Vikerraadio tervist, head kuulajad, kell on 10 ja viis minutit ja algab huvitaja saade. Me räägime täna inimeste eluolust Eestis. Kuigi Eestis on ratifitseeritud üle 10 aasta tagasi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon siis selgub selle täitmise variraportist, et puuetega inimeste võrdne kohtlemine pole alati siiski tagatud. No näiteks liikumispuudega inimeste juurdepääsetavus hoonetele on piiratud võimalused haridust omandada või tööturul läbi lüüa võiksid olla märksa avaramad ja nii edasi ja nii edasi. Ja sellest kõigest saamegi tänases saates rääkida. Ja ühtlasi ootame ka head kuulajad, teie kogemusi selle kohta, missugune on puuetega inimeste eluolu Eestis ja stuudiosse tuleb meil selle puuetega inimeste heaolu variraporti üks koostajatest Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht Anneli Habicht. Aga meie tänasesse saatesse mahub ka teisi teemasid. Nimelt ootame stuudiosse tunni teises pooles Kertu Kaldojat portaalist menu TRE kes räägib meile siis uutest Eesti filmidest ja räägib meile ka Euroopa lastefilmidest. Sellised on siis teemad tänases saates, mina olen Meelis Süld, Kätlin Maasik on helipuldis ja alustuseks laulab meile Christian Castro. Nõnda siis tänases huvitaja saates me räägime puuetega inimeste eluolust Eestis ja meil on stuudios Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht. Ja räägime sellest ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kontekstis ning te olete siis koostanud koos mitmete kolleegidega ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmise variraporti. Alustame võib-olla sellest samast dokumendist ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon, et see on siis tekste aastast 2007. Ja millal ÜRO selle kokku pani ja siis avas nii-öelda riikidele liitumise ratifitseerimise. Ja Eesti siis liitus kuus aastat tagasi, mitte mitte päris 10. Jah, 2012 maikuus. See tekst ilmselt paneb paika väga ilusat suunised, ma kujutan ette ja olles ka vaadanud neid selliseid põhimõtteid, mis seal kirjas on, siis võiks kõik kena ja ilus olla. Jah, see on suunatud sellele, et puuetega inimesed oleks võrdselt koheldud ja seda võrdset kohtlemist on siis vaadatud väga põhjalikud konventsioonis erinevate eluvaldkondade teemade lõikes ja inimese kogu elukaare ulatuses. Kui Eesti on selle konventsiooniga liitunud, siis see tähendab kohustuste võtmist ja riigipoolset pingutust, et puuetega inimeste elu oleks vääriline teiste inimestega võrdväärne siin riigis. Jah, nii see on, et seetõttu 2012 ja 2007 vahele jäi viis aastateks märk vaata et sa ei toimunud mitte sugugi kohe Eestis ja, ja see oli ka meie organisatsiooni puuetega inimeste koja üks selliseid töövõit, et riigikogu selle ikkagi 2012 ratifitseeris, sest väga palju diskussiooni oli selle üle, et kas meil peaks olema kõik ennem valmis, nii nagu konventsioon ütleb ja siis me oleme valmis liituma või me ikkagi liitumine näitamaks, et meie riik tahab liikuda sinna poole, et konventsioonis öeldud põhimõtted leiaks siis rakendamist meie seadusandluses, aga jõuaks ka puuetega inimeste igapäevaellu. Ja mul on hea meel, et Eesti selle sammu 2012 tegi sest muidu ei olekski meil seda variraportit ja, ja me üldse nii palju ei räägiks puuetega inimeste õigustest Eestis. Mis pani teid seda variraportit koostama, sest see ei ole tegelikult ju kohustus, seda, seda ei pea üks puuetega inimeste koda üks organisatsioon tegema ja, ja nõnda siis jälgima, et mis toimub. Jah, seda küll. Ja seal olnud meie organisatsiooni jaoks suur töö, sest et mitte ainult kitsas inimeste ring katusorganisatsiooni juures, vaid tegelikult kõik meie liikmesorganisatsioonid, keda on 48, üle Eesti. Väga paljud, veel eksperdid, kes puuetega inimeste teemadega tegelevad, on sellesse raportisse panustanud seal paljude inimeste töö aga tõepoolest, et selle raporti koostamine ei ole kohustuslik. Jaa, miks neid osad osade riikide puuetega inimeste organisatsioonid koostavad, on siis põhjus peamiselt selles, et kui riik ratifitseerib konventsiooni, siis riik võtab endale kohustuse esitada aruandeid ja Eesti esitas sellise esimese riigi aruande 2015. aastal. Umbes kaks aastat hiljem sellest, kui tegelikult oleks pidanud ja meie organisatsioon siis tutvus selle raportiga ja leidis, et kajastab küll väga hästi meie seadusandlust ja õigusruumi, ehk vaatab seda, et kuidas puuetega inimeste õigused seaduses kirjas on. Aga ei räägi nii palju sellest, kuidas need seadused igapäevaelus rakendavad, et ja kuidas puuetega inimeste õigused tegelikult, et kaitstud on, kuidas puudega inimesed ise seda igapäevaselt tunnetavad ja, ja sealt tuligi see otsus, et siis koostame variraporti, mis on levinud rahvusvaheline praktika ja variraporteid siis tavaliselt koostavad, et kodanikuühiskonna, kas siis puuetega inimeste õigustega tegelevad organisatsioonid või inimõiguste organisatsioonid. Aga nad ei ole siis kunagi nii-öelda riigi poolt koostatud, vaid just vastukaaluks riigi raportile, et näiteks meie lähinaabrid, lätlased on otsustanud, et nemad ei ole jaksanud koostada seda, et see on nii mahukas tööd, neil ei käi jõud üle, kuigi tegelikult oleks üht-teist öelda. Leedu seevastu on koostanud ja juba ka ÜRO-s kaitsnud, et need praktikad on erinevad ja ja võib-olla, kui ma oleks teadnud, kui suur töö see on, et me ei olekski seda ette võtnud, aga nüüd see valmis ja, ja ma olen kogu tiimi ja meie organisatsioonide üle äärmiselt uhke. No kui me vaatamegi neid põhimõtteid, mis on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist, siis artikkel viis puudutab võrdsust ja mittediskrimineerimist. Et kõik inimesed on siis seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimise õigus seaduse võrdsele kaitsele võrdsed. No me liigume sinnapoole, me kindlasti oleme arenenud ka peale konventsiooni ratifitseerimist aga me ei ole veel nagu kaugeltki kohal ja see peatükk, mis räägib siis võrdsest kohtlemisest, et seal selles peatükis me saame ka öelda, et meie seadusandluses ei ole kõik päris nii, nagu peab. Näiteks võrdse kohtlemise seaduses on siis kirjeldatud diskrimineerimise tunnused ja diskrimineerimise valdkonnad ja kahjuks puuetega inimestele, need valdkonnad on väga kitsalt seal seaduses kirjas, et näiteks kui puudega inimene tunneb, et teda on diskrimineeritud sotsiaalteenuste osutamisel näiteks kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste osutamisel siis ta ei saa pöörduda võrdõigusvoliniku poole sellise taotlusega, et vaadake läbi minutis kreemi diskrimineerimisjuhtum, sest et seda valdkonda avalikud teenused, sotsiaalteenused ei ole meil praegu võrdse kohtlemise seaduses saab volinik vaadata läbi ainult taotlusi, mis on siis seotud töövaldkonnaga kutseõppevaldkonnaga, karjäärinõustamisega võrdlemisi kitsalt ja hästi nagu tööturuga seotult praegu sätestatud. Ja, ja seda Seadust on proovitud muuta korduvalt, aga see protsess on ikkagi takerdunud. Ja täna meil on selline seadus, kus puudega inimesed ei ole kõikides valdkondades, kes diskrimineerimise eest kaitstud vaid ainult siis kitsalt töö kutseõppekarjäärinõustamine, et et siis me ei saa öelda, et me oleme võrdselt koheldud, et praktikasse rakendamiseks on sealt veel samm edasi. Või toome näite eluruumi üürimine, et kui tegemist on puudega inimesega, siis see oleks ju väga diskrimineeriv, kui talle tema puude pärast korterit üürida, aga aga ka sellisel puhul ei ole võimalik seadusele ju loota, sest et seda pole nõnda määratletud. Täna ei ole jah ja muidugi alati saab öelda, et pöörduda saab ju kohtusse, et miks peab voliniku poole pöörduma, aga, aga see ei ole päris see, et kui näit, eks inimene pöördub kohtusse, siis tal on oluliselt suurem halduskoormus asjaajamisel ja see kõik on palju, palju keerulisem ja meie inimesed ei ole sageli võimelised seda tegema. Et volinikule kaebust esitada, on näiteks palju lihtsam. Aga täna me isegi ei tea, kui palju inimesi kogeb diskrimineerimist näiteks eluruumide üürimisel. Sellepärast et noh, nad ei, neil ei ole nagu kuskile seda kaevata. Eraldi peatükk on täiesti puuetega naised. See on siis selline, kuidas öelda, et topeltoht olla diskrimineeritud. Jah, seda nimetatakse mitmeseks diskrimineerimisega, mis tähendab siis seda, et kui naisel on puue, siis ta võib puude alusel saada diskrimineeritud, aga lisaks soo alusel sellepärast et ta naine lisaks näiteks vanuse alusel näiteks selle keele alusel, mida ta emakeelena räägivad. Ja see ei ole Eestis täna väga olnud teemaks ei avalikkuses ega, ega tegelikult seadusandluses. Et puudega naisel oleks siis puude alusel diskrimineerimise eest kaitse. Aga neid juhtumeid on siis olnud ka, kus, kus inimene on nii-öelda kas kõrvale lükatud või jäänud võimalustest ilma sellepärast, et ta on puudega, ta on eakas, et ta on naine, et, et neid juhtumeid Ja selliseid juhtumeid on meieni jõudnud, aga inimesed sageli ei tunne seda ka ise ära, sest see ei ole väga teemana, ei tule selle peale näiteks, et et tegemist on diskrimineerimisjuhtumiga ja et see on just juhtunud sellepärast et inimesel on mitu sellist tunnust, mis teevad Ta haavatavamaks. Aga näiteks paar aastat tagasi võrdse kohtlemise voliniku ilmunud uuring, kellel on Eestis hea elada, kellel parem, tõi välja sellise olulise tulemuse, et kui kui naise tervise tõttu too on tema töövõime vähenenud, mis tähendab, et võib tegemist olla puudega seisundiga ja ta on näiteks vene keelt kõneleb, et siis ta on selgelt haavatavam sihtgrupp tööturule näiteks ja hariduses, et, et see on tegelikult ehtne näide mitmest diskrimineerimisest. Või kui palgalõhest rääkida, siis küllap on puuetega inimeste palgad madalamad ja huvitav, kas seal läheb samamoodi see lõhe, et kui inimene on mees ja puudega saab ühte palka ja, ja kui naine puudega, et siis kas saab veel vähem või? Me nii täpselt seda ei mõõtnud, aga küll me tõime välja, et üldiselt puuetega inimeste töötasud, kui nad on õnnelikud ja leiavad tööd, tööturul on keskmisest madalamad, moodustades umbes 70 protsenti, siis töötukassa andmete põhjal. Ja Meil ei ole põhjust arvata, et meeste ja naiste vaheline palgalõhe kuidagi puuetega inimeste puhul ei avaldaks, aga ei saa täpselt seda väita, et see veel suurem on külm. Nägime seda, et hariduses on see lõhe puuetega inimeste puhul puuetega naiste kahjuks. Nad jõuavad vähem kõrgema hariduseni, kui me teame, et meie üldpildis on just vastupidi, et Eestis inimesed, kellel ei ole tervisest tingitud piiranguid, on naised meil kõrgemini haritud, kui mehed, siis puuetega naiste hulgas. Me nägime nagu vastupidist. Et seal on ilmselt mitmeid põhjuseid just see, et puudega naisel on veel raskem neid rolle ühildada mis on seotud perega tööturuga õppimisega ja, ja kui tervis on halb, et siis on keerulisem ja, ja hästi oluline on siis seda silmas pidada, et ei võrdleks nagu puuetega naiste õiguste kaitset ainult puuetega meeste õiguste kaitsega, vaid ka puudega naist võrreldes terve mehega. Et et lähenemised peavad olema selles mõttes natuke teistsugused, kui me tavamõistuses oleme harjunud ja siis tulevad need erisused väga selgelt esile, aga mul on väga hea meel, et te seda teemat küsisite, sest et sellest eriti keegi nagu ei räägi, mida me raportis välja tõime, et peaks kindlasti rohkem rääkima. Toetused perekondadele, selleks, et tulla toime kas siis puudega lapsega või, või vanemaga, kes vajab rohkem hoolt ja tähelepanu seoses tema puudega. Et kuidas meil Eestis nende asjadega lood on? Toetused on muidugi väikesed. Toetused on väikesed ja et ei ole hästi nendega tegelikult, et me vaatasime, kuna just tuli välja ka üks puuetega lasteaiaperede toimetulekuuuring, mille sotsiaalministeerium tellis, siis me saime väga värsked andmed ja sealt näiteks tuli esile, et et pooltel puudega laste perede vanematest on selline hinnang, et puuetega lastetoetus ei kata tegelikult neid lisakulutusi, mis on puudest tingitud. Samamoodi, kui me räägime pereliikmetest, kes hooldavad oma puudega pereliiget, on see siis laps või, või, või tööealine või vanem vanaduspensioniealine, et siis need hooldajatoetused, kui inimene ongi pühendunud hooldamisele, ta ei saa seetõttu tööl käia on siin 19 eurot 30 eurot kuus, mõnes tublimas omavalitsused võib-olla 50, et, et no te ise ka aru, et see ei noh, et see ei ole nagu toetus, mis võimaldaks elada, et seal on võib-olla suurem kasu on inimesel sellest, et hooldajaks määramisega kaasneb tervisekindlustused, siis vähemalt saab nagu arsti juures käia, aga see ju ei aita elada, see toetus naeruväärne. Ja, ja see olukord ka, kui see puudega laps saab täiskasvanuks, siis tihtipeale meie praktika on see, et ta jääb vanemate juurde elama. Mis iseenesest on ju hea, et perekond hoolitseb ja, ja see võrgustik on olemas tema ümber, aga aga teisipidi ka puudega täiskasvanu tahab olla täiskasvanu ja elada oma elu. Jah, need kui me räägime puuetega inimeste õigustest, siis tehku sageli nende teostamine ongi seotud selliste toetavate teenuste olemasoluga, et see ei ole selline abstraktne õigus vaid tähendab just nimelt seda, et kas on inimesele, kellel on puue, kas tal on piisavalt tuge kas tema pere peab uppuma sellesse hooldamise, järelevalvesse või pereliikmed saavad elada normaalset elu ühiskonnas, nii nagu kõik teised, kellel ei ole puudega pereliiget? Kahjuks küll jah, kui puudega noor saab täiskasvanuks, siis nii kaua, kuni ta on veel haridussüsteemis kohustuslikus on meil asjad üsna kenasti, et et ikkagi enamus vanemaid saab tööl käia, kui see lapse puue ei ole väga sügav. Aga kui tuleb see täiskasvanuks saamine ja ütleme, kutsehariduse võimalused on päris kitsuke saadet, et puudega noor peab olema ise üsna otsak aset ikkagi kutseõppes endale rakendust leida ja tööturule, et siis need kes on nõrgemad, neil ei ole tegelikult sellist turvalist teenust võrku täna loodud on pikad järjekorrad nendele teenustele, mis on olemas, on palju regioone Eestis, kus need teenused ei ole üldse välja arenenud ja siis sageli ongi pere valiks kas keegi jääb koju, kui ta ei ole veel koju jäänud? Või või tegeleb siis kuidagi kogu perevõrgustik sellega, aga see ei ole ka selle noore inimese eneseväärikuse seisukohalt normaalne olukord ja tihti lähevad need koolis vaevaga omandatud oskused paari aastaga luhta, et see on nagu selline suur probleemide pundar. Aga see kutse omandamine üldse ja tõesti selle hariduse saamine enda eluks ettevalmistamine, et kui avatud praegu siin Eestis ollakse, selleks, et, et võtta sinna klassi või õpirühma vastu ka puuetega inimesi. Ma kujutan ette, et seal võib olla ka juba teiste õpilaste selline eelarvamus, mis takistab õppimist puuetega inimestel. Jah, see on keeruline olnud, et meie riik on võtnud suuna õige mitu head aastat tagasi kaasavale haridusele siis tegelikult kõigil haridusastmetel, nii nii lasteaias kui põhikoolis, kui, kui edasi siis ka aasta tagasi tuli üks põhjalik uuring selle kohta välja, et kuidas siis kaasav haridus tegelikult on rakendunud, me ka sellele oma raportis viitame. Mis siis tõi välja, et tegelikult see ikkagi ei toimi sellisel moel? Puudega õpilane õpib päris tavaklassis ja ta on. Ta on hästi toetatud ja õpetaja on toetatud siis, et ta saaks tegeleda kõigi õpilastega klassis. Vaid nad ikkagi sageli õpivad, väikeklassides on nii-öelda see kaasamine natuke nagu näiline ja tõstis üles hulga küsimusi, et kas ikka päris kõik lapsed peaksid piimatavaklassides. Et seal on isolatsioonijäämise küsimused, aga tegelikult ka see, et nad sellistes olukordades sageli ei saa oma võimeid välja arendada, sellepärast et õpetajal ei ole nii palju aega ja see on hästi loomulik, et ei olegi, sest klassis on meil tihti ligi 30 last. Ja ei ole õppevahendeid alati koolidesse ei ole kohandusi tehtud nii palju. Et see on ka üks selline teema, et me justkui oleme deklareerinud, et me peaksime nagu kõiki koos õpetama, aga praktikas ei ole ennast alati õigustanud ja nii hästi õnnestunud, küll ma pean ütlema kõrgkoolide tasandil on, on näinud, ütleme, viimase 10 aastaga palju paranenud see, kuidas puudega ja inimesed saavad omandada kõrgharidust, kes on, kes tahavad olla vaimselt võimekad, et see on läinud paremaks, on On stipendiumide süsteem. Ja, ja see on üsna tavaline juba, et üle 200 ametlikult määratud puudega üliõpilase on täna Eestis kõrgkoolides, et see ei ole enam selline marginaalne teema, nagu oli 10 aastat tagasi, aga aga alamatele astmetele on, on veel raskusi rohkem. Ja probleem on ka siis juurdepääsetavusega ja väidetavalt selle raporti järgi, mis te olete teinud, on, on isegi uutes tervishoiuasutustes probleeme sellega, et et ei saa lihtsalt ratastoolis või siis. Tugikeppidega ligi. Jah see puudutab nüüd füüsilist liikumist ja, ja selliseid nüansse aeg-ajalt näiteks, et uksed võib-olla käivad liiga raskesti näiteks või, või uksepakk on liiga kõrge ikkagi. Ja vahest on läinud omavahel vastuollu juurdepääsetavuse nõuded ja näiteks tuleohutuse nõuded ja, ja meie inimesed kogevad seda ikkagi takistusena. Aga kui me räägime juurdepääsetavus, siis vähemalt sama oluline kui, kui liikumispuudega inimeste liikumisvabadus on see, et info oleks juurdepääsetav, kuulmispuudega ja nägemispuudega inimestele. Kui nüüd tervishoiuasutustest rääkida, et, et seal oleks võimalik orienteeruda ja saada infot ka siis, kui sa hästi ei näe, ei kuule või üldse ei näe ja ei kuule, et küllap raadiokuulajad on ka kogenud, et isegi hea nägemise korral on päris keeruline polikliinikus seda kabinetti üles leida, et kuhu siis nagu peaks jõudma õigeks ajaks, et et puudega inimestele on see veel kordades raskem. Et selle peale ei ole väga süsteemselt kahjuks mõeldud. Kui ruumide planeerimisel. Et näiteks lift võiks, lihtsalt võiks öelda Kaiu korruse numbrit või siis võiks olla seal suuremas suuremas kirjas need korruse numbrid või, või teisipidi ka pimekirjas, et, et saaksid need, kes, kes siis ei näe õigele korrusele jõuda ja nii edasi. Jah, need listid tasapisi on tekkinud, aga kahjuks on ka Eestis hulk selliseid lihve lifte avaliku kasutusega hoonetes, kus on küll võimalik pimedal inimesel, kes kasutab punktkirja, oskab punktkirja lugeda, on küll võimalik valida punktkirjas korruse number, aga kui lihtsõitma hakkab ja hääl teavitust ei ole mitmendale korrusele ta nüüd jõudis, siis tegelikult see pime reisija ei tea, kas see on nüüd minu korrus, kus maha minna. Ta vajab ikkagi teise inimese kõrvalist abi. Aga kogu ÜRO konventsiooni põhimõtet ja üldse puuetega inimeste õiguste põhimõte on ju see, et inimene saaks võimalikult iseseisvalt võimalikult väikese, kõrvalise abiga hakkama, siis ta tunneb ennast ühiskonnas teistega võrdselt ja väärikalt ja tegelikult ühiskond kulutab ka vähem selle kõrvalise abi peale. Nõnda siis tänases huvitaja saates me räägime puuetega inimeste eluolust Eestis ja meil on külas Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht Anneli Habicht kes on teinud siis ka koos kolleegidega tööd selle nimel, et panna kokku variraport, kuidas Eestis peetakse kinni ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist ja meelelaulab hetkel Jüri Pootsmann, pärast seda aga ootame ka teie kõnesid ja teie arvamusi, kogemusi selle kohta, missugune on puuetega inimeste Elu-olu Eestis. Tänases huvitaja saates on meil põhiteemaks siis puuetega inimeste eluolu Eestis ja Eesti puuetega inimeste koda on andnud välja variraporti, vaadanud, mismoodi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist meil siin kinni peetakse, mida on tehtud Eestis ära, kus on probleemkohad ja puuetega inimeste konventsiooniga liitus siis Eesti aastal 2012, meil on stuudios nüüd avatud ka telefon kuus üks üks 40 46 üks üks 40 40. Kui teil on küsimusi, kommentaare selle teema kohta, puuetega inimeste eluolu Eestis, kas Eestis on astutud olulisi samme, et see oleks parem, et inimesed saaksid paremini hakkama, siis võite julgelt helistada? Kuus üks üks 40 40 on meie telefon. Aga noh, võib ka küsida ju seda, et, et kas, kas meie riik on juba piisavalt valmis ja meie ühiskond, et märgata neid abivajajaid või me oleme ikka veel ise võitlemas iseenda eest, igaüks oma heaolu nimel. Ja noh, siis paratamatult ei jää seda aega, et need, kes on halvemas olukorras neid märgata. Mina küll usun, et me oleme sealmaal ja see on oluline osa demokraatlikust riigist ja me räägime 150-st 1000-st inimesest kellel on ametlikult Eestis puue, määratud, et me, see ei ole marginaalne sellise väikese inimrühma teema. Ja me räägime ka nende inimeste pereliikmetest, keda on ju ikkagi veel kordades rohkem, keda see teema puudutab, et tegelikult me räägime kõigist meist. Mati Pärnumaalt helistab meile, Hallo, kuuleme teid? Aga vaat ma olen vaegnägija ja, ja ma ei saa aru, kus kohas need uksed, iga korter pean küsima inimeste käest, kus see uks asu, sellepärast see on kõik ühtlane klaasipind. Ja ega see ei ole ainukene öö Pärnus, siin on need kaupluste uksed, kõik on klaasipind, absoluutselt, sa ei saa aru, kuskohas nukk. Aitäh helistamast jah, ja, ja inimene, kes hästi näeb, ei saagi aru, milles probleem on. Just, ja see on tegelikult selline aitäh matile kõigepealt selle konkreetse näite eest. Ja just kurb on see, et tegemist on täiesti uue, uue rajatisega. Siis see on tegelikult probleem, mida on hoone pidajal isegi võimalik, et kui olen juba käiku antud lahendada erinevate kleebiste ja selliste kontrastmärgistega mis ei ole suur väljaminek, aga aitab lisaks vaegnägijatele tegelikult ka vanemaealisi inimesi ja lapsi ja neid inimesi, kes on peadpidi nutitelefonis, et nad vastu klaasi ei jookseks, et et ma arvan, et me saame koja poolt selle soovituse anda Pärnu puuetega inimeste kojale ja nemad saavad omakorda siis juba kohalike näiteks bussijaamapidajaga suhelda, et mulle tundub, et see on selline asi, mida saaks isegi parandada. Aga ma olen hästi matiga nõus, et meil läheb. Me näeme ka, et sageli hoonet projekteerimisel lähevad vastuollu sellised disainilahendused, mis justkui peaks olema ilusad ja uhked ja kasutajasõbralikkus. Kuus üks, 40 40 on meie telefon ja Taavi Tallinnast on ootel hallo. Kuulame teid, perest, ega siin väga palju kommenteerida ei ole seal alla igasugu arvestust sotsiaalne poolmeelse. Arenguriigi tasemel need ametnike hordid kirjutavad neid projekte igasugu erinevaid aastaid-aastaid, aga mitte midagi muud, nende leib lihtsalt ja kogu lugu see, kes abi vajab, see on ikka oma hädades üksinda ja kogu lugu, võtan kõige lihtsam asjad, bussid, ühtegi numbrit inimesi ei näe. Ja nii on lihtsalt noh. Aitäh helistamast, jah, bussinumbrid, tegelikult on ka teema ikkagi, et kui suurelt need on olemas või kas tabloo üldse põleb? Ja näiteks kui pime inimene tahab iseseisvalt linnaruumis liikuda, siis temal on ka oluline. Et bussipeatuses oleks näiteks häälteavitus, et mis number bussipeatuses tuleb siis bussidesse sees, meil juba linnades reeglina need hääl, teavitused on, et kuhu peatusesse siis buss jõudis ja on ka tablood, kus tal näha, et näiteks kurt inimene ja pime inimene mõlemad saavad selle infoga, aga bussipeatuses pime inimene peab ikkagi kasutama jälle kõrvalist abi, et aru saada, see buss, mille peale ma lähen, on see, mille peale ma minna tahan. Ja see on jällegi teema, mis tegelikult on oluline kõikide inimeste jaoks. Me teame väga hästi, kui hea on võõras linnas liigelda, kui me teame, mis peatusega parasjagu tegemist on. Jah, et paljud need juurdepääsetavuse teemad, mis tekitavad probleeme puuetega inimestele, tegelikult, et mõjutavad väga paljusid ühiskonnas, et kui me räägime ratastooli kasutajast, siis tegelikult lapsevankriga ema on sageli samas olukorras ja vajab samamoodi, et oleks keskkond, juurdepääsetav. Riho Rakverest helistab meile, Hallo, kuulame teid. Halloo. Halloo. Te olete otse-eetris, kuulame teid. Ja ma tahaksin rääkida sellest momendist, et, et meil on see toimetuleku piir on 140 euri kuus. Et selle rahaga peab nagu inimene hakkama saama ja kui tal on näiteks ahjuküte ja puit nüüd kallimaks läinud kolmandiku võrra siin aasta jooksul. Et see tähendab seda, et kuskil alla nelja euri jääb inimesel päevas ja seda raha. Ja ma arvan, et, et see raha on väga oluline üldse puuetega inimeste jaoks kui ka pensionäride jaoks, kellel ei ole nagu öeldakse seda suuremat sissetulekut, et siin oleks võib-olla riigile selline palve küll, et eelkõige suurendada nende inimeste sissetulekud, kellel on alla 400 euri olla on kuusissetulek lihtsalt puudu, on see naeruväärne? Me oleme ju kõik tegelikult absoluutsesse vaesuses paisatud nii võtta? Oleks hea nagu ütleme väga oluline puuete inimeste jaoks ka täpselt samuti, et tal oleks natuke võimalust veidikene kas või, või kuskil kinos käia teinekord, et ta ei peaks seda viimast senti lugema näpuga. Aitäh helistamast. Ja need toimetulekupiirid on, on madalat meeltest. Jah, vaesus ja majanduslik toimetulek on ka üks teema, mida raportis käsitleme ja, ja tõdeme ka, et et eriti just suhteline vaesus on puuetega inimeste hulgas kõrgem, et, et see on kogu ühiskonna probleem, tegelikult, aga puuetega inimeste jaoks on see selles mõttes teistmoodi probleem, et neil on sageli endal palju vähem võimalusi seda majanduslikku toimetulekut parandada, nende võimalused tööga lisa teenida on vähenenud. Ja, ja me ütleme ka raportis, et, et sotsiaalkaitse on küll olemas, aga ta ei täida veel täna neid eesmärke, mis, mis ta peaks täitma, et see on kindlasti üks teema, millega tuleks edasi lükata. Leida Valgast helistab meile, Hallo, kuuleme teid. Ja õiguste konventsiooniga, kas kas selleks ei taas sealt nõuda või paluda abi? Meie nakkab kõige vaesemale riigile. Siin on ajalehtedes ilmunud, et Eesti on kõige vaesem. Riikides. Saaks paluda abi abistamisse nende puuetega inimestele vanuritele, kes enam ei tööta. Ja aitäh helistamast just nimelt, et kust seda abi siis veel küsida, et ÜRO muidugi ei ole nüüd see koht, kus, Jah, Roo ei ole see koht jah, et ÜRO abistabki meid selle nii-öelda konventsiooniga, et ta annab need need põhimõtted ja, ja, ja meie koda siis nüüd selle raporti, mis on eesti keeles välja antud, tõlgime aasta lõpuks inglisekeelne, lühendame siis nii pika dokumendiga, me ei saa ÜRO-sse minna, seda keegi jaksa lugeda. Ja siis tõenäoliselt järgmisel aastal saame siis minna seda kaitsma koos riigiga, kes kaitseb riigi raportit. Et need vahendid peame me ikkagi siin ise leidma ja Euroopa Liit on tegelikult väga palju Eesti sotsiaalsüsteemi aidanud. Peale seda, kui me liitusime Euroopa Liiduga, et siis tegelikult need vahendid, me peame ikkagi leidma oma riigieelarvest eelkõige ja ka pikaajaliselt, et et see, sellepärast tõenäoliselt meil ongi need toetused ebapiisavad, et noh, et me ei ole väga jõukas. Aga kui nüüd panna ennast ÜRO olukord, mille liikmed on ka näiteks Aafrika riigid seal nagu ei paistagi välja nii suure viletsuse ka, kui me siit nagu näeme, et kõik on tegelikult suhteline et lihtsalt, olles arenenud demokraatlik Euroopa riik liitunud konventsiooniga, siis me peame saama asju paremini teha, kui meil täna on. Ja viimane helistan tutt Harjumaalt. Hallo, kuuleme teid. Tere. Tervist. Lihtsalt üks selline väikene tähelepanek on küll nüüd aasta tagasi aga Põhja-Eesti regionaalhaigla, mis on suurema külastajate hulgaga meditsiiniasutusi siis miks need uksed on seal sellised, sealt ratastooliga läbiminek? Minek on niisugune paras kadalipp, seal on kaks ust, miks nad ei võiks avaneda? Et ja noh, need, kes on vähe tervemad, need tormavad sealt uksest läbi, sa võid seal olla ratastooliga lükata seda või mitte, lükata läve, pakun kõrge. See oleks üks asi, mis vajaks koheselt parandamist seal majas. See on täiesti, no mul oli vähihaige abikaasa näha. Me käisime seal praktiliselt kahe nädala tagant või korra nädalas ja see oli tõsine kadalipp. Tal oli 13 aastat tagasi ära amputeeritud, jalg enam protees otsa ei läinud, see tähendas ratastooliga liikumist. Ja no hea oli, kui oli nii lahke inimene, kes hoidis ukse lahti. Uksed käivad otse loomulikult peavad käima niipidi, aga ratastooli lükata just lahti hoida, mis on raske, oli ikka paras kaelamurdev trikk. Jah, ma lihtsalt juhin tähelepanu, et see on ka üks selline asi, mida meditsiiniasutus peaks sellega arvestama. Kes on jalg kipsis, kes on mingi muu püüdega? Kõik moon seal asutuses väga okei, selle selle vastu ma ei vaidle, need uksed seal ikka päris ja sama samamoodi ka igasugused muud. Osakondade uksed on täpselt sama lugu, kaldteed on kõik olemas, kõik on suurepärane. Aga see ukse lahti hoidmine, uks ei avane ise. Aga kui inimene nüüd on ise, kes lükkab seda ratastooli, siis ma ei tea, siis ta istub seal ukse taga ja ootab, kuni keegi tuleb ja lükkab seal ukse lahti. Et selles majas natukene ümberkorraldusi teha. Aitäh helistamast, jah, tõsi on, et meditsiiniasutus peaks just olema ju selles mõttes veidi teravama pilguga ja arvestama väga mitmete patsientidega ja tegelikult kõik kõik hoonepidajad Jah, aitäh selle näitaja eest ka, et raportit tehes ja tegelikult oma igapäevatöös me näeme palju selliseid näiteid ja sellepärast on ka see jõudnud raportisse, sest ta on nagu üldistatud tulemus. Aga selle konkreetse näite kohta me saame ka teha väikese kirja versile, et tegelikult me näeme, et nagu ollakse ka valmis asju parandama, kui, kui me juhime tähelepanu, et, et selles osas on natuke läinud paremaks, aga noh, tööpõld on meeletud. Aitäh tulemast täna saatesse. Eesti puuetega inimeste koja tegevjuht Anneli Habicht. Me rääkisime siis puuetega inimeste eluolust Eestis selleteemaline variraport. Ta on nüüd kokku pandud ja käsitleb siis ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täitmist Eestis. Aitäh veel kord tulemast stuudiosse. Me jätkame siin kohal Tanel Padari ja The Suni looga, siis räägime juba sellest. Ta on põhjust kinno minna ja ma loodan, et, et ka kinod pingutavad selle nimel, et puuetega inimesed saaksid filme vaatama. Killuokeereco. Öö. Kuulen sind, kui jälle näen. Löödus hüüda. Tunned sa? Nüüd siis räägime uutest filmidest ja meil on stuudios Kerttu Kaldoja portaalist menu. Err. Tervist. Tere hommikust. Me saame rääkida jällegi uutest Eesti filmidest, no meil on filmitegijad ikkagi väga heal tasemel ja ja suudavad päris palju toota, millel on hea meel. Kuule ja minul on ka ääretult hea meel, et jälle üle mingisuguse aja saama jälle tulla, võta kaasa eesti filmid endaga ja, ja nendest rääkida, et erakordne nädal, kuna kaks filmi suisa esilinastuma Enam kui elu näiteks selline film Selline film ja ma arvan, et see on kõige huvitavam film, millega ma olen siia tulnud. Sest tegemist on dokumentaalfilmiga ja räägib ta Punk bändi psühhoterror, liidrist Fregist. Ja tegemist on siis Taavi aruse ja tungini ehk indeks pungini filmiga, mida nad on juba aastaid meisterdanud ja nüüd on see siis lõpuks valmis saanud. Aga kuidas ma seda filmi teie kirjelda oma pungi film, punkrokkar on meil seal peaosas. Aga nagu temast teada saame, seda ma ei oskagi nagu öelda, et ei, ei tule sealt välja, ei tema mingisuguseid lapsepõlve meenutusi või vanemate heietusi. Samuti ei tule sealt ka mingisugust sellist ammendavat Eesti pungi antoloogias välja, aga huvid on ta on ta ikkagi, et ta on natukene selline eklektiline film. Natukene siit natukene sealt. Aga huvitavaid mõtteavaldusi tuleb, tuleb Tredilt, endal tuleb tema bändiliikmetelt sõna saavad tuntud eesti muusikakriitikud, kes räägivad siis oma kogemustest või arvamustest läbi aastate, mis on seotud psühhoterrori või pungiga. Iseenesest on näha palju videokatkeid. Psühhoterrorikontsertidest on palju aastatetaguseid, meenutusi näeb nooremat redid näeb vanemad Fredit. Et ta on selline veidi hüplik, aga väga huvitav ülevaade. Ma küll julgen öelda, et ta nõuab mõningast ikkagi tausta teadmist Eesti pungist kui sellisest, et loomulikult ta seda vaadata, huvitav ka ilma selleta, aga siiski ma ütleks, et et need seosed ja katked, mis sealt tulevad, et nad ikkagi vajavad mingisugust muusika põhja ja seda huvi selle muusika ja võib-olla ka mõnes mõttes möödunud ajastu vastu kus see kõik olnud on ja kust ta pärit on ja, ja miks ta meieni tulnud on. Aga peale Fredi muidugi näeb seal ka teisi ikoonilisi eesti pungi legende eesotsas siis Peeter Volkonski ja Villu Tamme ja kõigi kõigi sellist, aga, aga põhirõht loomulikult Fredil. Ja siis teine film, eestifilm, seltsimees laps, millest ka on räägitud, millest on kuulda olnud ja mis ilmselt muidugi kõnetab väga laia hulka inimesi, sellepärast et, et lood minevikust ja nõukogude korrast ja, ja selle režiimi tegudest on igas perekonnas tuttavad. Nii on jah, et kui predi oli pigem selline nišitoode, siis seltsimees laps on kindlasti palju palju suurema ampluaaga ja tegemist siis leelo tungla raamatutel, seltsimees laps ning samet ja saepuru põhinev film. Triloogia kahe esimesel osal siis peamiselt põhineb film. Ja räägib ta väikesest leelost, kelle ema saadetakse Siberisse ja, ja siis räägite siis leelost, kuidas tema siia maha jääb, mida tema mõtleb? Väga südamesse, mine piim. Kuna ema läheb ära ja ütleb leelol, et, et ole nüüd hea laps, siis ma tulen kiiremini tagasi, siis kindlasti ema ei mõelnud päris nii, nagu ta juba lapsele sisse jäi. Aga leelotajaid painama mõte, et kui ta ei ole hea laps, et mis, mis siis saab või kuidas olla hea laps ja kas see on tema süü, et tema ära läks, võib-olla ta ei olnud piisavalt hea laps ja, ja siis loomulikult ka selle headuse sellised, võib-olla natukene tragikoomilised seigad, et kas hea laps näiteks peab olema pioneer, kas pioneer olla on hea siis või ei ole hea ja, ja kõik selle toonase rezhiimi ajastu taha jäävad seigad siis lapse pilgu läbi. Aga nagu leelo tungal on ise öelnud, et, et see film ju tegelikult on ikkagi mitte ainult nagu temast kui lapsest, vaid selle raamatu ja ka filmikangelased on ikkagi täiskasvanud need inimesed, kes elasid selle aja üle need, kes pidid kasvatama selle uue põlvkonna nagu tema ja, ja kes siis peavad rääkima seda, et, et mis juhtus ja miks juhtus, et mis oli enne, mis oli pärast. Lastel on põhjust sel nädalal ja järgmisel nädalal ka kinno minna, sellepärast et on, on siis ka lastefilmide festival. Ja kinos Artis on käimas selline tore juba viiendat korda toimuv Euroopa filmide festival, mille koondnimetus on seekord loomad, teevad kino. Ja tegemist on siis Euroopa filmidega, peamiselt Prantsusmaalt ja Belgiast pärit lugudega, mis keskenduvad kõik seekord loomalugudele. Lapsed saavad näha 13 erineva režissööri käekirja ja publiku ette tuleb mitmeid tuntud lugusid ja suures plaanis käedeks. Meie või Meie Prantsusmaa väga tunnustatud valmimist ei saanud Elephontaani lugudel põhinev lusi. Animatsioonide kassett on see, mille järgi siis kogu festival on ka nime saanud, loomad teevad kino ja räägib. See on selline värvikas lustakas kogumik, mis räägib siis loomadest, kes lahendavad mõistatusi, näitlevad, laulavad, teevad muusikat. Ja loomalugusid on seal festivalil loomulikult veel palju. Et minge ja nautige head uut Euroopa kunsti. Nende soovitustega on hea tänaseks lõpetada. Aitäh Kerttu Kaldoja portaalist menupunkt TRUE ja mina, Meelis Süld, tänan teid ka huvitaja saadet kuulamast. Helipuldis on olnud abiks Kätlin Maasik. Hetke pärast on eetris juba kell üheteistkümned uudised ja pärast seda virgutusvõimlemine. Kaunist päeva.