Tolmuse tänava suruvast kitsusest sinna, kus puhas on õhk sinna kus inime vabalt saab hingata vabalt, mis üksinda kõrgel või põrsuda kõrgel, kus puhas õhk. Puhas on vabadusvaimustus, armastus, avar, sääl südamepiir tarkuses langed seal kõikide rinnale, kes siin on juhtinud otsijaid ülesse avargus südamepiir. Puhtas seal tunned, mis peidetud elusse leiad, et ilus on maa. Leiad, et magus on elada valguses, päevalist leiba nii maitseda eneses tunda kui ilus on maa tuimuse, tänava suruvast kitsusest, igatsus, kannasa, meid, vabadus, tiibusa tuliseid kasvata, vaimustus kõikiza minekuks, ühenda armastus juhisa meid. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles eespäev pole öö, ei ole. Silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks. Ja ümber nagu tuuled Su üle jutuaks. Ei mõista siiski kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista. Vaatad üles ja vaatad tagasi. Ja ohkadendamisi. Ja ohkad jällegi nii vaikseks, kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb alles ees. Ernst Enno, 1918.