No kevad algab pääle jõulujuba. Neist päiksekiirtest oli ammu puudu, mis vargsi poevad läbi härmas ruudu, kus kurb ja pime, ootamas muutuba. Olge tervita, et, et läbi tuisulume ja kurjarahepilve nõnda vara mu üles leidsite. Mu pilgu, valgus àra ja tänav hallusel lõite rõõmsa jume. Mu meel läheb härdaks. Niiskust nõrgub laugel õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel. Kuid mida oodata? Jo antud lootus? Vist elus kaunimat ei olegi kui ootus. Sest suve ettevalmistusi juba algan ja talve tulisemalt maha salgan. Valge värav. Üks valge lumetee viib allamäge kus üksikaken heidab väsinud leegi. Üks vaikne tee vist harva käib siin keegi. Ei kuulda Kuljust. Rudisevat räige. Tee lõpus. Valge värav. Salaväge mind tunnen, tõmba võt. Ei ammu teegi ma õhtul muud käin sama teed ja seegi. Mu ainus käik on kurb rind valus, äge. Sa valge värav, keset valget lund. Keskvalget õhtut. Tähed tulid kõik. Kuu kummardub kumeruse üle. Su taga puhatakse ainsat und. Veel siinpool maa. Kui pea ehk kostaks hõik mis avaks mullegi suu, valge süle.