Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Kuna ei ole ühtegi head ideed küljelist nalja teha, siis võiks ju jätta täna tegemata, sellepärast et kui on üldine naljategemise päev, siis isegi naljakas, kui nad ei ole nii, et leppima tänasele variandiga, jätkame teemaga, mis meil juba on mõnikord olnud. Oleme rääkinud sellest, kuidas valmistuti tsaarilauale ja mitte ainult tsaarilauale, vaid ka tervele talvepaleele või mõnele teisele paleele sööki ja et sellega olid seotud sajad inimesed, toitlustati jällegi tuhandeid. Kuid on üks oluline aspekt, mida ma ei ole veel puudutanud ja tolle aja valitsejatel ja üldse valitseda. Söögikorrad ei ole lihtsalt söögikorrad, need on mingis mõttes tseremoniaalses, et muidugi 19. sajandil pooles enam kaugeltki nii, nagu oli iseloomulik apsalutismi ajastu prantsuse monarhidele kus iga toiming oli ju riiklik akt ja seega ka söömine, monarh, kuningas, see kõik tuli fikseerida saab püha toiming, see on midagi sellist, mida tõesti võib nimetada riiklikuks sündmuseks. Seda muidugi mitte, aga arusaadavalt. Kõik taolised üritused olid ju täpselt fikseeritud köikne päevakajalised sündmused, mis nendega kaasnesid ja kui me vaatame ka Nikolai teise päevikuid, siis ta pöörab ju sellele, kes viibisid lauas küllaltki suurt tähelepanu, nii et veel kord tegemist on tseremoniaalses üritusega. Ja meil oli ka sellest juttu. Neid kategooriaid, neid laudu erinevaid oli ju mitmeid, pluss nendele lisaks tsaariperekonnalaud, nii et see kõik oli täpselt määratud. Ja kuigi nende kategooriate eksale tseremoniaalses külje muutused on läbi aastate toimunud põhimõtet, tavaliselt on nad jäänud samaks, kas kasvõi võime öelda läbi sajandite. Ja kui võtta näiteks Olisuga 1852 aluseks sel aastal ja sel aastal ilmunud määrustik, siis neid kategooriaid oli viis. Ja kui vaadata peamist erinevust, kuidas need laudu kaeti, siis need võib-olla isegi pole ja loomulikult toidu kvaliteet oli igal pool hea. Aga peamine erinevus kooli puuviljade arvus, veinikvaliteedis või markides ja dessärgis, nii et sellega siis mängiti. Ja mis on oluline täpselt kopika pealt, olid kindlaks määratud need summad, mida tuli kulutada nende vastavate kategooria lauas istuvate inimeste toitlustamiseks. Ja väga pikalt lähtuti sellest arvutusest, mis oli tehtud aastal 1796. Teame ju, et midagi pole parata, Ta hindadel on oma mitte väheneda langeda vaid pigem tõusta ja arusaadav. Nendes raamides püsida oli päris keeruline. Nii et köök pidi lähtuma täpselt nii, nagu tänapäeval on lasteaiale või koolile ette antud summa ja selles summas tuleb lahtuda samad probleemid ka tol ajal. Ja tol ajal ju väga range reegel. Kui ei suuda nendesse raamidesse mahtuda, siis õukonnaministeerium need ülekulud kinni ei maksa ja see tähendab need kokad, inimesed, kes köögis olid, kes sellest vastutasid, pidid siis seal ta tegema oma arvelt sai tulnud ju kõne alla. Ja Nikolai esimene näiteks, kelle jaoks ju mõista Gordon, vaata et kõige tähtsam üldse, millest lähtuda, annab käsu vaatama sellele pidevalt kurdetakse, et ei tule välja, ei mahu nendesse raamidesse, annab käsu rangelt lahti ka nendest summadest, mis on ette antud selle 1796. aasta määrusega. Möödas on ju peaaegu 30 aastat. Ja õnnestub talle selgeks teha, et tuleb lähtuda kulud ja tulud peavad olema omavahel tasakaalus. Ja nüüd kui vaadata seda aega, millal Nikolai hakkab tegelema isiklikult, nii nagu ta kõikide asjadega tegeleb isiklikult toitlustamisküsimusega ja jälle väga hea näide, hiiglaslik riik, tohutut probleemi saan detsember 1826, alles on ta sisuliselt troonile astunud riigi ees väga paljud keerulised, isegi ka küsimused, mis on seotud tema võimu ja selle legitiimsuse, aga nüüd ta väga pikalt tegeleb küsimustega, kui palju raha tuleks siis määrata nende pere ja teiste kategooriate laudade teenindamiseks või siis katmiseks, ütleme siis niimoodi? No see ei ole kaugeltki ainus valdkond, millega ta tegeleb, kontrollib ametnik, korraldab tuletõrjeõppuse, sellest on meil ka juttu olnud. Ja nüüd ta jõuab siis pika mõttetöö tulemusena järeldusele. Keisri ja keisrinna toitlustamiseks tuleb kulutada päevas 25 rubla. Ja kui nad kutsuvad lauda mõne inimese, aga reeglina nende lõunasöökide ajal oli ju laua taga vahel 20 30 inimest, siis arvestus iga külalise peale täpselt samuti 25 rubla. Nööridega need rublad ju meile midagi ei ütle ja tänapäeval Venemaa 25 rublast ei saa üldse mitte midagi, nii et siia ei saa, rääkimata valitsejate toitlustamisest, saame siis mingisuguse summa näite. Võrdlusena hea hobune, tol ajal väga hea hobune, aga väga hea hobune tähendab tol ajal väga head autod, kui me tõlgime tänapäeva keelde maksis 200 rubla, nii et võtame siis mõne Mersedes. No võib-olla mitte viimase mudeli Mersedes. Kas see järgmise ja vaatame ligikaudu natuke vähem kui 10 protsenti sellest kulub iga persooni pluss külaliste toitlustamiseks ja see 200 rubla on ka väikeametniku kuupalk. No ütleme umbes nii, nad ei ole võrreldavad summad, auto ja hobune ka kuidagi ei klapi. Enam-vähem, et meil oleks ettekujutus, et see 25 rubla, mis oli ette nähtud laua katmiseks ühe persooni kulutusena, on ikkagi väga suur summa. Muidugi tuleb täpsustada, et sinna sisse läks ka alkohol, nii veinid, muud joogid, mis laual olid hätta natut pidid mahtuma selle 25 rubla sisse. Täpselt samuti 25 rubla nägi Nikolai esimene ette ka lastele. Ja ta ju isiklikult paneb paika ka need raha summad selle hulga, mida võib kulutada ka näiteks lastekasvatajate toitlustamisel veel kord hea näide, millega tsaar tegeleb. Ja olgu siis toodud ka need rahaühikud kolmele inimesele, kes siis vastutab, tasid tsaari laste kasvatamise eest, nende toitlustamiseks oli ette nähtud päevas igale ühele 20 rubla siis madalama kategooria nimetamine on õpetajad ja kes seal hoidjad olid, neil oli siis 15 rubla ja nendele hoidjatele seitse rubla. Ja nii Nikolai siis arvustabki kokku, et Meie poole toitlustamiseks, nii ta kirjutab. Meie poolel toitlustamiseks kokku kulub päevas 261 rubla veel kord seal siis natukene rohkem kui ühe inimese ametniku kuupalk, mitte tippametniku, aga niisukese väiksema ametniku. Üldiselt aga Nikolai, esimene kitsi ei ole, aga tema jaoks veel kord, kõige olulisem on kord ja rääkisime, sellest tõuseb väga vara ja need esimesed kanded talle on varajastel hommikutundidel inimesed saabuvad sinna hommikus söömata mõni minister või mõni teine disametnik. Ja ka neile hommikusöögiks oli Nikolai ette näinud seitse rubla 73 kopikat, nii et seal oli täpselt paika pannud need määrad, mis siis tuli. Maksimaalselt oli võimalik kulutada toitlustamiseks. Kõik need kategooriad tekitasid muidugi omavahel seal igasuguseid hõõrumise hakkan endal praegu peatuma, arusaadav, jällegi inflatsioon. Kuskile jätkuv muidugi seda ei tehta esimeste kategooriate puhul, aga seal kuskil üritab köök mängida seal kolmanda, neljanda puhul, et ühelt natuke näpistatakse, teisele pannakse natukene juurde, kuna kõik teha ütlesid täpselt patju ja millised need summad on, siis oli rahulolematust, et miks nüüd meil on seal kaks pirni ja neil on kolm pirni ja mille pärast paremad, no nagu ikka, ega siis inimene põhimõtteliselt pole muutunud ja millega köök mängib, kuna ei ole võimalust ju kvaliteeti D alla lasta, siis üritatakse madalamates kategooriates näit kas vähendada roogade arvu? Kui keisriperekonda juhtus sündima mõni laps, siis muidugi kohe seda rahastust suurendati, sellepärast pere kasvas. Ja vastsündinule oli ka ette nähtud omaette köök, mis on igati arusaadav, sellepärast et seal keedeti piima ja mis seal kõik oli vajalik väikestele lastele ja toome siis ühe näite. Tulevane keiser Nikolai, teine tema sünniaasta 1859 ja koheselt moodustatakse köök, mis on täna spetsiaalselt selle vastsündinud maimukesel toitlustamiseks. Ja selle köögikoosseis on seitse inimest. Ma arvan, iga lapsevanem võiks unistada, et tal abis. Kui laps sünnib, oleks köögis seitse inimest, kes tegeleksid selle lapse toitlustamisega. Kui vaadata selle niinimetatud laste poole laua kulutusi siis võib ju üllatada, et seal oli ette nähtud ka teatud rahasumma viinale ja tekib küsimus, kas lapsed jõid viina. Seda muidugi mitte sellepärast, et selle lapse poole sisse, mis puudutab toitlustamist, läksid ka näiteks ohvitseridest, kasvatajad, arusaadavalt ohvitser, vahetevahel võib-olla spitsikese viina juua. Muidugi kõige suuremad summad ja ka kõige rohkem tähelepanu. Kas sa oled tseremoniaalses, aspektil pöörati suurte ürituste ajal, no need olid kas või allid. Ja kui vaadata nende pallide kirjeldus, siis kuidas kõigepealt astub sisse tseremoniaalne meister ja kuidas ta juhatab siis kasvõi esimese tantsu ajal või teeb nagu sümboolselt ruumi tsaarile, kes siis reeglina hiljem mõtlema Nikolai teise pool tantsib diplomaatilise korpuse ülema abikaasaga, see kõik on täpselt ettenähtud, kes, kus kellega ja nii edasi, millised tantsud. Ja kuna kõikide taoliste ürituste aga võtame näiteks pallid nende ajal oli ette nähtud ka toitlustamine, siis arusaadavalt, kuidas kõik paiknas, kuidas olid lauad ülesse ehitatud, käskus istus, kõik oli täpselt paika pandud. Ja samuti ka summad summad, mis antud pallikorralduseks olid kehtestatud, neid ületada mitte mingil juhul ei tohtinud. Ja võtame ühe näite. See on pall, mis toimus 1851. aastal, seitsmendal veebruaril. Ballikülalisi oli või inimesi kokku oli õhtusöögilauas 570 ja kogukulutuste summa oli ette määratud 16674 rubla 69 kopikat. Kopikalise täpsusega kooliga paika pandud. Seal sees ei ole mitte ainult toidud, vaid kui vaadata tähelepanelikult seda listi, kus on kõik need kulud kirjas. Seal oli näiteks ka 200 rubla lilledele ja kuuskelt rubla oli ette nähtud kunstlillede valmistamiseks, nii et ka nisukesed kulutused lisaks toitudele. Mõned valitsejad on väga kokkuhoidlikud ja kuidagi patriootiliselt ütlevad näitena vast kõige parem Aleksander, kolmas kes andis korralduse, et tavaliselt toidu, Ainat ütleme need toiduained, mida kasvatati ka Venemaal oli võimalik kasvada toda no ütleme, teatud kartulid või mingisugused Hest asjad. Nende puhul oli keelatud tellida välismaalt neid, nii et need pidid olema jõudma sinna lauale kui kodumaa. Nagu ikka, kui on väga palju kategooriaid palju igasuguseid jaotuse, siis võimaldab lakeidelt sealt vahelt lõigata ja olgu siis täna üks lugu. See on ära toodud Siimini raamatus ja see on järgmine. Ja puudutats lugu Aleksander, kolmanda leib, kirurgi, tema siis peakirurg, kelle nimi oli Kirsch. Ja see lugu on Kirschi teenistuse algusest. Ta ei ole veel kõikide nende õukonna asjadega väga kursis ja need õugodolpetarhofis. Ja mõned inimesed pealinnast on teda külastamas seal õukonnas ja nüüd ta pöördub õukonnamarssali poole arusaadavalt, kui tal seal õukonnas ise ta endale ju ei keeda. Ja ütlemises kohe täpsustusena jätta oli paigutatud. Õukonnamarssalilaud on sisuliselt peale tsaari tähtis mees, see on järgmine kategooria. Ja tulevad talle külalissatiot, kui tulevad külalised, siis ta pöördubki õukonnamarssali poole ja ütleb, kas ta võib neile pakkuda teed. No arusaadavalt loomulikult võib, õukonna marssal annab siis vastavatele ametimeestele korraldus. Selleks kellaajaks tuleb siiski ši ruumidesse serveerida, teed. Ja nüüd, kui saabuvad lakei tsiskirschi üllatusena, ei tooda mitte ainult teed, vaid ka küpsiseid, komme ja šampanjat. No väga tore. Ja sellega, nagu kõik on lõppenud ka küll ütleb, et ta ei ole tellinud, ta pole tahtnud agala käid, teatavad talle. Kerstil on ette nähtud nii, et tal on ette nähtud siis kommid, küpsised ja šampanja igapäevaselt. Mõne aja mõõdudes kuskil kohtab ta õukonna marssalid, tol ajal on selleks mentendarfi lappelgendorf, naeratad raskuda, ütleb, et oi, küll ta ikka armastate magusam. Ja kes siis seal väga üllatunud, kuidas ta magusat armastab ja siis tuleb välja õukonnaminister, talle teatab, et kuidas ta siis ei armasta. Kui te iga päev tellite endale siis komme, küpsiseid ja šampanja ja üllatus anname, siis selgub, selgub muidugi see lakeid köögist võtsid Kirschile iga päev välja talle ettenähtud seal. Meenutab natuke Brežnevit, kes selle paki, aga kes midagi ei jõudnud, sest ta ei tellinud. Ta Al-kuudel algnädalatel ei teadnudki, et tal selline võimalus õukonnas on. Nii et kasutasid ära lakei seda võimalust mängidavat nende kategooriate vahedega. Meil neid erinevaid näiteid on olnud. Nüüd, mis puudutab keisri ja keisrinna lauda ja neid kulutusi, siis isegi siin tehakse vahet, kas nad söövad näiteks eraldi ühes palees või on parajasti erinevates paledas, võis ju nii olla, et abikaasale pales ja mees või naine on teises palees ja siis on ka erinevad summad, nii et kõik on peensusteni välja arvutatud. Veel üks tee siis võimalus tuli praegu meelde, kuna me hakkasime nendest juba rääkima. Ja eelmine kord oli meil ka juttu, et kõik, mis puudutas alkoholi ja isegi variantides, et pudel on jäänud avamata sõja, läks teeniaskonnal, nii et väga sageli lihtsalt need pudelid, hinnalised müüdi edasi ja teenitini, raha aga on mälestustes ja need on väga sageli just nimelt näiteks välismaa õpetajad, kes olid ametis õukonnas kas või käis laste koolitamisega ja sattusid kõõga, kes siis näid, oli üllatanud, et pärast mõnda suurt Palli oli köök no täis või seal olid mitmed restoranide hotellide omanikud, kes ostsid kokku toidu ülejääke, mitte seda, mis oli jäänud kellelgi taldrikule, aga kasutamata toitu sealtsamast kujutada, millise kvaliteediga ja said sedasi suhteliselt odava hinnaga kindlasti ja see läks kuskile restoranides ja siis juba ilmus klientide laudadele aga hoopis kõrgema hinnaga, nii et ütleme teenimisvõimalus, mida on siin ja seal mainitud. Nüüd, kui vaadata seda keiserliku lauda, siis ega see ei olnud iga päev ühtemoodi ja seal oli ette nähtud ka kolm jaotust. Need oli tavaline, nii et kui oli tavaline päev, siis laud kaeti ühtemoodi. Siis oli veel variant pidulik ja paraad kolm täiesti erinevat varianti, täpselt samuti nagu olid ette nähtud ka õukond lastele erinevad mundrid sõltuvalt nendest päevadest. Ja kui me võtame need tavalise päeva vaatonanisson keiserliku laual tavaliselt päevale, ei hakka neid toite kirjeldama, muidu tekib isu ja ei ole kodus mõnus olla. Aga võtame vähemalt need kordade või vahetuste arvu. Siis tavalisel päeval, olise järgmine hommikusöök nägi ette neljavahetust. Nii et igaüks kuulajatest võib siis meenutada kas või ta laste hommikusööki või praegu, kes hiljem sööb mitu käiku tal on neli vahetust, lõunasöök viis vahetust ja õhtusööki jälle neli vahetust. Muidugi, kui tegemist on keiserliku lauaga ja kui kellelgi on soovi midagi lisaks paluda, siis ta loomulikult sai. Aga mis on need vene köögi või vene tavade spetsiifika? Nendele lõunalaudadele eelnes Sakus ka laud, meil oli juttu sellest, et Nikolai, teine kõigepealt ja mitte ainult tema, vaid ka need inimesed, kes olid lõunasöögil kutsutud, astusid Sakus ka laua juurde. Ja Sakus ka laual 10 15 erinevat valikut, nii et valdavalt külmad Kalad ballekit, aga ka paar sooja valikut, kirjeldatud näiteks soojad viinerid mingis kastmas ja nii edasi, nii et see oli siis veel lisaks tantsis tavaline käikude arv tavalisel päeval pidulikel päevadel. Muidugi on see tunduvalt suurem, üks muudatus, mis toimub Nikolai teise ajal ja üldse olnud juba iseloomulik võib-olla sellele ajajärgule 19. sajandi lõpp, 20. algus. Et madalamate kategooria laudade toitu enam ei hakatud valmistama talvepalee köökides vaid see ülesanne delegeeriti erakätesse, nii et telliti ja see võiks meenutada tänapäeva, käite ringi, kokkulepped, lepingud teatud firmadega ja need varustasid tal paleed või teisi, põlesid toitudega ja need läksid tavaliselt nende madalamatel kategooriatel siis laudadele. Kui vaadata naid, kas Nikolai teise ajast, kui palju raha kulutati perekonna toitlustamiseks, siis on väga huvitav, kuidas need kaudselt tegelikult näit. Meile kirjeldavad seda üldist olukorda, üldist olukorda, mis valitseb nii keisri perekonnas kui riigis tervikuna. Toon näitena mõned numbrid. Kui aastal 1901 kulus keisri perekonna toitlustamis selle 71000 rubla aastas siis 1904. aastal kolis langenud 48000 peale. Nii et 71-st 1000-st 48 peale ja mille kassasse Lätub, no kõigepealt, kui me nüüd võtame selle perenäitaja, siis teame, et keisrinna väga sageli jäis nud. Talle keedeti eraldi väga sageli dieettoit tuhk, mida arst oli talle määranud ja see on juba üks niisugune tegur, mis vähendas neid kulutusi. Ja teine teame, et 1904. aastal kolib tsaaripere sarskasjale ossa kus on muidugi kõik need arvud, mis puudutavad külalisi vastu võtta ja teame, jätkad sarinna, tahtis tõmbuda maksimaalselt tagasi, vot sellest niisugusest välisest, et kuidagi nagu pereringi rohkem sulgutakse, kulutused vähenevad, nii et otsene seoska poliitiliste arengutega, sündmustega, perekonnas, isiklikel momentidega, määrab ka nende kulutuste või me näeme seal, nad peegeldavad ka seda üldist kulutuste summat. Mitte ainult oluline poole kvali, et vaid toitude puhul ka turvalisus sellest. Meil oli juttu, et 18. sajandil valdavalt on need kaardiväepolgud, mis siis kogu seda valvet ja valvet ka köögis teostavad. Ja arusaadav, et kõik need ja see on nii läbi inimkonna ajaloo alati olnud kõik need, kes on riigipöörde tulemusena võimu oma kätesse haaranud. No olgu, kas sa jätad Petrovna vaid Katariina teine näed, Joan nakatunud hirmul? Need ju kardavad ja sellepärast väga oluline on just nimelt ka see aspekt toitlustamise puud. Vaatamata nendele või just nimelt koos nende tseremooniate peetakse silmas ka turvalisust. Ja veel üks oluline moment, millele valitsejad tol ajal pööravad tähelepanu ja sellest oli meil ju ka juttu tsaarilaua taga arutatakse, oli arusaadav täpselt nii, nagu me tänapäeval väga tihti isegi siin ja seal võime ju lugeda või ka fotod meile demonstreerivad, kus poliitikud saavad seal vaikselt mullas restoranis kokku ja arutavad siis mingisuguseid tulevikuplaan täpselt sama, aga tol ajal mida see aga tähendab, see tähendab, et vajadus on privaatsuse järele. Aga KUI SIND teenendavad kümned lakeid näiteks Katariina teisel ajal oli ligikaudu 50 sõdurit kaardiva polkudest määratud lauda teenindama, siis on ju selge, et kõik need jutud, mida seal räägitakse, võivad jõuda ju väga kaugele ja seda püütakse vältida. Ja eeskuju leiab siin Peeter, esimene kui alustada tema ajast ikka Euroopat pass, nii nagu ta seda ka teistes valdkondades leiab. Ja Peterhoffi alumises pargis laseb ta ju ehitada Ermitaaži. Hermitas ei ole ju mitte midagi muud kui erakla. Ja see oligi ette nähtud kitsa ringi söögikohana ja nägi see välja nii, et esimesel korrusel olid abiruumid, näiteks köök ja seal paiknes ka laud 14-le inimesele ja nüüd võib tekkida küsimus, et kus siis privaatsus on? Privaatsus seisnes selles teatud mehhanismi abil oli võimalus see laud tõsta teisele korrusele ja täpselt samuti ka istekohad, nii et näed, mehhanismi abil tõusis sinna teisele korrusele ja nüüd seal siis nats privaatselt. Aga kui keegi midagi tahtis, mingisugused road oli vaja vahetada, siis selle laua keskel oli veel üks plaat, mis omakorda laskus alla, soovi korral helistati kellukest, siis laskus alla või taldrikutele kirjutati siis oma soov ja lasti ka alla ja siis need mehhanismide abil või mehhanismi abil tõusid üles. Nii et nii said need 14 inimest maksimaalselt 14 inimest, istuda lauas. Ei saanud kuulata täpselt samasuguse laua või põhimõttega laua lasi ehitada Katariina, teine väikesesse Ermitaažis. Mis aga muutub 19. sajandi keskpaigas, see on see, et hakatakse toiduaineid, mis jõuavad tsaarilauale kontrollima ka võtame siis tollest ajast tsitaadina keemilis lagunemise poolest, nii et nende toiduainetega viidi läbi teatud katseid, kas nad siis on ikkagi heas normaalses seisus või mitte. Ja eriti muutub see teema aktuaalseks, kui tekivad konservid, konserve väga sageli kontrolliti ja teame olid vahetevahel ka surmajuhtumeid, kui siis seal toimusid mingisugused reaktsioonid. Kui atendaadid Aleksander Kolmandale muutuvad peaaegu tavalisteks siis hakatakse kontrollima ka tsaarilauale näiteks minevaid komme ja viina. Pile ja trapsis neid kontrollis. Ja reeglina kontrolliti eriti tähelepanelikult neid toiduaineid, mis saabusid välismaalt väga sageli. Keegi välismaalt võis saata tsaarile kingitus, anna linnud mingisuguse veinipudeli või midagi muud. Ja üks konkreetne näide. Aleksander teine põdes astmat, see oli üldiselt teada. Ja kord saadetakse trapile kontrolliks õelad kommid, nii et keegi välismaalt tollisaatnud tsaaril kommikarbi ja kirjutanud, et need on erilised kommid ja väga kasulikud tsaari tervisele, nii et inimene muretseb tsaari tervisega, on probleeme ja saadab talle tervendavad kommid. Trapp kontrollib neid ja tema vastus kõlab järgmiselt, et on küll meeldiva maitsega, aga tema ei tuvastanud mitte mingisuguseid ravivaid omadusi nendes kommides. Ja sellepärast leiab neid tsaarilauale kui niisukese tervendavad vahendeid pole mõtet pakkuda, nii et nisukesed järeldus. Veel üks probleem, mis kaudselt seondub toitlustamisega. Ta oli ju see, et kui talvepalee paraad Sissepääs kontrolliti ja see ei ole ju väga raske, sest neid inimesi, kes võisid siseneda paleesse peasissekäigu kaudu, neid ei olnud ju palju. Aga mis puudutab köögipool, siis seal ju pidev sebimine, arusaadav, kui juba seal töötab sadu inimesi. Kogu aeg on vaja midagi sisse tuua, midagi välja viia. Ja siis ei ole ka midagi imestada, õnnestub, teame, rääkisime sellest 1880. aastal, viiendal veebruaril korraldada Talle pales plahvatus, õnnekombel Diannad sar kannatada ei saanud. Ja see mees, kes selle ürituse organiseerib, tema nimi on altuurin ja tal õnnestuski ennast sokutada puusepana tööle talvepaleesse. Ja kuidas ta selle lõhkeaine sinna sisse sai, sellepärast et mingit probleemi ei olnud tema sõpradel siseneda, väljuda uuesti tulla. Nii et veel kord pärast seda sündmust kontrolli tõhustatakse. Siis on juba võimalus fotografeerida kõik need töötajad, kellel on luba siseneda koguse personal, nii et neid hakatakse kontrollima. Ja veel üks nipp, mida sageli kasutatakse ilmselt ka hilisemal ajal etc kiita date sekka sokutatakse oma agendid, kes siis tähelepanelikult kuulavad, mis jutud seal kõlavad ja kas keegi midagi halba ei planeeri. Vahel probleemiks kak valite, üsna harva on need kurtmise, aga üks on säilinud, mis alad väga pahandanud, Nikolai esimest veel kord kordan tema jaoks nii oluline. See on 1847.-st aastast on väga nördinud, et forell, mis oli laual, et sellel on halb lõhn. Jaa, mis halb lõhn mudamaitse sisse, Foroll saadi kuskilt kätte madalas gaas. Saar poolt rahul oli väga häiritud. Ja muidugi eriline kontroll nende inimeste üle, kes olid õukonna varustajad, arusaadav, et igaüks oma kaupadega sinna ju ei pääsenud. Ja aastatega, kui vaadata, siis aina rohkem üritama tatakse saata lauale, kui seda võib nii nimetada oma toodangut. Peaaegu kõik, mis puudu, tass puuvilju ja köögivilju on ju kasvatatud oma kasvuhoonetes. 19. sajandi lõpust on juba oma piimafarmid ka oma kanalat näiteks. Ja isegi kui sõidetakse kuskile mujale või kasutatakse sageli soeti näiteks Livaad ja siis on seal käsk täpselt aasta ei tule meelde, tuleb muretseda 30 lehma, et ka seal oleks siis võimalik varustada tsaariperekonda nii-öelda oma farmi toodanguga. Kui reisile siis väga palju võetakse kaasa Peterburist, nii et on juba sajandi lõpus ka oma spetsiaalne jäävagun, toiduained ei rikneks. Ja mis on huvitav seoses selle toiduga, no kuivõrd huvitav, aga jällegi kui palju on asju, mis paistavad meile kuidagi väga tänapäevaselt ja just nimelt omased ainult meie ajab, et midagi sellist pole varem olnud, toon ühe näite. Ja see puudutab niinimetatud libauudiseid ja konkreetselt on juttu Nikolai esimese abikaasast, Aleksandr Fjodorov ennast. Ja on räägitud rajal, tõst kirjutati vähem, aga jutud levisid. Kui ta käib puhkamas eakaista Nizzas ravis ennast, oli siis seal puhkusel siis talle toodi tünnidega Peterburi vett. Ja teame, et libauudised ju toimivad eriti hästi, kui kirjeldatakse veel igasuguseid detaile, mis lisavad seda pärasust toodi talla tünnidega Peterburist. Ja kohalikud muidugi imestasid, Simeline vesi, see on, mida Kressenna joob ja jälle keelned kullerid, kes seda tõid, olid muidugi nii nutikad, otsid siis lisatünni. Tsarinnale anti kaks Sten aga üks tünn oli ette nähtud müügiks ja kuna kõik tahtsid seda imelist vett proovida siis olid nõus maksma tohutut hinda klaasikese eest, et saaks seda peterburi vä juua. No vähe sellest olevat tellinud Venemaalt ka isegi meistrit, kes ehitasid talle spetsiaalse ahju, et saaks küpsetada vene pärast leiba. Ja seda köike kinnitatakse lausega, mida ta oli oma tütrele öelnud. Miskit ei meenutaks alla seal Nizzas olles, et ta pole Vene Maasnejat enim litsas, tahab elada nii nagu Venemaa. No kui mõelda, kui tõepärane lugu on, siis on ju selge, et seal täielik välja mõelda, kas pole mitte mingisugust kahtlust? No kõigepealt, kui vaadata neid aastanumbreid, millal seda juttu räägiti, siis saan parajasti kooleraepideemia, millest olime natukene juttu, aga mida see tähendas, see tähendas, et loomulikult ka seda vett, mida tol ajal tarbiti, seda vett püüti puhastada, keeta ja nii edasi. Nii et see ei tulnud kõne allagi ja mitte kunagi mitte keegi eritel õukonnas joonud seda Peterburi väät niimoodi nagu seda on enam-vähem kirjeldatud tünnidega veeti siin, lisaks oli üldine arusaam. Peterburi vesi on vilets ja isegi on teada, et 20. sajandi alguses tsaarilauale, nende küpsetiste valmistamiseks vesi oli seal nii väga oluline komponent, toodi tsisternidega Moskvast ja Moskva vesi oli tunduvalt parem. Ja lisaks on ka kindlalt teada, et kogu elu, keisrinna jai ainult Seltersit sealt vett, nii et mitte mingisugust teist vett pole ta iialgi joonud. Aga teatud ringkondade jaoks, kellel oli vaja jätakis rinnas niisukes negatiivse mulje, on kujutage, et inimene, me räägime kokkuhoiust, räägime sellest, kuidas kõik on täpselt ettemääratud, kui palju tuleb kulutada TEMA nõid joob seal siis seda vett ja võimaldab Welco nendel suli tämpudel aset leida. Nii et põhimõtteliselt selle teadmisega, et miskit pole siin maailmas uut, võikski täna lõpetada järgmine kord minna juba siit edasi.