Tere, Eestis elav perekond hüdri. Tere Elke ja Peeter Peterson, šveitslane Elke on sakslanna ja te mõlemad olete, kuidas nüüd öelda võhma, heategijad või võhma kaitseinglid. Nii huvitavalt on see teie elu läinud, aga seda te olete ja võhmas. Te elate. No me jõuame veel selleni, kuidas ta sinna võhmasse elama sattusite ja mida kõike te olete seal korda saatnud, aga kõigepealt ikkagi see lapsepõlvekodu, et Peeter sündis siis Šveitsis, Elke Saksamaal ja Elke, alustame teist, et milline see teie lapsepõlvekodu oli, kui palju te mäletate? Me oleme täitsa tavaline perevend ja õde-mina, minul on kõige väiksem isa käis tööl, ema oli kodune. Elasime eramajas, mis kuulus isa vanematav kuskil Saksamaal elasin Lõuna-Saksamaa. Seal. Teder kortsutab kulmu. Ja et täitsa tabamina laste peale, mitte midagi nüüd väga-väga erilist. Meil oli tegelikult päris kõva režiim kodus. Et kuna vanaisa elas ju samas majas ja tema oli veel selline poiss, range sakslane, et siis oli ikka vaja iga nädal oma tööd teha. Meie lapsepõlves oli ju ka veel laupäeval kuul ja siis peale kooli oli vaja kodutöö teha igasugused aiatööd ja karistamist ja nii nagu ikka. Aga muidu seal järve ääres oli lastepõlv väga. Talvel sai uisutama minna, et sõpradega väljas olla, jah, selline tore aeg. Üks asi oli kindlasti, kui sa midagi tahad, pead muidugi selle eest tegema, et pingutada. Aga samas olid minu vanemad sellised väga abivalmi, et kui on võimalik, kellelgil on vaja abi, siis tuleb aidata, ei tohi ainult enda peale mõelda. Ja see oli täiesti tavaks teie peres ja teel ka tõesti aidati inimesi mäleta. Talvelapsepõlv oli see minu jaoks nii tavaline, et meil oli alati kuskil mingi mingi laps kuskil Aafrikas või ei tea kus kohas, kus iga kuu mingi summa makstud, et see laps kooli minna ja on piisavalt toitu. Niisiis isa hoolistas hästi palju välismaalaste eest kes elasid ta Saksamaa aitas kindlustusega ja ametnikud, aga et kui oli vaja kuhugi pöörduda, et siis tema läks alati kaasa õpetas keelt peamiselt itaalia keelt lihtsalt, et neile nagu tugi anda. Noh, siis on arusaadav, kust te olete kaasa võtnud selle tohutu soovi inimesi abistada, et te olete näinud, te olete selle keskel kasvanud. Tegelikult kuigi ma ei ole sellest väga palju ise öelnud, et et alles siin Eestis mingi hetk oli, mingi omavalitsusega ori ringi kosus ja siis oli, vajame öelda, mida me kodunt kaasa võtsime ja alles sel hetkel sain aru. Tegelikult tuleb veel, pole isegi minu isast ja emast muidugi ka. Väga tore, no Peter. Jah, mina sündisin umbes 25 kilomeetreid selles linnas, kus Elke pärit on, aga lihtsalt siis jah, see on lihtsalt siis üle piiri, ma alati ütlen, et kui vana šveitslased oleks natukene kaugem aktiivsemaks olnud, siis oleks see piirkond, kus, kust tema pärit on, kindlasti kaabel. Šveitsi seisame. Seenevastastikune pügamine käib alailma muidu ja peabki olema. Aga jah, see on Šveitsis kõige vihmasem linn, Shauznanud, selle linna nimi ja me olime siis neli last. Kaks poisid, kaks tüdrukud, mina olin kõige noorem poiss Acon veel üks noor õde. Ja siis tegelikult nii nagu LTK rääkis, et oli ka meil, et isa töötas, ema oli lastega kodus, see oli vist minu lastepõlves, oli see veel täiesti tavaline asi? Ma mäletan, siis oli väga tihti, kui oli telesaades näiteks mingi kandidaat, kes pidi ennast rääkima ja siis naine ütles, et mina olen ainult kodus lastega siis oli see, mis tähendab ainult kõige tähtsam töö. Tänapäeva muidugi jah, on vist ka Šveitsis nii, et selliseid pere pist peaaegu enam ei leia. Kus emad on siis kodus. Aga meil oli seni ja oli kindlasti ka see, et me pidime väga palju siis aitama kodus meil oli ka ja maja ja oli meil väga suur aed ja see, see, mis ma kõige rohkem vihkasin, et ajas tööd tegema. Aga noh, see pidi lihtsalt tegema ja eriti suvel oli laupäeval see lihtsalt kohe kindel asi, et me peame siis ajas aitama, siis muidugi vahel ka nädala sees koolipäevadel peale kooli ja muidugi siis vaheajal nagunii. Ja tegelikult on siis ka üks asi, mis meil on kindlasti selline reegel. Kodus oli see, et kui midagi tahad, pead ise raha selle eest teenima ja sellega siis alustasime juba tähis noovana lihtsalt kaha teeniva ja tegelikult oli siis kõige esimene raha, mis teenisin, oli siis see, et ma kogusin Ja see oli tegelikult tol ajal oli see selline äri, mis need hinnad, mis siis neid kokkuostjad maksid neide muutsid iga päev siis oli vahel nii nagu tänapäeva osi maaklereid vaadata, mis kogusson. Helistasime hommikul sinna selle kokkuostjale, mis maksab. Kui hind sobis, siis me viisime sinna, kui oli liiga vähe, siis me panime kõik kodus kuskil kuu või siis ootasime, kuni hind jälle tõuseb. Ja niimoodi me siis teenisime oma raha ja see lihtsalt see, mis oli meil täiesti kindel, et me saame ükskõik mida tahta ja enam-vähem oli ikka lubatud, siis lõppude lõpuks, aga me peame ise seda raha teenima. Nii et töökasvatus ja abivalmidus Elke rääkis, mis tema kodus koges lapsena, et, et see kõik, see kõik oli teil olemas lastena ja aeg läks lõpetasite koolid, mis ametite, kumbki õppisite Ei ülikooli ei läinud, tegelikult ma algul kuni teismelisena tegelikult tahtsin minna kuskil lõunas Jarek Kassari Aafrikas abistama nagu õde või midagi taolist. Siis ma olin vist 12 aastat. Siis ma käisin, oldi pühapäeviti haiglas töid tegema. Ma tahtsin tegelikult Medüheks saada. Aga siis ma lihtsalt tundsin, et mul on liiga palju kaastunne, et ma ei suuda. Siis läks teisiti, ma käisin siis majandusgümnaasiumisse. Nii nagu ma ütlesin, kui midagi tahad, siis pead selle töö tegema. Ma olen kuuliga arvardalati kuskil restoranides, Nad ei teinud endale raha ja autoluba teenida. Ja siis mul tegelikult alati meeldis inimestega suhelda. Ja restoranis ta ja sellepärast ma valisin hotellid. Mina käisin siis pedagoogilise seminari käsi oli tol ajal üks haavu gümnaasiumist. Plaan oli tegelikult õpetajaks saada lihtsalt sellepärast, et midagi muud ei saanud alguses ette kujutada. Aga siis tekkis juba seal gümnaasiumis sellised teistsugused ideid ja ma tegelikult alati tahtsin midagi alustada. Siis tekkis järsku selline mõte, et ma tahan suuga kino ehitada, ma rääkisin ka mõne sõpradega ja me olime selline punt loovad mehed. Me rajame kuue kino ja oli meil plaanid, kus seda ehitada ja mis kõik võiks olla ja nii edasi. Vanade siis oli 16 17 ja me ütleme lihtsalt, et tuleb natukene raha teenida, et mingi algkapital peab ju ka olema. Siis käisin juba kooli kõrval töötamas peaaegu siis iga teine õhtul või näiteks Zürichi linnas ühes kongressi maias ja kontserdimajas olin siis kadu kuubis, seal teenisin siis päris palju raha. Siis koolivaheajal käisin vabrikus tööd tegema ja nii edasi, pidevalt tahtsin midagi teenida, on mul oli see naiivne mõte, et kui mul on natukene stardikapital, siis saab ka kõik muud pärast teha sellest kinoplaanist muidugi siis lõppude lõpuks midagi ei tulnud, aga mis on väga naljakas, on see, et umbes 15 aasta hiljem tuli sinna sama linna. Täpselt sama platsi peale, kus meie mõtlesime, kus seda võiks teha nagu muinasjutt ja see on tõesti, see on nagu plaan oleks õige olnud, aga lihtsalt olles võib-olla natukene kokku veel kannatust vaja olnud. Ja see on täpselt nii, nagu me mõtlesime, et me plaanisime seda nagu ühendada ühistranspordiga. See tuli. Me tahtsime seal mingi paa või mingi restoran sees, see tuli, et kõik nagu planeeritud, lõpuks sai teoks. Te olite noored, mõlemad ettevõtlikud elu käis täistuuridel. Kuidas te kohtusite nuia pealismina alustama. See tegelikult on juba seotud selle looga, kuidas me Eestisse tulime. Esimest korda tulin Eestisse aastal 96 ja see oli nüüd sellepärast, et mul oli lastetoas selline vana katk, kus oli peale trükitud kõik Euroopa riikide lennukid igasugu Rooba õiges üks lennuk ja see plakat trükitud aastal 1936 ja selle plakati peal oli siis ka Eesti lennuk. Aga kui minul väike poiss, siis ma Eestis pole midagi kuulnud. Ja uudistest ka ei olnud, jutt sellest riigist meil käisid pidevalt uudiseid kodus iga päev vaatasime neid koos vanematega, seal ka veel üks mälestus lastepõlvest. Aga jah, Eestis pole kunagi räägitud ja lõpuks otseselt Eestit kaardi peale ka seal ei leidnud. Ja siis küsisin isa käest, kus see riik võib asuda ja isa ütles. No see oli kunagi riik, aga enam ei ole. Ja ei saanud aru, kuidas on võimalik, et riik enam ei ole ja ma mõtlesin, et see läks ilmselt mere põhja nagu Atlantis ja sellest aiast oli minu huvi hakanud ja kui ma hiljem midagi kuulsin Eestist. Ma ütlesin alati sinna, tahan kunagi reisida. Ja siis muidugi hakkas see laulurevolutsioon ja siis oli ka Šveitsis väga palju jutt sellest, mis siin toimub. Ja siis selgus, et riik on täiesti olemas. Maas, ja kui siis iseseisvaks, siis ma ütlesin, audid sinna tahan kunagi reisida. Võttis siis veel natukene aega alles aastal 96 santsis esimest korda siia tulla, turistina saab nii-öelda tegelikult jah, ja ma sansis tuttavaks inimesega Viljandi lähedal, kes sai oma vanaisa talu tagasi antud ja ta kasutas see hoone muu hulgas selleks, et seal humanitaarabi vastu võtta ja seda siis edasi jagada. Ja Ma mõtlesin, et ma aitan seal natukene kaasa. Mul oli Šveitsis tolle aja siin väga hea töökoht ja ma sain nendega rääkida, et jään seal tööle, aga ma tahan iga aasta kaks kolm kuud palgata puhkus, kus ma saan Eestisse reisida. Eile hakkas nii väga Eestis meeldima. Ja nad olid nõus sellega ja niimoodi ma tulin siis regulaarselt Eestisse, aitasin seal selles hoones natukene fenoveeridajani ja, ja siis tekkis, jätkasime teed. Noh, see humanitaarabi jagada siin võib-olla mõneks ajaks abi, küll aga oleks parem, kui inimesi leiaksid tööd, et nad ei vaja sellist abi, mis esialgu kuskilt peab tulema. Ja ma mõtlesin, et mismoodi ma saaksid inimestele tööd pakkuda. Alguses kohe ei tulnud mõte, aga siis järsku ma ütlesin, ma saaksin proovida vähemalt seda müüa, mis nagunii juba tehakse. Sest see oli ju see aeg, kui kõik Eesti firmad otseseid uued müügivõimalused oma toodanguga läänetuule pääseda. Ja siis tuli mul see tahk mõte, et šveitslased söövad juustu. Eestis tehakse juustu. Ma müün Eesti juustu, Šveitsi, ma tegin seda, ma tegin ostu-müügilepingu ühe meiega Viljandis, Mulgi, meie jaa. Ostsin seal juustu, see läks lennukiga Šveitsi. Mina reisisin autoga järele ja hakkasin siis Šveitsis juustu müüma. Jaa, helkega polnud ikka veel jõudnud kohtuda. Ei, see tuleb nüüd sest siis oli mul üks sõber Šveitsis ja ta just alustas tööd tegema ühes restoranis. Ja ta ütles, kuule, minu restoranis on selline juhataja ja kui sa ainult räägid talle, et see on mingi heategu, mis sa siin teed, siis ta on kindlasti juba nõus ja ostaks seda juustu. Ja ma läksin sinna ja kinkisin restorani juhatajale tükikene juustu. Ja see restorani juhataja ja see oli Elke. Ja mina olin esimene mees, kes talle kunagi on juustu kinkinud ja kunagist tema isa käis ka juba vorstiga koos ja on see ilmselt tema perest traditsioon, et peigmehed tulevad alati mingi toiduainetega ja niimoodi saime siis tuttavaks. Elke, kas teie seda sai kohe võidetud? Ma arvan, et Peetri süda oli vaja, sellega oli vaja teha. Teiega on kõik korras. Et noppeid oli selline Tore süntaatiline lõbus, kellel oli kogu aeg mingi anekdooti varumas uuesti jah, just, et mulle ta kohe meeldis. Aga Ta ei tulnud nii aktiivne asi, on see. Tegelikult sinu. Võib-olla üks paralleel, et lätlased ju naiteks nimetavad eestlased, et nad on väga aeglaselt, eks ole ja samamoodi teevad sakslased Šveits lastega, et ka šveitslased on nüüd saksa silmis väga aeglaseks ja võib-olla on see lihtsalt nii, et ma olin natukene aeglasem ja Elkel on juba kõik selge, aga, aga kuni see jõudis siis ka mulle kohale. Tema sõpradel oli ka kõik No kaua see aega võttis, kuni teile lõpuks kohale jõudis, Peeter. Tegelikult avaraid nii kaua ei võtnud, aga lihtsalt praegu tagasivaates, mõtle Belgia, see oli nii hirmus pikka aega see võib-olla kaks-kolm päeva. See oli täiesti terve igavik ja aasta oli siis 1900. Aasta oli 97 97, mis edasi sai? Tagasi Eestisse, Peter, te juba heietasite neid mõtteid, et jääks keegi Eestisse elama, et Eesti oli tervikuna lisaks helkele teie südamel. Ma tegelikult ütlesin Elkele, et lõppude lõpuks me käisime sinna Reini jõge-s, on see see jõgi, mis voolab minu kodulinnast läbi ja me käisime siin jalutamas ja sea, ütlesin, et kuule, me võime küll abielluda, aga kui me abiellume, siis me peame Eestis elama. Te ei kujutanud enam muud elukohta ette, jah. Neile meeldis siin kõik, ma saan aru, see, millega te siin tegelesite eestima ise. Jah, see on tõesti nii ja ma olen alati väga palju reisinud ja mul meeldis reisida. Aga mul oli adisi kogemus, et kui ma kuskile reisisin ja kui ma siis olin õõgasmaal, siis järsku tekkis selline koduigatsus. Ja kui ma olin kodus sisulised, tekkis jälle reisiigatsus. Aga kui ma tulin Eestisse, siis tõesti esimest korda elus tundsin võõral maal nagu kodus kohe algusest. Mäletate ka, mis asi see oli, mis teid niimoodi tundma pani? See on nüüd väga naljakas, kui me seal ütles, et see on nii absurdne, aga, aga ma mäletan väga täpselt, et ma nägin, mees, kes pani uued telefoniliinid ja tal oli tööjope selgas ja tööjope peal oli nagu tol ajal tavaline trükitud Eesti Telefon. Ja minu jaoks oli see nii lihtsalt see kirjapilt, Eesti Telefon ja see, see oli minu jaoks nii sümpaatne. Ja no ma ei tea, see tõesti täiesti absurd, aga ma, see on, kui keegi küsib, kus ma esimest korda nagu tundsin, et, et see võib olla minu kodus, siis tuli mulle alati see, et Eesti telefonimees meelde ja see kirjapilt seal No see on neid seletamatuid, hetki, mida me elus kogeme, ise imestame, aga nad on ikka nii tõelised, eks ole. Ja ja see täiesti absurd sellest rääkida. No küllap ta siis ei olegi nii absurdne, aga siis Elke nõustus, et lähme pealegi Eestisse ja nii see sündis. Mul ei jäänud midagi muud üle, see mees oli nii tore, et ma ei tahtnud temast loobuda. Ja tuli tegi ja kohe õhmasse. Tegelikult oli niimoodi juba, kui me alles plaanisime, et, et me abiellume ja tuleme Eestisse peida siis hakkas otsima meile Kataret. Ja noh, see ei olnud nii lihtne, mitu sellised naljakad pakkumisi tulin, aga ainult üks, mis olid siis nagu tõesti noorele abielupaarile vastu võtab. See oli üks kaotab, mis oli võhmas, kus need omanikud tahtsid lihtsalt sellest lahti saada. See oli neile nagu, nagu ülearu ja sealt pilgus kommunaalmaksud, sellest kasvas võlg ja nad tahtsid lihtsalt, et me seda võla kinni maksame ja siis katab, kuulub meile. Ja te tulite lihtsalt võhnasse, kui ühte Eesti väikelinna ja te siis veel päris täpselt ei kujutanud ette, kui suuri tegusid võhmas tegema hakkate. Või oli teil juba plaanid mingid või tee alles kohapeal selgus, et võhmas on päris raske elu. Tegelikult oli veel nii, et kui me otsisime koptereid, siis olime ikka see, et me, et me jääme siia, kui mina jään seal tööle, kus me juba enne töötasin, et selles keskuses seal noh, see hoone nagu taastada ja seal midagi teha, humanitaarabiga ei, see oli Viljandi lähedal. Aga Viljandist ei leidnud koptereid ja siis oleks järgmine kohtulik Suure-Jaani olnud, seal ka ei olnud keegi, kes pakkus midagi. No me panime Kuulutus aiale, aga lihtsalt ei olnud selliseid vastuseid, mis oli vastuvõetav. Nagu Elka juba mainis, ja siis oli seal keegi, kes pakkus kõhmast. Ja ma vaatasin kaardi peal. Ma ütlesin, nojaa, võhmas on nüüd noh, võib-olla maksimaalselt pooltund sõitma. See nüüd Šveitsis tuules on see täiesti tavaline tee, mis võiks arvestada tööle minek. Tol ajal juba ja no ja miks mitte, et noh, siis võtame kohta seal. Ja alles, kui me siis oleme kolinud võhmasse, siis panime tähele, et tegelikult see on täiesti rumal, et nüüd võhmas sinna Viljandi poole minna. Siin võhmas on juba vaja midagi teha. Tegelikult see oli igal pool näha, et jah, me elasime sellises paneelmajas ja, ja noh, iga päev keegi oli ukse taga ja palus nii üht kui teist, et noored naised, kes ei saanud oma oma lasterahadega, mis oli ju ka naeruväärne. Et kas ei tulnud toime ja palusid natukene kas toidu või siis, et, et ma laenan midagi, mida nad toovad siis jälle tagasi. Jah, tegelikult see oli igal pool oli see näha, see tolejale Peas, kus oli üks osa, oli täitsa sammas. Et käekott, kus oli ainult üks samm peale ja. Kõik nägi tegelikult väga-väga vaheline välja. Tuldi niimoodi nagu Erkki mainis, aga tegelikult väga naljakas, nad tulid ka teistmoodi ja see on tegelikult nii, et kui me lõpuks sattusime Eestisse ja võhmasse elama, ma juba mainis siin, eks ole, minul kood oli selline, et ma juba mitu aastat reisis need kaks aastat juba edasi-tagasi pidevalt ja töötasin Šveitsis suht vähe lõppude lõpuks ja kõik see raha, mis mul enne oli kõrvale pandud, see läks juba kõik ära. Enne kui me abiellusime, siis ma ütlesin, sind tuleb rikas naine siis, aga noh aga ta ei ole. Ja siis tegelikult, kui me siis sattusime võhmasse, siis oli meil möned sõbrad Šveitsis, kes meid toetasid, et mis aine siin midagi alustada, midagi teha. Aga see oli suht vähe, mis me saime. Ja siis juhtus veel see, et kui me abiellusime, siis me palusime meile mitt, et nagu suuri kingitusi teha. Aga noh, ikka tulid kaamele kingitusi kokku ja neid oli ühe auto peal laaditud ja see autu viis neid asju jumalasse. Ja me pidime ise seal neid asja nagu kokku korjama ja see võttis köiega palju aega ja see tähendab umbes esimene poolaasta, kui me võhmas elasime, oli meil koht täiesti tühi, meil oli kaks toolid, üks laud ja see oli enam-vähem kõigeks voodin, kes keegi meile kinkis ja see oli kõik enam-vähem. Ja siis tegelikult juhtus, et Võhmakad tulime külla, nägid, et siin laes puudub lamp ja järgmine päev oli inimene tagasi ja tõi meile lambi ja siis siis juhtuda näiteks. Ühel päeval, et meil tõesti oli raha juba otsas ja me teadsime alles kolm, neli päeva pärast on meil jälle raha tulemas ja ütlesime nüüd lihtsalt peame otsustama, kas bentsu osta autole kas toidu osta, aga lihtsalt kõigile ei jagu. Ja siis juhtus järsku, et naabernaine seisis ukse taga ja tõi meile pirukad, mis ta just pakkis. Ja kolm tundi hiljem tuli teine naaberjahimees ja ütles, et tal on just metsasiga küttinud ja naine tegi paatia äkki tammel maitsta ja tõi meile Metssigapraadi ja ja juhtus ükskord, meil oli igas korteris meie paneelmajas vähemalt üks taldrik midagi enda kohta, kes kõik tõid midagi. Ja see on tegelikult see on uskumatu, et need inimesed vist ei teadnud, mis olukorras me siis olime. Noh, võib-olla tõesti ütlesin, mõtlesid, et me oleme neid rikkad lääne inimesed, aga kõik oli nii abivalmis ja toetasid ja see oli väga-väga tobe aeg. Tegelikult. Ja see muutus vastastikkuseks, sest et juba aastal 2000 hakkasite teie konkreetsemalt suuri tegusid võhmas tegema. Lõite küünlavabriku, lõite postkaarditsehhi. Tegelikult meie jaoks, need ei ole nagu korrad tegusid, vaid me tegime lihtsalt alatisi. Kui läks mingi uks lahti, siis millistel, läksime läbi, andsid inimestele tööd ja noh, aga see oli kõik nii loomulik, see ei olnud nüüd me teeme midagi suurelt vaid lihtsalt noh, kui need naise tulid, kas sa saad meile laenata ja minul oli piinlik, neil oli piinlik. Siis oli kõige lihtsam viis vaadata, et nad saaksid midagi teha ja te ei pea küsima, vaid sa oled seda teenima. Võhma valgusevabrik, see siis hakkas tegutsema alates aastast 2000 ja kuidas tekkis? See oli niimoodi, et Me olime just koos ja mõtlesime, et oleks vaja töökohti, siis tõesti puudub võhmas, on töökohti ja alustas tolajal käsitöökadudega. Aga see oli ikka vähe, see oli üks kord nädalas mõneks tunniks. Ja siis järgmisel hommikul helistas keegi Šveitsist, meil oli veel Tultmatuse inimene, aga see oli ühe seda seda. Ja Ta ütles, et ta toodab juba 25 aastat küünlaid ja müüb neid ainult Šveitsis. Aga ta nägi, ta saaks palju ka teiste riikidesse müüa. Ja siis ta küsis, kas me oleksime huvitatud midagi alustada ja kuna me just rääkisime, sellest oli selgelt muidugi kohe oleme nõus. Ja siis on nii nagu vahel on, need noh, juhtub vahel, et keegi tuleb mingi hea möte ka välja, et kuule, teeme kilu koos ja ka siis olid väga suure rõõmuga, aga siis juhtub, et järsku näed, et vist ei olnud midagi selle taga. Ja nii oli veel ka siis, et me ütlesime, nujah vaatonid, mis sellest üldse välja tuleb, võib-olla ju ei tule midagi välja, aga tobe oleks ikka. Aga siis läks nii edasi, et ta oli tõesti huvitatud Eestis midagi alustada ja siis olid nii, et esimesel augustil 2000 alustasime tegevust selle jamaga ja see oli siis viis aastat, olime selle Šveitsi firma filiaal. Ja peale sild tahtis Šveitsi firma kinni panna siis pärast ta ütles, et kuulge, kui te tahate veidi oma nimel edasi viia, nad lubasid meile kliendiks, ta lihtsalt ei tahtnud mingi vastutust. Ja siis me muidugi olime nõus, siis aastal 2005 ajasime siis see, mis toodab nüüd õhnasni küünlad. Kuidas võhmas ja võhma inimestel täna läheb? Ma arvan, et inimestel läheb palju-palju parem ikka on sellised, kellel on igasugused asjad puudu. Aga üleüldse on rühma lin nii palju arenenud. Esialgu tuli üks linnapea, kes saadandas väga valjutänavat ja siis kõik see veetorustik ja nii edasi ja siis oli üks teine linnapea, kes aitas kõik see noorsootöö arendada ja sotsiaalvaldkond ja ma arvan, et neid vajadusi ei ole enam nii nii karjuv, nagu nad on kunagi olnud. Olete vahepeal noh, sellest on ka juba üle 10 aasta tagasi loonud mittetulundusühingu sinule. Tegelikult sellised nagu abi asju välismaalt, seda ma arvan, ei ole enam vaja. Need ajad on siiski, möödujad on möödas, aga mis laadi abi siis selle mittetulundusühingu kaudu anna? No see oleneb muidugi vajadust tõsta, mida me siiamaani teeme, on sellised pensionäride peod. Et see on ikka minu arust veel vaia, et vanainimesed ei istu üksi kodus, vaid et nad saavad kodunt välja. Ja siis aeg-ajalt teeme sellised lõunad, kus inimesed tulevad siis kokku, saavad mingi lõuna praad ja siis on alati kas mingi väike kontsad või tead tarbel midagi lihtsalt, et nad saavad suhelda, on meil alati jõuluajal, on jõulupidu kus siis tulevad juba rohkem, tavaliselt mingi 80 inimesed tulevad siis kokku, niimoodi jõulurõõmu jagada. Ja kui me seda MTÜd aiasime ja siis oli veel täiesti lahti, mis, mis seal üldse toimub, no see, mis eriti just rääkis neid pensionäri juhitusi oli siis juba. Aga siis näiteks oli ka üks asi. Me nägime ümbruskonnas oli inimesi, kellel oli lapsed koolis, aga nendel ei olnud raha lapsed kaasa saata, kui oli mingi ekskursioon kuskil või mingi täis klassiga. Ja siis oli see alati nii, et jah, klass sõitis kuskil ära, aga teatud lapsed jäid kodus. Ja siis näiteks vist kõige esimene asi siis me tegime selle MTÜ raamis oli see, et me tellisime bussi ja tegime lihtsalt teatud peredega ja siis ütlesime ka oma töötajad kaasa, kui ma väga ei eksi. Tegime selline reis nagu kooli rais lihtsalt nendele, kes kunagi ei saanud minna. Sellist asja. On meie küünlavabriku kõrval on selline parafiini baasil uisuväljak ja see tegeleb siiamaani võhmalaadsed, sa pead kogu aeg, kui on lahti, neli päeva nädalast saavad tasuta seal mängima minna ja seal on batuut ja igasugused lauamäng ja ma lihtsalt selline koht, kus saab varju all mängida. No kõlab kõik nagu muinasjutt, ma kujutan ette, kui te võhmas mööda tänavat kõnnite, siis teil on selline peaaegu silmaga nähtav püha, paistan ümber pea ja ka meie inimesed, meie teised inimesed on õnnelikud, et seal elab. Kui palju teil endal lapsi on peres kolm. Ja lapsed näevad maast madalast, kuidas elu käib ja kuidas te olete nii abivalmid ja head vanemad ka teistele, mitte ainult neile ja lastele, ma kujutan ette, vist meeldib võhmas ka, meeldib. Noh, nende jaoks on, on see kudum, nad on ju kõik Eestis sündinud, et see on neile täitsa tavaline. Mis keeles te kodus räägite? Et me ikka räägime saksa keelest, muidugi kui on, nendel on sõbrad külas, siis räägime eesti keeles, aga aga muidu juhtuvad sellised asjad, et et nad oma keelt emakeel nagu ennem aru ei saa. Kuigi meil on sellised sõnad, mida me kõik kasutame ainult eesti keeles nagu kuulikut ja päevik ja sellised asjad, mida meil ei olnud ju saksa keeles vaia. Näete lastega käinud ka oma sünnimaadel Saksamaal, Šveitsis. Meil on tegelikult üks väga tore lugu, kui me kõige vanema poisiga esimest korda sõitsime Šveitsi peale seda, kui ta hakkas rääkima. Me oleme juba vabam kitana teda kaasa võtnud Šveitsi, aga peale seda hakkas rääkima esimene skoda. Ta oli siis kaks ja midagi ja isegi isegi juba kolm menetleda. Ja siis oli tegelikult nii, et Ta on vahel näinud külalisi meie juures täiskasvanud inimesi, kes rääkisid saksa keelt. Aga ta pole elus näinud ühtegi laps, kes räägib saksa keelt ja siis oli ilmselt tal on see täiesti selge, et lapsed räägivad eesti keelt ja siis hiljem nad hakkavad saksa keelt rääkima. Ja siis ta oli kaks-kolm nädalat Šveitsis meiega ja ta proovis iga lapsega eesti keeles rääkida ja muidugi keegi pole temaga rääkinud, keegi pole temast aru saanud ja see oli nii pettunud, seal. Ka teie mõlema lähisugulased, vanemad on käinud siin võhmas ja näinud, kuidas te elate. Isegi mu ema kolis kõhnasse, ta elab nüüd naljaga. Ta tuli iga aasta tagada oma lapselapsi üle vaatama. Ja siis lõpuks tal ei olnud enam mingi vajadust Saksamaal jääda ja siis kolis meilis jääda. See on tegelikult veel nii, peab ütlema, et ta oli aldisele selle vastu, et me kolime nii kaugele. Aga tema toetas me ikka alati. Ja naljakas on see, et kui tema ei oleks meil toetanud, siis ei oleks see võimalik olnud üldse meile siia kolida. Ja nüüd lõpuks ta, kuis siia. Kes on eesti keele selgeks saanud? No kui ta, ta on juba ligi 80, ei ole enam nii lihtne selles vanuses õppida, ta teab, palju sõna saab paljudest asjadest aru, aga nagu see julgus ise rääkida see on veel puudu. Nii et tema on väga rahul ja teie olete väga rahul ja nõnda see teie elusin võhmas, siis kulgeb päevast päeva ikka head tehes ja inimeste eest hoolitsedes ja sotsiaalne olukord võhmas on tänu teile hoopis teine kui kuskil. Ma ei tea, meil kui kuskil näiteks 18 aastat tagasi, võtame niimoodi, et et väga, väga palju on muutunud tegelikult. Noh, tegelikult võib-olla peamisega teistmoodi vaatama, sest ma vahel mõtlen, et mis me olime ka meil väga hea võimalus, kus, et me sattusime just võhmasse sest seal oli lihtsalt kõik olid nii avatud ja ainult ütlesime, et me tahame midagi teha. Me tahame kuidagimoodi aidata, siis oli kohe kõik nõhused, jah. Otsime Teile hooned, kus te saate midagi rajada ja nii edasi oleksime sattunud, kas või Viljandis. Ma ei tea, kas oleks selline vastutulek olnud, et see tähendab ka meil oli see väga-väga hea võimalus lõppude lõpuks ja vahva, me saame öelda, et võib-olla oleme töösse nagu mõlemad kasu saanud, ma loodan, vähemalt. Aitäh, sakslanna Elke Trish ja abikaasa Peter Friedrich, kes on šveitslane? Suur tänu saatesse tulevast veel olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja Maris Tomba ning lõpetuseks kuuleme peeteri kodulinna Shaphhauseni hümni. Kohtumiseni. Nii ta on jäänud ta mitte aren blood sahhariini start-white anda, then on penoloomud meie voodiliistu toopano bodynkkuvatle. Ashley Youngi Leonid siraide doose Voodi istu toob ana pudi. Purskavad liini stanud.