On õrn ja maheläbi hämara hõljub kaste jahe ülema helkjas taevas ära. Sina põhjata, üksi surnudki ära kõnnin maa. Ehal hoidab tasasuur. Nii imelik kumab tumedana Kadarik. Hilju mere laugelt kuulub salaja koha kaugelt kaugelt otsata. Aeglaselt sõuavad pilved. Tasa hõljutab tuul Occini kõledaid puul. Sügavas taevas põlevad arvuta leekivat tähed kaugusest siit ja säält ei kõla ainustki häält eemal nii kaugel, kui ulatab silm on sätendav, lumi. Hääbunud möllule voog, raugenud Marude hoog. Kalamees ammu on jätnud mudased võrkmajad maha. Harva ta pikki jääd. Unnale minevat näed. Heledalt vilguvad kaugete külade hilised tuled, põigiti unelevat lumist ja kiirduvat maad. Kaugusest kostavad kajavas õhus koerade Haukked. Väsinud tumedalt teel heliseb kelluke reel. Tardunud süda vaikuses. Aegade kaduvust kõlab tornist löökidel Kumedel. Vaskine Kell. Vabana vaevast kui kevade lind kesk ääretut, merd ja ääretut, taevast. Avar ja kaugemeelne on rind. Valede varjude eel tasa. Nii tasa veel Kohavad õhtused vood laiali ja lagedal leel. Vabane vaevast, kui kevade lind kesk ääretut, merd ja ääretut taevast. Avar ja kaugemeelne on rind täis imelist, ilusat iha keskkullalist valvakat eha ida pool särama. Helkjas sinises taevas tõusevad vähed. Üksikud tähed.