Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile. Me oleme rääkinud maid sellest, millise toolid, Venemaa valitsejate toidueelistused ja et vahetevahel tekkis ka neil isu tavaliste roogade järele, mis on ju igati inimlik ja arusaadav. Aga eriti tol ajal tähendas ju pidulik laudteed seal söökide kõrval olid ka joogid ja kindel reglementeeritud valik, mis mille juurde käis. Ja kui nüüd vaadata valitsejad, siis nende seas muidugi, mis puudutab suhtumist alkoholi joon, täiesti erandlik, Nikolai esimene ja me ikkagi valdavalt 19. sajandi 20. alguse piiridesse. Tema puhul on öeldud ja kirjutatud mälestustes isegi pidulikel üritustel, mis olid pühendatud konkreetselt talla, no mingid sünnipäevad, mingid veel ümmargused daatumit, ta oli alati eelistanud vett ja see puudutas ka tema välismaa visiit, kus, nagu peaks obligatoorselt mõne klaasi tõstma ka seal olevat palunud vett. Nii et siit on täiesti erinev suhtumine võrreldes teiste monarhidega, aga mida tema pool on rõhutatud ja see on ka arusaadav, et ega ta ju teistele oma arvamust peale ei pressinud. Nii et suhtub sellesse väga sallivalt ja saab aru, et vähemalt vene ohvitserkond, kuidas siis teisiti. Ja meil oli ka väike näpi saadik, nagu ta kaks näitlejat, kes olid kutsutud lauda sinna madalama kategooria lauda läksid omavahel tülli, pudeliga purustasid merevaigutoa plaadi. Kuidas keiser sellesse suhtus? Kõik on ju täpselt reglementeeritud ja ka siin täpselt samuti nagu toitude puhul, isegi alkoholi puhul on seda nagu rohkem täheldatud, kui nüüd vaadata neid mälestusi ja lugusid, mida inimesed on meenutanud, et kui midagi Servjueerid, D mitte nii, nagu see oli ette nähtud, siis väljendati ka oma nördimust näitena ja küllaltki sageli on see šampanja serveerimise puhul, et ei olnud piisavalt külm veel millegiga balda, rahul, et seda siis teatatakse muidugi mitte korraldades lauas katedraali, vaid ülemkelner läbi õukonna ministri saab siis niisuguse teate, et see ei olnud paslik. Kui vaadata, mida käisid, eelistasid Nikolai, esimesega on kõik selge, helistas vett. Aga Aleksander teise puhul on prantsuse veinid valdavalt nii tema laual, Me laamer peaaegu alati prantsuse veini. Ja mida tuleb kindlasti rõhutada, see puudutab ka teisi monarh, mitte ainult monarh, vaid kogu vene aristokraatiat, siis väga p. Kaks lugu šampanjast seda joodaks hästi palju. Ja ka teame, et Nõukogude ajastu esimestel aastatel ja tuginedes kase Majakovski luuletusele. See jook oli kuulutatud niisukeseks kodanlikuks sümboliks ja pika aega või mingi periood ju, seda nõukogude maal ei toodetud ning Stalini käsul hakatakse uuesti massiliselt tootma. Teame, et uus aeg elu on muutunud kolmekümnendatel lõbusamaks, nagu Stalin teatas, ja siis kõlbab ju juua šampanjat ja see loosung oli enam-vähem selline, et kui varem lõid ainult aristokraadid, nüüd saavad siis kõik inimesed endale sõda lubada. Veel üks väikene detailikene, mis puudutab seda elu seal üleval ühiskonna tipus, kui toimusid need suured pallid aga meil on neid olnud ja jõuame neid veel natukene kirjeldada, siis suur vööstidel ja suurvürst linnadel olid täna õhtul oma puhkeruumid, nii et kui nad vahepeal väsisid, siis nad võisid kuskile eraldada. Neel olid sisustatud eraldi ruumid ja seal ka ettetellimisel vastavalt nende soovidele ka alkohol, toreglena šampanja või midagi kergemat. Vahel said natuke seal jalga puhata ja klaasike seda kihisevat jooki ka juua. Veel üks täpsustus, mida on vaja kindlasti teha ja teha seda sellepärast, et sa iseloomustab nii hästi, kuidas on võimalik kasutada allikaid propagandistlikel kaalutlustel ja kui nõukogude ajal Need andmed olid ju kõik kättesaadavad põhimõtteliselt arhiivides olid nad olemas, kirjeldati seda liialdamis, mida siis saab endale lubada. Me pidime seda kõik nägemalisukestas mustades värvides, istavaliselt mainiti natuke oli meil sellest juttu, nadi õid ka piiritust või isegi mitte midagi mainimata. Ja tõesti, kui vaadata neid tellimusi, mida esitati veini keldrile ma toon ühe näite. See puudutab 1871. aastal palli, see toimus veebruaris ja selle ballikülaliste arv oli 527 ja kui need jätkatav selleks palliks, telliti kuus ämbrit piiritust, lisaks neile veel 12 pudelit piiritust ja wanna siia punkt seisu võib ette kujutada, kuidas pall välja nägi, kui palli käigus kuus ämbrit piiritus, et vot selline näitleja elu seal oli nõme jaoks on juba arusaadav, meie seda teame, pakuti ju süüa, seda oli vaja kuidagi soojendada ja selleks olid seal kõrvalruumides priimused, on vist õige näit nimetada igatahes vahendid, millega sai toitu soojendada ja vot selle jaoks läks piirid, nii et kui seda seletada, on hoopis üks pilt, kui panna sinna punkt aga väga sageli varasemate allikatega nõukogude ajal just nii toimetada. Ja paistab, et kõik vastab ju tegelikkusele, jah, on dokument, mis ütleb, et nii palju telliti ja kui veel kord siia panna punkt, siis me saame piss teise pildi või meie vaimusilmis kujuneb sellest pallist mingisugune jooming. Aga sellel ei ole tegelikkusega mingit Bismist. Kui jätta Peeter esimene kõrvale aga ta meile mahuka ajalistesse raamidesse siis hilisematest Vena monarhi tõst on loodud kõige suurem, kui nii saab üldse öelda joodiku pilt, Aleksandr kolmandast. Ja just nimelt jällegi veebruarirevolutsiooni järgselt juba kui oli vaja seda monarhiat näidata sellisena nagu revolutsionäärid seda ettekujutused ja siis rääkimata nõukogude ajast, kui ilmusid, kirjutas, et kuidas saar peitis pudelid seal kuskile oma saapasäärt ja sellepärast kandis kalai põks pudel välja ei paistaks, neid lugusid ilmus ju päris palju. Ja kas see nõukogude ajal, et tema surma põhjuseks oli ka õlajoomine, tervis ei pidanud vastu, jõi nii palju. Kui vaadata, aga mälestusi ja nende inimeste kirjutisi, kes olid selle õukonna eluga väga hästi kursis siis miskit, kinnitas tsaar jäi nüüd üle mõistuse palju, kõigepealt suur tugev mees. Ja see üks kaks pitsikestmis vahetevahel siin ja seal märgitakse, see on muidugi eriti nutega kuidagi tasakaalust välja viia. Ja ka suurematel vastuvõttudel, kus on ette nähtud selle klaasi kokkulöömine, võib-olla nendega, kes õnnitlevad olevat andnud korralduse tema šampanjaklaas oleks veega lahjendatud, nii et ka siin ei ole mitte mingisuguseid tõendeid. Ta oleks hästi palju joonud või ülemõõdu joonud. Ja mainitakse ka, et kui tal oli üldse lemmikjook, siis oli kali. Ja vast kõige kindlam allikas, mis meile tõendab, et ega ta nüüd ei liialdanud. See on tema ülemarsti mälestused ja võiks ju tekkida kahtlus, et selge õukonna peameedik muidugi tahab näidata tsaari võimalikult heas valguses ja üldse kardab igasuguseid tagajärgi, aga need mälestused on kirja pandud aastal 1919, kus ei olnud enam mitte mingisugust põhjust midagi välja mõelda. Ja ka tema viitab sellele või ei too mitte mingisuguseid näiteid. Jah, kirjeldab näid pits üks-kaks veiniklaase šampanjat. Aleksander, kolmas Jul eelistas Venemaa toodangut. Aga need kogused on kõik ikkagi mõistlikud. Mis puudutab Nikolai täis, siis muidugi karsklaseks teda nimetada ei saanud, kuigi tegemist on ju väga perekondliku inimesega. Ja kui sa armastad oma abikaasat ja lapsi, siis arusaadavalt ei kuritarvita. Aga mis puudutab mälestusi, eks tema noorpõlves siis vahetevahel ja olid ikka suured Sa pead nii et koos oma sõpradega ja seal asi ikka kippus ka kontrolli alt väljumas. Aga muidugi midagi üle mõistuse ja hullu ei olnud ja mis on huvitav. Kui vaadata tema päevikuid, siis ta varjamatult ju kirjeldab ka neid juhuseid, kus ta ikkagi võttis päris palju ja teeb seda nisukesi niisukese tundega, nagu ongi tegemist tegemist millegi normaalsega ja tolle aja kontekstis see ka nii on. Ja muidugi, aga kogused ei ole midagi, üle mõistuse käivad, aga ma toon mõned näited. Nii et kirjutab päevikus ja tõesti kirjutab teatud uhkus. No võtame siis ühe sündmus, neid on seal päris palju. See on 1906. aasta ja ta võtab osa, viibid traditsioonilistel sõjaväemanöövriga, viiakse läbi luuret, kuidas siis Venemaa sõjavägi on valmis või on teovõimeline ja arusaadav, oluline sündmus, see on ju Vene-Jaapani sõja. Lisaks saab manöövrit. Ja ta kirjutab oma päevikus. Proovisin kuut marki veini ja tõmbasin kergelt nina täis. Nonii, võiks eesti keelde tõlkida, mistõttu magasin hästi. Võime järeldada, kellel kogemusi on? Siis väga palju ei proovinud, muidu oleks halvasti maganud, aga magas hästi. Ja siin peab muidugi arvestama, et seal on ju tava. Ta viibis ohvitseride säskonnas, ilmselt mana Õppasid lõppesid edukalt, vähemalt leiti, et on kõik eesmärgid saavutatud. Ja muidugi oma polgukaaslastega, aga ta on teeninud mitmes polgus, tõstsid nad siis seal, proovisid seda portreid. Või veel üks näide päevikutest son natuke hilisemast ajast on aasta 1910 ja puuduta perioodi jaanuarist aprillini ja nende kuude jooksul on päevikusõnal vähem identselt siis kirja pandud ja neid kordi olnud seitse. Deta osales kaardiväe ohvitseride pidustustel nokkarik, võimalikud pidustused, kasva nende polkude, mingid aastapäevad või muud tähtpäevad. Ja kuna tan nende polkude nimekirjas, siis arusaadavalt võtab ta nendest üritustest osa. Ja see kirjeldus on enam-vähem selline, et ma lahkusin paleest seitsme paiku õhtul ja saabusin koju hommiku viis, kuus. Arusaadav. Polgu pidustused seal kindlasti neid klaasega tõsteti. Ja kui seda suhtlust vaadata, see viib meid praegu sellest teemast kõrvale ja ei hakka sellel pikalt peatuma. Aga kui mõtiskleda, kui tihedad olid need suhted kas või nendesamade polkudega nende ohvitserid, aga siis on ju kummaline, kuidas mõne ajaga, vot kogu see kapital sai ju lastud kuidagi kaotsi. Ja teame, et veebruaris 1917 on ta sisuliselt üksi, kus on kõikne, et need sajad sajad sajad ohvitserid, rääkimata siis reamäestas kaardi vabalgud, kes said siis saadetud rindele, vot kus nad siis on. Et sisuliselt veel kord pooled alla enam mitte mingisugust jõudu, millele veebruaris tugineda? No tahe on teine asi, aga põhimõtteliselt kui võrrelda selle varasema suhtlusega ja see on ainult tema, aga need on ju suurustid, need on suurvürstinna tsarinna, kes isiklikult omakäeliselt õmbleb välja mõne polgu lipu, kus nad polgud siis nüüd on. Jällegi kui vaadata neid mälestusi, aga meie juba seda tean, et see esimene suur hommikus, kui oli kuskil kell 12, kell üks, nii et siis ta ei olegi nii kummaline. Aga kui kirjutada, et hommikusöögi juurde Nikolai võttis vahel pits või kaks viina sakuskade laua juures ja jällegi täpsustamata kellaaega, siis võib kõrvutada, et inimene on paadunud alkohoolik, ei saa hommikul hommikusärk sind nagu meie saime kuskil kell seitse-kaheksa paari pitsi Liinatan mitte kuidagi hakkama. Ja muidugi ei ole kuskil mälestustes, et ta kas mingite vastu jõulude ajal või vestluste ajal oleks kaotanud enesevalitsemist need ka kasvõi pärast seda, kui need paar pitsi said võetud. Midagi sellist me ju kuskil ei leia, kui vaadata neid aruandeid, haned on ju nii täpsed tollest ajast üldse tol ajal statistika on erakordselt täpne, kui vaadata tsaariaegset rahvaloendus erakordselt täpne siis kõige rohkem Nikolai, teise, selle esimese kategooria kategooriate ülese laua peale tellitakse tegelikult mineraalveepudeleid, nii et jälle, kui nimetame pudelite aru, siis on üks asi. Kui täpsustame nende sisu, siis on natukene pilt teistsugune. Ja mõned näeb, mineraalveemargid on meile tuttavad tänase päevani, näiteks väga sageli mainitakse ka Essentukit. Lisaks küllaltki sageli ka Nikolai, teisel laual mainitakse kalja, mis on vene traditsiooni arvestades arusaadav ja mahlades kõige sagedamini viinamarja mahl. Nii et ka viinamarjamahla võib laual kohata üsna sageli. Mis puudutab väinal, ei hakka ju nendel markidel peatuma, need kuuluvad nende hulka, mida siis taid varustajad spetsiaalselt Saari keldrite jaoks. Ja vot siit tulebki üks teema, mida ma ei ole veel käsitlenud, see on kuidas toimus otse varustamine, me teame lauas tuhandeid inimesi. Ja see ei ole mitte üks-kaks korda aastas, need on pigem igapäevased sündmused. Ja see nõudis ju väga hästi toimivat süsteemi nii logistiliselt, et varustada õukonda kõige vajalikuga toiduga-joogiga, aga ka muude esemetega, alates kunagi küünaldest ja lõpetades hiljem elektripirnidega, see ju pidi kuidagi toimima. Jah, selleks oli olemas spetsiaalne, eraldi ministeerium, õukonnaministeerium ja siseministeerium pidi selle varustumist süsteemi niivõrd paika panema hätse funktsioneeris sisuliselt tõrgeteta. See on ju täiesti arusaadav, et keiserliku köögi varustamine on erilise tähelepanu all ja seotaksegi sisse ja see on eraldi kategooria varustajad, see tiitel on aastast 1856, hakatakse jagama nisukesi tiitleid ja see ongi keiserliku ja suur usklike õukondade varustaja. Nii eraldi staatus neile, kes siis pälvivad selle õiguse varustada just nimelt nii keisrid, paleed kui ka surnuarstide, paned veel kord mitte ainult toiduainetega, vaid ka kasvõi tööstus kaupadega. Ja selle tiitli saamine on erakordselt keeruline. Nii et Need reeglid, no ütleme kasvõi ühe ühe obligatoorsuse nõukogude, et 10 aasta jooksul eelnevalt pidi õukonda varustama ilma ühegi pretensioonid ta soovitusi muidugi võis jagada. Aga kui selle aja jooksul oli märkused antud toiduaine kvaliteet, ei kõlba mitte kuskile seestpoolt enam lootustki pälvida seda õigust varustada keisri õukonda, nii et veel kord see puudutab ka jooke, see puudutab ka tööstuskaupu. Ja muidugi on ka küllalt sagedased Venemaa spetsiifika, midagi pole parata, korruptsioonijuhtumit, arusaadavalt need ametnikud, kes seal õukonnaministeeriumis selle valdkonnaga tegelesid muidugi kümned firmad, sajad firmad, nende soov tiitel pälvida, viisid selleni jagati altkäemaksu, keegi ju pidi sinna sisse pääsema. Nii et sellest on ka päris palju kirjutatud. Ja see üldsegi ei tähendanud seda, et selle tiitli võisid pälvida ainult Vene firmad. Nii et need pakkumised väga sarnane tänase päevaga. Need esitatakse ka rahvusvaheliselt, nii et võisid selle õiguse saada varustada õukonda näiteks mingi kaubaga ka välismaa firmad. No eriti puudutab see arusaadavalt jook. Toon näite ühest joogist, mis võib-olla on meie kuulajatele ka tuttav. See on aasta 1881, selle õiguse saab kiiter eraring, kes varustab Venemaad, ekspordib sinna oma kuulsat likööri kirsiliköör tänapäeval vist on ka rida siin ja seal ja selle õiguse siis Aleksander, kolmanda ajal ta pälvib. Ja üldse, Aleksander kolmanda ajal saavad mitmed Taani firmad selle õiguse mis tuleneb muidugi kaudselt ka sellest, et Aleksander, kolmandal meeldis Sudaanis viibidatavaniudaaniga tänu abikaasale seatud, nii et mitmed Taani firmad selle õigusest saavad. Ja muidugi ilma nende varustajate abita oleks saanud ju korraldada suuri vastu võtta, see on ju täiesti selge. Kui oli vaja toitlustada veel kord neid tuhandeid inimesi. Ja Neist vast kõige suurem üritus, kus rakendati varustajaid ikkagi kümnete kaupa. On muidugi need kõige suuremad pidustused üldsegi neis midagi olulisemat ei saanudki olla, kui me mõtleme Jänedal, kroonimispidustused, täpselt seesama leiab aset ka 1896. aastal kui toimuvad Nikolai teise kroonimispidustused. Kui need kingitused tuntud kingitused, mida rahva jaoks tellitakse, siis tellimuse esitatakse ka või õigus seda tellimust täita saavad ju need firmad, kellel on see auväärne tiitel olemas. Ja kunagi ju rääkisime, mida telliti. Ei hakka väga pikalt enam sellel peatuma ja needsamad üritused pidusse traagilise lõpuga pidu seal Hadenko väljadel. Selleks telliti ju 400000. Nii et arvestati, tuleb umbes nii palju inimesi. Ja see paki sisu olgu siis veel hästi lühidalt meelde tuletatud, seal oli pool naela poolsuitsuvorsti. Et oleks selge, kui palju sa vene nael on, see on umbes 400 grammi, et igaüks võiks kujutada ette, mis seal pakis oli. Siis oli seal ühenaelane kukal üks kolmandiku naela kaaluv jaalsemi brännik, kolmveerand naela kaaluv kotike maiustusi. Selles ka kaalu järgi, nii et kõik oli täpselt ettenähtud, oli karamellkommid, seal olid kreeka pähklid, seal olid tavalised pähklid, seal olid seedripähklid, seal olid rosinad ja siis olid kuivatatud ploomid ning metallkruus. Lisaks siis kuulus metallkruus, millel olid tsaari ja tsarinnapildid. Ja kuidas see kõik oli pakitud. Meie jaoks ei ole see oluline. Meie jaoks on tähtis see köik tellib Din nendelt õukonna varustajatelt, muuseas, hiljem esitati Cap pretensiooni kvaliteedile. Ja väga paljus oli see seotud sellega, et nii suurt pakkide arvu sai moodustada ainult varakult. Nii NATO on ka väidetud, et midagi seal sees oli halvaks läinud näiteks vorst ei olnud enam väga hea kvaliteediga. Antud juhul sa meid praegu ei huvita, aga kogu selle tellimuse maksumus kooli 339536 rubla ja nagu tänapäeval kiin nende riiklike tellimuste puhul määravaks oli hind, nii et sageli just needsamad etteheited, nii et kõik kordub. Et miks me peame tellima sealt, põhjendus hind on odav ja varustaja loomulikult siis, kuna ta on selle konkursi võitnud, aga need varustajad võis ju mitmeid olla, mis varustasid kasvõi sedasama vorstiga. Tuli lihtsalt võtta see odavam pakkumine ja tulemusena kaas vastav kvaliteet muidugi võis tähendada, et see õigus hiljem ka kadus. Ja muidugi, millega tuleb arvestada, et näe, firmad, kes olid enesel välja võidelnud, selle positsiooni, et nad on keiserliku õukonna varustajad. Meil oli muidugi teatud suhe ja teatud eelis. Ja nagu tänapäevalgi me sageli näeme, kuidas kuulsusi kasuta, ostetakse ära reklaamiks. Ja täpselt samasugune näide, mis saigi võimalikuks tänu sellele, et olid need sidemed. See on 1913.-st aastast jaanuarist ja üks maiustusi tootev firma, kellel see tiitel oli, pöördub kirjalikult tsarinna poole niisuks palvega, et kasta võiks seoses Romanovite dünastia 300. juubeliga halda välja uue partii komme. Ja need kommid siiski erata paberisse, millel on kujutatud keisrinna ja poja tooni pärija pildid. Niisugune palve. Nii et ka tol ajal kasutanud, võtaks reklaamiks ära kuulsusi ja kroonitud päid ja tsarinna Hannapsis jaatava vastuse, taolised kommipaberit ja selline eelis nendel firmadel muidugi oli. Asjaolu, et mõni firma omas sellist tiitlit ei tähendanud, et nad said müüa suvalise hinnaga. Ja jälle on huvitav, et õukonnaministeeriumis kooli spetsiaalne osakond mis tegeles pidevalt hindade ja kvaliteedimonitooringuga võrreldi just neid hindu ja kvaliteeti. See oli siis alus nende tellimuste esitamiseks. Muidugi, kui vaadata neid tellimisdokumente, aga neid on ju säilinud väga palju siis tänapäeval võib-olla isegi nii ei üllata, et me oleme ju kaubaküllusega harjunud. Ja tõesti, lähme ja näeme seda juustude valikut kas Tallinna poodidest või mõne muu kaubavalikut siis on ju väga suur, rääkimata sellest, paljud meist on ju käinud kuskil maailma metropolides, seal on valik veel suurem. Aga isegi võrreldes nende või selle valikuga jääb nisukene tunne, kui vaadata, näid tsaariaegseid tellimisdokumente, mis läksid kas või sinnasamasse talvepaleesse sarskalasse loosse laudade katmiseks. Et see nomenklatuur oli ikkagi kordades veelgi suurem. Ja võib-olla see mulje on jäänud nõukogude ajast, kui esmakordselt sain neid neid aruandeid vaadatud, sellepärast et siis ju enamus nendest toiduainetest ja maitseainetest üldse ei öelnud midagi, ei olnud neid kuulnud. Ja ikkagi, kui vaadata kasvõi see kalade ja kalamarjade loetelu ja tuletada meelde seda aega, kuskil seal seitsmekümnendad kaheksakümnendad, kui kuskilt sööklas või restoranis menüüs oligi kala ja kui sa üritasid täpsustada, mis kalas on siis kelner sulle vastaski kala võrreldes selle ajaga muidugi valik, meeletu, too ja asjatundjad on ju need tellijad Jaan kirjeldatud jo gurmaan, nad ei kuulu muidugi võib-olla sinna tsaarilauda, aga ikkagi vene aristokraatide hulka ka siis nendes tipprestoranides käiski nagu võistlusgurmaani tellija ja peakokk ka vahel, et üks esitab niisukesi tellimusi ja teine kas on võimeline neid täitma või mitte ja reeglina võitis ikkagi ülemkokk külge kasvardi hakkama. Et kui oli vaiadelliti pasteediks, Trasburist ja nii edasi kõigega tuldi toime. Ja veel kord eriti suured tellimused siis, kui ametlikud pidustused võtame näitena lõhet, pidustused, mis on meile tuttavad ja nad toimusid 26. novembril iga aasta. Nii et kes meie kuulajatest tahab kontrollida oma mälu, võiks siis üritada meenutada, mis siis toimus talvepalees iga aasta 26. novembril, kes olid sinna kutsutud. Ja need olid Georgi kavaleride, nii et iga aasta sel päeval toimus Georgi kavaleride vastuvõtt. Mingit kutset selleks vaja ei olnud, piisas kordonist medalist ja kõik olid teretulnud. Ja lauad muidugi erinevad kategooriad, sellepärast et Georgi risti olid pälvinud nii reakoosseisu Löövad, kõrged ohvitserid. Ja võtame ühe näite, et oleks niisugune konkreetne pilt, kuidas see kõik välja nägi ja millist varustamisse kõik eeldas. Ja see on aastast 1884. Sel aastal oli ette nähtud madalama aukraadiga sõjameestele laudades 1600 kohta, nii et arvestati, et võib-olla neid ilmub, see on enam-vähem kõik täpselt teada. Ja see laud oli muidugi kaetud üsna tagasihoidlikult. Aga mis on huvitav ja see on tõesti kummaline traditsioon, et need 1600 ütleme tinglikult, nemad võisid selle vastuvõtujärgselt või lõpus võtta kaasa need lauanõud, millel neil oli toit serveeritud ja need ei olnud mitte tavalised lauanõud nadolid alati tellitud, nii et jällegi pöörduti nende varustajate poole ja mille poolest need nõud olid tuntud, neil oligi Georgi risti sümboolika, nii et inimene siis kas või seesama reakoosseisu kuulunud sõjamees sai siis kaasa oma taldriku. Et oleks kõik selge, et kuidas siis inimene läheb ära pesemata taldrikut, siis selleks oli ette nähtud spetsiaalne salvrätiku, saineb nõud sisse keerata. Nii et ainuüksi iga aasta tuli tellida juurde. Need kavad, mida pakuti trükitud väga ilusad, aga siin ei ole ka põhimõttest midagi uut. Ja selle madalama kategooria lauale oli siis kantud, mida nad siis sõidud, ütleme siis selle lühidalt kaera. Võtame need põhiroad olid kohasupp ja praetud kala. Ning kokku arvestate selle 1600 inimese toitlustamiseks 3782 rubla. Kuna see on üks olulisemaid üritusi, Georgi kavaleride vastuvad, selleks valmistati väga tõsiselt. Põhiüritus oli õhtul, kui olid nad 1600 inimest, aga hommikul vara keisrinna olen näiteks Maria Fjodorovna le serveeriti tee juurde ja lauas oli neli inimest, nii et valmistuti tõsiseks raskeks päevaks. Ja serveeriti 30 sändvitšit. Külmad suupisted, pool naela kalamarja, neli naela, kahte sorti juustu ja veel puljongit, nii et ei ole väga tagasihoidlik hommikuse arvestades hiljem serveeriti juba põhiline keiserliku hommikusöök. Seal olid lauas 40 inimest ja samal ajal olid paleesse ummiku kutsutud veel ka neile serveeriti hommikusöök, need olid täiskomplekti Georgi kavaleride ja neid oli 12 inimest ja loomulikult selle laua juurde astusid siis ka keiser ja keisrinna. Teisiti ei saanud kuidagi olla. Nüüd õhtul, lisaks sellele 1600-le inimesele oli teisel korrusel veel ohvitseridele kaetud laud 380 inimest. Seal oli siis keisri laudvel eraldenni, ta einestas ka koos nende ohvitseridega siis õhtu võitlema Saiska lõunat. Seal lauas oli sel aastal seitse inimest, siis oli eraldi laud sarjevitšilas seal neli persooni. Ta igav, läksime üksi istuks. Ja kuna Nikolai oli tol ajal 18 aastat vana, siis sellel laual alkoholi ei olnud. Siis oli eraldi laud vaimulike jaoks, seal oli ette nähtud 50 kohta. Ja siis mis räägib sellest, et kõik niisugused suured üritused ei olnud ikkagi, mis siis kategooriad olid erinevad. Aga sellel kuupäeval kaebdil haud, kuid kaarti lauad loomulikult ka kogu personali jaoks, kes oli hõivatud talvepalees igasuguste toimingutega see on lakei, Šveits sarid, töölised näidanud sealt päris palju ja neil ka oma lauad, mis siis, et madalama kategooria lauad ikkagi lauad. Nii et kokku toitlustati rohkem kui 2000 inimest. Need arvud on ikka väga suured. Ja olgu siis ka öeldud, et arusaadavalt nii paljude inimeste toitlustamine. Üks asi on need tellimused, mis saabuvad, kasutati ka seda, käite ringi variant. Aga näiteks selle konkreetse pidustusega oli hõivatud 67 koka kellel oli abilisi 56, siis oli palgatud 107 kelnerit, köögi koristamiseks ja nõude pesemiseks palgatud 27 inimest. Ja tava oli selline. Bryabrazenski polgust veel kutsuti appi p või nõuti appi 90 sõdurit, kellele selle eest maksti lisatasu ja see oli 60 kopikat päev. Nii et see arv on hästi suur ja kokku need pidustused läksid maksma 10742 rubla, nii et staap võrrelda. Need kalkulatsioonid on ja tänapäeva kõikvõimalikud, palju maksis see vastuvõtt kasv võrreldes aastapäeva vastuvõttudega meil. Kuna meil on juba jutt too Giorgi kavaleridest ja rääkisime üsna pikalt neist kunagi, aga hiljuti täiesti juhuslikult, sattusin ühele väikesele sõigakesele mis on iseenesest väga huvitav fakt ja iseloomustab seda, et kuigi nõukogude ajal ja mingis mõttes vastab see ka tõele nimetati Tsaari-Venemaad rahvaste anglaks, aga selles vanglas tuli paratamatult jälgida ikkagi mingisuguseid spetsiifilisi, konkreetsetele kultuuridele omaseid kombeid, reegleid sellepärast niin palju rahvusvahelises riigis, no täiesti neid ignoreerida ei saanud ja ma toon ühe näite, mis just nimelt seondub selle ordeniga Püha Georgi ordeniga, aga mitte ainult Püha Georgi ordeniga sõska Püha Vladimir, Püha Anna ja näeb kõik ordeneid ja kannavad on pühakute nimedest siis tulenevad neile vihjavad ja nüüd tekib niisugune küsimus, et kuidas siis autasustada näiteks mittekristlasi nende organitega, kui seal olla pühakud ja näiteks puudutaabio tuntud metsikut diviisi ei hakka praegu sellel peatuma, pole rohkem aega. Aga otsustatakse, kui autasustatakse, mitte kristlasi selle ordeniga, siis pühak asendatakse kotkaga, nii et nad hakkasid saama sellest orden. Ja mis konkreetselt puudutab seda metsikut diviisi esimese maailmasõja siis üsna pea protesteetet, miks nemad saavad Orbanit, nad ütlesid kanaga, nimetades seda katka kanaks. Nemad tahavad ikka nisukest ordenit, nagu kõik saavad, muidu oleks nagu madalamat klassi niukene, väikene sögake. Mis lõpetuseks puudutab seda, kordan, et. Ja järgmine kord lähme siit juba edasi.