Helme mõisast eemal maanteeääre sees seisab kivi kindel kraavikalda ees. Kuivast möödakäija, teda vaatmaleb iste aset kohe kivi küljes, näeb. Orjakivi nimeks on sel kivil veel tema üle, nõnda räägib rahva keel. Helme mõisas, ori, Suisased, jänes, peenajate paeltest ära, põgenes. Halastust, tal polnud kurja, kupja käes. Väljal vaikust otsis viimses rammuväes. Hirmsad haavad ihus verre vermed peal. Ihaldavalt ihkas surma kohta, seal jooksul aga lõppes jõutel jalge seest. Kõva külma kivi leidis tema eest. Selle kivi peale istus maha mees, et võiks surma minna vagususe sees. Oh sa kuri kubjas ärkas rinnast hüüd. Süda sul kui kivi, kuhu istun nüüd. Aga vaata, ime sündis otse seal, tundis mees, kui istuks pehme padja peal. Unerammetuses mõtles kurt ja meel. Halastus ei ole ilmas kadunud veel. Kui ka kõvaks kiviks Sundja süda jääb Kiievi ise kohe lausa pehmeks läheb. Selle peale vajus rinnale ta pea. Oh, kui see oli uni, nõnda magus. Ja ja kui sinna saivad orjaotsijad külma surnukehakivilt tõstsivad. Aga imestusel polnud piiri, seal. Istease oli kõva kivi peal. Jakob Tamm 1886 Poisike põllul. Isa, sina oled suur, ruum on suur sulgaa. Suure Sahhaabilsiin põldu, künnad sa. Isa, mis ma palun sind, väike olen ma, väike Ruunza mulle, too väikse sahaga isa sinu juurde siis vaol elanud viin sinu kõrval sedamaid hakkan kündma, siin. Jakob Tamm 1883