Need inimesed, kes tegevad meresõiduga, need tunnevad mõistet jäälõhkuja. Ja kui Rootsi muusikaelu võib-olla aastakümneid oli üsna jäätunud siis ilmus sinna ühe jäälõhkuja just helilooja karbirjerplundaal. Tema vaidluse osavus ja värskus ja vitaalsus olid niivõrd lakkamatud ja intensiivsed, et kontsert institutsioonide Sheffidel ei jäänud muud üle, kui teda valida oma programmi komisjonidesse ja tema nii-öelda viimseks positsiooniks. Nende oma hiljutist surma oli just ise olla Rootsi raadio muusikaosakonna juhatajaks, mille eelarveks on kuus miljonit krooni. Karbidiblundaal pidi tegelikult õppima keemiainseneriks. Aga ta avastas, et muusika siiski ta rohkem köidab ja jättiski selle elukutse ja eluleiva sinnapaika. Üks temaga esimesi kohtumisi leidis aset minu poolt. Moodsa muusika kammermuusikaühingus. Filkingen. Filkingenzee on viikingiaegne mõiste, selles kombinatsioonis võitlesid viikingid vaenlaste vastu. See oli, ütleme üks teravnurk. Tema sai selle kammermuusikaühingu esimeheks. Ta tõi sisse Rootsi muusikaelusse tugeva internetti partabki orientatsiooni viimaselt alusel. Blumdal sai kiiresti tuntuks organisaatorina ja tema oli võib-olla just selleks juhtivaks kujunaux jõuks 40 date aastate keskel peerunud esmaspäeva gruppi heliloojate hulgas esmaspäeval oli nimelt alati istumine jutu rääkimine ja loominguline vestlust. Väga raske on võib-olla mõne sõnaga tema heliloomingut kirjeldada, sest see on väga kirju. Kui sealt väljatõmmatav Krakteristligiooni, siis võib-olla dünaamika maksimaalne ärakasutamine ka helikõrguse maksimaalne ärakasutamine, tema Esklassiivsus nõudis näiteks, et pidi sisse tooma välismaalt üks ekstra Kont rahvakott selleks, et ette kanda tema tänaõhtust muusikalist näidet forma firitunantslikust, neid esineb kaks pluss on ka see, kes kirjutas tuntud ruumi ooperi Jani aara. Ja kuna ta selle kirjutas just psühholoogiliselt õigel silmapilgul, siis selle ooperi oli võib-olla suurem menu kui ühelgi teisel moodsal küllalt niivõrd keerulisel ooperil. Tänapäeval. Ta jõudis üsna varsti heliplaadile ja kanti ette mitmes muusikalinnas ja isegi. Kui ülesandeks võtta endale temalt valida välja üks või kaks teost, mis oleks temale väga iseloomulikult siis isiklikult mina võib-olla just piirduksin, ütleme, forma Feritunans sümfoonilise teosega ja võib-olla teiseks, sel juhul valiksin minut aureuse sviidi. Formaferitonans on õieti üks tellimuslik tee, mille ta kirjutas uksele sondi rauamaagitööstusele, mis pühitses oma 300 aastat juubelit ja siis lihtsalt tahtis seda teha küllalt kultuursel viisil see deus kantiga ette valukojas ja selle teose nii-öelda loomingulised impulsid helilooja siis sai oma külaskäikudest valukoja laboratooriumites jaga kaevandustesse. Muidugi see võib-olla ei huvitagi kuulajaid niivõrd, kuidas ta need heliväärtused ja rütmid saavutas aga tema näiteks heli Roduna, see on tootega fonistilis kirjutatud heli Roduna kasutas neid helistiku tähenduslikke tähti, mis jääb järeldusena formaferitunans, F-i ja nii edasi, A. Ja siis järjestasin teatud viisil, kus siis ta nende abil komponeeris surmoonelise kujundamise rajas ta ütleme maagi kolmele põhilisele käsitlusviisile. Esiteks see maak kui selline sealmaal, kus ta pimeduses sädeleb ja ootab enda avastamist, seal ta kasutab ka neid kurikuulsaid kontra fagoti kus see siis välja tuuakse, ära sorteeritakse ja üles sulatatakse. Ja kohutava mürina saatel valatakse siis toorrauana vormidesse. Keskmine osa käsitab siis selle Raua nii-öelda keemilist töötlemist kus siis saavutatakse eri erirauasordid, teraseliigid nii edasi ja lõpp viimased kolm minutit, see on üheksaminutiline teos, on juba rahvasuus ristitud, jään vereks Valtsiks, seon kolmele diktaktis juba suurte auruhaamrite all tahutav rauaplaat kui see programmiline tagapõhi ära unustada. Ma usun, et siis on see teos ka sama nauditav, aga iseenesest on ta võib-olla üks huvitav näide. Kaasaegsest programmi muusikalisest arengust. Seoses ütleme rasketööstuse. Kolme sajastate juubelite püüdsemisega võtavad selle pala Stocoli firmoonile orkester ja dirigendiks olnud üks noor rumeenlane Sergio komissioona. Igas muusikalis 10. on ju üks kuju teatud määral ehk Jokteri karakterina ja võiks ka siia leksikoni tuua sellise, sest et on seda tõesti väärt, see on austerlane Hans Holiiva. Tema tuli Rootsi pesi maailmasõja päevil maapakku kuna ta on juudi päritoluga. Ja ta oli Schönbergi isiklik õpilane. Tema oli nii-öelda Rootsi esimene toodika fonist ja on ta on ka Rootsi viimane Tuudekofonistes taonsele Stiili rivaalile truuks jäänud ja läbi aastakümnete selles stiilis väga estressiivset muusikat kirjutanud. Ta on just võib-olla selle stiili suur vormiraskuste tõttu peamiselt viljelenud pisiosadest kokku säetud suuremaid sütilisi vorme. Nii on näiteks tema miniatüürid kilbli kvartetile osa ühest tsüklist, mille moodustavad viis teost keelpillikvartetile. Ja need miniatüürid, neid on ka siin arvult üheksa. Ja nende kestvus on väga lühike, visatakse välja nii pool Veeberlikult ja mitmesuguses tundelises meeleolus. Sealjuures ta kasutab siis nagu mainitud kontsekventselt seda seriaalselt toodi kabunelist tehnikat. Hans hooleva töötab Rootsi raadio juures. Nii nagu paljud teised Rootsi kaasaegsed heliloojad. Peale teist maailmasõda tuli Rootsis esile ikka enam ja enam üks omoristlik satiiriline joon ja seda joont kandsid üks noor heliloojate paar kelleks olid Jaan park ja folkeraabi. Mõlemad on olnud ja Araabia on pidevalt veel tegevate aktiivsete džässimuusikutena. Mõlemad mängivad trombooni ja mõlemite ellusuhtumine on ülimalt irooniline, kuid heatahtlik. Hiljuti tehti üks huvitav statistika, kui palju stipendiume on antud Rootsi heliloojatele viimase 10 aasta jooksul ja selgus, et naljamehed kahe peale kokku olid saanud 110000 krooni. Nii et see nali ei ole mitte alahinnatud. Ja Nende esinemiste puhul näiteks Varssavi festivalil on ju tekkinud just väga segane mitmekülgne diskussioon, millest on ka lained ulatunud sirbi ja vasara veergudel, et kui ma mäletan õieti ja ütleme siin täna õhtul esitatud teos poolos oli just üks neid, mis Varssavi sügisel ette kanti, kus siis ettekandjad esinesid laval mitmesugustes värvilistes frakkides. Seda võiks ju kani satiilised nimetada. Tromboonikvartetti matuseks, kus matjatekson ise need, kes surevad. Kogu kompositsioon on üles ehitatud nende heli moodustamiste võimaluste peale, mida koolitatud tromboonimängija võib-olla üldse ei kasuta. Sinna juurde kuulub siis teatud määral mingisugune ida maalik kuu kummardamine ja saalis teatud reeglite järgi ringiliikumine mis võib-olla kõigile rootsi noorematele muusika kuulajatele meelde jäi, on see stuudio stuudioprogramm, mille esitas just folki, rabe, kus ta käsitles neid kõlamaailmu, mis esinevad, ütleme, etnograafilistes piirkondades eri maades ja mis on meie nii-öelda pelganto maailmas täiesti tundmatud. See oli võib-olla üks tema esimesi impulsside avaldusi selles suunas, kus tema hilisem helilooming pidevalt on arenenud. Näiteks kui instit küllatas Stockholmi kammerkoor siis oli konservatooriumis eriettekandel just folkeraabe teos segakoorile, mille nimeks on kees. See on siis üks muusika, näidendi ja kõlamaailma segu, kus suure osavusega huumoriga käsitletakse emakeelt, kus lahutatakse häälikuteks ja kus, ütleme, naerul on ka vormiline osa juba laval, kompositsioon poolos sai esiettekande Stockholmis Moodsa kunsti Muuseumis. Ja juba siis äratas ta nii respekti kui lõbusat tuju. Kuulajaskonnas. Ma usun, et helilindilt raadiost kuulates ja võib-olla täit efekti ei saavuta. Aga kui mõelda, ütleme helilooja soovile, et laiendada seda meie kõlamaailma, mis instrumentides peidus on siis vähemalt respektime täna õhta saavutame kui need neli tromboonimängijat nüüd oma teose poolus, mis ei tähenda mitte midagi, kui sõna ette kannavad. Kui siin selle lühikese muusika leksikoni raames vaagida, ütleme neid teoseid mis võib-olla kaasaegsest rootsi muusikast nii kaaluvama osa moodustavad siis sinna hulka kuulub kahtlemata Sven-Erik pekki, kolmas keelpillikvartett. Sven-Erik pekk on ju peamiselt tegelenud kooriloominguga ja seal väga osavalt kasutanud Polifoonilist, mitte koorilist stiili. Aga tema keelpillikvartetile sari, esimene oli jõua teoksil 1009 48. On ka kujunud nagu mingisuguseks suurte rahnude sarjaks mida nii kergelt muusika ilust välja ei lülitata. Tema kolmas keelpillikvartett on tellitud Rootsi raadio muusikaosakonna poolt. See oli aastaid ainuke institutsioon, kellel selleks summasid üldse oli. Ja selles kvartetis kasutab Beck ühte väga isikupärast stiilist segu maneeri, kus osalton rakendatud seriaalne metoodika, fooniline tehnika, osalt aga täiesti iimaginaarsed, kõlalised visandid, selle kvarteti sissemängimine eriplaadile, ma usun, oleks üheks mustaks peatükiks ükskõik millisele helilindioperaatorile. Sest et seal võib paari takti ulatuses esineda võib-olla 20 lõiget. Aga kuna muusikud siin Fredeni kvartett seda siiski jäädvustada tahtsid ja seda kontsertreisidel esitasid, siis sai see hirmus töö siiski ära tehtud ja ta on plaadil olemas. Kvartett on üsna lühikene aga selles kolmandas keelpillikvartetis senerik pekilt esineb just väga sageli see iseloomujoon, mille tõttu ta rootsi kuradi üles enamasti tuntud on nii-öelda pihtimuslik, lagelantlik, ülestunnistamise muusika. Et selle kvarteti kallal nüüd läbi viia mõni rangem analüüs, see vaevalt kuulub raadiosaadete raami, aga ma usun, et kui rootsist püütakse leida ühte väga ausat ja kaasaegse helikeelega kompulisti siis on võib-olla selleks ennekõike enne Blundaali hambriiust puunilsoni just seeennelik pekk.