Ma tahaksin mängida mägede pääl, mis kaugusest Sinavat silma ja hüpata männiku latvadel seal ja vaadata ilusat ilma. Ma tahaksin tantsida tuuledega mu ärkaval kodumaa pinnal ja õitsevad kevadet kaisutada. Me orgude mägede rinnal. Ma tahaksin laulda, et raugeks mu hääl. Me põliste metsade vilus kuuvalgetel vaiksetel öösetel seal. Mu kodumaa kevade ilus. Marie Heiberg 1906. Allotsata hämaras Kohavad veed üht igavest imelist juttu. Kui valguse juurde nad otsivad teed ja tungivad, tõttavad ruttu. Ja valgus, kui sõuaks ju võidule, seal, kus lõpevad lainetekojad. Ja sügavas hämaras kohiseb hääl. Kui kisendaks orjade sajad. Mets mühab ümberringi. Maseisatan lagedal ja mõtlen küll, armas on elu siin põhjataeva all. Kui sügav sinav süli End laotab üle maa ja kuuskede õõtsuvail ladvul käib kohin tuulena ja metsapuude varjul kui heljuks õnneaim. Kui laulaks lõputa laulu. Me kaitsja põhjavaim. Marie Heiberg 1913.