Muusika on sageli erutanud sõnameistreid, on inspireerinud neid looma uusi teoseid. Paljud nimekad kirjanikud on olnud ka isegi interpreedid. Meenutagem kas või meie Tammsaare ja Mart Raua haaravat viiulimängu Semperi heatasemelist klaverimängu. Väga tihedalt on muusikaga seotud olnud suuregi kandi Lev Tolstoi. Klassik on ise väitnud, et kõikidest kunstidest armastab ta kõige rohkem muusikat. Ta armastas sageli tundide kaupa klaverit mängida. Teiselt poolt on ka muusika jätnud sügavaid jälgi Tolstoi loometöösse. Seetõttu ongi kurki võrrelnud Tolstoid inimorkestriga, kes on võimeline mängima ühtaegu mitmel pildil. Tolstoi oli suure eruditsioonikaga kunsti, muusika ja filosoofia vallas. Kirjaniku sõpruskonda kuulusid mitmed väljapaistvad heliloojad, kunstnikud, interpreet. Tolstoi on sageli mõtisklenud kunsti olemuse probleemile. Oma sellealased mõtted on ta koondanud raamatusse, mis on kunst seda teostanud suure huviga lugenud ka noor Tammsaare. Lev Tolstoi pärandas muusikahuvi oma esivanematelt. Ta emapoolne vanaisa, Katariina-aegne kõrgem sõjaväelane, Nikolai Volkonski oli ilulembeline rajas jäsnepolianasse ilusad ja hubased hooned kunstipärase pargi ning palkas headest muusikutest väikese orkestri. Hommikuti armastas kirjaniku vanaisa jalutada pärnaalleel ja nautida pargis mängiva orkestri helisid. Kirjaniku ema Maarja, kes küll suri, kui Lev Nikolajevitš vaevalt kahene oskas hästi klaverit mängida ning lasi tihti helidel kõlada. Muide, tema oli ka haruldaselt hea jutuvestja, kelle välja mõeldud muinasjutud jaga pajatused, pailusid kuulajaskunda. Missugused olid tulevase kirjaniku esimesed muusikaelamused? Esimeste eluaastate mälestustest liitusid kokku ema Maria klaverimängija Russo lugemine. Jutustuses Lapsepõlv kirjeldab Tolstoi ema mängu järgnevalt. Nama hakkas mängima Beethoveni pateetrist sonaati ja meenutasin midagi kurba, rasket ja sünget. Lapsepõlves kuulist Tolstoi Jastne Poljanas talupoegade hulgas viibides rahvalaule. Hiljem lisandus klaverimäng ning laul Tolstoi ida ja nende tuttavate kodudes. Sageli mängiti klaveril Haydni, Mozarti ja Beethoveni helindeid. Klaverimängu õppimiseks noorele Lev Tolstoi andis tõuke Ühe jazz Napoljana naabruses elava noormehe esituses kõlanud kolm panisse. Autobiograafilises jutustuses noorus meenutab kirjanik seda episoodi järgnevalt. See noormees ei tulnud pärast enam kordagi meile, kuid mulle meeldis väga tema mäng, poos, klaveri taga juuste raputamine ja eriti maneer, võtta oktaavi vasaku käega, seades kiiresti väikese sõrme ja pöidla oktaavi laius oli siis need aeglasel kokku viia ja uuesti kiiresti laiali ajada. Sekratsiline žest, hooletu poos, juuste raputamine ja tähelepanu, mida meie daamid osutasite Natalindile, andsid mulle mõtte hakata klaverit mängima. Selle mõtte mõjul, olles ise veendunud, et mul on talenti ja kirge muusika vastu hakkasime õppima ses suhtes talita sinna, nii nagu miljonid meesia, eriti naissoost õppijad, ilma hea õpetajate, ilma tõelise kutsumuse, täie vähemagi arusaamiseta, sellest pida vibanda kunst. Ja kuidas temaga ümber käia, et ta midagi annaks. Minul oli muusika või õigemini klaverimäng vahendiks Miidusid oma tunnetega kütkestada. Õppinud khati kabiga nooti lugema ja murdnud natuke oma jämedaid sõrmi, milleks ma muide kulutasin oma kaks kuud niisugust hindu, et ma isegi lõunalauas põlve peal ja voodis padjal töötasin, sõnakuulmatu neljanda sõrmega. Hakkasin ma kohe mängima tükke ja mängisin neid muidugi hingestatult, millega nõustus ka khatiga. Kuid mängisin täiesti ilmattaktita. Kogu selle segaduse ja teistsuguse juures, kui ma nüüd mäletan, oli mul ikkagi midagi talenditaolist, sest muusika ehtis mulle sageli pisarateni tugeva mulje. Ja neid palu, mis mulle meeldisid, oskasin kuidagi ise ilma nuutideta klaveril välja otsida. Nii et kui mind, siis keegi oleks õpetanud vaatama muusikale kui eesmärgile. Kui iseseisvale naudingu läbitega vahendile võluda neiusid oma mängukiiruse ja tunderisusega oleks minust võib-olla tõesti korralik muusika meist saanud. Kaasani ülikoolipäevil jätkas lektor stoi muusikaõpinguid esialgu iseseisvalt. Hiljem oli mitmete õpetajate juures noorusotsingute perioodil, mil ta elas vaheldumisi nii Moskvas, Peterburis kui maal, tegeles ta palli muusikaga. Ta tõi endaga jazz nööpolianasse kaasa pianisti, kes õpetas talle klaverimängu. Klaverit armastas Lev Tolstoi mängida perekondlikel külaskäikudel, eriti aga laste ja noorukite hulgas viibides. Kirjaniku abikaasa noorim õde Tatjana kosminskaja meenutab, kuidas Lev Tolstoi mängis talle omase innuga Moskvas nende Perilastega ooperiõhtut. Mäletan, kuidas ta ükskord enne lõunat koostas meile ooperi, nagu ta seda ise nimetas. See oli lihtsalt väikest seil lauludega saatma pidi meid, Lev Nikolajevitš tuttavad viisid olime juba varem välja valinud. Sõnadega ütles Lev Nikolajevitš meile, mõelge ise välja, et nad kõlaksid itaalia keele moodi ja mis peaasi, et keegi neist aru ei saaks. Kui osad olid jaotatud lava valmis tehtud, jää, publik kohtadel asunud, istus Lev Nikolajevitš klaveri taha ja mängis hiilgavalt midagi avamängu taolist. Lev Nikolajevitš otsis püüdlikult iga rulli jaoks sobivat muusikat ja saatis meid väga hästi. Pärast Kaasanis õppimist tegeles Tolstoi aastail 1848 kuni 1850 intensiivselt muusikaga. Tal oli koguni kavatsus koostada ise midagi entsüklopeedilise käsiraamatu taolist. Muusika kunstialust õppimiseks. Sevastoopolis Moskvasse ja Peterburi stseen aastas ja ka välismaal viibides kasutas Tolstoi kõiki võimalusi, et kuulata nimekaid interpreet. On huvitav tõdeda, et Tolstoi ei haaranud muusika suure sümfooniaorkestri vaid pigem kammerorkestri eridega väikeste ansamblite ja üksiksolistide esituses. Ta põhjendas ise seda järgnevalt. Esiteks täiuslikku ettekande võimalikkus on pöördvõrdeline mängijate arvuga. Kõige soodsam olukord on ühe mängija puhul halvem kahe puhul. Trio on selles suhtes parem kui kvartett, kvartett, parem kui kvintetti ja nii edasi. Kammermuusika on parem kui orkester. Mida rohkem on instrumente, seda enam läheb kaduma heli puhtus sest suure esinejate arvu puhul on võimatu saavutada täiesti puhast harmooniat ja intonatsiooni. Niga täpne rütm on lõpuks peaaegu kättesaamatu. Teine põhjus on subjektiivne. Värvid heledus ei soodustavaid takistab mul tugeva mullisaamist eriti märkama seda maalide puhul. Sel perioodil tutvusta Nikolai Rubensteini muusikateadlase ja kirjaniku Vladimir Hodorkovski ja teistega. Rubin Steini hindas Tolstoi kõrgelt kui väljapaistvat muusikut ning arvutas tema ja teistega muusikaühingu asutamist. 1859. aastal loodigi see imperaatorliku muusikaühingu nime all. 1876. aastal kohtus Tolstoi Moskvas Rubensteini juures Pjotr Tšaikovskit. Heliloojad haarast, Tolstoi isik ja tema kiindumus muusikasse Rubin Stein või teistel andmetel Tšaikovski ise korraldas Tolstoi auks Moskva konservatooriumis muusikaõhtu Tšaikovski kammeria vokaalteostest. Kontsert jättis Tolstoile vapustava mulje, eriti haarastada. Esimene kvartett. Tšaikovskit kirjutas sellest kontserdist. Arvatavasti pole ma kunagi elus oma autori enesearmastuses olnud nii meelitatud ja liigutatud olnud kui siis mil Lev Tolstoi, kes minu kõrval istus ja pisarsilmil minu esimese kvarteti andante kuulas. Tšaikovski kingistushovile oma helitööd, tormi ja talveunelmad ning mitmed klaveripalad, millest kirjanikule kõige rohkem meeldis talveunelmad. Oma tänukirjas, kinnitas Tolstoi. See viimane Moskvas viibimine jääb mullegi, eks kaunimaks mälestuseks. Ma pole kunagi saanud oma kirjandusteoste eest nii väärtuslikku autasu kui seal haruldasele õhtul. Seda, mis toimus minu hinges ümmargusest saalis ei võima meenutada ilma hingevärinate. Jäsnebolianasse tagasi jõudes saatis Tolstoi Tšaikovskile rahvalaulude kogumikku palvega kasutage neid. Tšaikovski aga leidis, et need on oskamatult üles kirjutatud ja jättis need rahvalaulud kasutamata. Tolstoi oli selles pettunud ja kahe gigandi kirjavahetus katkes. Ilmselt oli viimases süüdi mõned Tolstoi ebaõiged märkused Beethoveni kohta kirjas tšekkovskile 1878. aastal ilmunud teoses, mis on kunst? Tšaikovskit võis solvata ka tõik, et kirjanik ei käinud Jevgeni uni tellita vaatamas. Suviti kõlas Jelena Poljanas muusika asjaarmastajat esituses mõnikord kirjaniku, kuni helistas asjaarmastajate muusikat elukutselist omale. Kirjaniku lapsed ja õetütred moodustasid endist Jazneja Poljanas mustlaskoori, mida saatsid kitarri tega. Nad aimasid loomutruult järele muslannade kütkestavat kirglikkust. Õhtuti Jasmine Poljanas kas lauldi, kusjuures tavaliselt Tolstoi ise saates esinejad. Kuulate muusikat, luges kirjanik mõndama uuemat teost teistele ette. Suviti laulis Tolstoi saatel ta naise õde Tatjana Kuzminskaja Glinka targumuski Tšaikovski romanss, Schumanni ja itaalia autorite laule. Kirjanikule meeldis lauljatari tämber ja laulumaneer. Tolstoi tundis ise sisemist vajadust klaveri taha istumiseks. Eriti hingestatult on ta esitanud Šobeni prelüüd ei, Aitüüde. Tema repertuaaris olid peamiselt šotajan Mozarti ja Beethoveni varasemat tööd. Kuid tal on mänginud ka Veeberite ning isegi Straussi valitsusse koos abikaasa Sofia. Ka on nad kahel klaveril esitanud Mozarti ja Haydni sümfooniaid. Schuberti traagilise sümfoonia, Beethoveni septeti ja muud. Nad söandasid isegi helilooja Daniievile ette mängida arvutusi autorite palukordade Kuustaneijeviga, mänginud Mozarti töid. Mõnikord musitseeris kirjanik tütre Tatjana või mõne teise lapsega neljal käel. Korduvalt on Tolstoi enne oma töölaua juurde istumist või töö lõpetamisel istunud klaveri ette ja mänginud midagi. Ilmselt aitas musitseerimine ning ka muusika kuulamine teiste esituses ta mõtetel kristalliseerub. Selgineda oli see ka üheks inspiratsiooniallikaks. Samuti heites muusika tal loomingulisest pingest vabaneda. Näiteks Anna Karenina kirjutamise ajal istus ta päevas kaks, kolm tundi klaveri taga sagedamini just hilisõhtul. Pärast ööd kõlasid paljude ta lemmikheliloojatelt palad, vahetevahel ta isegi improviseerimis. Mõnikord palust õhtuti, et abikaasa mängiks talle midagi klaveril. Kindlasti on vaid vähestele teada, et Tolstoi on ka ise ühtteist komponeerinud. Noorusaastail unda loonud ühe paljusi Efftuuris. Ta on omavalitsusi 1906. aastal ette mänginud Golden Faizeri, leiab ta leiab üle. Need on kirjaniku helitöö üles kirjutanud. See meenutab pisut Glinka ja Chopini klaveripalu. Üksikutel kordadel, kui kirjanikul oli hea tuju, laulis ta kodus peamiselt vene rahvalaule. Kontserte käis Tolstoi nooremas eas sagedamini kuulamas, hiljem harvem. Ta ei saanud suures kontsertsaalis rahulikult muusikat jälgida. Seetõttu eelistas ta koduseid kontserte ja kutsus esinema nimekaid soliste. Tolstoi kodus. Nii Jasna ja polümajandus kui ka Moskvas olid sagedaseks külalisteks väljapaistvad vene ja ka välismaa interpreedid ja heliloojad. Sageli mängis kirjanikule klaverit helilooja Sergei neijev. Jelena Poljanas on kolmel korral esinenud kuulus Poola pianist Wanda Landowska. Tolstoi tan rõõmustanud komponentidest pianistid Rubin, Stein, Arenskis, kreabil lauljatest, šeljaapin, Lopaatil ja teised. Kirjaniku juures on musitseerinud tšehhid Riio ja mitmed kvartetis. Tolstoi külaliste hulgas on olnud Nikolai Rimski korsakov ja teised heliloojad. Tolstoi hilisemat eluaastad üheks lähemaks sõbraks vestlus ning mõne partneriks oli nimekas pianist ja helilooja Aleksander Golden Faizer hilisem kauaaegne Moskva konservatooriumi professor ja rektor ning NSV Liidu rahvakunstnik. Golden maisel mängis sageli klaverit, mõnikord ka viiulit nii jazz, nõia, Poljanas kui ka Moskvas. Ta viibis ka kirjaniku juures, ta viimastel elupäevadel Astahhovo raudteejaamas. Missugused olid Tolstoi muusikalised tõekspidamised, tema hinnangud heliloojatele Tolstoisse jätnud muusika kunagi külmaks, ükskõikseks? Ta väljendas oma arvamusi harilikult kirgliku vaimustusega või terava ehitamisega. Mõnigi kord on ta ühe ja sama helitöö kohta avaldanud vastakaid seisukohti sõltuvalt hingelisest seisukorrast, ettekandemeisterlikkusest ja ka oma muusikaliste tõekspidamiste muutumisest. Pidagem silmas, et Tolstoi seisukohad on ikkagi ühe suuruvaimu subjektiivsed arvamused. Tolstoi huvitas küsimus, mis on muusikakirjaniku arvates väljendas muusika mitte ainult helilooja tahet, vaid elu enesehingust. Golden Vaiserile nõnda defineerinud mõistet muusika kahel korral, järgmiste sõnadega. Muusika on tunnete stenogramm. Muusika annab inimesele vahetult edasi selliseid tundeid, mis väga tõrksad lasevad end sõnades kirjeldada. Selles peitubki muusikajõudja mõju. Mõni aasta hiljem lausus Tolstoi. Imelik, mis asi on muusika? Miks ühed helide kooskõlad meid rõõmustavad, erutavad ja kaasahaaravad teistesse suhtumine täieliku ükskõiksusega. Teistel kunstialadel on see arusaadaval maalikunstis ja kirjanduses on alati asjasse segatud mõistuspärane element. Aga siin pole midagi ainult helide kooskõla. Aga milline jõud sellel on? Ma arvan, et muusika on kõige selgem praktiline tõendus meie olemuse vaimsuse kohta. Tolstoi üheks lemmik teesiks oli muusika rahvalikus. Tõeline kunst peab olema kõigile kättesaadav ja kõigile mõistetav. Seda on ta korraldanud nii Golden Vaiserile, oma sekretärile, Bulgakovi-le ja teistele näiteks Tolstoi väitnud. Aga minu vaimusilma ees seisab alati kõrge, selge, lihtsa, kõigile mõistetava kunsti ideaal. Väärtusliku ja tõeliselt rahvaliku kunsti näitena tõi Tolstoi Schopeni muusikat. E-duur etüüdi oopus 10 kohta, väitis ta. Isegi kui marsielanik tuleks ja ütleks, et see ei kõlba kuhugi siis hakkaks maa marslasega vaidlema. Tolstoi pidas vajalikuks, et häid ja rahvale arusaadavaid helitöid esitataks laiematele rahvahulkadele. Kõrgetasemelise ettekandes. Tolstoi õhutusel ja kaasabil hakkaski Golden Faizer 1800 üheksakümnendatel aastatel andma kontserte Moskva karskusseltsi teiõhtutel. Tolstoi pidas silmas ka kirjanduse ja kunsti kättesaadavaks tegemist rahvale ning loobus seetõttu oma hilisemate teoste autori honorar ist võimaldamaks nende odavahinnalise väljendeid. Missugused autorid või helitööd paljusid enam Tolstoid? Kirjanikule olid väga südamelähedased rahvamuusika ja laulud. Vene muusika kõrval huvitustega Skandinaaviamaade, saksa ning isegi võrdlemisi kaugest Hiina rahvamuusikast. Suurtest klassikutest oli noore Tolstoi lemmikuks Beethoven, kelle helitööd kõlasid kirjaniku kodus kui ka kontsertsaalides. Enam meeldisid klaveripala Diazonaadid, vähemaga sümfoonilised teosed. Ta esimesed muusikalised elamused olid seotud pateetilisesonaadiga. Jah, kuupaiste sõnadega. Hiljem on Tolstoi pidanud triot oopus 70 lausa imepäraseks kiidusõnu pälvinud ka Apacionaata sõnatoobus, sadakümme, Ast tuur ja teised tööd. Beethoveni muusika on olutavastoile pika rõõmu ja vaimustus allikaks. 1865. aasta augustis viibis mõnda aega Jastne Poljanas hilja reedel. Õhtuti mängis Sergei Tolstoi koos oma muusikaõpetajaga Beethoveni sonaate, sealhulgas Kreutzeri sonaati. Rebin meenutame heidetud lepp Nikolajevitš ise armastan muusikat, väga tunneb seda hästi, saadab mängu väga asjalik, kus te ka Jaan muusika pateetilistest passaažidest tihtilugu pisarateni liigutatud. Teinekord pärast mõnd emotsionaalselt mõjunud sonaati jutustas. Mehh Nikolajevitš meile terve draama, mis talle pala ettekandmise ajal oli kangastunud. Tolstoi pihtis reetilile, kuidas Kreutzwaldi sonaadi kuulamine tekitas nii tugeva elamuse, et ta hakkas selle mõjul kirjutama jutustust Kreutzersonaat. Ta soovitas ka kunstnikul luua mõnimaal sama helitöö järgi. Mõned aastad hiljem on ta Tolstoi ise klaveril saatnud Kreughersonate. Tolstoi loomingus leidub arutlusi ja vihjeid Beethoveni üle. Näiteks perekonna õnnes on iseloomustatud Beethoveni muusikat, keda ja tüli sümbolina. Romaani ülestõusmine lõpul kirjeldab Tolstoi Beethoveni viienda sümfoonia mõju. Hilisematel eluaastatel kahanes klassiku huvi Beethoveni vastu. Näiteks on ta kord pärast Kreusele sõnade esitamist lausunud. Ma ei näe selles sõnades midagi niisugust, millest ma oma jutustuses kirjutasin. Tolstoi hakkas kartma, et Beethoveni muusika erutab ja ärritab liigselt kuulajaid ja võib esile kutsuda stiifilisi plahvatuslikku protsesse. Inimpsüühikas. Kaun Tolstoi teinud mitmeid teravaid ebaõigeid märkusi Beethoveni loomingu kohta, nähes seal lihtsuse asemel kunstnikust. 1909. aastal on Tolstoi lausunud oma kirjastajale Charkovile. Armastan Beethovenit, kuid mitte eriti. Kuidas teile selgitada? Ta ei ole Haydni kasu pääl. Beethovenit pole neile omast lihtsust ja selgust ning teiselt poolt galühidust Soprani loomingusse süvenemine, nõudes Tolstoilt aega. Ka mängiti teda viiekümnendail aastail Venemaal vähe ja halvasti. 1800 kuuekümnendail aastail hakkab Tolstoi-le šotaani looming üha rohkem meeldima. Ta mängib ise sagedasti Chopini prelüüd, ei aita nende 1865. aastal, lausus ta. Schopen liigutas mind pisarateni. 1890. aastal on kirjanik nii vaimustatud soprani helitöödest, et pidas neid tõelise kunsti etaloniks. Golden Faizer meenutab oma esimest kohtumist 20. jaanuaril 1896. aastal Tolstoi ka kirjaniku Moskva kodus. Ta ütles mulle igal kunstialal, nagu maa isiklike kogemuste põhjal tean, on raske vältida kahte äärmust labasuste ja tegutsemist. Näiteks Mozart, keda ma väga armastan, langeb mõnikord labasuse kuid tõuseb seest hiljem ka ebatavaliselt kõrgele. Summani puuduseks on peenutsemine. Kahest veast on teinud semine halvem kui labasus. Kasvõi seepärast, et temast on raskem lahti saada. Soprani suurus on selles, et kui lihtne ta ka ei oleks, ei langeda iialgi labasusse ja tema kõige kiirulisemadki teoseid pole iialgi peenitsevad. Ülimalt kõrge hinnang on Tolstoi andnud soppeni Ast tuur Poloneesile number seitse e Touretüüdile tee Mulbre lüüdile, esstuur, nokk Türnile mas hulkadele ja ballaadidele. Kui Golden Whistler 1909. aasta jaanuaris mängis Jastne Poljanas kahel õhtuks atani oli kirjanik niisuguses vaimustuses, et kordas. Oivaline, oivaline ülitore. Imeilus. Šothnil on kõik hea, ühtki heli Saveli jätta. Hiljem lisas ta liigutatud. Hea on maailmas elada. Golden Moisar väidab Schopenoli Lev Nikolajevitš lähedane oma slaavi hinge poolest. Ja nähtavasti oli ka Sudaani isiksuses midagi, mis oli Lev Nikolajevitš ile eriti omane. Kuulutas oma aabitsajuttude uue valimi koostamise ajal soprani prelüüdi vaimustust Tolstoi sellest niiet hüüatas. Vaat kuidas on tarvis kirjutada jutustusi. Sudeni trelüütidest. Innustatuna kirjutas ta ise paeluva jutustuse Schopeani prelüüd mis ilmus 1904. aastal raamatuna ka eestikeelses tõlkes. Tolstoi üheks lemmikuks oli Mozart. Eriti köitsid teda sonaadide kammermuusika. Esimest sonaati mängides ütles Tolstoi, kui meeldiv seal. Haydni sümfooniat pakkusid talle suurimat naudingut, kui neid mängiti klaveril neljal käel, mitte orkestri esituses. Ta huvitas ka Haydni kammermuusikast, näiteks G-duur triost. Bachi ulatuslikust loomingust meeldisid sõnameistrile eriti kuulus aaria ning sõnadeta laul. Meeleldi kuulas ta Schuberti sümfooniaid, kammermuusikat ja laule Brahmsi Ungari tantse. Veeberi sonaate ja Poloneesi. Üksikud palad rõõmustasid ka Monyusco Schumanni, kriidi, Mendrissoni ja teiste loomingust. Meelelahutuseks mängis ta ise või kuulas Straussi basse vene muusikast tulitolstovile kõige lähedasemad Tšaikovski kammerteosed ning romansid Alijabjevid, Riio, Rubensteini, Glinka ja teiste klaveripalade romansid. On huvitav tõdeda, et SUUR realist Tolstoi armastas peamiselt romantilist muusikat. Oma muusikalises maitses oli kirjanik teatud määral konservatiivne. Ta ei tunnustanud kaasaegset muusikat. Ta eitas kaasaegse muusika keerukust ning on lausunud. Minagi olen tänapäeva Dismantsid läbi proovinud, aga see kõik on maitse rikkumine. Kaasaegne helilooja võtab mingisuguse, tihtipeale isegi meeldiva muusikalise mõtte. Nii hakkab seda nii keerama ja väänama, et seal pole aru ega otsa. Liidab siis sellele teisi teemasid ja kui ta esimest mõtet lõpuks jälle lihtsas vormis kurdab, siis tahaks kergendatult ohata ja öelda. Jumal tänatud. Tolstoi ei köitnud terlioos listega Wagner vene uuemast muusikast on Tolstoi huviga kuulanud vaid üksikuid töid, näiteks Screabini masurka Phys tuur, Arenski eff, tuur, eskiis isegi oma lähedase sõbra Dani jevi kvarteti kohtan Tolstoi oma päevikusse kirjutanud ainult kära. Tolstoi muusikalisele maitsele ei vastanud vene võimsa rühma heliloojad Targo muskihmužovski, Rimski, kursakuge, teised oma liigse realismi Elukopeerimise pärast. Ooper nagu sümfooniaorkester Ki ei vastanud Tolstoi maitsele. Tema arvates on väga raske ühendada kahte või kolme erinevat kunstidraamat muusikat ja maalikunsti, seon dekoratsioone. Kahe eristada, lavakujunduse tinglikus, butafooria usus ning mitmete ooperite sisuline tühisus. Viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail käis Tolstoi Moskvas, Peterburis ja välismaal viibides sageli ooperis. Hiljem üsna harva. Korduvalt on ta käinud Itaalia ooperietendustel. Tugeva elamuse jätsid Ostoile Mozarti Don Giovanni, mida ta pidas väga poliitiliseks teoseks ning võluflööt viimanegi ta vaimaris listi dirigeerimisel. Lemmikooperite hulka kuulus ka Rossini Sevilla habemeajaja. Rossini Wilhelm Telli puhul vaimustus ta kahest esimesest vaatusest. Lõpp mõjus kirjanikule väsitavalt huvikonda jälginud Verdi oopereid. Itaalia ajakirjale Lastšina illustra saadetud kirjas avaldas Tolstoi tänu suurepärasele meistrile Verdile suure naudingu eest, mida valmistas talle imeilusa muusika kuulamine. Pringa Ivan Sussonilist meeldisid kirjanikule peamiselt koorid. Oma muusikalisi tõekspidamisi ja arutamisi muusika rahvalikkusest on Tolstoi huvitavalt võrrelnudmäega. Mäejala mund lai. Lai on ka nende inimeste hulk, kes on võimelised mõistma rahvamuusikat rahvalaulu. Mozart, Beethoven, šopäen seisavad juba kõrgemal. Nende muusika on keerukam, huvitavam nende hindajaid on samuti väga palju, aga siiski mitte nii palju kui esimesi. Nende hulk kujutab mäe keskmist osa. Edasi tulevad Bach, Wagner, Nende hindajate ring on veelgi kitsam, nagu ta kitsam mäe ülemine osa. Uuema muusika asetas Tolstoi omamäel veel kõrgemale. Seejärel lisas huumorit. Aga lõppude lõpuks ilmub muusikas ainult iseennast, hakkab mõistma. See on vaid põguseks kurss Tolstoi muusikalise mõttemaailma suure kirjaniku elu ja loomingu seostele muusikaga. Võimega kindlasti tõdeda, et muusika oli Tolstoi-le eluline vajadus. Nigol mõjustanud tema loomingut.