Jüri Järvet, kas mäletate, kui pikad näisid lapsepõlves päeva? No väga varasest lapsepõlvest ei mäleta, kuid ma mäletan kuidagi nii kui lapsepõlve asemel tarvitada sõna noorust siis kuskil seda, et nagu päev oli pikem ja selle aja jooksul jõudis palju rohkem ära teha. Ja kuigi nüüd hilisemas elus tööjõudluse töö intensiivsus on kuskil nagu kasvanud tööoskus ka selle kiiremini töötada ka tunned, et ise teed vähem ara, kui, kui tegid nooruses või rääkimata muidugi lapsepõlves, kus sai õpitud ja mängitud ja ja ulatud ja, ja, ja sageli tundus päev veel väga pikk. Tegelikult on see muidugi ajaparadoks, sest tegelikult teeme nüüd kõik palju rohkem ära, kui lapsepõlvest tegime, aga just sellepärast seda muidugi. Ma tean, et te armastate oma aastaid ja päevi üsna täpselt planeerida ja tööga täita. Ja et meie jutuajamine käib ka uue aasta esimestel päevadel, siis küsisingi, et kas saite möödunud aastal kavandatu ka õnnelikult maha. Ei saanud ja ma pean ütlema, et need üksi möödunud aastal, aga palju aastaid ma ei saa sellega maha, mida ma kavatsen, üks asi, mida ma olen kavatsenud juba üks, viis aastat, et hakata kirja panema mõningaid märke, vaid ma olen ju pika elu jooksul kohanud väga huvitavaid inimesi ja ja nendega suhelnud ja nendega läbi, käin nendega koos töötanud ja, ja pidutsenud. Kuskil tahaks, et nad ei kaoks mu manust ära, et nad suudaksid nad ennem kirja panna, kui juba hilja on. Ja selle tõttu iga vana aasta ma teen plaani, et alates uuest aastast võttama sule hakkan kirjutama, aga siiamaani ei ole see veel täide läinud. 1981. aasta tõi eesti teatrikultuurile väga suure tunnustuse ainus eesti draamanäitleja, kes selle tunnustuse seni on saanud, siis Jüri Järvet, NSV Liidu riikliku preemia laureaat. Kuid täna me ei räägi mitte pidupäeva juttu, vaid räägime elust ja tööst ja nendest aastatest, mis on selle kõrge tunnustuse eel käinud ja võib-olla, et raadiojutt on siis ka mõneti osa teie memuaaride kirjutamisest seepärast et nagu öeldakse, mis on öeldud, seda siit välja ei raiu. Ja kahjuks. Kuivõrd tahab ja peate vajalikuks üldse avaneda teiste ees sest üks asi on avaneda teatrilaval filmis oma rollis, teine asi lasta endale lähedale küsijat. Ma usun, et ma võin rääkida kõigest, mis ei ole vastuolus minu kutse-eetikaküsimustega. Mulle meenub Lembit Lauri vestlust teiega teie 60. sünnipäeva puhul ja sealt jäi meelde detail, mida teavad vähesed. Et teil ei ole olnud õnne mäletada oma vanemaid. Ja sinna juurde käis ka küsimus, kas tohib selle lõigukese saatesse jätta, mille peale teie vastasite, aga miks siis mitte muidugi. Aga kui läheme selle mõtte juurde uuesti tagasi, kas see on võinud mõjutada kuidagi ka teie kujunemist, teie pöördumist enesesse või tööd enesega või enesekontrolli või või mõndagi muud, mida ei oskagi küsida? Mis mõju avaldanud vast seda, et ma üldiselt noorena tundsin ennast iseseisvana. Mul kahjuks ei olnud nii lähedaste inimeste kõrval nagu on isa ja ema ja selle tõttu kahtlemata muidugi millestki ma jäin ilma ja oli nooruses, kus ma tundsin isegi strikest alaväärtuskompleksi, kuna ma ei mõistnud või ei saanud aru sellest, miks mul ei ole vanemaid, sest sest mulle sellest nagu ei räägitud ka. Ja ma kujutasin ette, kas ma olen halb laps olnud või midagi muud kuskil niisugused probleemid mu nooruses solidega. Aga, aga ma sain sellest kuskilt üle ja ja see kohustus enese vastu, et ikkagi tahtsin õppida, tahtsin ikka millekski või kellekski saada, mitte näitlejaks saada. Ma üldse ei mõelnud, kuni väga hilise ajani. Nojah, eks hüperi ütleb, et me tuleme oma lapsepõlvest nakku ühelt maalt, see tähendab umbes sama, et ema viis hälli heinamaale ja kuskilt selle kõrvale peab tulema nüüd mingi muu ja see ongi võib-olla üks küllaltki oluline teie kujundaja mõjutaja tegur olnud. Koolipoisipõlvest olite kolmekordseks Tallinna meistriks sportlikus võimlemises, kas praegu ka oma füüsise eest hoolt kannate? Kannan praegu nii, jõudumööda ma mängin lauatennist, jalutan palju, võib-olla see on minu spordialad mule mängu. Viskan, võistleme meistersportlase Rein tõlviga vana veteran, kes meistersportlaseks sai küll jooksus, aga noolt nägistuna enam-vähem võrdselt, sellepärast ma võistluseni alati tasavägine. Pingeline ja, ja sõja päevilt tegelesite tantsuga kolmekümneselt saidist teatrikooli lõpetamise järel noor näitleja. Need on teada-tuntud andmed. Kuid millal mäletate tekkinud olevat huvi kunsti ja kirjanduse raamatu vastu või teatri vastu? Mul huvi teatri vastu, ma ei ütleks, et see oleks olnud huvi. Algkoolis tehti ju ka näitemänge pühadeks, mulle ei antud rolli ilmselt yldiselt eesti keele õpetaja, kes lavastas, ei näinud mind mind osas. Ja ükskord oli isegi nagu olin pisut solvunud. Peaaegu kõik poisid, üks ka veel ei saanud rolli ja siis ma küsisin, et aga seal on veel üks roll ilma sõnadeta, kas seda ei saaks teha ja õpetaja seda hea meelega mulle andis ja ma tegin selle sõnad. Rollis oli Lutsu kevadest üks üks katkend, sealt tuli klassipildist, kus ma mängisin jõugud, kellel ei olnud ühtegi sõna selles stseenis ette nähtud. Aga ma ei ütleks, et see oleks oleks mingi eriline huvi olnud. Kuigi mul tekkis huvi teatri köögi vastu. Ja kui gümnaasiumis Leo Kalmet käis palumas, et kas ei oleks õpilasi, kes teeksid kaasa lastenäidendis siis me koolist üks, kümmekond poissi läks ja me mängisime kaasa näidendis nagu väike lord Fautler, oi maa-alused ja nende hulgas olid ka ka raadios sellised tuntud inimesed ja meie kultuurielus nagu Ralf Parve ja Hardi tiidus ja Hardi tiidus. Mängisin sõnalisi rolliva Ralf Parve, hiljem ka. Aga mina olen ikkagi ikkagi sõnatud trollide peal ja mängisime seal üks, üks, kolm lavastus kaasa, see ei olnud ka mitte selline, et oleks tahtnud näitlejaks saada äikuid, kuid mingisugune huvi teatripoolse köögi vastu ma tean, et ma väga tähelepanelikult, kus teatris ringi vaatasin, millised ruumid, vaatasin, kuidas näitlejad lava taga tegutsevad, see oli mulle mõnevõrra üllatav, aga kujutasin kuidagi seda näitleja elu teistmoodi, et ma kujutasin ette, kuidas need inimesed kuidagi hakkavad teist elu elama, et ma olin üllatatud, kui kiirelt see teine elu muutub oma eluks. Vaevalt oled sa samm lavalt välja astunud, kui oled kohe teine inimese paistis mulle kuidagi nii mõistmatu ja nii arusaamatu. Ühesõnaga ma nägin seal väga palju huvitavat kirjanduse juurde. Ma läksin. Ma lugesin üldse palju, kuid valikuta nooruses väga ilma valikuta, see, mis juhuslikult kätte sattus või see, mida soovitate, seda ma lugesin. Kuid küll aga hakkas mind kuskil, kui ma olin kaheksateistaastane, seitsmeteistaastane huvitama luule. Tol korral ma lugesin kõik, kõik meie luuletused peaaegu läbi, mõnda isegi korduvalt ja mulle väga meeldis Betti Alver ja ma lugesin teda isegi nii palju, et mul on kuni tänaseni meelde jäänud terved suured lõigud Betti Alveri poeemidest ja tema luulesse lõik. Kui me võime Tammsaarest kõnelda kui eesti rahvusliku kultuuri silmapaistvast näitest eesti rahvusliku hingepeeglid mõtestajast, aga samal ajal on näitleja küllaltki sageli, aga teie lausa eriti ju väga rahvastevaheline. Sest kui mõelda vene kultuurist vene inimesest Inglise kuningakotta välja ja sealt tulla tagasi, siis prillup juurde jonni juurde siis kuhu jääks siis nüüdse rahvuslik psüühika? Ei pea, ma mõtlen, kui me räägime heas kirjanduslikust dramaturgiliselt teosest, siis teos juba oma probleemiga ja probleemiasetusega on ju üldinimlik rahvusvaheline probleem ja, ja selles mõttes, miks mitte, Hamletit võib ju mängida, hiinlased ja revidenti võivad mängida, hiinlased ongi mänginud, ma olen näinud fotosid, kus mängivad revidenti, tähendab, dramaturgia on ikka ikka maailma paremik, on, on maailma ühisvara ja, ja kindlasti iga rahva hulgas leidub neid inimesi küll, kes võivad mängida nii erinevad dramaturgiat. Siin probleem on tähtis, kõige tähtsam on ju probleem. Sest muidugi midagi iga rahvuse omapära, midagi jääb Sestonist. Lask ütles ka, et võid õppida, palju tahate, aga nüüd ei oska šampusepudelikorki avada, kui ava avab prantslane või nii liikuda, nagu liiguvad mahurid. Ma olen näinud ka. Kas kõik maailma suurimad lavad on läbi käinud, ma nägin seal, kui nad esitasid sekus esitasid Tuljak, kuid need tantsumuidugi leidsin, et me ei tantsi Tuljakut niimoodi täpselt, aga nad ikkagi tantsisid ära. See on kahtlemata üks ilusamaid meie rahvatantsijad on küll seatud Anna Raudkats poolt, aga, aga ikkagi hästi tantsuline lavaline. No ja eks me siin võime seda ka mõelda, et igaüks loeb siiski seda dramaturgiliselt lähtematerjali pisut, teised pisut erinevalt, võib-olla isegi tõlgitsus tuleb laiem, selle tõttu me mõistame rohkem, mis suurde teosesse kätketud on. Kahtlemata, sest sest me võime ja dramaturgiliselt teost vaadata nii erinevas erinevas esituses ja alati näha sealt midagi uut, eks ole, niisama nagu me vaatame ühte ooperit mitu korda, igal lauljal on kuskil omad nüansid ja kõik, nii me võime vaadata Hamletit korduvalt erinevate osa täitlejatega. No te olete näinud ka Scofieldi leerija Brucki lavastusest ja olen näinud ja kui te vaatate teda, mis, mis mõtet Siis ma tean, et tegemist on väga hea näitlejaga ja väga tore tõi väga huvitava näitleja Kema nägin Vicky teatrit, nägime Leningradis. Nii mängib tema, nii ei, ei saaks mängida ja. Ja kuskil muidugi siin läheb juba lavastuse juure erinevad kontseptsioonid ja sellised nähtud, aga muidugi. Ja ma võiksin veelgi vaadata. Turniiri mängitakse ma hea meelega, huvitavalt kahju nad seda filmi ei ole näinud. Aga ma olen fotosi näinud filmist ja seal väga huvitavalt. Kar Ameerikas jooksikaks fliri korraga. Kolmiksee on dramaturgiline lähtematerjal teos näitleja ja lavastaja. Missugune on nendevaheline seos, kui te otsustate, kas rolli vastuvõtete või mitte, kas olete jätnud ka mõned olid vastu võtmata, sellepärast. Olen küll olen küll ma leian, et need juhtum on väga vajalik väga kohe, ma ei kujuta ette, et väga-väga hästi võib teha rolli ilma näitejuhita, kuna häim, netijuht on võrdlemisi vähe, vähe mitte üksi meil, vaid igal pool ja terves maailmas. Muidugi me ei saa neid kõiki poegaaludega kaaluda, aga aga näitleja peab tundma, peab usaldama väga näitejuhti, neid juht peab olema. Ma kujutan, mõttekaaslane. Õnnelik on muidugi see näitleja, kes võib öelda, et tal on oma näitejuht samuti näitejuht, kes võib öelda, et tal on oma näitleja. Aga kui kui näitlejal ei ole näitejuhiga sellist loomingulist kontakti, siis on neil raske leida kuskil ühiskeelt kuskil nad võivad mitte teineteisest aru saada, palju võib jääda mõistmatuks ja see töö ei kanna kunagi head vilja. Ja seda olen ma omal nahal tundnud, ilma ühtegi näitejuht ei süüdistataks, võib-olla nemad ei, ei näinud ka minus seda näitlejat. Ja, ja nii edasi, on see muidugi, on väga, väga tõsine probleem. Mis tõmbas teed näiteks kruusi telefilmi Kaldat töögrupi dramaturgidele, materjal, roll oli huvitav, roll oli tõesti väga huvitav. Kuigi see roll osaline, keda ma kehastasin, see oli Taga-Kaukaasia sandarmeerial, hiljem kes vabatahtlikult võttis selle koha vastu, kuid kes väga targalt suhtus oma ülesannetesse ja ja väga ja väga püüdis inimesi mõista, püüdis neid keerulisi probleeme mõista, mis on seal väikese rahvuse juures, võivad esineda. Ja nii nagu mulle öeldi pärast pärast oktoobrirevolutsiooni lahkunute Venemaalt, vaid ta elas edasi ja kuskil 29. aastal surise mees kuidagi oma missioonitunne Jernasele seatsioonis, eks ole. Roll oli muidugi huvitav, näitlejaid ma üldse ei tundnud, seal ei kabite näitejuhti lavastajat, see oli väga jalavas Florki panitseb seal, teine lavastajaga kabess kirjutad, kahekesi tegid, nendega oli hästi mõnus töötada. Näitlejad olid väga tugevad. Klubilise teater on üldse tugev. Aga üldseks suur lavastaja ja suur näitleja, need on omavahel väga õnnelikus seoses, kui nad mõlemad on ühes teoses olemas ühes interpreteerin, kus sest üks mõjutab teist. Ja muidugi see peaks, peaks nii olema. Peaks nii olema kinost rääkida, siis see oli päris suur periood, kus näitejuht mõjutab eelkõige näitlejad, kui nad on palju parema ettevalmistusega. Töö juures näiti juht kinos on ikka väga kaua väga kaua juba ette valmistanud ühte filmi kui näitleja filmirolli kätte, see tähendab hetkest, millal tema on kinnitatud rolli peale. See tähendab ühtlasi seda, et ta on teinud ühe väikese lõigu proovi võtta ära. See proovivõtte peale talle ettevalmistusaega eriti palju ei ole, väga vähe, on, on teinud ära. Ja kinnitatud siis võib-olla. Võtted võivad alata kuskil nädala pärast või nii võtetelt madalatel lõpust keskelt või ei, me ei tea kust filmist, see tähendab, et näitleja peaks ka materjali väga hästi valdama ka seda ta ei valda veel ja, ja siin on näiti juhil väga-väga kaalukas sõna. Võib-olla kui me hakkame juba töö on kestnud seal 10 kuud või kuus kuud või nii, siis me võime rääkida näitleja oma rolli ulatuses. On suutnud nii palju omandada sedda, võib isegi näitejuhiga vaielda, sest näitejuht ei mõtle mitte ainult ühe rulli peale, vaid tiikide rollide peale ja sellepärast ta ei, ta ei suudagi kõike nii hästi läbi mõelda, kui näitleja ainult oma rolli peale selles suhtes oli, kuulsin, see oli ka väga huvitav, ta ta väga tähelepanelikult kuulas näitlejat. Kui näitleja Viimisega on ka selline asi, kõik on ju sul käes, habras, sul võib tekkida mõte, kuid väga kerge on seda mõtet kuskil ära sinu peast välja kummutada, sest see pole veel küllalt sügavalt läbi mõeldud. Me ei ole paljuski veel kindel, ma, ma nii palju kahtlen iga rolli juures võib-olla nii, võib-olla naa, küsimus mängida tuhandete moodi. Küsimus ainult tuleb leida, mis oleks kõige kõige üllatavam ja samal ajal loogiline seda leida ja ja seda otsida kunstilise, seda tuleb otsida, siis võib, ainult ollakse seen. Huvitav, kuivõrd. Koosinse ja Liir viisid järveti vahendusel Eesti kultuuri võiks öelda hinnatavaks eesti näitleja meisterlikkuse taseme, hinnata oleks kogu maailma tasandile, siis oleks lausa kultuurilooliselt huvitav ja kohustuslik küsida. Missugused olid teie suhted kosinud sellega, mis sul on tema kui, kui inimene nüüd me oleme rääkinud temast kui kunstnikust ja kuivõrd oluline on inimlik vahekord täitsa selle töö juures? Ta oli võrratu inimene, kogu võtteperiood ma ei tundnud seda, et minu kõrval on, on väga andekas, väga kuulus režissöör võtma, tundsin kõrval loominguline sõber, kes ise kahtleb, kes julgeb öelda, vot seda ma ei tea. Ma ei tea isegi seda, mida Seksper sellega mõtles. Otsima hakkame mõtlema, mõtleme teiega. Ja selles suhteliselt oskas luua väga hea loomingulise õhkkonna, mis on ka väga tähtis. Sageli me näitejuhid eriti võrdlemisi keskpärased iilid, ei julge öelda, et kas näidendi või või ütleme filmi stsenaariumi ulatuses on mõni lõik, mida tema ei tea. Ta ei julge seda öelda, sest näitleja võib mõelda äkki, et, et ta on rumal või, või nii. Ja siis kõik asjad on selgetel diletandid, on kõik asi selge, ma olen kogenud, mida, mida võimekam on režissöör, huvitan, seda rohkem ta kahtleb. Seda Roya ta julgeb samal ajal veel öelda, et seda ma ei tea. Sest inimene on ikkagi nii keeruline olevat, mina ei kujutagi ette, et sellist režissöör, kes kes ühe näidendi stsenaariumi ulatuses võib öelda, tema teab kõigist pujust, singlit suhteliselt nonsens, tead, mitu korda kuulsin tunnistatu, kuulsin sealt, kes ise seiksperi tundis, ikka niivõrd hästi ta igal kevadel luges ühe loengute tsükli Kuu aega Oxfordis Seksper ja tänapäeva. Tal ilmusid raamatud Ameerikas ja, ja Inglismaal. No väga komplitseeritud isiksus ja, ja režissöör on ka Tarkovski Ja Tarkovski muidugi võrdlemisi erinevad Tarkovski suurus minu arvates seisab selles ja ta on suurepäraselt, valdab kirjandusliku materjali ja suurepäraselt valdab montaazi teda ei huvitagi niivõrd niivõrd kui eredalt või, või, või kuidas mängib näitleja kui näitleja mängib, nii et ta on usutav. Et on tunne, et see, see, see lõik või see ülesanne, mida ta täidab seal nagu elust võitjatest. Ta ütles sulle, sa oled geniaalne näitleja, muud mitte midagi. Ja väga vähe tegi märkusi. Film võib valida koosseisu, milliseid ta tahab ja kõiki näitlejaid kasutada, keda ta tahab ja väga harva satub selliseid inimesi, kellel tekib neid ekraani ees raskusi lihtsalt usutavana näidanud südamele. Vahel laval näeme et inimesed esinevad, kas ei ole nii suurt valikut. Ja selles suhtes jäi vajaka, ma nägin Solari, seal juhtus paar korda sellist stseeni, kus, kus panioodis lihtsalt läks natuke, erutus ärritus, miks talle ei öelda midagi, miks talle märkust ei teha? Tarkus ütleb, et kõik korras on, niidab ja ma ei tee nii korras, ei saagi olla, veel paremini saaks teha. Paremini ei ole vajagi teha. Ja sellega on teil erakordselt õnne olnud niisuguste inimestega. Ja kahtlemata Tarkovski saladkeevitsus ja, ja kui on, siis ja need on ikka. Ega meist kellelegi oli tagantjärele ma ütlen, huvitav tööd töö ajal raske, ma ei salli sellist väljendit, öeldakse, et ma olen vahel kuulnud, olen hirmsate kade kolleegidel, kes ütleb, et töö selle rulli kallal valmistas rõõmuga. Ta nagu ei kujuta, piina valmistab, eks muret ja suurt muret valmistab kordke kuju ees kord parakurt kõrval ei saa sinna sisse. Ime jääbki tabamatuks. Ja need on need kaks eri asja, üks on tõeline kunstiloome protsess, milles te olete praegu rääkinud ja teine on teatriteadusteooria, mis kõik selle ümber käib. Öelge, kuivõrd teie üldse vaatate veel teatriteoreetilist kirjandust või loete selle erialaseid artikleid või kuivõrd Stanislavski võib pressist või Pieter pruuk on teile vajalikud oma rollide juures? Kahtlemata seal on, eks ta ole nii, ega jalgratas ise ei mõtle välja ja kool peab olema, kooli, peab olema ja ja peab olema kursis ka kõik, mis ilmupperioodikates ja kõik, mis ilmub maailmas kõiki neid häid mõtteid ja mida head režissöörid on edasi andnud, see peab olema, ma ei, ma ei ütleks, et ma teoreetiliselt olen tugev kutt, nõrka siiski mitte. Üldiselt ma olen ikka väga tuttav. Stanislavski ka ja ma olen lugenud nii palju, kui mul on kättesaadav Brechtia Kotovskit ja ja teisi üksikuid kirjutasid. On mõningaid asju, mida, millele näitleja peab kohe väga tõsiselt tähelepanu pöörama. Kui ma siin mainin, ma ei hakka Stanislavski keerulist süsteemi rääkima, seda on tõesti tõesti raske ümber jutustada, aga päike põhituumas. Näitleja, kes on looja ja materjal ühes isikus, peab seda materjali tundma, millest taluma hakkab seda ennast hästi tundma. Selge sellele võiks isegi mõttelise kriipsu alla tõmmata, siis näitleja on looja ja materjal siis reas. Ja nüüd, kui veel ringi laiendaksime, Tomi juurde ka partneri. Küllap on ka partneril igas teoses vägagi oluline roll väga. Väga ma võiks öelda isegi ühe noore näitleja kujunemises väga tähtis see, milliste partneritega ta hakkab koos mängima. Ma pean ütlema, mul selles suhtes oli õnneta, sattusin draamateatrisse, seal oli tol korral kahe teatri ühendamise tõttu nii või õieti kolmeteatriühenduse tõttu nii tugev loominguline potentsiaal, et pani hämmastama see meisterlikkus. Kui ma teatrikoolist tulin, mis seal, mis seal oli ja mul oli palju asju, arusaamad. Kuidas ma nägin, kuidas järsku ühel proovil hakkas, hakkas üks, hakkas teine näitleja mängima. Palju, mõtlesin, kuidas võib üks niuke, hüppa olla, nüüd ma saan sellest aru, nad töötasid, nad töötasid koduks väga paljud ütlesid. Kodus. Ja kodune töö on hästi tähtis, tähtsam töö kui tavaliselt, noor näitleja oskab mõelda, sageli ei oska kodus tööd teha ja ma mõtlesin selle üle omal ajal väga palju järele ja ma ei osanud ka töötaja kodus, kuigi olin instituudi lõpetanud, aga aga see oskus enda kallal töötada, just enda kallal üksinda töötada. Ja vot seda ma kogesin, et seal näitlejad Ja praegu ma ei kujuta ettegi tööd ilma koduse tööta, kui ma kujutan isegi nii ette, kui mul väga meeldiks, kui ma saaks proovi teha üle päeva, tahaks iga päev või üle päeva, et see päev, mis vahele jääb, see päev ma sain kodus proovi teha, et realiseerida Need mõtted või need puudujäägid, mis näitejuht mulle ütles ja samal ajal ise trolliliinid läbi mõelda või kuskil endaga elada. Need probleemid, mis seal on, need sündmused, mina, mul tuleb näidata, mida ma, mida ma pean laval näitama, sest mängida tuleb ainult sündmusest mõtlemine, tunded on ja neid ei tohi mängida, mängida laval tuleb ainult siin, vot selle sündmuse suurust sündmuse tähtsust, millist detaili vale detaili valik on hästi-hästi keeruline nendega. Termomeetrite jah, kunstiloomet ei lahuta üksikosadeks ega pane detailidesse. Kas te autot oskate remontida või ei? Ei, ei, tähendab ei ole küsimus mitte selles analüüsimeetodis, vaid küllap on kuskil ka mingi alateaduslik, eks ole, mitte ainult rolliraamat ja märkused sealjuures, vaid selle rolli raamatuga koos mingis situatsioonis olemine, kus te järsku leiate sellised seosed, mida ükski õpik ei anna ükski kool. Seda küll kuskil õpik ikkagi juhib tähelepanu kõigele sellele, kuidas tuleb loomingu juure minna, selles mõttes tuleb tunda kõiki neid tarku ja teoreetilisi probleeme niisama nagu omal ajal füüsiliste tegevuste meetodi, mis, mis tuleb ka tunda ja teada tegelikult väga tähtis vältida või sellega liialdada, et et me teame, et, et kui me suudame midagi, mida me kuidagi oleme läbi elanud siis me ei suuda meenutada täpselt seda, mida me tundsime vaid seda, kuidas me käitusime sel ajal. Kõige tähtsam on see, mis jääb ütlemata. Ta saab näha, saab vaatajale teatakse mis peitub sõnade ta tähtis, mis ma mõtlen, mis ma ütleme sageli ei ütle seda, mida me mõtleme. Me jätame oma mõttest sageli üks kolmandik või vaiba sageli rohkem ütlemata ei kanna oma südant keelel. Aga väärtuslik on see, mida me anname edasi vaatajale, mis ta mõtleb. Ja aga nüüd ongi siis see film ja teatrilava. Nii üks kui teine on teie elus olnud oluliselt. Ja muidugi ma olen mõlemit, teen küll päris palju, ma olen ikka teatri näitlejateater, mulle meeldib, on lähedasem teater filmiga, olete maailma läinud ja aga teatrisse tahad ikka ja jälle tagasi ja esiteks, kui võib mingit loomingulist rahullu tunda, siis vast ainult teatris kinos ei tundma, ei, mina ei ole seda veel elus kordagi kordagi tundnud, teatas, algab kõik. Kõik tegevuse ja sündmuste loogilises järjekorras läbinud aeguma. Näitemäng on nagu romaan, eks ole. Romaan elust ühe või terve grupi inimeste elust sellema algem algusest peale ja lõpetan ära. Ja ma tunnen, et ma olen ühe luu. Kas ära jutustanud üht elu mingil määral läbi elanud kinos ma ei saa, mul üks päev võib-olla võtet, ütleme 10 sekundit, ma sealt nurgast vaatanud sinna nurka ja ma ei tunne õhtul mitte midagi. Ma olen selle küsimusele rääkinud oma kolleegidega ja rääkisin ka kuuselt selga. Ta ütles, et et kinonäitleja tunneb loomingust laulule siis kui vaatab. Mina ei ole siis ka veel iialgi tundsest, ma näen nii palju vigu seal ja siis ma hakkan vaatama kihelema kahele poole, kes teised ka märkavad seda ebatäpsus, mis ma seal seal laval praegu teen või, või see ei ole küllalt ilmekas ja nii edasi muutun rahutuks ja selle tõttu ma olen vast pooled oma filmidest, ma olen näinud rohkem, ma ei ole näinud. Ja ma ei taha kestimatuma minna. Aga laiendame nüüd veel meie komponent, millest sõltub kunstielamuse sündimine ja toome juurde publiku rahva teispool trumpi, siis selle teatrielamus ühe komponendi, missugune on tema mõju teieloomele. See on positiivne, kahtlemata kui vaataja on saalis, on anna ikka hea mängida, kui tühjale saalile kuigi vaadeegolmedaga kaudses kontaktis, see tähendab, et mängime laval nii, nagu oleks näljas sein ees mis on avaUsada, aga samal ajal me kaudses kontaktis oleme, vaata, ega me kuuleme, kui ta reageerib ja, ja kuuleme, kui köhib või kuuleme salateid. Et su sõna ei kannasem kohe kuulda. Ma tajun kohe, kas, kas, kas, kas mu mõte kandub saali või ei kandu. Ilmad, seal reageeringut mingit olekski, lihtsalt kas ma sunnin ennast kuulama või mitte, see ongi, mis ajab näitleja. Esietendusel võib olla närveerima ainuke, mitte see, kuidas ta mängib, see, see üldse näitlejad närveerima selle pärast, et kui 40 proovi on taga siis ei ole mingit kahtlust, et, et kuju on niivõrd käes ja kui näitejuht, kes on saalis, on kontrollinud, kui võib ütleme natukene ma tunnen, et mul võin öelda, et täna läks halvemini kui eile, siis on see niivõrd väike vahevaataja saalis, sellest ei saa arvustada, pin ma ainult ise. Vot eile oli parem või täna oli parem vaataja, kas mõlemad edentsemad vahet, vahet ei näe, kassaal kaasa tuleb selle tunne. Aga vat, aga vat seda ma tean, see on tunne, mida ma tunnen ainult esietendusel mitte kas kaasa tuleks, see on veel palju öeldud. Kas ma sunnin ennast kuulama, kasvataja kuulab mind. Ja vot see tunne, et ma ei sunni mind, ma tajun kohe, et mind ei kuulata tavaliselt. Näitleja hakkab siis kiirustama, tahab rutem lõpetada, tahab lavalt lahkuda, kui keegi laval kiirustab, siis on näha, et ta natuke mõttekaota päranud tahab lavalt ära minna. Nii me oleme nüüd piisavalt mõttepinget kruvinud aga teisiti, sünnigi mõtleisn inspiratsioon, kuid kuidagi pärast neid pingeid peatedega lõõgastuma, et uuesti pingesse saada. Kuidas lõõgastuda, oleneb rollist neid rolle, kus pinge, kes saab veel hulk aega pärast etendust, neil roll on, on tegelikult vähe ja mu elus on ka neid vähe olnud ja aga on olnud, on rolle, kus ma lähen koju ja mängin terve rulli otsast peale uuesti läbi. Ja tunnen, ma tahan mängida ja ta mängin ta nendega ma käima heidan veel läbi, kuskil üksi oma toas või köögis või kuskil üks selline roll oli. Hamletist Claude, just kahekesi, ma tean, ma mitu korda koju läksin, ma mängisin selle uuesti läbi, miks kuskil nägu nägu kontrollida, kas ma küllalt täpselt seda tegin? Mul see materjal väga meeldis, ma ise tundsin, et et ma teen seda korralikult. Ja samal ajal kuskil nagu meeldiski seda uuesti kuskil läbi mängida, kujus aga ma pean ütlema suuri osi mänginud teatrilaval ka ma ei ütleks, et mul, ma ei tea ühtegi sellist, oma suurt rolli, kus mul ei oleks vot sellist kohta seisund, kus ma võiksin öelda, et kõik jäägitult läks, täpselt nii et ma tundsin, et kõik, mis ma laval tegin, oli mul laval nii hea olla, et ma ei tahtnud sealt ära minna. Aga kus siis kus siis rõõm teie töös, kui pidevalt meribuss? Ikka see kuskil valdavas osas õnnestusega niuke lavarõõm on ikkagi ka defitsiitne ja, ja küsige ükskõik kelle näitleja käskude mängib oma pikas loomingust, võib-olla leiab viis rolli järsku, mida ta ainult näeb, mängib viis rolli, mida kuskil märgitakse ainult ära tema loomingust, kuigi ta on seal võib-olla sadasid kujulisi otsast. Sest sest loomingurõõm on ka defitsiitne asi, katse ja aga mure on iga tüür. Mida teete, et olla mõtetega hoopis mujal või kas üldse suudate mõtetega tühjusest eemal olla? Ja suudan küll mul kõige paremini mängin, malet, ei taha kaotada ja siis paratamatult paratamatult süveneb mäng. Teie tänane päev on küllaltki pingeline olnud kolm tundi proovi raadios kuuldemänguga siis vestlus ja mis nüüd saab edasi? Ma pean ütlema, et see vestlus mul praegu ei ole, pingutus on isegi isegi kuskil, isegi meeldib, võib-olla mul ei ole. Mul ei ole palju inimesi, kellega ma ei oska loomingus, nii, nii räägime praegu teiega räägime, armas kuulda ja kolleegidega ei võetagi niimoodi, mõtted vahel on, vahel on päris mõnus ja hea rääkida nii oma mõtetest või. Ja aga noh, siis võiks, võiks veel ühe niuksed, provokatsioonilise ajakirjanikud ikka selliseid küsimusi esitavad teil praegu lähevad päikese poisitmise, mängid teisel avastasite olles nüüd tundma õppinud kõiki neid teatri tahkusid, kas ei teki mõte, et nüüd võib-olla selles eas hakkakski hoopis lavastama? Ei, ei, seda ei teki ma selle mõttega, läksin teatrikoolist ära ka ja üks üks aasta töötasingi Lõuna-Eestis teatris näitlemine ja peanäitejuhina? Ei, mul meeldib esiteks näitlemine rohkem. Kuigi mulle võib-olla meeldiks ka lavastanud, aga ma tunnen, et ma ma olen näitlejana kasulikum kui lavastajana. Sellepärast et kui mind võib näidendist lugedes liiga palju erutada või paeluda üks siin ja hakata seda nii tähtsustama, selle tõttu meeldis, et ma võiksin kaotada ära kuskil niisuguse põhilise joone, et detail kuskil võib hakata rohkem meeldima. Näitejuhi töö on ikkagi hästi raske, teisel tuleb väga oskuslikult teha valikud ja valida, valida kuskil aktsendid ja rõhud ja jaja kontseptsioon ja ma lavastamise juures ma olen viis näidendit või, või kuu, sul on lavastanud? Ma olen kogu aeg, pean endale kordama, mis on peamine, mis on peamine, et ma Eva mõtetega kuskile kuskile kõrvale ei kaldunud. Ja kui nüüd vaadata aastatest tagasi, mis on siis muutunud ja kas see muutumine on seaduspärane, nooruses seid Baerus rohkem kerge saanud huumor komöödia nüüd järjest tõsisemat, sügavuti minevat inimkarakterist. Ma kardan, et kui ma ütleksin niimoodi, et eks koge, eks mitmed ole kogenud endagi juures, et kui noorena meeldis kergemuusika, siis vanemas peas meeldib natukene tõsise muusika kõik kuid see ei oleks õige, kui ma seda enda kohta ütleksin. Võib-olla ikkagi selles on, minus nähti millegipärast kummikud alguses ja mulle anti vaat selle laadulise rolle ja isegi see periood, kui ma estraadi tegin, Baskiniga tegime ennast peenrahaks, siis ikkagi kuskil seal oli vallatused tunne tekitatud tegelikult natukene vallatust või või hiljem hakkas mind segama, sellepärast paistraadilt ära tulingi, ma tundsin, et et see ei ole päris õige, mis ma teen seda, rada on väga raske, sellepärast see nõuab ikkagi täit jõudva estraaditeatri vastu, ei vahetaks ja kuskil ma tundsin, et teise töö kõrvalt teatritöö kõrvaldada tehes ma lihtsalt ei suuda suuda nii palju anda, kui ma tahaksin, aga nii palju ma estraadiga ei armastanud, et ma oleks tahtnud ainult selle peale jääda ja ennast kuubikuks kuulutanud ja, ja sellel jumalaks Aga öelge, kas te olete tundnud muret vananemise pärast? Ma ei oska öelda, et ta muret ei ole muretunud vananemise pärast. Ma olen muretunud sellepärast et ma kardan kõige rohkem, et et kui ma seal rolli, et mulle ei antaks rolli vahel on sellest juttu olnud, ütleme, kus mul tuleb mängida 45 aastane siis ma kardan, et, et kas see valik on õige, see on ikkagi liiga palju aastaid vahet. Kõige ideaalsem on, kui inimene mängib just täpselt neid rolle kui, kui vana ta on. Võivad olla seal viis või kuus aastat, vaid seitse sinnapoole ja teisele poole. Aga sellega väga ettevaatlik olla ja sellepärast mul isegi isegi mängida. Tulles alguse juurde tagasi lapsepõlves olid päevad küll pikemad, kuid maailm hoopis väiksem, kui me nüüd teda näeb. Seda muidugi, seda muidugi. Kogemused on kasvanud, kõik. See niisama nagu nagu kadunud Paul Keres ütles, et noorena oli kergem malet mängida, sest ta ei näinud nii palju võimalusi, mida vastane võib teha. Nüüd ta näeb nii palju võimalusi. Ja ma tunnen ise oma teatri kulistunud, kui palju mannid esitan ühele rollile küsimusi. Ja, ja ka enda suhtes muidugi nõudlikumaks muutunud, kui palju on kahtlusi, on palju rohkem. Kas nii tihe või niidia mul kunagi ei lähe meelest, ma olin võrdlemisi noor näitleja Draamateatris. Tamur lavastas Ljubov ja võttis mind ükskord. Ma tegin proovi. Tamuri tänast ei olnud Ants Eskolaga ja tal oli üks selline siin Kotovi kätt pärast seda, kui see politseimeister kootav ära läheb, siis Concescrüted talle järele. Hea küll ja kuskilt tulnud, et Ants Eskola ütles, ah nii ja küll selle ah nii. Ja, ja Külli vahel peab ju midagi olema. Ja ma ütlesin talle seda peanssess küll, ütles, et ja ta teab seda mõelnud sellele ja siis pakkus mulle viis varianti, kuidas seda öelda, need kõik olid suurepäraselt meistriks. Niimoodi tehtud. Et aga ma ei tea, missugustel valid otseselt sega.