellepärast, jättis mu maha. Sellepärast ütles maha armastus, ja. Kuulge, jutustage, palun. Siis oli, ma mäletan viimast suve Gaucesuses Elbrus, kas pekk ja me istusime naisega järve kaldal? Kahekesi mõistet mees ja naine ja tema otis eneseriidest lahti minna. Aga mina istusin ja mõtlesin ja eemal olid mäed ja mäed. Ja seda minu mõtet heitiski mulle laine hiljem ette. Sest naisel juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda. Aga hakkas ennast testima senikaua, kui läks ja läks ja nii tänapäevani. Sest naised saate aru armastul neid mõistate alles siis, kui neid ei ole, ainult siis aeg. Aga, aga, aga seda ma teile ütlen. Et midagi. Kuhu ma nüüd olen jõudnud Maale, kus pole keeltega kultuuri, nii nagu juudi sünagoogis? Uskumatu tullugu hoopis teisest valdkonnast. Jüri Järvet esineb lastele. Loo pealkiri kõlab täielikult uskumatu lugu isast, poisist ja sõrmest. Tegelasi on tegelikult rohkem kui kolm, kümmekond ja kõiki neid esitab Jüri järveti ise. Astudes trepist alla, jõudsin ma suurde saali. Seal olid kümnete ridade kaupa toole ja igal ühel neist istus olevus, kes sarnanes statsionaari tahtschemikuga. Peagi ilmus laua taha koosoleku juhataja. Tänu minu kallid sõbrad, lubage mul avada meie nõndanimetatud koosolek, mis on pühendatud küsimusele, kuidas me peame edaspidi käituma meie saatuse poolt. Takse suus sõrmede, mida nõnda öelda määritakse tindiga, sõrmed, mida päevade kaupa pesta ja nii edasi. Ka mina ise kuulun nõnda öelda nende sõrmede hulka, mis teevad. Komme, milles teie, ma ei kahtle selles juba nõnda öelda, kuulnud olete? Nii? Me kogunesime siia, et nõnda öelda nõu pidada ja vastu võtta otsus, kuidas me tulevikus toimima peame. Niisiis, kes võtab nõnda ööl taas sõna? Minu elul võib-olla kõige raskem mul isegi häbi öelda, mina olen sõrm, keda ei mais sul mul häbi seda välja ütelda. Ämma, palun, Teide, rääkige laduge välja, kõik, mis teil nõnda öelda südamel on. Meie oleme siin kõik omavahel ja ma palun teid nõnda öelda, mitte häbeneda. Niisiis, missugune sõrm te siis nõnda öelda olete? Ja ma ei valeta, olen pidanud seda häbi ka mitte. Aga mass kandatud Ma olin lähedal iialgi sinna tagasi. Ära tulid minu otseseid kittel meie käele. Tasem sõbrad, kes teist veel ta nõnda öelda sõna. Mida mina tahan, see tähendab lühidalt rääkida oma elust ma saan varsti seitsme aastaseks, seitsmes aastas on palju päevi, nii palju, et nüüd pole isegi see tähendab sõrmede peal võimalik üles lugeda. Kui nende, see tähendab. Tuhandete päevade jooksul olen ma väga harva väga harva olnud puhas. Ma tulin kodunt ära, et kusagil mujal sisse seada, peaasi, et ma oleksin lähemal sellele, see tähendab veele, et ma saaksin vees sulistada nii palju, kui ma tahan ja et ma saaksin olla, see tähendab Boas, kas mul on õigus või ei ole. Taas tasemus sõbra. Palun sõna nõnda öelda Tatsemaril. Kujutlege, las suutsin hädavaevalt toolil püsida, kuld, pöial Tatsemar jutustas oma kibedasti saatusest. Vahetpidamata mainiti minu poja nime ja mainet ilma vajaliku lugupidamiseta ning veel, kus niisugusel tähtsal nõupidamisel, nagu seda on solvatud sõrmede koosolek. Milleni mu poeg ometi läinud on minut tema isal nägu otse hõõgus, häbi pärast. Siis andis juhataja veel mitmele koosolekust osavõtjale sõna. Kõik Nad kaebasid oma kibeda saatuse pärast ja lõpuks võtsid vastu otsuse. Järgnev intervjuu tänase saate peakangelasega on pühendatud neile keda alati huvitab üks kunstniku loominguline köök, kes pommitavad meie toimetusi küsimustega, kuidas sai sellest või teisest näitleja, muusik, kunstnik, kuidas avastati tema talent, kuidas ta töötab oma loomingu kallal, mis on kavas kõige lähemas tulevikus ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Niisiis, kes avastas teis Jüri järveti ja millal see oli? Ma pean ütlema, et ma olen võrdlemisi raskes olukorras ja et kuulajail saaks ka natukene selgem ülevaade võideta minust aru saaks, ma pean natukene rääkima, asjatelgitagused lugu on nii, mul on kõrval väga kogenud reporter VII Karema temal küsimustega ette valmistanud natuke, mina ei ole. Ei ole päris kadestamisväärne olukord, nii et kui mu vastused ei ole täpsed ja selged, siis, siis siis muidugi ma ei taha öelda, et ma oma alapäeval nõrgem kui Karemäe. Nii et kust ma sain alguse ja alguse ma sain soovist, et ma tahtsin saada näitlejaks, seda paljud ei uskunud, mitmed kahtlesid. Ma pean ütlema, mu õpetajad olid tublid, näitasid üles kannatust ja ja mõnevõrra nende töö on kandnud vilja ja ma töötan praegu näitlejana. Aga, aga millal see siis ikka ikka oli, kus te tõesti võisite öeldut, Jüri Järvetist on saanud näitleja, ma olin ammu aega tagasi. Nii no Jüri Järvetist lööbki intervjuu ajal välja naljamees mees, kes on esinenud suure eduga nii estraadilaval. Siit siis järgmine küsimus. Kumb siis nüüd on õieti südamelähedasemaks saanud, kas lava või estraad lava? Kahtlemata. Nii kähku tuli see vastus, et selles avaldub kogu Jüri järveti kindel veendumus. On täiesti loomulik selles pärast, et ma teatrilaval on esiteks palju kauem töötanud kui estraadilaval. Ja kui mina töötasin estraadilaval, siis see oli üks kõrvalhobi ja seda tööd ma olen teinud lavatöö kõrval. Paljud arvavad niimoodi, et Jüri Järvet läks kergema vastupanu teed Läks teatrisse. Ei tea, kes ta on kergem, aga võib-olla on kergem. Võib-olla on ka kergem, sest estraadikunsti ei ole mitte päris kerge teha, näiteks ma võin oma kogemustest öelda, mängida pearoll teatrilaval või mängida üks estraadietendustes estraadietendus mängida on raskem ja on Päsitavam. Mida te järgmiseks kirjatööks kavatsete estraadilavale panna? Mul on valminud üks estraadietendus, mitte lõplikul kujul praegu, mille kallal filharmoonia töötleb, see on valgusfoori all. See peaks välja tulema detsembri esimestel päevadel või keskpaiku. Mind huvitaks kirjutada ka näitemängu ja ma olen proovinud kirjutada. Kaks näitemäng olen proovinud kirjutada, aga need on mõlemad. Ebaõnnestunud. Aga ma siiski hellitan lootust veel kolmanda kirjutada. Kunas selleks mahti saan? Seda ma ei oska öelda. Muide, kuidas teie vahekord kaasautoritega hea? Võrdlemisi hea vahel. Et kaasautorid, kellega ma olen tööd kiitma, nendega pole kokku saanud, nii et neil ei olnud midagi sõnavahetusest, pole nendega midagi. Neid ei ole. Kas teil on päevarežiim, millega algab ja lõpeb teie päev? Päevarežiim on proovilehel fikseeritud ja ja kuna ta sageli muutub, siis vastavalt sellele muutub ka minu päevarežiim. Ma ei saa mingit kindlat režiimi teha, kuna ma ei tea, millal mind kutsutakse raadiosse või millal mind kutsutakse televisiooni või millal tuleb minna kinostuudiosse. Nii et mitte midagi kindlat planeerida ei saa ja sellepärast minu perekond on ka õnnetu, kuna me ei saa mitte midagi ühelgi laupäeva, pühapäeva või isegi sel päeval, millal mul vaba päev on midagi ette planeerida. Mina ootasin, et alustate oma päeva hommikvõimlemisega? Jah, jõudumööda jõudumööda. Muidugi te arvate praegu, et, et teisiti ei saagi vastata, ükski inimene ei saa teisiti vastata, et Etoomiku võimlega ma tõesti võimlemine ka. Ainult seal elanud ja nüüd aga seltsimees Järvet, kui te mingil põhjusel peaksite homsest alates loobuma näitlejatööst, missuguse ameti valiksid? Tähendab, oletades nii, et mind igale poole võetakse, et kuhu ma jahuma siis lähen, jah, just just nii igale poole võetakse, kuhu ma siis läheks? No muidugi nagu kõik inimesed ikka kuhugi võimalikult juhtivale töökohale. Näitejuhiks siis. Need juht üldiselt väike juht, naiste, oletame, elasite määrati siis homsest alates teatri direktoriks. Missugune oleks teie esimene käskkiri, mis te seal välja annaksite? No nagu ikka. Õnnitleks kollektiivi oleks rahul enda suunamisega. Tööd lubaks paremini organiseerida. Repertuaari lubaks parandada näitlejatel palku tõsta. Seda ma kindlasti vis teeksin, Nonii lubasime tungida nii palju, kui see võimalik on. Jüri järveti loomingulist kööki. Hakkasime aga intervjuu lõpus hoopis ennustusi tegema. Jagame ka tänapäeva ja ärgem sellest, mida Jüri Ratas suur tänu. Minuga juhtus praeguseks väga huvitav lugu. Ma seedin lava taga, ajasin seal sõpradega juttu ja juhuslikult tead, vahel juhtub nii täiesti juhuslikult pistsin käe tasku ja vaatan, mis see on. Kiiri kiri, loe seda, see on sulle mulle. Tead, mul tuli meelde, et kolm-neli päeva tagasi toodi mulle see saalist. Saalist toodi see kiri ja paluti siis sulle edasi alla. Pistsin ta tasku ja unustasin, seisan siin nüüd ajan seal sõpradega juttu ja pistsin käe praegu kogemata taskus katsunud, mis asi, teadagi, kiri on taskus. Ja tuleb välja, et sulle on võtta võib-olla midagi kiiret, vahest juhtub, tead nii? Oot-oot. Kaua sa taskus kandsid? Päeva kolm, võib-olla nii, ei, kui kolm päeva kants väga. Ütle mulle, miks sind kuupäev, esimene september 1954 Sa näed, kui kaua ma seda kandsin taskus? Ja külainimesed kirjutasid midagi tähtsat. Muuseas, muuseas, see kili puuduke sinusse. Ei, ei, ei, see on ainult sulle adresseeritud. Mina teda lugenud ei ole. Kuula, kuula, kuula lugupeetud, seltsimehed Järvet ja Baskin. Kui on võimalik, siis alke palun lavalt pihta korralagedusele, meie asutuses. Mis teha, vaja pihta anda osu, pedagoog, pseudokui. Meil on remont, kontor, seal töötab kaks maalrid, kui palju töötab kats, vajalik kahekesi tähendab, nii, sain aru. Loe edasi. Ülemusi, olla ka musttoad, ülemülema asetäitja, tehnilise osakonnajuhatajad, tootmisosakonna juhataja, raamatupidaja, pearaamatupidaja, raamatupidaja asetäitja, raamatupidaja, abi, ühesõnaga koosseisud on nii laiaks paisutatud, et kaev maalri kohta tuleb 22 koosseisulised ühikut. Ja vaata Jüri kahe maalri kohta oleks nagu tõesti palju, kus ei ole mitte ainult Paylzin, lihtsalt häbematus loopida tuulde riigiga ja vaat kui rumal, et niisugune kiri vedeles nii kaua taskus. Muidugi ei ole hea tervis. Mulle näib, et see teema ei ole ka praegu veel kaotanud oma aktuaalsust, muidugi oma tähtsuselt ületab ta kaugelt antud asutuse. Muidugi seda piinlikum seltsimehed pöörduvad meie poole palvega. Meie oleksime pidanud kirjale vastava selle teema ära kasutama, aga mis meie teeme Kalevi niisugust teemat taskus, et see oleks Jüri viimane kord mulle ei meeldi niisugused asjad. Oleksid pidanud midagi ette võtta, et teeme siis midagi. Ei tule ju, äkki me temist geeniselliste estraadinumbri, jah, aga missuguse numbri ütle midagi konkreetse lookeseni lookesi, lookesi ja ma võin ka nii-öelda loo lookesi, koosseisude paisutamisest ja kokkuhoiuõlile, teeme õigeid ja parajal ajal. Vot just nimelt kokkuhoiust, hästi. Aga sa tead, mina isiklikult ei teeks sellist lookest, mina teeksin sellist ulatusliku lavastuse ette, tähendab et sina ja mina tähendab nii, kõik, võiksime, vaat Ma arvan, et me ei tule sellega kõõl tuleva toime, ära karda, ei tule, tule. Selleks on vaja autor kaasa tõmmata. Autorit oli vaja tingimata tselugu, tuleb ju kirjutada, aga misjaoks autorid ise kirjutame? On vaja autoreid. Kutsume režissööri temale kutsele kaks assistenti, üks tähendab sinuga. Tähendab siis hakkame ühe assistendi jooksma. Ei mispärast, ma ei saa aru, käskjalad, käed jala, ei ole vaja joosta. See lugu valmis ligi 10 aastat tagasi, kui Jüri Järvet alustas esinemist estraadil koos Eino Baskiniga.