Nad tõusevad idast ja läänest. Ja põhja ja lõuna poolt. Nad jõuavad tasa raskelt ja hoog nagu teed, küsiks hoolt. Kuid kiiresti kasvab neil kangus hoog hoogu, kui õhutaks veel. Ja pea kui kohisev laine nad tormavad ühiselt teel. Öövaikuses vajub see laine nii raskesti üle maa, kui ähvardaks hävitust tuua ja lagedaks rüüstatara. Ta kohutab uinujad unest ja ärkvaile ahastust toob. Ta vangutab alustel hooneid ja õudust ning ehmatust loob. Ja edasi vajub see laine jõud põues tal paisumas veel. Ta purustab nöörid ja vallid ei tornidki püsida teel. Ta pillutab vihaselt pilvi, kui ähvardaks taevaitkida, kui ähvardaks rüüstata ilma ja jäljetuks laastama. Kui aga ju koidiku kullal on vaibunud, varjude ööpäev algab. Ja ärkaval valgel EE'st taganeb võimetult. Siis hoovab, kui vagune värin õrn tundmus ülema ja kuulutab, kevade Õues, torm ilmale toonud, on ta.