Kes ütlevad, et muusikasõlmede lahti arutamiseks peab teadma, kuidas nad on kokku põimitud muidu märkame üksnes tema pealispinda, kõik muu, aga mis jääb, selle alla, on nagu uppunud varanduse laev. Et paljudele kuulajatele on ikka olnud suuremaks terra incognito taks, instrumentaalne muusika siis tänase saatega hakata nuut sarja, milles tahame teid lähemalt tuttavaks teha tänapäeval kõige enamkasutatavate pillidega. Et see toimub järjekorras, nagu nad on paigutatud partituuri, saab sarja üldiseks pealkirjaks Pikkolust konto passini. Meie arhiivis on muuhulgas niisugune jutt, mille pajatas kunagi dirigent Eri Klas. Ülipopulaarne lamp Ra Antadele väradena. Ja üks kontrabassimängija läks pensionile. Tuli ka siis sai priipääsme igavese priipääsme teatrisse, tuli teatrisse, istus ja vaatas ja seda seepärast, et oli esimene, vahel tuli sinna Allar pillimiste juurde, ütles, et kujutage ette, et ma ei teadnudki, et et selle meie põhiteemadel pam-pam-pam-pam-pam selle peale on kirjutatud. Niisiis, siin puutusime kokku kahe erineva kuulamise rakursiga. Ja tõenäoliselt mõnigi teie seast jäi terasemalt kuulatama hoopis kontrabassipartiid, millel, tõsi küll, Garmini avamängus on hoopiski tagasihoidlik osa. Aga miks mitte koondada oma tähelepanu vahel sekundaarsetele komponentidele, sest see, mis on helilooja ja dirigendi poolt nagunii esiplaanile tõstetud jõuab ikka kuulajani. Muide, kas tunnete tämbri järgi ilmeksimatult kõiki enamkasutatavaid muusikainstrumente Nähtamatu auditoorium raadioaparaatide juures? Tõenäoliselt kinnitab paljuhäälselt ja loodetavasti õigusega, aga mis pill see on? Kontrabassist oli juba eespool veidi juttu, viimane muusika näide tõi meid aga välja tänase saate põhipillini flöödini. Sest flööt see oligi. Flööti on terve perekond, mille peaks on flööt ise tema õrnaks kaasaks, võid pidada Altflööti. Nende beebiks Piccolo, flööti on veel olemas ka pask lööd, mille kohta ei oska küll öelda, on ta vanaisa maja sõber, instrument ise on äärmiselt haruldane ja vähekasutatav. Saame siis nüüd selle pilli Brega juba lähemalt tuttavaks abimeheks palusime Samuel Sauluse kõlav flöödiheligamma. Nagu kuulsite, on kõige kõrgemad noodid äärmiselt raskesti mängitavad. Ja kui nüüd neil nootidel tuleks puuda pikemat aega, mutakse töö pillimehel naha päris märjaks. Kuid heliloojad tavaliselt halastavad nende peale, kasutades märksa mugavamaid registreid. Nagu soolohääle juures, eristatakse ka instrumentidele kolme põhiregistrit. Madalat, keskmist ja kõrget. Tinglikult on veel neljas register. Kõrgeim. Kuidas võiks iseloomustada näiteks madalat registrit? Armastatakse öelda Fredi alumine register pidavat kõlama veidi müstiliselt. Eks otsustage siis. See motiiv oli Dmitri Šostakovitši 10.-st sümfooniast. Kuulame seda veel kord nüüd juba koos teiste instrumentidega. Muidugi on müstilisuse üsnagi tinglik mõiste, sest täpselt samahästi võib alumised registrid kuulda ka õrn lüürilisena nukrana tantsulisena ja olenevalt sellest, kuidas muusika iseloom seda tingib. Ja Šostakovitši seitsmenda sümfoonia on madal flöödisoolo kaugelt läheneva ähvardava jõu väljendajaks. Eeltoodud registri näited pikka seletust ei vaja, sest nad kõlavad orkestris kõige sagedamini. Keskmist registrit iseloomustab õrnuse ja läbipaistvus, kõrget ja kõrgeimat särav jahedus. Flööt on tänulikke rakendajaid leidnud ka muusika kergemeelsema poole peal. Anname teile vahelduseks ja puhkemomendiks kuulata ööbi männipluusi, mille ta ise esitab. Mõnda flöödiajaloost instrumendi sünniaastat ei too ära ükski teatmeteos. Keegi ei tea seda. Kui Euroopa Manne rägises veel jää all olid inimestel juba flööditaolised pillid ammu olemas. Selle pilli eri arengufaase võib leida ka tänapäeva looduse rahvaste juurest. Teatava ettekujutuse flöödi tekkimisest annab professor Julius Lips oma raamatus asjade päritolust. Ta kirjutab, vilesid ja flööti leidub kõigis mõeldavaist vormides alates jämedast linnusulest välja töötatud nokk, flöödist kuni bambuspuu ja metallflöötideni viledeni. Malakastun leitud orel, mis koosneb puu otsa riputatud vilede kombinatsioonist millelt ülelibisev tuul meelitab välja magusaid helisid. Mitmesuguste kokku seotud vilede kasutamine viis paani vilede arenguni mis loodusrahvaste juures varieeruvad väikestest käsi viledest kuni kahe meetri kõrguste hiigeltorudeni. Neid võib lugeda meie moodsa oreli eelkäijaks. Flöödid on armastad tuimad muusikariistad, eriti Aafrikas ja Uus-Guineas. Uus-Guinea pühasid praakflööti. Peetakse võimsa praak vaimuhääleks. Teiste Uuskine ja flöötideni on levinud nina flöödid, siis huultega puhutavad flöödid ja ristflöödid. Nende flööti de aafrika variandid tehakse bambusest, puust ja rauast. Niisiis, keskmine ja kõrge flöödiregister on orkestris kõige enam kasutatavad. Näide pärines Šostakovitši seitsmenda sümfoonia kolmandast osast suurepärane illustratsioon seotud mängu viisil, peenema nimetusega legaato. Sellele vastandiks on nõndanimetatud stacato, mille puhul iga noot eraldatakse teisest terava keelelöögiga. Praegu ma kasutasin nõndanimetatud ühekordset Stakatut, aga esineb Bell kahe kortnestacato, mida tekitatakse keele ja kurgu abil. Tuukuutukutuku. Nende kahe nii-öelda vastandlikku mänguviisi sõbralikke ühendusi kohtame kõigis heliteostes hästi kontsentreeritud kujul, näiteks karjuste tantsus, Tšaikovski balletist pähklipureja, kus mängib keelpillide saatel kolm lustakat flööti. Mitmekordsest Acato näidiseks võib tuua Ravelli poolerast üksiku flöödirütmifiguuri mis jääb saatma koos väikese trummiga sisse astuvat klarneti soolot. Flöödi peal on võimalik tekitada kaplas, olete ma mõnda aastreek? Tekitatakse ülepuhumise teel. Põhihelid on nagu ära kaotatud, kõlab ainult üksikülemhälli over, toon. Rulaato. See tekitatakse keele kaasabil hääliku for abil. Kuidas kõlab rullado orkestris, annab kuulda meile Dmitri Šostakovitši, seekord oma kaheksandast sümfooniast. Jällegi vahepalana üks lugu estraadimuusikast. Selleks on Soome flatisti Esa petmani hommiku serenaad Riho Joonase ja Eesti Raadio estraadiorkestri ettekandes juhatab Eri Klas. Veel killukesi flöödiajaloost kreeka mütoloogiast on hästi tuntud karjaste jumal sikujalgne ja sarveline Paan. Ta oli meister flatist pjedestaalil, mille kõrgusteni ei ole küündinud ükski maine pillimees, aga mis jumalast rääkida. Frögjas kasutati iidsetel aegadel flööti saateinstrumendiks. Eleegia teete kandmisel. Algselt olid need surnute mälestuseks loodud kaebelaulud. Ent flööditegevuspõld laienes üle leinatalituste piiride ja niimoodi kandus ka eleegia nimetus üle kõigile teistele lauludele, mida esitati flöödi saatel. Et ürgflööt oli küllalt primitiivne, ei tasu vist eriliselt rõhutada Tänapäevase, kõigi mugavuste ja tehniliste võimalustega. Instrumendi leiutamise au tuleb kanda kahe mehe arvele. Need olid William Gordon ja tioopal püül. Flööt muutus pärast täiustamist 18. sajandil lausa moepilliks ja kuni järgmise sajandi keskpaigani loeti auasjaks kodust musitseerimist flöödipuhumise näol. Eespool oli juttu ka mõnedest võimalikest flöödiehitusmaterjalidest. Lisaksime siia juurde, et seda instrumenti on valmistatud veel elevandiluust klaasist plastmassist. Viimaseid päris pillimehed päris õigeks mänguriistaks küll ei pea. Hõbedast ja isegi kullast. See, et tänapäeval on kõige enam levinud mitmesugustest hõbedasulamitest valmistatud flöödid ei takista teda põrmugi kuulumast endiselt puupillide rühma. Heli tekib umbes samuti nagu pudeli suhu puhumisel. Erinevus on vaid selles, et flöödi Léon sissepuhumise auk tehtud küljele. Nüüd olemegi jõudnud flöödi kasutamise kaasaegsete vormide juurde. Milliseid uusi kõlavärve siin on välja mõeldud? Meil on kasutada kaasaegne Fleet nõndanimetatud prantsuse süsteemi flööt aukudega, see tähendab klappidesse on asetatud vastavad prillid umbes sama nagu klarneti või oboe puhul. See annab meile palju võimalusi. Esiteks, kes Ando näiteks? See on siis sujuv libisemine helilt helile. Ja veel peale selle saab tekitada igasuguseid heliefekte, näiteks helilooja Kuldar Sink oma viimases kammerteoses. Flööditrios on otsinud väga mitmesuguseid tehnilisi võtteid ja Tõdis, pigistanud välja viimase mõnda manist demonstreeriks näiteks heli tekitamine ilma puhmiseta klappide sõrmitsemis abil. Nende helide tekitamiseks ei ole tarvis flööt üldse suugala panna. Sink kasutab veel huuli kuga tekitavaid eriefekte, mõnda neist demonstreeriks alguses võib-olla helilisi. Kõlab nagu appikarje. Ja veel võib olla mitmesugused löögiefektid huulikuga. Niisiis ei saa ju seda nagu kaljukindlalt väita, et Fletan puhkpill võib teda ka juba lööbilis mõningal määral hakatagi tava täpselt nii nagu keelpilli puhulgi. Kahjuks ei ole Kuldar singi trio veel lindile jõudnud. Sellepärast tuleb praegu piirduda üksnes kuivade näidetega. Siia lisame veel ühe flöödipruukimise võimaluse mäng koos kaasalaulmisega. Elavas muusikas kõlab see niimoodi. Nüüd siis läheme flöödi tillukese sugulase Piccolo juurde linde masseeritud võtted, kõik on ka Piccolo peal vist saavutatavad täpselt välja arvatud aukude ära saavutatud efektid. Pekkala on suletud klapi teha nii, et Piccolo puhul piisab lihtsalt tema ulatuse tutvustamisest. Piccolo kõlab okta ülesse tavalisest kleidist. Eespool tõime näite Šostakovitši seitsmenda sümfoonia esimesest osast, kus flöödid mängisid madalas registris teemat. Pooleli jäi näide hetk enne Piccolo sisseastumist. Nüüd nad siis jätkavadki koos. Ja teine muusikalõik, seekord kerge meloodiat esitavad neli Picolot. Kaks Picolot koos kahe poega. Nüüd kõlab Evald Vainu pala tuulesellid, mille esitavad Samuel Saulus Altlöögil ja Eesti raadio estraadiorkester Rostislav märkulovi juhatusel. Altflööti võib pidada oma pehme ja mõnevõrra pikantse tämbri poolest flööt, idesugusel, tsi kaunitariga. Kui me flöödi alumisest registreeriti, seal ohustasime natuke müstilisena. Mida altradi puhul võiks alumise registri kohta öelda. Ma arvan, et Alfredi kohta käib see võib-olla kõigepealt teine oktav meenutab võib-olla midagi siis flöödi ja inglissarve tämbri vahepealset heli. Huvitavalt on kasutatud flöödirühma Šostakovitši seitsmenda sümfoonia, teises osas kaks flööti pluss Altflööt madalas registris muutuvat saate instrumentideks bassklarnetit. Kuulame veel, kuidas kõlavalt lööd Heino Jüri salu teises Serenaadis. Saate alguses mainisime juba, et bassflööt on üsna suur haruldus. Igatahes ei leidu vist Eesti NSV territooriumil ühtegi nii jämeda häälega flöödipilli. Järgnev helikatkend aga annab siiski temast teaton ettekujutuse. Muide õigem oleks olnud küll öelda nendest, sest muusikalõigus mängib neli bassflööti unisoonis. Shelli paani hümni. Metsist mägedes väljuk Messumm, mis summ jõesaartelt, kus hõljub veevirvendus tumm kuuldes muu Põluvad. Rannapilliroos kuuletas tuubull õites liivateel hommikust saadik kuules mesilind Mirdi puul linnud vaikisid. Pärnaltsikaadi rohus isalik helide voolus ühes kõigiga Vaikest voolus. Kuuldes võluvat pill. Kuulmiseni kahe nädala pärast selle sarja järgmises saates Systutvuna oboe ja inglissarvega oleksime teile kuulajad tänulikud märkuste eest tänase saate aadressil ja ettepanekute eest tulevikuks sest Piccolo ja kontrabassi vahel on hulk pille. Kas peaksime rääkima põhjalikumalt või andis tänane saade telje piisava ettekujutuse ühest muusikainstrumentide perekonnast? Kas teie arvates on kasulikum, on ta niisuguseid saateid lühemate lõikudena või pühendada terve muusikaline tund ühele instrumendile?