Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime, kuidas nägid välja tsaari veinikeldrid, millised varud olid seal talletatud tuleviku jaoks oleviku jaoks ja palju veini, viina, muid jooke jõudis tsaarilauale ja teiste õukondlaste laudadele. Ja palju neid kulus näiteks suurte pallide ajal või teiste pidustuste puhul. Ja muidugi tuleb kohe täpsustada, et Need müüdid, eriti puudutab see Aleksander, kolmandad, et tegemist oli inimesega, kes vaatajat jõi pidevalt. Muidugi ei vasta tegelikkusele, aga me peame arvestama, et sedasama kultuur, kultuur, mida me oleme ju näinud ja mille esindajad ongi seal ühiskonna kõrgkihtides, on vist üsna tavaline. Et lõunasöökide kõrvale juuakse klaasike kena veini, no ja vene traditsioonis vahetevahel ka pits viina. Ja eelmine kord oli meil ka üks konkreetne näide, mis seondub Nikolai teise kroonimispidustustega mis leidsid aset 1896. aastal. Kui palju kulus mõnel delegatsioonil veini, aga tuleb täpsustada, et see näide, mis võib-olla hämmastas Hiina delegatsioon, mis koosnes kaheksast inimesest, ei ola joodi ära ligikaudu 500 pudelit veini siis seda ei tohi muidugi võtta. 500, tuleb jagada kaheksaga ja jagada siis omakorda paigutada kahele nädalale tulevad kolossaalsed kogused. Delegatsiooni ruumides viibisid ametnikud, külalised, nii et ka siis alati neid veinipudeleid. Nii et asi ei ole nii hull. Aga mõnikord sündmused, mis on leidnud aset 100 ja rohkem aastat tagasi nagu Nikolai teise kroonimispidustused ja sellesama Hiina delegatsiooni saabumine on jätnud meile ühe visuaalse jälje tänase päevani ja nimelt selle delegatsiooni eesotsas või seda juhtis tolle aja Hiina sisuliselt võimetada nimetada välispoliitika kujundaja, aga mitte ainult välispoliitika, vaid ka sisaboliit ikka ja selle mehe nimi on liighunt Chan muidugi, kas see on nüüd hiinapäraselt hääldatud omaette küsimus. Tegemist oli tol ajal juba küllaltki eakav nird soliidses eas merega tervis polnud kõige parem. Nii et nendest kaheksast võiks ka ta välja arvata, vaevalt ta jaksas palju veini juua. Aga, aga oluline persoon tol aja Hiina oludes. Nimelt kirjutas ta ka samal aastal alla liidulepingu Venemaaga. Pin kooli Hiinale ja teame, et neid lepinguid lääneriikidega 19. sajandi lõpust on ka teisi. Ja nad on tõesti Hiinale nisukesed, alandavad lepingut, toimuvadki mingisugused kontseptsioonid ja just nimelt tollest ajast teame kõik need Hongkongi-id ja muud piirkonnad Macao ja nii edasi. Ja on selgunud või vähemalt väidetakse, et selle lepingu sõlmimise eest sai ta altkäemaksuna kolm miljonit rubla venelastelt. Summa on muidugi ulmeline, nii et kui rääkida tänapäeva altkäemaksudest, siis on midagi üle mõistuse käivat. Mis ka seletab, miks võib-olla mõned lepingud ka tema allkirja pälvisid. Kuid selle Hiina delegatsiooni saabumise märgina Frey tagantjärele tulemusena on meil võimalus tänasel päeval ütleda Moskvas ühte hoonet. Ja see hoone paikneb aadressil snitskaja tänav 19, võib-olla paljud meie kuulajatest on seda hoonet näinud, kes ei ole näinud ja satub Moskvasse, siis soovitan kindlasti minna, vaadata sealt tsaka tera ühe väga toreda ostu ja hoone oli ehitatud valmis juba paar aastat varem Riia kuulusse hoone tee magnaadile perroloogile. Et juba on selge, milline pood seal tänase päevani paikneb, see on suur, võimas, vägev tee pood, nii et valik on seal tõesti ulmeline. Ja kui lähenesid kroonimispidustused, siis selle hoone fassaad ehitati ringi, nii et see fassaad ei ole mitte originaal, vaid paar aastat hilisemast ajast. Ja neid pilte võib vaadata Ta, kes viitsib, leiab, Nagdes pole näinud, siis hoone on ju täielikult hiina stiilis, nii et niisugune tunne Moskva linna Hiina hoone ja neid töid teostati arhitekt Karl kipiuse juhtimisel, nii et tema on siis selle projekti autor. Üldiselt üsna tuntud nimi ka revolutsiooni või pöördejärgsest ajast ja veel natukene võib tema loominguga tutvuda või näha. Seal on küll päris palju ümber ehitatud, aga tal oli niisugune tore arhitekti valdkond, millega ta tegeles. Ta oli Moskva loomaaia arhitekt, nii et kõik need hooned, mis tol ajal püstitati, aga loomaaed oli üks niisugune oluline atraktsioon. Ta ajal need on tema projektide järgi muidugi, tänaseks päevaks on väga paljud asjad ümber ehitatud muudetud kaasaegsemaks. Aga väidetavalt ei ole selle pilguga Moskva loomaaias käinud. Ja vist käisin seal üldse lapsepõlves, aga väidetavalt midagi tema ajast on säilinud, nii et arhitektuurihuvilised võivad minna seda vaatama. Kuid selle maja, mis nüüd puudutab hiina maja ümberehitus, toimus täiesti ärilistas huvidest lähtuvalt nime ära, Low neid oli kaks venda lootis, et tal õnnestub meelitada Hiina delegatsioon elama sinna majja ja mitte nüüd niivõrd, lähtudes soovist pakkuda neile mugavaid elamistingimusi seda loomulikult ka siis seal veini koos juues sõlmida ka soodsaid lepinguid, kus te siis ikka tuli tol ajal, kui mitte hiinast, kuigi tol ajal olid juba kasvandused ka Venemaal 19. sajandi lõpust hakatakse Venemaal k-d põrsaid kasvatama. Nii et lootis ta saada soodsaid lepinguid, kuid see tema plaan lõppes fiaskoga ja nimelt need kaks venda olid omavahel tülis. Mõnikord juhtub nii. Konkureerivad firmad ja teisel vennal õnnestus meelitada dada Hiina delegatsioon ööbima hoopis oma majja. Nii et kõik need fassaadi ümberehitused toimusid mingis mõttes ilmaasjata. Aga arvestades nüüd 100 kauplust ja seda kuulsust, mida see maja pälvis või tähelepanu kindlasti tasusse investeering ka ära. Mis aga puudutab kroonimispidustusi, siis nad olid erakordselt uhked, nendest on säilinud väga palju fotomaterjal. Nii et kui kõik läheb plaanipäraselt, siis kes soovib, võib neid pilte ka meie Facebooki kodulehel vaadata. Need on tõesti erakordselt huvitavat pildid, huvitavad pildid ja ega neid ju nõukogude ajal eriti näha võimalust polnud. Nende kroonimispidustuste ajal täidsidki neid nisukesi auülesanded, õukonna ametitegelased, kellel olid mingid vanast ajast päritud traditsioonilised ametid, nii et inimene oligi õukonnas just nimelt selleks siis nime all. Muidugi igapäevaselt ta seda tööd ei teinud, näiteks ooberst Schenk oli siis peamine veini kalla ja arusaadavalt iga päev ta ju tsaarilaua kõrval ei seisnud ja seda veini ei kallanud neile pokaalidesses oli auamet, aga kui toimusid nisukesed, pidulikud lõunasöögid, no näiteks üks kroonimisürik Dust lõunasööke, peamiselt need pidustused olidki Moskvas Kremlis, Kremli granaviitaja palatas ja vot seal siis ametimees kannab siis niimoodi tseremoni haalselt veini, tsaari ja peamiste külaliste pokaalidesse. Seda me teame ja oleme ju möödaminnes rääkinud, et kogu talvepalee keldrite veinitagavara hävitati, aga seda võiks nimetada mitte lihtsalt tagavaraks, vaid kollektsiooniks hävitati ju oktoobripöördepäevil. No mõne päeva jooksul. Ja tegemist ei ole ju mitt 10 pudelitega ja mitte sadade, aga eelmine kord meie treemia, need arvud. Ja nad olid küll natuke varasemast ajast, aga täpselt samasugune seis oli ka seitsmeteistkümnendal aastal, nii et seal on kümneid tuhandeid vein, konjak, heid, muid jooke, pudeleid, mis mõned võisid olla ju sajad aastad vanad, tõesti, tegemist oli väga väärtusliku kollektsiooniga. Kui puhkeb esimene maailmasõda, sellest oli meil ju ka juttu, siis ju Venemaal keelustatakse kange alkoholi müük. Ja mis sellestki oli meil juttu, et järsult kasvab odekolonnitootmine siis ka vastavalt tarbimine. Aga üldiselt peab ütlema ja no võib-olla see on ka meile tänapäeval küllaltki aktuaalne informatsioon, et valdav osa inimestest sellist kokkuvõtet on muidugi raske teha, aga jääb niisugune mulje, et see otsus võeti vastu küllaltki mõistvalt. Arusaadav sõda pole vaja juua, meil on praegu olulisem eesmärk. Ja veel, miks, võib-olla see üleskutse või see seadus oli suhteliselt arusaadav inimestele. 19. sajandi lõpus, eriti 20.-te alguses, sai tuule tiibadesse Venemaal karskusliikumine ja see hõlmas päris palju inimesi. Nii et nagu kaks niisukest äärmus teame traditsiooniliselt Venemaal viina juuakse aga samas ka teine äärmus karskusliikumine, mis hõlmas ikkagi päris suuri rahvamasse ja mida võib-olla veel võiks lisada, et sõja algperioodis kõik olid ju joovastuses võiduootusest, mis sa siis vii nagu ees on niisugune suur võit kohe-kohe need olid ju ajalehtede pealkirjas jõulud tähistame juba Berliinis, no siis avame nad šampanjapudelid ja enam mingit vajadust kuiva seaduse järgi ju ei ole. Aga kõik need poliitilised kriisid, oktoobri sündmused võivad ju täpselt samuti nende raamidesse paigutada. Need ju ei kutsu välja mitte ainult nisukest revolutsioonilist positiivset eufooriat, mis siis milliste tagajärgedega, aga ka vandalismi. Väga paljude inimeste jaoks on ju see lihtsalt mingi signaal, et nüüd pole võimu, nüüd pole karda, purustame, rabame ja me nägime ju seda kõike väiksemas mastaabis ka pronksiöö ajal. Nii mõnegi selle inimese jaoks, kellega ju pärast vesteldi ei olnud tema jaoks ei teist maailmasõda, ei võitjaid, kaotajaid, tema jaoks oli lihtsalt võimalus purustada mõnigi ask ja sealt midagi näpata. Täpselt samasugused sündmused leiavad aset ka tol ajal Petrogradis teistes linnades, Nomanas, hiljem vanas varem. Aga meid huvitab praegu Petrogradi nii et see oli massiline vandalismilaine, purustati laohooneid, purustati kaupluste uksi, rabati kõike, mida võimalik ja on tolleaegses ajakirjanduses seda nimetatud ka viina pogrammideks saaks midagi kätte. Ja olukord on ju sedavõrd kontrolli alt väljas, et selle rahvamassikorrale kutsumisega ju selle küsimusega tegeleb sõjarevolutsiooni komitee, et see on üks väga oluline küsimus jällegi ka nõukogude aegses kirjanduses, mis oli pühendatud oktoobrirevolutsioonile, sellest eriti ei räägitud. Aga me teame, et juba veebruaris purustati vanglate uksed last ju välja mitte ainult revolutsionääre vaid 90 protsenti Te ju neist, kes istusid trellide taga, olid lihtsalt kurjategijad. Sama juhtus ka oktoobris-novembris. Nii et kogu see mass ju muutus sellele uuele võimule ju väga ohtlikuks ja sellepärast väga palju tähelepanu pööratakse ka sellele nendel esimestel päevadel, et kuidagi siis seda seltskonda taltsutada. Ja on üks väga huvitav mälestus, mis on meile praegu tähtis ja nimelt see on kirjeldus, mis annab meile ettekujutuse, kuidas siis toimus talvepalee veinikeldrit. Tööriist on nendesamade keldrite, millest meil on neid olnud päris pikalt. Tuhk ja nende mälestuste autorlus kuulub Smolm komandandi laps, seal oli määratud komandant, kes siis sõdas mull pidi kaitsma, korda tagama ja see oli madrus, kelle nimi oli malkov. Miks nüüd ta ei ole talve pale, komandant Smolm komandot, aga me teame, et Smolme on ju tol ajal selle pöördekeskus, nii et kogu see informatsioon jookseb sinna kokku. Ja ta alustab oma kirjeldus sellega. Nad ei teadnud, nende keldrit olemasolust ei teadnud, talvepalees, on siis need keldrist arusaadavalt, lihtrahva rahva eest olid keldrid ju varjatud, keegi nendest midagi ei teadnud. Ja lisab siis oma niisukas mõte, et kes võis arvata, et vene Saarid on koondanud oma eluruumide alla veinivarud, mis on piisavad või mida oleks jätkunud sadadeks ja ta isegi lisab mitmeks 1000-ks aastaks, nii et see on tohutu üllatus, keegi seda ei tea. Ja kuidas siis tema versiooni järgi sellest saadi teada, et näe tooli vanad endised teenrid, kes olevat siis jutustanud valves olevatele sõduritele, et nisukesed varad on seal olemas, nii et mõni talvepalee valve meeskonnas sai sellest teada ja kui sellest saadi teada, et seal on peidetud suured veiniviinad tagavarad, siis purustati nii. Ta kirjutab tellismüür, mis oli sinna ette ehitatud, nii et millalgi seal paari kuu jooksul, aga see ei ole mitte ainus näide, kus endised omanikud püüdsid midagi varjata, lihtsalt lastes ehitada näiteks uksed, tellismüür paistab, et on säil, mille taga midagi ei ole. Nii et näed, soldat, teed, valvemeeskonna liikmed purustasid, kes oli informatsiooni Salts tellisemüüri tõesti seal taga rauduks, see on muidugi kindlasti tabalukk või midagi, on seal ees, pole probleeme lõhutakse maha ja sisenetakse sinna ruumi. No võib arvata, et nad olid sellest pildist hullunud nisupudelite arv ja kui inimene on ära joonud tinglikult pudel viina, siis selge seal keelt hammaste taga hoida pole võimalik. Need esimesed räägivad teistele ja need edasi ja varsti on juba seal tunglamas rahvahulk, kõik tahavad sisse pääseda. Ja ega näed, purjus madrused, sõdurid ei suuda kaasada massi anam tagasi hoida, nii et sinna valgub terve hulk inimesi. 14 10. novembril selle olukorra tõsidust arutab sõjarevolutsiooni komitee Committee ja võetakse vastu otsus, mida siis teha. Tuleb see valvemeeskond välja vahetada ja saata sinna valvama Gustavat madusid. Nad on siis kaotult usalduses joovad, koguvad nende asemel uus valvemeeskond ja keldrid sulgeda. Antud hetkel oleks olnud võimalik see olukord kuidagi kontrolli alla saada. Ja nüüd ta kirjeldab edasi mõõdus neli-viis päeva ja Ta on siis seal komitee kuskil istungil viibib sealjuures kui tormab sisse talve pale, komandant, nii et see uus komandant, kes oli määranud tatud seda valvet seal kontrollima, näost punane, mis on juhtunud ja kirjeldab, me ei hakka sellel pikalt peatuma, täpselt sama, mis oli eelmise valvemeeskonnaga, on juhtunud ka selle valvemeeskonnaga jälle uks maha, jälle joovad ja jälle ei suuda peatada seda rahva massi. Ja vot need on päris pikk kirjeldus, kuidas siis üritatakse seal inimesed jooksevad Gide otsa, tähendab, see himu seda viinapudelit veinipudelid kätte saada on nisuke. Et seda massi lihtsalt peatada ei õnnestu. Ja siis tehakse ettepanek seal revolutsioonikomitees revolutsioonikomitees, et kas mitte tuua transportida veinivarud veini viina ja mis seal on kogu see kollektsioon hoopis mulli keldritesse. Miks siis võib-olla smaalne keldrites aru saadav seal viibib Lenin, seal on kogu valitsus, seal on tugevam valve. Ja vot nüüd ZAZ Von komandant keeldus, ta keeldus, keeldus resoluutselt kirjutab, et ta oli valmis minema ja kaebamaleeninile koe ja mis on tema siis argumentatsioon? Ta peab valvama valitsust, niigi on ju keeruline aeg ja keeruline ülesanne, aga siis ta peab hakkama valvama veel ka seda alkoholi tagavara ja no kas ta suudab seda hullunud rahvamassi tagasi hoida, et see siis muutub tema peaülesandeks üldiselt tema murest täiesti aru saada. Ja siis väidetavalt olevat jällegi tema jutu järgi keegi ruumis viibijatest öelnud, et võib-olla oleks lahendus selles, et tuleks kogu see tagavara hävitada, teist teed ei ole transportida neidsamu olles ei saa, keeldub ja ei kujuta ette, kuidas see tehniliselt oleks võimalik, aga selleni üldse Ta ei lähe. Ja siis tuleks hävitada. Ja mälestustes seisab, et oleks vaja pidada nõu Leniniga. Nii et tõenäoliselt, kui ma nüüd neid edasi sündmusi näeme, siis otsus pidid olema Vladimir Iljitš Lenini isiklikult. Selleks ajaks oli talvepalees juba uus madrust valvemeeskond, kellel õnnestus siis püssipäradega rusikatega rahvas sealt välja lüüa, nii et oli mingi moment, kus kontroll oli saavutada ja põhimõtteliselt oleks võinud väravad jälle sulgeda ja see kollektsioon päästa, aga vaat siis olevatki saabunud käsk kõik hävitada. Nii et ilmselt just nimelt samal ajal võeti Smolines see otsus vastu. Ja siis läheb see purustamine lahti ja veel kord tegemist ei ole mitte 10 ja 100 pudeli hävitamisega, vaid neid on kümned tuhanded. Kümned tuhanded jutud linnas levivad rahva vara, hävitatakse väärtuslikke asju. Ja rahvamass on talve pale ees. Kutsutakse appi tuletõrjemeeskonnad ja mitte ainult nüüd selleks, et kuidagi selle veejoaga rahvast peatada, vaid kui ma seda lugesin, see tuletas mulle näidata ühte tuntud Heraklese lugu, kuid ta suunates kaks jõge, Nende sängid kuskile mujale, puhastab need 600 Augeiase tallid. Auge tallid, need enam-vähem samuti, nii et lihtsalt lõhet peksavad, näid pudeleid puruks ja veega uhutakse köikse Nevasse. Nii et on kirjeldatud, et tegemist oli täiesti veini viina, konjak. No kujutame seda ette kümnete aastatevanuse konjaki ojadena, mis siis liikusid, voolasid Neeva suunas, sügisrahvas on hullumas jällegi on kirjeldanud, vot siin ja seal mälestustes mõni põlvili joob sealt samas seda, mis seal kõik seda segu on. Ühed tormavad ämbrite järele ja ka tõmbavad siis sinna ämbrisse, kõike, mida õnnestub sealt kätte saada. On inimesi, kes hüüavad, õigemini tulebki toimida, ikka leiab selliseid inimesi. Enamus protestivad, et miks siis hävitada, et see on nüüd kõik meie oma. Ja see olukord oli täiesti kirjeldamatu, mis talvepalee ümbruses aset leiab ja kestis, arvestades pudelite arvu mitu päeva, ei hakka detailsemalt rohkem sellel peatuma, aga enam-vähem midagi sarnast küll natuke väiksemas mastaabis toimus ju ka teistes residents sides. Sellepärast et keldrid, keldrid, kus hoiti neid jooke ei olnud ju mitte ainult talvepalees, nii et hävitada eriti neid ikka siin ja seal kujutamates nüüd sellele teemale joone alla tulema veel ühe juurde, me oleme rääkinud söömisest ja joomisest, aga me ei ole puudutanud seda köögi ütleme siis suure köögi kõige olulisemat osa. Et teeme hästi ruttu ka selle ära ja siis me saame enam-vähem selle koondpildi, palju siis inimesi ja palju ruume ja palju üldse energiat läks siis kogu toitlustamisele tervikuna. Ja see köögi peamine osakond on, kus tinglikult valmistatakse suppe ja praade ehk seda põhilist, mis lauale läks, meil olid need osakonnad, kus valmis dessert, kus tehti diskus, küpsetati küpsiseid ja saiakesi, aga meil ei ole olnud seda köögi peamist osa. Tavaliselt oli nii, et kui trooni võttis üle uus valitseja siis määrad Tiit ka kindlaks selle köögitäpne, ametite arv ja vastavalt ka inimeste arv, kes seal töötasid. Ja kui me võtame nüüd Nikolai teise troonile asumise ase, tähendab, et seesama arv käskis ka tema valitsemisaja lõpuni ja need kuulajad võiksid seda köögiosakonda ette kujutada ja võib-olla võrrelda, kes teab, kellele kes on juhtunud mõne restoraniga, siis oleks ju väga huvitav. Neid võrdlusi silmas pidada seal Nikolai teise ajal veel kord tuletan meelde, et see on nüüd see köögiosa, kus valmivad tinglikult supid ja praed. Seal töötas 143 inimest arusaadavalt peakokkadest, kuni õpilasteni, nõudepesijate enne ja nii edasi, aga kogu see personal oli 143 inimest. Ja nende seas siis 10, need olid siis ütleme, ülemkokad võib-olla terminit pole täpselt. Neid kutsuti tol ajal muut Kohhideks ja nende ülesanne oli, nad olid eriti tähtsad. Nende ülesanne oli valmistada roogi tsaari perekonnale. 10 nendest kokkadest tegelesid siis selle kõige olulisema laua jaoks toitude valmistamisega. Lisaks ka selle 143 seas oli tinglikult võiks seda inimest nimetada ülevaatajaks, meil oli jutt. Tema põhiülesanne oli siis sanitaartingimuste jälgimine, et kõik oleks puhas ja kõik oleks korras. Kui vaadata Ta nende köökide sisustus, siis üsna sageli ka remon kiit, mida sageli aga teatud aja tagant. Ja olid need remondid mõnikord kutsutud ellu või põhjendatud ka sellega, et köögitehnika vajas väljavahetamist. Teame 19. sajandi lõpp, 20. algus oli juur, progressi aeg tuleb väga palju uut, uued võimalused, elekter ja nii edasi, nii et vahetatakse teatud perioodilisusega Nalja köögitehnika. Ja mis on nüüd huvitav? Me teame ju, ja nii palju tänase päevani kirjutada, võrreldakse ja kirjeldatakse korruptsiooni Venemaalt. Aga kui vaadata seda dokumentatsiooni, mis puudutab näiteks köökide väljavahetamist remonti siis sama õukonnaministeerium omab ju osakonda, kes näiteks viib läbi eksperthinnangu nendele taotlustele, mida õukonna marssal esitab, kui on vaja kööki remontida, võtame väga lihtsalt jah, nimetan need vastavad summad ja siis viiakse läbi ekspertiis, nii et saabuvad inimesed ameti kandjad, kes siis kontrollivad, kas ikkagi need kulutused on põhjendatud või ei ole. Ja väga sageli just nimelt selle ekspertiisi tulemus on ka vahendatakse seda summat, mis on ette nähtud nende tööde läbiviimiseks. Esmapilgul paistab, et see on ju valdkond, kus ressurss nagu keegi ei loe, kas aga meil oli isegi näide räpp tsaar Aleksander kolmas vist oli konkreetselt tunneb huvi, miks nii palju pirne kurb vastu võtta tööajal mitte neid pirne, mis on laes, vaid näid, mida süüakse. Kui Nikolai teine ja teame, et ta viibis sageli sarskas loos siis seal näiteks tatakse või seal oli eraldi köögikorpus käia 1902. aastal köögikorpusest, kuni paleeni ehitatakse maa-alune tunnel. Mis oli selle põhjus ja väga lihtne, väga loogiline pale akendest muidu passid, need sebivad lakeid teenindav personal, kes siis kogu aeg jooksis köögi ja saali vahel jääd nisukest häirivat vaatepilti mitte näha, rajati niisugune tunnel, seda valvati, väga usinad road jõuaksid siis märkamatult tsaariperekonnalauale. Ja üldse, kui vaadata neid ümberehitamis või ka ehitusprojekte, mida tehti 19. sajandi lõpus 20. alguses siis köökidele ja toitlustamisele pöörati väga suurt tähelepanu, mis on ka igati aru saada. Aastal 1911 ehitajat teen Nikolai täis tarbeks Livaadias uus palee. Ja kõrvale köögihoone ja meie jaoks on see lihtsalt huvitav. Kui öelda köögihoone, siis ongi niisugune ettekujutus, et noh, on üks ruum ja kõrval võib-olla teine ruum, kus saaks nõusid pesta, võib-olla skolmas kuivatada. Aga kui nimetada nende ruumide arvu, mis olid ette nähtud ja rajatud sinna köögiplokk siis on muidugi üllatuslik. Ruume oli ligikaudu 90 pliiats, köök koosnes Üheksakümnendast ruumist. Muidugi näed juhtivad kokad või need, kes olid just nimelt seotud tsaariperekonna teenindamisega nelja toidu valmistamisega. Need saatsid saari, ka ringreisidel olid kaasas nadolid kaasas ka siis, kuid saar sõitis mane visiidiga välismaalane tooma, kokad olid kaasas. Olid kokkade ekstreemsetes situatsioonides kaasas üks näide. Kui toimus Vene-Türgi sõda, son Aleksander, teise ajal natukese varasemal ajal siis einestati niisuguses mahukas telgis, umbes 45 inimest olid seal. Ja needsamad kokad kokad, kes teenindasid Saare ja tema lähedasi. Talvepalees olid siis ka seal sõjaväelaagris kaasas ja mälestustes on, et söök oli väga lihtne, väga maitsev. Lihtne tähendas, et lõunasöök koosnes ainult neljast roast, rohkem ei pakuta. Hästi lihtne. Ja see traditsioon meil oli natuke sellest juttu. Kohtusid Georgi ordeni, kavalerid, võitluskaaslased, siis mõnikord lavastati vanas seen jällegi telgis ja muidugi arusaadavalt seda kõike teeneldasid needsamad välja valitud kokad. Keisserlikud kokad olid ka tuntud nimed ja tsaaril väga lähedased. Meil oli ju ikka isiklik suhe, nii et väga lähedased. Ja võib-olla nendes tasub mainimist Nikolai teise üks peamistest kokkadest, kelle nimi oli Ivan Harritonov viibis siis Kossariga tõesti kõikidel nendel ringsõitudel välisvisiitidel. No üks tema tuntud roog, kolli, supp, püree värsketest kurkidest ja miks võib-olla see oli kuidagi niisugune üllatav roog, seda kuti novembris, tavaliselt ma tänasel päeval novembris kurki võime me kõik see, aga tol ajal oli seal midagi midagi nihukest enneolematut ja miks oleks vaja Harritonovaid kindlasti meenutada? Ta ei jätnud ju ka tsaariperekonda pärast troonist loobumist. Kui vaadata Nikolai teise päevikuid, siis aastatel 17 18, nii et loobumisest kuni lõpuni nimetatakse seal Harritonovid mitu korda või mainitakse, mida tabab, kus lõunaks ja on üks nendest vähestest teeniaskonnast, kes lastakse koos tsaari perega maha. Nii et selline inimene ei, ja veel üks peakokkadest, kelle nimi on meile täpselt samuti tuttav, on Olivier ja Olivia salatist, kui mälu ei peta kunagi, me rääkisime päris pikalt. Eraldi köök tsaari perele oli ka standardil natuke olema, sellest laevast rääkinud ja tsaarilaua taga järjekorras järgi mõõda ka ohvitserid, kes parajasti olnud teenistuses, nii et kui huvi on, on päris palju pilte sellest ajast, kuidas nad seal istuvad, söövad ja standardil tsaar ka võtab osa niisukesest tseremoniaalses toimingust, mida nimetatakse Snjazzi ja proobi. Proovi võtmine, see tava vähemalt minu ajal oli veel nõukogude sõjaväes, ma ei tea ilmselt võib-olla ka tänapäeval Vene armees. Ja kuna pärast ülikooli tuli ta kaks aastat ohvitserina Kaliningradi oblastis ja vahetevahel pidi täitma valveohvitseri ülesandeid siis tema kohustuste hulka kuulus ka see proovi võtmine. See nägi välja nii sõdurite sööklas, kuskil seal keskel eespool oli paigutatud eraldi laud, nii et enne seda, kui sinna tulid sõdurit sõrma, siis ohvitser või konkreetset, mina istusin sinna laua taga, seal oli siis veel eraldi suur niisugune vihikust tuli muidugi kirjutada oma allkiri anda, et sa vastutad, et kõik oli korras. Ja siis tavaliselt tagalaülem, selleks oli seal üks major kandis siis ette andis käsu siis ta tuua. Tavaliselt see oli väga maitsev, kartulipudru, mõnikord alati. Ja üks kala. Ja mäletan seda esimest proovi võtmist, mis lõppes, oli minu jaoks päris šokeeriv, sellepärast et tõesti sellel kartulipudruportviga mitte midagi kalakalaks. Siis millegipärast oli mul asja minna midagi vaatama seal köögis ja siis ma nägin, kuidas tuli pudru, mis oli valmistatud ühes tohutus potis, neid potte oli muidugi seal kümneid ja mahutas vist ma ei tea, mitukümmend liitrit siis sinna põhja, kus siis kartulipudru oli valminud ja kust mulle pakuti, et mina siis proovisin seda kartulipudru sinna kallati hiljem ämbriga tehisrasvalist pealasegatis ära, nii et sa muutuses vedelas kollakaks lurriks ja see läks siis nendele teistele või sellele reakoosseisule pidi olema väga tervislik ja inimesi väga kosutama ja nii edasi. Igatahes selline protseduur, no võib arvata, tsaari puhul midagi taolist ei toiminud. Ja need fotod jällegi on säilinud. Ja muidugi lõpetuseks täpselt samuti muuseas standardi puhul hoolika trükitud menüüd ka need on osaliselt säilinud. Aga mis võib-olla eristab tolleaegseid valitsejad ja eriti Nikolai täis, ma arvan, tänapäevastest ei tea ju, mida näiteks Venemaal Putin alati sööb ja nendel vastuvõttudel, mida pakutaks, aga tegemist oli ju sügavalt usklike inimeste ase, tähendab et nende, me nii oli ka väga paljus määrata tutt kirikukalendri poolt, kui olid ikka paastupäevad, siis nendes peeti väga tõsiselt kinni. Nii et see on võib-olla üks erinevus, mis eristas eriti võib-olla Nikolai teise me nüüd tänapäeva valitsev omast. Ja selle teadmisega võikski täna lõpetada järgmine kord minna juba mõne teise teemaga või natuke jätkata seda teemat edasi.