Vikerraadio. Tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me murdekeelsest luulest on rahvusvaheline luulepäev, mida Tallinnas tähistatakse luulemaratoniga, täpsemalt siis Tallinna keskraamatukogust. Aga kui tänase saate juurde tulla, siis tõesti räägime murdekeelsest luulest, mis kannab edasi pärimust. Ja saates on meil täna külas rahvaluuleteadlane seto luuletaja, muusik ning Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Andreas Kalkun. Ning veel teemadest Tänak Ta täks täna täks, homme ju ükskord ikka puu langeb, on vanasõna, mille tagamaid tänases saates valgustab meil folklorist Risto Järv ja pärimusmuusika Kätlin Mägi räägib parmupilliloost. Nii et sellised on tänased saate teemad minu nimel, Krista taim, soovin teile kuulamist ja esimene laul kannab pealkirja rätsep Brasinalt laulavad Mari Kalkun Tuulikki Tartusse. Nii et head kuuleksid. Euroopa kultuuripärandiaasta. Kask näidata järeviga? Jah, kallilt hõlma. Kaitse tegelikult. Niimoodi ja nüüd tänase saate teema juurde, milleks on murdekeelne luule ja Tartu stuudios on meil seto luuletaja, muusik, folklorist Andreas Kalkun. Tere. Tra. See laul, mida me kuulsime, see oli ka minu arvates murdekeeles, et mina ise olen selline eestlane, kellel oma murret nagu ei olegi. Et, et ei kuuluma kuhugile sellisesse rahvarühma, kellel oleks oma murre küll, aga sina, Andres, oled mõi luuletad seto keeles oled uurinud nende luulet hõre ja ütle mulle sellist asja, kõigepealt laul ja luule, kui sarnased need on ja, ja kas nad võivad olla ka? Aitäh seto kultuuris on ju teada, et suuline kultuur on palju vanem kui kirjalik kultuur et võtaks kirjutama alles 20. sajandi kahekümnendatel. Suurem osa meist enne seda koguse. Poeetiline keel oli suuline. Et me võime mõelda, et seto luule on väga noor, aga kui ma vaatan vist rahvaluulet, siis siis see on väga vana. Ja selles mõttes nagu seda piiri tõmmata on natuke keeruline, kuigi, kuigi selles mõttes luule ja rahvaluule on ikkagi erinevad, et et me teame, et see meie näiteks seto vana vana vana tüüpi laul, et see on, see ei ole ainult laul seal ainult tekst ega muusika, vaid seal on ka see rituaal ja see kontekst, mis on seal koos. Et me ei saa lauluste eristeri eraldada sõnu ja teha sellest luuletust, et seal midagi väga palju jääb puudu, kui me võtame sellest laulust ainult sõnad välja. Aga. Tänasel päeval sellest on järgi jäänud või ometi ju ka praegu luuletajad luuletavad, aga tõenäoliselt selle rituaale ja neid asju taga ei ole, ma mõtlen just murdeluuletajaid ja näiteks seto keeles. Ja no kõigepealt see murdeluule termin on selline, vaat mis see täpselt ongi või kuidas? Teie folkloristid on sellest aru saab, et mis murre nüüd on, et kas see, kui ma natukene teistmoodi mõnda sõna ütlen? Ja kui te ütlesite alguses, et teil ei ole seda nii-öelda oma erikeelt, siis meil kõigil on ju keelevariandid, lisaks sellele keele lendame koolis õpime ja ja kui isegi, kui need variandid võivad tunduda tühised või ebaolulised või mitte nii täiuslikud nagu see kirjakeel siis tegelikult me oleme kõik ju mitmekeelsed ja meil on erinevate keela registrist, mida me kasutame. Ja, ja see, kas me ütleme luule kohta luule või ütleme, tema kort kohta murdeluule, see sõltub sellest vaatepunktist. Et setod ju ise peavad ennast eraldi rahvaks ja nende jaoks on see luule, see ei ole mingi murdeluule. Ja, ja siis noh, Eesti kontekstis jällegi vaadates kõik need erinevad Eesti kohalikud keelevormid või Eesti aladel olevate inimeste keelevormid, et see oleks nagu Need oleks nagu murded ja murdeluule. Et see ongi loomulikult selline poliitiline otsus, et see ei ole ainult keeleteaduslik, et see piir, mis on keelemise murre, see ei ole ainult lingvistiline küsimus, vaid seal on ka kultuuriline küsimused. Et setod ja võrokesed räägivad keeleteaduslikult väga lähedasi keeli. Aga siis kuna need kultuurid on erinevad, siis nimetatakse neid erinevate nimedega. Ja siis tulevad ju veel mulgid, hiidlased, saarlased ja nii edasi Võrikus on tohutu. Ja see olenebki sellest, selle keele rääkija siis enda sooliste tahtis kujutada, kuidas nimetada traditsiooniliselt, muidugi kui me räägime eesti kontekstis murde luulast siis seostub sellise kodupaiga nostalgilise luulega kus on mingid spetsiifilised teemad, mida, mida käsitletakse. Et see on selline natuke marginaalse mureldas nagu sellise tavalise luulega. Aga siis Mina niipalju kui luuletanud, ma jällegi olen üritanud neid piire rikkuda, et. Ma arvan seto keeles on võimalik väljendada igasuguseid tundeid ja ja, ja anda igasugusest teavet edasi, et ei pea olema ainult selline spetsiifiline minevikule suunatud. Või selline kodupaiga nostalgiaga nostalgiaga seotud tekst. Vaata, ma tahtsin küsida. Millest tänapäeval luuletatakse, et kui te nagu seto keeles luuletaja vaata kas siis vanadest asjadest või tuleb ka sisse, et luuletate ja väljendada tundeid just sellest, mis praegu toimub kaasajast. Ja võib-olla ka. Mul tuleb meelde Olavi Ruitlane küll võru keeles luuletades arvutist kunagi, et noh, oma keeles kust see piir läheb? Et millest luuletust. Noh, see on iga luuletaja peatse piiratusele mõttes. Tavaliselt arvatakse, et murte luules saab luuletada ainult sellest minevik, olulistest asjadest aga, aga, aga loomulikult iga keelekasutaja võib ju kasutada seda. Teha poeetilise teksti, millest iganes, et et selleks on kõik keelelised võimalused olemas, et sa võid väljendada neid sinu tänapäevaseid tundeid või, või seda, seda, mis sul on täna meeles. Ja loomulikult Sa ei pea kirjutama ainult käsikivist ja ja pea linikust, et sa võid kirjutada ka arvutist ja telefonist, see ei sea mingeid piiranguid, see keeli Aga veel üks küsimus luuletamise kohta, et kuna teie olete luuletes mu juurde ja küsida kui Eestis luuleraamatuid ei ole just kõige toppis siis murdeluulet on nagu veel vähem või loetakse veel vähem, et kas ei teki vahel kiusatust, et võib-olla peaks nagu selle kirjakeeles, et siis on nagu publikut rohkem või või mis see on, mis paneb inimese just murdekeeles luuletama, kuigi teades, et võib-olla noh, publikut ei ole nii palju, kui oleks, kui oleks ta kirjakeeles. Tehtud Ancer, mingi sisemine või v, mis see on? Ja no ma olen luuletanuka eesti keeles, aga selles mõttes nagu mulle tundub, et erinevate keeltel on ikkagi erinevad võimalused ja siis minu jaoks Seto keel on selline Võrreldes eesti keelega palju intiimsem ja selline lähedasem. Ja seetõttu nagu see pole mind, see mõte pole mind häirinud, et võib-olla keegi ei saa sellest aru või võib-olla keegi. Lugejaid on võib-olla vähe. Nende jaoks, kes seda võib käsitleda ka salakeelena ja noh, eks siis luule ju sageli ongi selline, et siin on peidetud mingeid sõnumeid, mis mida proosas võiks ju palju selgemini väljendada näiteks või palju nagu niimoodi Ühemõttelisemalt, et luule sageli ongi mitmemõtteline ja, ja selline põitlev ja, ja tähenduste eest nagu põgenev või, või selle ühe, sellise ühetähendusliku, sellest põgenev. Andreas, aga te olete folkloristid põhjalikult uurinud ka seda, milliseid sõnumeid nagu seto naised pannud oma lugude sisse, mis sealt on välja tulnud, et miks nemad omal ajal siis madis Leelotasid, on see õige öelda? Seda on kasutatud küll, võib öelda igat moodi. Seto seto talu, selline nii-öelda laulu teksti loomine või improviseerimine seto laulukultuuris väga oluline olnud ja on ka praegu, et ka tänapäeval kuningriigi päeval korraldatakse võistlus kus antakse teema ette ja siis inimesed mõtlevad tund aega selle peale ja siis nad valmis laulma sel teemal. Et selline ükskõik millest niimoodi improviseerimine mis tuleb niimoodi kiiresti, see on nagu selline selle laulukultuuri väga oluline osa. Siis. Kui vaadata neid vanu laule, siis, Seal on nagu palju erinevaid kihistusi loomulikult ja lisaks neile väga vanadele näiteks loepilistelevi jutustavatele, lauludele, kus on väga vanuselist, usundilisi Süseid või, või ka mingitele rituaalidega seotud lauludele. Lisaks neile on on olemas olnud näiteks pühendus, laulud ja mida on sageli siis nagu ka Ära kasutavad nii-öelda, et et siis esimese Eesti vabariigi ajal telliti seto naistelt giid kiidulaule, pätsile ja viiekümnendatel, siis lasti Stalinist laulda ja, ja nendel naistel selles mõttes kuna meil oli see oskus olemas, seal ei olnud mingit probleemi, seda ühte nime ära vahetada või professionaalsed luulega. Et siis, kes provoderaalsed, vaid sellised nagu sündinud, et anna ainult ja luule tuli lauluna. No põhimõtteliselt vana teema ette ja ja nii edasi, et see, see see ei tähenda Kultuuris ja setu naiste kultuuris nagu selline väga hinnatud oskus ja paljud olid sellise oskuse omandanud ja ja nad olid uhked selle üle, et nad nad võisidki ükskõik mis teemal, mida neilt paluti või mis neil südamest rasse kolinat võisid improviseerida. Tänapäeval seda oskust, kui palju esineb tänapäeval kuningriigi päeval, korraldatakse seda võistlust ja iga aasta muretsetakse, et järjest vähem on neid inimesi, kes seal osalevad. Samas, kui vaadata statistikat, siis see arv on ikkagi suhteliselt stabiilne õnneks. Ja muidugi tuleb seto kultuuris sees sellega tegeleda, et see selline oskus seda oma vana traditsioonilist sõnaseadmise oskust, seda nagu ka noortele edasi anda, et see, sellega sellega peab kuidagi tegelema. Ja see, sest on ju selge, et lisaks sellele vanale regi laulisele poeetikale on tänapäeval hoopis mingit muud poliitikat ja ja keeled. Aga mismoodi tuleb murdekeeled või ütleme näiteks konkreetse seto keeli uued sõnad, kuidas need tulevad? No kas sul on midagi, Need mugandate ära ja siis või, või mismoodi määr kui luuletadest leiab, et seda sõna nüüd ei olegi olemas, siis ta või ükskõik mis keelekasutaja ilmselt siis ta peab selle laenama v tegema. Ja see ilmselt ei toimu teistmoodi kui, kui muudes keeltes. Et kui mingi uus nähtus tuleb, siis peab seda kuidagi nimetama ja kui kuulge selle järele on vajadus, siis, siis seda tehakse. Et ma olen teinud välitöid Siberi seto külades. Ja 20 sajandi alguses jooksed ühest, 19 sajandi lõpus läksid sinna setod elama ja nad on säilitanud oma keeles. Ja siis nende keeles on näiteks näha, et kui, kui, siis kodused, tood siin Eestimaal või, või Petserimaal. Et nemad on kõik need uued sõnad nagu lennukid ja külmkapid, laenanud siis eesti keelest. Või teinud mingid omad sõnad. Sest Siberis oled loomulikult vene keelest laenatud või, või tehtud mingid uued oma versioonid. Kas te saaksite tuua? Mõne näite, et, et kuidas on ta nagu siin mees ettudel, mis keeles ja kuidas on siis Siberis? No näiteks lennuk Tallinna uus asi, et, et selle kohta dispäris samal jutt, aga, aga öeldi Holaiv, et siis on see õhulaev on selgelt nagu selline oma keele omaloominguline vastaja Eestis tavalist kasutaks linnuk. Et need on sellised nagu erinevad viisid, kuidas seda teha, ja ilmselt linnuke on ju eesti laenuline nagu samal jutaminel ajal. Tegelikult on ju arusaadav vähemalt Eesti poolega sama piletiga võib-olla, kui vene keelt ei tea, tekiks raskusi. Aga kui Siberi setudest rääkida, siis seal on see keel säilinud nagu sellises noh, suletud ruumis, ta ei ole väga palju muutunud. Või ei näol või kohe nad leida ei ole ja ei, tuleturul on see kindlasti ei ole, et nad käivad seal koolis ja seal on palju venekeelseid inimesi ja palju muidki muidki ümber. Et, et loomulikult see keel on seal muutunud, aga, aga mingi osa sellest on säilinud sellisena. Või umbes sellisena nagu, nagu, nagu ära minnes oli. Aga. Et omavahel sedasi kui hakkaksid rääkima üks siinses seto keeles ja teine siis sealses omavahel aru või tekiksid ka mingid sellised raskused, et ei saa nüüd aru päris täpselt. No mina olen palju harjutanud seal Siberis, aga põhimõtteliselt loomulikult saab, saab seda teha, aga sa pead nagu mõtlema just sellele, et et sa ei kasuta neid eesti laensõnu, mida nemad ei ole kuulnud iialgi. Et mingite uute asjade kirjeldamisel sa siis püüad kasutada mingeid, et neid termineid, mida nemad kasutavad, aga selline. Põhisõnavara loomulikult on sama. Aga kõik, mis puudutab uut modernsed nähtused nende nende nimetamisel võivad olla erinevused. Siis aga tuleme luuletamise juurde veel tagasi. Ma paluksin, Andreas Kalkun Teil meile natukene lugeda oma luulet, et me saaks pisutki aimu sellest, et kuidas see võiks kõlada. Seto keeles, sest mis on nagu ka välja mul sedasi prinditud, vaatasin, et ega lugeda nagu väga hästi ei oska, võivad rõhud valesti minna ja ei tule nagu õige see asi. Paluks teil, hea küll, ma proovin, et Need on sellised ürgsed luuletused aastast 2004 ja ma loen ühe luuletuse, et ilmselt tegelikult kui kirjapilt hirmutab, siis suuline esitus on arusaadavam. Ja setokeelsel eesti keelest ikkagi nii palju erinevaid. Paljud sõnade tüved on samasugused. Noor Apollo uputasinast vanni Amideomi silmata aiva jäämis huuli, prunti hoora ja palmiossa, oma jalgualased kadu, Laadon, jää jussi, Die kohe minna või mida teete? Laos jää alla pehmehe mutta, valgide musta linnu, vaiale, käänat mulle sära ja kõneled hooramuudu. Ole hirmu ja värisemist tarvis. Mis uurija mõru päide rüü, Isopiga, Huhat, Mõstu ammustast jäänu, Su palavikku ja palavat iho, ah, kus peaksime vastu võtma? Kõlas päris hästi ja ma pean ütlema, et 99 protsenti sain isegi aru. Võtke empaatia ja fantaasia ja keeleoskus tuleb. Siis hakkab teele täna Te, tulete ka Tallinnasse, keskraamatukogus toimub üks suur luulemaraton, mis algab juba. Oh isver, mis kell ta nüüd algabki igal juhul, et kell viis ja just, ja siis teie esitate oma luulet ja Lauri Sommer on kohal, kes ka oma luulet esitab. Ja veel on palju esinejaid. Öelge, kas sellised luuleõhtud on populaarsed, kus murdeluulet saab esitada ja on kuulajaid ja? Tulevad ka siis küsimused. Palju neid üldse tehakse võrreldes põhjanaabritega, aga mul on tunne nagu vähe Eestis. Ja ilmselt nagu nad on sellised lokaalsematut tõesti, põhjanaabritel on väga populaarsed, et nii-öelda murdes kirjutavaid luuletajaid kes on Gretootlikest sellerit heliloojaks, on näiteks et Eestis midagi sellist ilmselt ei ole. Aga samas sellisel lokaalsel tasandil ilmselt neid regulaarselt toimub, et Ta ju minu lapsepõlve nagu sellise tuulekogemused või, või luule lugemise kogemust on seotud. Käisin laska koolis värske salati. Iga aasta peeti meeles Paul Haavaoks, kes oli kohalik suusate tema osatuletusega seto keeles. Näiteks korraldati neid luulekonkursi lugemise konkursi ja, ega võistlusi et ilmselt selliseid lokaalseid üritusi toimub. Mingis mõttes see oma keel ongi ju selline. Sageli suunatud siis sellele oma oma kogukonnale. Ja muidugi ilmukas, murdeluumurdeluulekogumikke ja nii edasi. Kas siin ei ole väikest sellist ohtu, et vahel võib juhtuda, et see on nagu väline käiaksegi esinemas, pannaksegi ka rahvariie selga ja ja ollakse siis nagu noh, publiku ees teistsugune, aga kodus siis pannakse jälle tavalised riided ja räägitakse kirjakeelt. Ei noh, see on ju selline loomulik, et inimesed ongi kakskeelset või ei tea mitmekeelsed ja ja selleks, et laulda seto laulu või rääkida seda sõjaväe ju neid vanu riideid selga panna. Et see, et sa sageli tehakse nagu kuningriigi päeval pilti, kus ta räägib mobiiltelefoniga nagu see oleks mingi selline imeasi, aga loomulikult setu sageltki mobiiltelefoniga ja ja kui on Nimelt, et seal tegelikult ei ole mingeid uudis, väärtustate. Kui te seda vahel tundnud, et tuleb aeg-ajalt niisugust rahvast noh, kas pealinnast või kuskilt mujalt, kes siis järsku nagu avastanud, et tegelikult ma olen ka setu ja siis hakkavad või noh, praegu räägime setudest, sest teie olete see, et tulevad ja hakkavad ka nagu rääkima, et jah, et mul ka kuskil juured ja siis räägivad vaata mingit segast keelt, mille liigitavad seto keeleks. Uus setod tekivad siis ja, ja noh, samamoodi uus kihnlased, uus saarlased, kes hakkavad. Üle võtma siis on ju väga hea, kui inimesed mäletavad oma juuri ja siis kui mingi asi paneb neid seda meelde tuletama, see kindlasti rikastab neid inimesi ja, ja annab neile mingit tugevat tausta juurde. Aga no muidugi See, kui, kui tulevad ja natukene räägivad seda imelikult, neid asju aga vähemalt tunnevad huvi juurte vastu, see on ainult tervitatav. Ja ma arvan küll ja ma arvan küll. Ja millal nüüd saab veel lisaks tänasele kuulda sinu luulet on plaanis veel midagi kirjastada. Mõni põnevam retk uurima kuhugile midagi. No ma olen selline ikkagi pühapäeva luuletaja või õuelt, väga harva, et et ma olen peamiselt siiski teadlane, tegelen folklooriga ja uurin seto seto laule, aseta usundit. Et peamiselt kirjatööd, mida ma kirjutada, Ta on siis käsitlevad folkloor ja ja ei ole, ei ole luule. Aga loomulikult ma ei, ma loodan, et elus elust ma kirjutan veel nii mõndagi seto keeles ka kunagi. Aga ma ei tea, mulika võhikuna tunneb tõmmata piiri luulepärimuse usundi kõige selle laulu vahel on väga keeruline, et nad vahel lähevad nagu, täiesti segamini. Või või on nagu üks ja muidugi loomulik, nad on omavahel seotud, et et kõik ükskõik mis keeles midagi kirjutama ja siis, kui need sõnad viitavad tagasi kõigile nendele eelmistele kordadele, miljonit seal on kasutatud. Kui seto keeles kirjutatud siis kui ma kasutan mingeid fraasi tuletab meelde seda fraasi, mis on nendes samades vägilauludes kasutatud juba ja mis kontekstis või millises rituaalis seda on kasutatud, et selles mõttes nagu loomingut alati sa kirjutatu viitab tagasi sellele sellele kontekstile on siis selline pärimuslikke konteksti usundile kontekst. Ja, ja selles mõttes Luule on alati nagu paljutähenduslik, et kas lugejal see sõna või fraas paneb helisema selle minevikulise rahvalaulu, millele see viitab või ei pane või ta paneb hoopis mingi tekitab mingi uue assotsiatsiooni, et see, see ongi selline luule võlu. Selge aitäh saatesse tulemast, Andreas Kalkun ja kes siis luule vastu huvi tunneb, seadke sammud täna Tallinnasse. Keskraamatukogus on luule Ta on ja leidsin ma nüüd ka täiesti üles, juba hommiku pool esinevad seal näiteks versalanna Natali Ermakova siis võru keeles esitab luulet Jan Rahman, kella viiest, siis Andreas Kalkun, kohal Lauri Sommer ning õhtut juhib Sille-Kadri Seeder. Ja veel on ka vaba lava kella seitsmest kaheksani, kus siis huvilised saavad ise oma luuletusi esitada. Jah, ja need võivad olla nii murdekeeles kui kirjakeeles, kui siis kasvõi parasjagu selles murde, siis inimene räägib. Aga siit läheme edasi muusikaga ja antsud laulavad, mängivad lugu nimega magusamal. Vikerraadio. Jälle meelel päevil vöör igavik et juba aasta maismaailma käril. Raba Ta on minu juurde, ta sõidab laev Suembudesse, Murray. Oma suurust näitab purjede läbi pruu. Zimmerelvad luu ei pealained üle pea mul lööva ja äike näitab seda meremehe elu. Burjad või pime poole, sealt südames puudub hirm tailannad Allale Soome laseb tuumale suus tibude ja koju, kutsub min karme transsi poole olendeid. Sadamasse jõua muidki asju saada. Sinu puhul on juhus, ei kai peal, ei näe. Aasta oli siin koolis käinud teise käte vahele, andsid talle südame ja oma käe. Mul õel lubaduse jätsi ootada, aga selle kinnituseks andis siintoodud uus lävele nüüd jõude täidab ilmaga soe olnud süda pooltühjad või tema poole ja külane puudub. Laeval tunne. Kusjuures salati vaatanastale? Möödub igavikust Hindperele põhjatuna näiv aastavale maismaale ta ei teinud, ei ole parem, kui olla meremehe medrootsile siin, vabadusega, orjad, läppima. Ole hea südame puudugi laeval üle tumetuultele. Hoia kinni ning juured tagasi vaatanattale. Kurjade temas on tuulesea südames, puudub hirm säile laeval, tume lumele tuultega, ülikool seal ega hoia silmi juures tagasi, vaata naftale. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Tartu stuudios on meil täna folklorist Risto Järv. Risto ei olegi enam, millise vanasõna oled sa täna välja valinud? Tänaseks valisin ma vanasõna, mille tüübi tekst kõlab täks täna täks, homme ju ükskord ikka suur puu langeb. Selle vanasõna. Üks kirjapanek on Pärnumaalt Mihkel Kamp manilt 1888.-st aastast, mis on kännud siis selle vanasõnatüübile, oma nime, nii nagu folkloor ise on väga elurikas ja siin on ikka erinevad hääled. Nii ka selle vanasõna erinevates üleskirjutustes. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist võisime näha näiteks variante Dixtenaadiks, homme ükskord ikka suur puu langeb Laiuse kihelkonnas 1870 üheksandat aastat või tokstena toks homme. Ükskord ikka puu langeb Vaivara kihelkonnast. Jah, mõnikord on lisatud ka siia juurde veel ülehommegi täks täna täks, homme teks tunahomme küll suur puu viimaks ikka langeb ja see on Eiseni üles kirjutas Helme kihelkonnast. Ja muidugi on mõnedes variantides öeldud siis ka natuke teisiti. Tarvastu kihelkonnast 1892 Taimbalaid sommend, läits, üits kord suur puu sadab muidugimõista, pole selle vanasõna sõnum vesi metsa, raiumise või ümbertöötlemise veskile vaid see on nii nagu vanasõnad ikka. Pigem alati kujundlikult võetav tekst. Ja otse tõlgendades võib küll üsna selgelt näha seda poeetilist võrdluspilti, et iga päev natukene tehes saab mingi asi valmis. Seda on ka mõnedki vanasõna üleskirjutused rahvule arhiivist oma täpsustuse söönud näiteks 52. aastal tänadeks homme teks küll suur tükk ikka väheneb või siis ka sellise kommentaar nagu Priidu Tamme poolt Laiuse kihelkonnast tiks tänadiks omme, eks suur tükike, vähene tee tööd hoolega, olgu ta suur väike töö, aga hoolega tegemise järel lõpeta ükskord ära. Mulle endale on alati meeles olnud üks selline kirjandus, Kohtumine kirjanik Jaan Krossiga ammusest ajast, kes toona ikka ütles, et tema romaanide tema viljakuse saladus ongi see, et iga päev kirjutab ühe lehekülje. Et mulle tundub, et seesama vanasõna võtab ka sedasama mõtet väga ilmekalt kokku, kuidas kogu aeg natukene tehes jõutakse ikka sihile, eks me samasugust samasugust mõtet näeme ka sellistest eesti vanasõnadest, nagu püsivus viib sihile või kes jõuab, see jõuab või kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. Ja selle vanasõna puhul kindlasti paljud, kes rahvajutte teavad, tundub see neile väga tuttav ja tõepoolest on nii, et tegelikult seesama vanasõna esineb väga sageli ka Ühes teises rahvaluuležanris nimelt muinasjuttudes ja nimetan üsna hulk, et üles kirjutatud, mille sisu, nii nagu muinasjuttudes ikka natukene varieerub, aga aga sisuks on siis see, kus üks tütarlaps, kes oma tööst kangastelgedel on hirmus väsinud ja läheb metsameelt lahutama, läheb metsa mõtteid selgeks mõtlema, näeb seal Ühte väikest lindu, rähni, kes puu toksib ja ütleb tänadeks ammedeks, küll see suur puu langeb ja samamoodi saabki tüdruk siis sellest Linnuvaatamisest inspiratsiooni, kui läheb koju tagasi ja lõpetab oma töö ära. Et see selline vanasõna põimimine rahvajuttudes on tegelikult folklooris päris mitmetes erinevates muinasjuttudes. Looma miinused üks, kes suvel pillil õndsa tantsigu talvel või, või, või siis vanapagana juttudest, palju kisa, vähe villa või legendilistest, sellest ei tööd. Te hääd ehk tee kurja, kõik teed iseenesele. Et nii ütlevadki, nii vanasõna kui kui muinasjutt meile, siis oma putikat kasutades ikka seda üht ja sama tasapidi tehes võib suure asjaga õpuksika valmis saada. Suur aitäh teile täna, Risto järv. Viin. Läbi. Juunil. Leiti leiti. Viirukit lõigema. Päritud laul ja täna on meil saates külas muusik pärimusmuusik, õpetaja Kätlin Mägi ning laul, mille sa oled valinud parmupilli polka. Vot parmu, millest ei saa üle ega ümber, sest parmupill on selline müstiline pill, et algul tundub, et temaga saab nalja teha ja efekte ja trikke laste pil. Aga tegelikult saab temaga täiesti lugusid mängida ja vanasti olid ka mängiti, tantsulugusid, polkasid Reinlendreid labala valsse ja sellepärast ma selle loo siia tõin. Nüüdse Priidu Maritovi poolt esitatud polka või mängitud polka on üks tema kolmest loost, mis on salvestatud ja Eesti rahvaluule arhiivis ongi üks ligi paarkümmend lugu, sellised, kus sa kuuled ära ilusasti meloodiad, kuidas seda mängitud ja ongi tantsulugu siis kui mina olin noor ja läksin, no 20 aastane vist umbes läksin härra vahetus üli õpilaseks siis veel mina ei teadnud, et on selline parmupillimäng, meloodia mängimise stiil, võimalik, et ma saan aru, et kus noodid lähevad. Ja kui ma läksin Norra, seal on parun pilli traditsioon tänapäevani säilinud siis ma läheksin parmupillitundi. Õpetaja võttis parun, tuli välja ja hakkas mulle õpetama. Seal tegelikult on konkreetselt, on kurkuste kurgu lahti juba kinni ja tekib nagu meloodia, ilusast ja noodid. Korra demonstreerin ka, ma olen siin väike parmupill kaasas. Kooli kuulda ja ta ei ta ei ta ei ta ei ta. Et siis, kui ma tulin sealt Norrast tagasi ja mõtlesin, et ohoo, päris tore nagu mängisin siis Norra lugusid, Parun pillilugusid et ägedaid meloodiaid hoovides, seda kõike saab mängida ja siis mõtlesin, et tea, kas Eestis on ka arhiivis selliseid meloodia, mängin meloodiat mängivaid parmupille, sealt ma avastasingi selle eesti traditsioonilise parmupillimaailma, kus oli, siis ma nüüd peast ei mäleta, ma ütlen mingi paarkümmend lugu sellest, mida just saigi järgi mängida selles samas tehnikas nagu seal Norra, et nad mängisid sellest, ma saan aru, seda on kuulda seal lindi peal ka. Just see marita või polka on üks nendest, kus on meloodia nimed mängitud. Aitäh, Kätlin Mägi. Ei. Neil seal ka ära. Ei Ella, ei. Ära tellinud. Võrratu parmupill Kätlin Mägi ja laul oli siis tee lugu. Tänaseks on huvitaja saade kohe läbi saamas, mul on veel jäänud ainult neile öelda nii palju, et et kes pärimustes lugu peate ja vanu lugusid ja kombeid austate, siis varsti kohe on tulemas üks suurem naistepüha, 25. märtsil juba laupäeval paastumaarjapäev ja hommikul siis kella kuue 45-st on kõik huvilised oodatud vabaõhumuuseumisse, kus tähistatakse paastumaarjapäeva olulisemad tähtpäeva ning seal on siis prink käik, allikale, päikese tervitamine, metsikud tegemised, laulmine, tantsimine mere ääres. Ja veel sel aastal on külas ka Läti naised, kes viivad läbi lätlaste naiste püha tegevusi laule. Nii et selline naistepüha tähistamine, paastumaarjapäeva tähistamine siis sel laupäeval Eesti vabaõhumuuseumis. Järgmine huvitav, aga juba homme. Mina tänan teid kuulamast, soovin kõike head ja saadet jääb lõpetama. Smilers.