Meie aja muinasjutt Astusime läbi lumepilves oli taevas tume. Mis seal vastu paistva tööst. Need on kodumetsasalud, metsa taga tutvat talud. Magus uni, päevatööst. Hingas korra tuulehoog. Kuulge, mis seest kaikus. Üles kohkus talve vaikus. Rinnas kerkis hämar voog kelle õhked kellenud mitmekordne hädagaja kostaabile koduraja. See on tumemuinasjutt. Süda äkki jahmatus? Luust ja lihast läbi lõikas keegi musta öö seest, hõikas keegi naerma, pahvatas. Ära, kaua? Kuula, mees. See on hädaohtlik lugu. Oled ise seda sugu? See on kodu meie ees. Astusime läbi lumepilves oli taevas tume. Veab mõte mere taha. Mis käsitlen, mis näpu otsas viin, kui mõte mere taga. Pole siin käest kiskunud lahkumine lahti, käe. Pikk pigistus. Kas näeme või ei näe? Veab mõte mere taha. Ootes käin, on nagu saarte vahel viirdaks väin. Kui soovid sumenevad silmal ees veel teretuppa, tuleb müha sees. Tuli õhtu katus pea peal, lamp põles hilju lahti lehitseda, nüüd raamatute lehti lugematuid. Ent keerukam, see vari voodi seinal kui suure sõnameistri mõttekeerud. Ei maitset millestki ei kellestki. Sa oled siiski olemas? Kes ruttas videvikus üle õue kes nagu uksepidet katsus väljas kes hõikas sind? Ma akna avasin? Ei kedagi. Samm kellelegi ei liigutanud seal liivatuul vistist uksepidet puudutas. Ja ometi? Jah, tuleb tund, kus unustan ma oma nimegi. Ja varjugi ei heida seinale.