Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime kevadpühadest ja rahva kommest, kommetest. Kui oluline aeg oli looduse ärkamine meie esivanematele, kui palju on kevadpühade süles tõusmispühadest erinevaid pärimuste kihistuse ja kombeid, talitusi, mis tõid siis õitsengu ja kestvuse, millest räägivad näiteks vaata jänesetibud, kas igal pool olid need nii kõigest sellest täna juttu teeme ja saates on külas pärimuskultuuri tundja õpetaja Ene Lukka-Erik, Jan rege rauta suvel, vankrit talvel. See on üks vanasõna, mida paljud meist kindlasti teavad. Selle tagamaadest räägib meile täna rahvaluule arhiivi juhataja Risto järv. Ja Eesti rahvaluule arhiiviteadlane Liina saarlow kõneleb meile rahva laulikust lääne liisist, kes oli pärit Martna külast ja kuuleme ühte lugu tema siis esituses. Niisugused on lood ja laulud, täna minu nimi, Krista taim. Soovin teile head kuulamist ja esimese loo laulab meile kaunimate aastate vennaskond lugu pealkirja kalliks. Euroopa kultuuripärandiaasta. Hallikas hallikas, ela, varjates tegu Saaremaapõues, ala jaak, orjate valgus. Ei vananenud puude ja kivide vahele pead tõstab. Ennast vait. Kaka ilmutaks kuumal ja. See, kes on läinud korteri siiapoole ja Rade andmisi endasse talletanud, päida tulla mis on puhas kristall? Hallikas hallikas alguseks haavatsu varjatud. Ainult et suurlinna võimukas valgusest teistmoodi voolavad. Skandinaavia suudad rastest varjata, küpsiigesqvarjulis on suur, et see võib uuesti alata, tuli. Et see, kes on läinud korteesiljake oodaja, pin algi endasse talletanud, täidetud mis on puhas see, kes on leidnud tee siia kätt. Puhu, aprill alli endasse tall etappe tulle. Eelisson. Täna on saates külas pärimuskultuuri tundja õpetaja Ene Lukka jäägik Jander, tere hommikust. Ülestõusmispühad on tulemas ja neid peetakse Euroopa kristlikus kultuuriruumis. Eks võib-olla kõige tähtsamaks pühaks üldse. Sa oled uurinud, palju pärimust selle kokku puutunud, kui oluline aeg oli see loodusärkamine kõik taoline meie esivanemate jaoks. Ma olen eelkõige praktik, uurija, ma ei ole rahvakombestikku ja sealhulgas tähtpäevade pühade süvauurija. Minu huvi on just, et mis toimub hetkel nüüd ja praegu. Et seda mõista, siis loomulikult tuleb teada seda, mis oli enne. Ja ma arvan, et see ülestõusmispüha, mida tähistab kristlik maailm, sealhulgas ka Eestis on ju sama nimetusega ka nendele, kes on loodususundiusku ehk siis üles looduse taasärkamine, ülestõusmine. Aga mulle siiski tundub, et kristlikule maailmale on see oluliselt olulisem ja nii nagu ma ka ise olen käinud ja kogenud ka Eestis setomaal ja Kihnus. Et ülestõusmispüha on kõige tähtsam püha, aga kui palju sinna tuleb juurde selliseid paganlik ja, või eelkristlus aegseid momente element ja tõenäoliselt on ikka raske eristada, sest kese nüüd täpselt neid üles kirjutas, tähendas, aga mingi selline kihistus seal on või kui palju neid kihte võiks olla, nendes kommetes tavadest, millest, ehkki ma hakkan, ma ei ütleks, et juurde ma hoiaksin neid siiski kahe raudtee rööpa paralleelis. Et kirik omal moel ja, ja rahvakombestik omal moel muidugi on seoseid ja on kristlus, mis on ju siiski palju hilisem kui rahva usundiline olemine ja elamine ongi paljusidki asju rituaale, kombestikku ka omaks võtnud ja nii tehakse siis nii ühel kui teisel pool. Kuid ma ei, ma isegi ütleks seda, kuigi huvitav on see, et need kombed ja tavad, mida me teame veel tänapäeval tegelikult need ulatuvadki kristluse-eelsesse aega muidugi mõõta ja näpuga järge ajada ei saa, kuidas ja mis, ja millal ja mõeldes ka iseenda ja oma tuttavate oma üliõpilaste peale, kes on küsitlenud oma vanemaid ja vanavanemaid siis paralleelsed tasapisi on see vanakombestik ühel või teisel viisil rohkem või vähem meiega kaasas tänapäevani. Noh, võib-olla me kõiki asju neid ei tea, aga teisalt me teame või ei, ei tee nii, nagu on tehtud näiteks vara tõusmine kevadistel pühadel, väga loomulik asi, et näha päikesetõusu ja mitte ainult tõusu, vaid just eriti kevadpühadel, ehk siis munadepühadel. Rahvapäraselt on kõige levinum nimetus munadepühad, muidugi kevad on käes ja me tähistame seda ülestõusmiskevade ärkamist, soojust, valgust ja, ja see päikese tervitanud, palju siis inimestel aega on tõusta koos päikesega või seda imetleda, vaadata, aga sellel hommikul. On nähtud ja ka mina olen näinud päikesemängu, ehk siis öeldakse, et päike tantsib, tuleb olla virk ja tõusta ja vaadata ja võib juhtuda, et sa näed ja ma arvan, et ma ükskord elus olen näinud paastumaarjapäeval, kus naised tõusevad hästi vara. Mall Hiiemäele, rääkisin sellest, tema on rahvakalendri süvauurija ja tema ütles, et no vaevalt, et sa ikka nägid seda, mõtlesin ega ma ei tea ju, milline see on, aga mulle tundus, et ma nägin, kuidas päike tantsib. Vara ülestõusmine, teiseks näo pesemine. No see on loomulik hommikune argipäeva riisuda. Aga sellel päeval pesta, kas siis allikaveega, mis on ju teadagi ka puhas või siis hõbetatud veega või siis ka Urvad võid sisse panna. Ja kurbadega puhastatud kraanivesi on ka väga hea, aga kuna kevadpüha on väga seotud ka munadega, siis ka toores kanamuna paned vette, siis ajab see tervis ja ilu või sa oled sellise puhta veega kevadpühal pesnud nägu. Aga kui me see kevadpüha ütleme, jääb siis nagu pühapäeva oma ajaliselt, et või millal ta täpselt on see õigeaegsest? Iseenesest ju terve see nädal nagu valmistab ette seda, et tuleb ülestõusmine, tuleb munadepühad. Me hakkame tähistama seda, et kohe-kohe on loovus elus, rahvakalendris on ka suur neljapäev, suur reede ja, ja, ja esimene püha ja teine püha sama moodi, et kõik ei koondu ühele päevale sugugi. Ja, ja nendel kogukondadel, kus on suurem seos kristlusega nagu setotelg, inglastel ja siin elavatest lastel ja ka teistel rahvastel, kes on nende kogukonda, liikme kogukondade liikmed on siis nagu rohkem tegemisi, nii et ei koondu ühele päevale ikkagi mitmele päevale. Ja, ja see kogu see pühakompleks on huvitaval kombel, et tõepoolest juba viitas ka sellele suunatud isiklikule edule hakkamasaamisele ja kui kasvõi see hommikune tõusmine, see virkus, et ma olen valmis, mu valmisolek on tugevam kui enne, nii et. Ja tahtsime sinna munadeni välja jõuda, Ma jõuda, et et kui me nüüd vaatame seda, et päeval keegi midagi teeb, siis siin ei ole ühte reeglit. Aha vot see, seda ma tahtsingi teada, et inimesed on segaduses, et millal siis ikkagi neid mune värvida ja koksida? Jaa, jaa, jaa. Kombestikus ei saagi olla ühte dogma dogmaatilist, ütlen lihtsalt, vot sel päeval te peate tegema seda või teist või kolmandat. Rahvas on ise otsustanud ja valinud, kuid siiski laupäeval ja pühapäeval tähendab pühade ajal viidates üliõpilaste küsitlusele, siis on ka hästi palju erinevaid vastuseid, isegi mõnel juhul üksikul juhul ka reedel, kus tavaliselt ei, on see niisugune vaikne ja kurb ja leinaline päev. Aga siis laupäeval või pühapäeval põhiliselt pühapäeval. Aga kui nüüd need üliõpilased käisid küsimas inimeste käest pühade kohta, et mida nad teevad ja, ja mismoodi see siis jagunes Eestimaapinna peal laiali, et kas olid ka mingid kindlad asjad, mida igal pool Eesti paigus tehakse ja millised olid need erinevad erinevused, siis mis välja tulid? Just nimelt. Ja seda ma just mõtlesingi, et, et kui sa küsisid, et mis need väga vanad võivad olla niimoodi läbi aastasadade tuhandete kristluse-eelsesse aega ulatub, siis vaadates seda, mida üliõpilased said teada, millise saaginud said täpselt needsamad asjad, on seal kirjas ka see noh, munade keetmine, onju no muna. See on väga vana ja, ja elu ja kestvus ja viljakusmaagia ja ja, ja see uue värviline värvilised munad on meil uuem nähtus. Siiski kuskil üle arvatakse, et üle 100 aasta ja üliõpilastel. Aga kui ma siin 20 üliõpilase vastused võtsin, mitte mitte kõiki neid mitusada et kõik nimed kõikides peredes nimetatakse seda munadepühaks ja mõnel mõnel juhul, kes on seotud kirikuga näiteks Kihnus, siis ikka ülestõusmispühade lihavõtted ka nimetatakse kõikides peredes värvitakse mune enamikus ka koksitakse. Aga koksimise puhul ikkagi öeldakse, et see on rohkem seotud lastega. Laste lõbu, kuigi tänapäeval minu meelest ka täiskasvanud teevad seda. Ja see on ka küllaltki vana komme, kuigi jah, tõepoolest võib-olla rohkem laste tegevus, aga munade veeretamine, mida setod alles hoidnud, kuni tänapäevani, mis on ka levinud olnud kunagi mujal Eestis ja see ei ole ainult Eesti kolmes, vaid see on ka meie naabritel olnud. Et seda teevad, täiskasvanud on teinud varem täiskasvanud, tähendab munade veeretamine meie kandis sellist asja. Ma nagu ei ole kuulnud, oli, koksimine, oli munade kinkimine. See on tõesti tore asi, kui mina seda esmakordselt lugesin eesti rahva kliendiraamatus ja nägin ka pilte, siis ma sain sellest üsna valesti aru sellest kirjeldusest. Aga kui ma läksin, mul oli õnn minna setomaale võmorskis seda just ülestõusmispühade ajal, kus kõigi kõigi nende tegevuste kompleksi kuulus ka munade veeretamine ja ma küsisin, kus see on ja mis kell see on, et ma tahan seda oma silmaga näha. Ja mulle öeldi, et mine võmorski bussijaama taha sinna metsa, seal nad veeretavad olles sõitsin bussiga, sinna, midagi ei näinud, siis hakkasin nägema, et mehed tulid autoga ja bussidega jala ja kes olid siis kotid ja võrgud olid käes, munad sees ja suvalist rada pidi läksid aga metsa poole, ehk siis mina ka nende järel. Ja see oli oma 25 aastat tagasi, kui ma seda esmakordselt tõesti nägin ja metsa sisse oli tehtud, siis liivas sellised rennid setud ise nimetavad seda munaloom ka. Et oleks mugav veeretada, on kõrgem osa, kust kahelt poole lähevad trennid ja siis kolm muna peab sul olema, et üldse mängu minna. Ja siis sa veeretad neid, kui su muna puudutab. See kolmas una puudutab kellegi teise muna, kes on juba enne sisse mängu pannud, siis sa saad need endale, kui ei, siis jääd ilma jaotud, võtad järgmised munad ja niimoodi veeretatakse, võidakse veeretada neid tunde ja tunde ja mehed võivad koju minna, vahepeal uusi mune tooma või siis vahetuvad või kellel otsa saavad ja seal on siis tõesti oli väga palju rahvast kohalikel piirivalve ja seal olid suursaadikud isegi kohalsete ime vaatamas imet vaatamas. Aga et mis, mis, mis imeline, siis on sona sigivusmaagiline komme. Kunagi tegid seda ainult mehed ja poisikesed ja eks naised meiega ikka igale poole ennast toppinud, need on nagu vabamaks läinud, et kõik võivad seda teha. Ja, aga, aga, aga minu jaoks oli imekspandav see, et tol ajal oli võimalik tulla ka tööpäev laval ära, sest noh, see on liikuv püha, kuhu ta satub tööpäevale. Et mehed sõidavad üle Eesti kohale munadega, et neid veeretama hakata. Siis ma ütlesin oma pere peale oma isa ja tõsimeelsetele eesti meestele oma kandis. Mis niisuguse tegevust meil ei tuleks, selle pealegi järelikult see pärimuse niisugune juurikas või selgroog see mälu on sees, meestel ei sea seda tegemata jätta. Et see oli imekspandav, järelikult oli seda vaja ja on vaja. Arusaadav, aga sidend, üliõpilast jah, et võtame sealt edasi, mida võtame edasise munade veeretamine ka, mõnel juhul on olemas siis munade kinkimine üliõpilaste kombed kommuniste järgi ja samuti ka vaadates meie varasemat kombestikku, et, et varasemas kombestikus poisid võisid kinkida oma meeldivatele tüdrukutele mune. Aga mitte siis tüdrukud ei olnud sellist kommet, et pered läksid ja kolisid tähendab, tüdrukud poistele just nimelt ja, ja, ja, ja, ja, ja see kinkimine, et, aga tänapäeval ju sina kingid, mune olen kinkinud, aga noh, neid sedasi koguneb siis sedasi palju, mitte igalühel. Tegelikult see on ikka sedasi, et oma pere keskis või sõpradele või, või noh, kuidagi niimoodi see on kuidagi loomulik. Paar muna rohkem ja sa viid oma kolleegidele ka ja vahetad neid. Vot vahetamine on üks asi, et kui mina olen andnud, ma olen ka saanud just et see munade kinkimine on kindlasti olemas ja. Kui munade koksimine on niisugune väga vana lõbustus, siis selline, nagu ma ütlesin, juba see munade värvimine ja, ja mil viisil värvimine noh, see on ju läbi aegade väga muutunud ja nii ka üliõpilased ütlesid, et võimalikud uued variandid on tulnud, kuidas tehakse, eks me igaüks teab ise. Aga see vana sibulakoortega ja värvimine on, on ka veel kõik teavad seda ja, ja see on nagu kõige ökom ja kõige maitsvam ja ei riku muna ära ja julgeb ka julgelt süüa. Aga setomaal eelmisel aastal käisin ühe pundi seltskonnaga ülestõusmispühadel Obinitsas ja kuna me tulime külla, siis ta ütles, et tal niikuinii ei hakka ju varem mure nii vara mule, värvimad, värvime õues panid sinna suure poti sinna seltsimaja kõrvale ja ütlesin, mõtlesin, et millega me värvime ja siis ma tulin sealt, korjati sealt need kuivanud lehti, puulehti, puulehti, mis põhiliselt neid enam ei olnudki, nad olid juba nii ära mädanenud, et olid natukene midagi võtta praegu vaatamislehed Me leiame sellel ajal. Ja ta ütles, et ei ole midagi, et võtke pange ümber ja ja, ja suurte potti ja tulid, imeilusad, niisugused leherohelised, mustrilised ja sammalt ka veel. Ja ma polnud seda kunagi teinud, aga siis läksin koju, teisel munadepühal olin kodus ja siis värvisin ka, nii et ka niisugune värvi, mis viis, oli väga huvitav. Nii et see on üks asi, mida ja siis, kus on suur loovus. Aga enenukaga, kas pole nii, et et see ondusse munadega seotud traditsioonid ja kõik need, mis näitavad ära, et nii see kristlik kui ka rahvakombestik vana on segunenud, nii et või sama nagu sa ütlesidki, et lähevadki paralleelselt, et nii ta on? Jah, sest et muna mõne viiakse kirikusse ja tegevusega ei ole see kuidagi seotud. Ma lapsena mõtlesin, et kust see nüüd nagu ja teine asi, mida on palju küsitud, kus tuleb mängujänes, mis mikspärast kuidas on ta seotud või kust enne, kui veel jänese juurde minna selle muna juurde, muna on väga-väga tähtis ja muna niisugune ohvritoit ka. Et ta viitab vanale surnutekultusele kristluse eelsele ja mune viiakse loomulikult haudadele ja süüakse haudadel koos siis esivanematega ja muidugi me teame, et jällegi setomaal on tänini see komme veel alles ja see on väga uhke ja väga, väga väga kaunis komme. Et kõikidel pühadel setomaal Süüakse haudadel koos esivanematega süüakse, juuakse, jäetakse siis muidugi neid pühademune ka ja see viitab tõesti väga vanale sellele surnutekultusele ja see on ka tänini alles. Et see on huvitav ning kui nüüd jänesele viidavatest jänesekomme on tegelikult ka vana. Minu jaoks oli ka üllatus, et see nii vana on, sest et minu peres aga lähiringkonnas mitte keegi jänesest, et midagi teavad küll aga ei käi jänes kodus ja, ja kui ma nüüd üliõpilaste seda küsitlust vaatan, siis ka, et 20-st ainult tühel on jäneseks keegi maskeerinud, aga ta teeb ühte väga vana tegevust, mis on Vitsutamine kur, urbadega, Vitsutamine, Ehcurbimine, mis, mis kuulub ka kevadpühade juurde juba orbe pühal, aga sellel pühal, mis jällegi annab niisugust Virkust ja tervist, vitsutame nagu saunaski. Me vitsutame. Ja aga see, et niisugune Saksamaalt ilmselt meile tulnud komme lihavõttejänes, kes toob mune, on võib-olla ma mina ei tea, võib-olla keegi teab, kuidas ta nüüd on peredesse läinud, aga rohkem on seda lasteaias, kus peidetakse munad ära ja keegi mängib jänest, et saaks leida. Aga tegelikult siis saksakeelsetes maades on see traditsiooniline komme ja esimest korda olevat selles, seda mainitud 1572. aastal Saksamaalt sellisest lihavõttejänesest, kes siis mune toob. Aga meil siis jah, tõepoolest seda varem ei olnud. Aga. Munad muna kui elu sümbol oli väga-väga oluline ning haudadel söömine, selle kinkimine, koksimine, veeretamine, sigivus, maagia ja nende söömine veel, et et see on, see on tänini jälle kõiki olles see on alles nii meil kui ka meie vennasrahvaste juures, seda ma täpselt ei tea, kui palju neil alles on. Aga kõik me värvime mune ja no haudadel see Dodgaa käivad, see on ka ju see on ka teada, et see on seotud. Kõigepealt minnakse kirikusse, siis minnakse haudadele, siis peetakse, siis veeretatakse mune ja see nagu mitme päeva jooksul siis jaotub ära. Aga teate, ma teen ettepaneku, kuulame ühe muusikapala siia vahepeal ja siis saame edasi rääkida, mida kõike võiks teha vanadest kommetest, pärimustes, et see aasta tuleks hea edukas, ma paluks, et sa, Ene, Lukka juhatad sisse selleni et ongi nüüd setomaalt pärit üks lugu, sest lõpeb ka ju paast paastuaeg ja taas võib siia juua kõike seda, mida siis päris pikka aega ei võinud. Ja seto noored Obinitsa noored sibi härblased Chib järglase koos siis Mardoa noorte Toorama noortega laulavadki, nii sellest, kuidas paast lõpeb ja kui seal Maaslenitsa Ilo, et nüüd me saame jälle laulda ja tantsida, sest tegelikult laulda tantsida ka ei tohtinud paastu ajal. Aga nüüd see kõik on jälle lubatud. Me räägime tänases huvitaja saates kevadpühadest ja rahvakommetest, saates on külas pärimuskultuuri tundja ja õpetaja Ene Lukka ja kõikjal ning see lugu, mis me just äsja kuulsime, oli siis seto keeles ja ja rõõmulaul, et vastuaeg on läbi, võime kõik tähistada või saan ma niimoodi aru just täpselt ja seda setod ka suurepäraselt oskavad. Aga enne seda on ikkagi see suur reede, mille kohta öeldakse, et rohi ka ei kasva, tööd ei tohi teha täpsed vaikus ja, ja see, mis sa just ütlesid, et see on nii suur, püha ja nii suur vaikusepüha, et tõepoolest rahvakalendris on üks niisugune üleskirjutused. Et lind ei lenda, rohi ei kasva ka ja, ja sa ise pead käima kikivarvul, noh see on ju teada kõik müra, vabania vaikus. Et see kristluse Kristuse ristilöömine ja samas ka saab otsa nagu rahvakalendrisse looduse surmaaeg, ta hakkab jälle ärkama, seda nagu üles tõusma, see läheb siis kenasti ühte. Aga aga see suur reede on tõesti vaikne rahuaeg ja kirikus käiakse Kihnus näiteks ka leinariietes, et Kihnus on ju veel traditsiooniline pidu, pulmariietus on leinariietus ja ka siin üliõpilase teatas on see et kirikuskäimise ajal siis ongi leinariided seljas. Ja ortodoksi tal on ka veel see komme väga kaunis komme. Et kui kohatakse 11, siis öelge lihtsalt tere pühade ajal juba häid pühises, suurel reedel ei sobi seda soovida, aga pühade ajal juba esimesel teisel pühal aga siis setomaal öeldes kuidagi kohatakse. See on siis juba esimesel pühal, et Kristus on üles tõusnud. Ütlen mina sulle, sina vastad mulle, jah, tõesti on tõusnud. Et ka niisugune komme. Ja, ja muidugi kõike seda enne seda, et see kõik oleks võimalik, kui oleks see väga pidulik ja ülev ja ülendav. Siis muidugi tuleb väga suurpuhastus teha, oma kodus tehakse ja see on ka loomulik, et pühade ajal tehakse. Aga see peab olema siis enne suurt reedet tehtud ja see peab olema juba tehtud enne suurt reedet, sest suur neljapäev seda nimetatud pool pühaks, et pool päeva tööl, ma ei tea, kuidas teel aga üldiselt on meil ikkagi tööpäev, aga varem see oli pool päeva tööd ja siis hakkas koristust peale. Aga üliõpilaste 20-st üliõpilasest, nende hulgas on öeldud ikad kolmel vähemalt on väga suurpuhastus tehakse. Ja, ja ühe teate järgi öeldakse isegi seda, et Kihnus ei ole munade koksimisega kinkimise kommet, noh, võib ka pereti olla erinev ja võib ka kaasajal seoses selle, kui lapsi ei ole, peres võivad kombed olla muutunud. Aga aga üldiselt jah, kõik nimetatud asjad, mida nüüd üliõpilased leidsid tänapäeval need on ka ulatuvad juuripidi meie väga vanasse vanasse kombestikku. Oleme veel selle suure reede vaikse neljapäeva juures. Kas on teada, mis juhtub siis, kui sa rikud seda tabu näiteks vaikusekeeldu näiteks seda, et sa lähed ja lärmad ja, ja ei pea seda noh, tõenäoliselt see, kes usub, sellel see on, aga aga see oli ka omamoodi tabu tol ajal nii tehtud lihtsalt. Kas seal oli ka siis, et mis siis juhtub või seda lihtsalt ei ole üldiselt jah, keeldude puhul on alati öelnud, et kui sa seda teed, et siis noh, kõige karmimad sured ära. Ja, aga põhimõtteliselt see muidugi ei tähenda füüsilist surma, see tähendab ikka niisugused vaimsed Vaimset surma või, või vaimset haavata saamist, et no ja kogukond paneb pahaks ju et sa ei saa seda teha, kõik vaatavad ju halvasti, siis ei sobi, see ei lähe ju mitte, see on noh, nii nagu mingil pühal talitusel ei hakka keegi lärmama, siis ju kõik ju vaatavad ja mis siis ikka juhtub, kutsutakse korrale ja öeldakse, nii ei tehta ja ja kõik, aga tõenäoliselt hirmsam oli ikkagi see teadmine, et kuskil keegi on näinud ja kui sa nii teed, siis noh ja see ei ole nähtamatuse ja see võib-olla isegi isegi liiga, et mis teised ütlevad ja teised mõtlevad. Aga no kui tavaliselt. Ma arvan, et ei olnud seda vaja üteldagi, inimesed ise teadsid, see oli niivõrd loomulik, et on ajad, kus ollakse, vaiksemalt, tullakse, pühalikumalt ei räägita. Ei ropendada öelda inetuid sõnu, ei tõsteta häält üksteise peale, ei lastega mees naise ka, vastupidi. Et püütakse olla paremad, viisakamad, heatahtlikumad, rahumeelsemad ja, ja seda kõike napib meil ju tänapäeval kõvasti. Sest eestlased ühe uuringu järgi on eestlasi, esiemotsioon on viha, vihkamine, vihastamine, kõik ajab vihale, iga väike asi. Trammid üle õigel ajal. Uks läheb vales kohas kinni, keegi pritsib tänaval, keegi vaatab halva pilguga, keegi riivas sind kuskil poes või mis tahes. Ja, ja need pühadel niisugune heatahtliku, hea tahtlikkusele, sõbralikkusele, heameelsusele üleskutse on ju väga-väga aktuaalne, eriti aktuaalne praegu niisuguses kiirustavas maailmas ja ja ega siis kõik need asjad, mis on olnud mitte ainult meie kultuuris teistes, samamoodi, need on vaja meile inimestele, mitte kellelegi näitamiseks ega mingi kombe pärast teha, et komme on nii süsteeme. Süda ütleb, et tuleb nii käituda. Ja muidugi vanemad peavad olema eeskujuks, lapsed ei peagi seda teadma, neile tuleb lihtsalt näidata, kuidas need asjad käivad ja kui ikka ema ja isa on vaikuses ja müts maas, kus peast ära võetud ja räägivad sõbralikult ja vaikselt siis lapsed ju näevad seda ja see on hea eeskuju, absoluutselt see jääb alles. Aga läheme nüüd rõõmsamate teemade juurde tagasi, üks Asimisel kevadega seostub ja on samas ka selline, natukene mõtlesin ikkagi maagiline heas mõttes, selles suhteliselt seda tehakse tuua õnne ja kõike paremat tervist oma ellu, seal kiikumine algab kiigehooaeg ja kiikumine on ka üks, üks tegevus, mis kuulub kevadpühade tsüklisse. Ja kuna lõuna- ja Põhja-Eesti on kliima lihtsalt natuke erinev, siis Lõuna-Eestis algab alati kiikumine ju varem ja lõpeb kas siis varem, seega aga, ja hea on tõdeda. Külades külaplatsidele on ilmunud kiigut peoplatsidele, linnadesse on ilmunud kiigud ja kiiged ja muidugi kardetakse natuke tihti ka, nad on lukus, et äkki midagi juhtub. Aga samahästi võib ka kivi sulle pähe, kui sa majast mööda lähed, nii et, et kõik on suhteline. Aga kiikumine on olnud ja on arvatud, et see on niisugune maagiline, puhastava toimega ja kes on kiige peal olnud. Ega ka kerge küll, aga mul on teine tunne ja, ja, ja niisugune nagu kõrgemal lähemal ka loojale. Sa oled ülevalpool, et kiikumine on kindlasti see on, noh see on kõikidel rahvastel ja väga vana komme. Võib-olla ainult see asi, et et kiigel tavalised käisid vallalised neiud, mitte abielus naised ja, ja kui abielus naised on seal kõrval laulavad, lauldakse kiigel niisama ei, ainult ei hõigata ega tunda rõõmu, et lauldakse pikki laule ja vastastikku kiigutakse ja ja, ja kui mina sellest teada sain see teadmine üks kord minuni jõudis, et tegelikult ma ise käisin kiigel, et me ei tohiks seal enam käia, nüüd ma juba ammu vanaemast inimene nagu ei tahagi kiige peale minna. Aga siis ma unustasin ära selle ja läksin kiige peale, aga siis ma olin oma mehele juba öelnud, et et ainult vallalised tohivad kiikuda Smeeslast, kus sina nüüd lähed siis. Ja muidugi muidugi, aga see on sisetunde küsimus ja siin ei ole, noh, tänapäeval on ju kõik ju vabam, kui sa tunned, et sa tahad ikkagi peale minna, ega midagi halba ei juhtu küll. Et see ei ole seotud sellise tasuga, kui lähed, et siis pead uuesti mehele minema. Ja küllap vist mitte jah, nii. Ja üks asi veel olen lugenud, et laialt on levinud ka selline nagu siis arvamus või komme lihavõteteks hangiti endale uued riided, neid teistele näidata. Et kui oli võimalik, muidugi, ega see nüüd ei olnud, et no jällegi kevad nagu ülessättimine, et kevadeks jälle uued prudid valmis, eks ole, sirgunud mehelemineku valmidus noh, valmivad? Jaa jaa, muidugi traditsioonilises külaühiskonnas on täna palju täpselt, samuti tuleb otsida see kaasa ja näidata ennast paremast küljest ja rõivad ja ja ehted on ju eriti k ehete rikkus. Annab lootust, et tegemist on siis mitte ainult rikka perega, vaid ka siis niisuguse enese ka oma elu ja tööga hästi hakkama saama saava perejärglasega. Nii et muidugi see uut uue näitamine pidudel, sest ega neid avalikke pidusid talvisel ajal ei olnudki. Saidki olla kevadel, kui hakkasid peale niisugused välipeod, kuhu koguneti ja see on jah, muidugi, nii ta oli. Kuidas tundub, kas need kombed, mida tehakse, noh, need on elanud nii kaua aega üle meie ajani välja, kui palju nad võiks veel aidata meid tänapäeval, kui me nüüd hakkaksime neid vaikselt oma ellu tooma kas või kõik need väiksed asjad, et Läheme kiikuma tõuseme vara ülesse, peseme nägu hommikul? No mitte, mitte lihtsalt ei pese, vaid mingi sees just või hõbedaga puhastatud. Et mõtleme nendele ja mõtleme neile nagu loo taha, sest eks meie ümber ongi ju maailmas ainult lood, mida räägitakse iga päevaga, oleneb, mida me siis usume ja kas nad hakkavad meie kasuks tööle või OK. Ja see on see tegelemine iseendaga. Et ja, ja usk sellesse, et minust oleneb midagi. Et kui ma teen, siis tuleb mul parem elu, et ma ei oota, et keegi teine midagi mulle annab nagu raha rohkem või, või paremat elu teeb, puhastab kõik minu kodu ära vaid. Vaid ma ise olen see, kes, kes midagi teeb selleks, et mul läheb hästi. Ja samas ma kingin võimaluse olla loodusega, sest meie rahvas on ju loodusrahvas ja see päikesegagi ülestõusmine. See on ju. Tavaliselt, kes seda on teinud, on öelnud, et see on päeva parim osa. Nii et, et kõik need tegevused, mis me siin üles loetlesime vist ühtegi jäänudki. A ühe väga tähtsa asja me jätsime siiski me nimetasime kase Hurbimine näiteks. No me saunas, meie tahame saunas vihelda. Ilma vihata saun nagu pole päris saun ja, ja kevadpühadel urbadega vihtlemine voodist välja peaks tegema, seda võiks teha vanemad inimesed, vanavanemad või see, kes esimesena üles saab. Isegi mõnes kohas on olnud komme, naabrid, käisid teisi vihklamas, siis on õnn ja rikkus majas. Ja kui sa niimoodi usud, et sa oled sihuke gripsia kraps ja ja looduse osa nisu harmoonilise, täiusliku looduse osaga, puudutus on tegelikult imeline. Ja, ja eriti kui sa seda püheda pühade ajal teed siis inimene see seda ei saagi seletada, seda peab lihtsalt ise tegema, kui keegi sind, see ei ole ju peksmine, siiski see on ju, see on ju niisugune tervistav kurbadega puudutamine ja urbade laud, laua peale toomine, see on ka, annab kohe pühadehõngu ja jällegi siin üliõpilaste küsitluses Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased, siis. Nad ütlesid ka, tuli siit välja, et päris suur osa toob ikkagi Urvad lauale, et see on loomulik, nendel pühadel tuuakse uju kirikusse ka. Ja, ja ühel juhul isegi oli öeldud et, et see oli nii tähtis, et see looduse osa tuua koju, aga lapsel oli allergia, siis nad panid õue trepi peale, lihtsalt et sa tunned, et sa teed midagi, mida on vaja teha. Ja sa saad rõõmsamaks, su pere on ühiselt teinud, mitte üks inimene ei ole ainult söömine, joomine, munade söömine, vaid midagi enamat. Ja kõik need tegevused, millest me rääkisime, samuti haudadel käimine, esivanemate meelespidamine on ju väga loomulikud ja ja meile niisugust elujõudu andvad. Mul on selline isiklik kogemus ja minu üliõpilastel ja teistel ka, kellega me koos neid tähtpäevi ja pühi peame tänapäeval elujõudu on meil kõigil on vaja, see kipub aeg-ajalt kuhugile ära, hälbib kogu aeg kaob ära ja selleks tähtpäevad ja pühad ongi jällegi uuendada endas ühte või teist olulist osa olulist tunnet, aga see on nüüd kevade taasärkamise suur rõõmupüha tegelikult on ja ja, ja kõiki ärkab, praegu veel ei ärka juba natuke, lilled on ja juba päikest on. Ja meie sellises kliimavöötmes, kus me elame, et me võiksime siin natuke rohkem asja ette võtta, et seda tähistada. Aitäh saatesse tulemast pärimuskultuuri tundja õpetajaga minu õpetaja Ene Lukka jäägik Jan, aitäh teile tänase saate jaga varasemate kogemuste eest, mis ma olen teilt saama kevadest ning laulma jääb kaga lauluga ilmutus. Kujunetult vaatlima taevas, mille helgiksus koobas muutub. Keegiastus kui säravast laevast keegi tuli, siis vaikselt mudu. Uusikleriin, kuis arsed ankrusse mere, mis why Ähvarastas algutel, mida mahva Nägin pilveke valgeks vilkus nagu mantli ja kuu valus läbi. Minu silmist pisaraid tilkus, kui oli nutikas ja palus ja häbi. Küsivalt silmis uurile käigus silmis. Kuskil lootusel ilm seda, kas ta. Siis üks täheke on pilt, kus see kukkus, kukkus läbi, puretuurin. Võõras kaugusse hukkus pommik kaevan aastaselt linna. Vanasõnad on sõnad. Tänane vanasõna rege rauta suvel, vankrit talvel ning Tartu stuudios on folklorist Risto Järv. Mida selle vanasõnaga on meile öelda? Meie tänapäeva kultuuris on see vanasõna rege rauta, suvel ankrid talvel äärmiselt tuntud, seda kinnitab teist infootsing internetis näitab sõnaühendit rege rauta suvel erinevalt üle 8000 korra lisaks hulk variatsioone eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes kannab see vanasõnaga tüübi pealkirja valmistu talve ajal taid, siis sui ajal võid sõita. No mis esineb sellises sõnastuses juba 1876. aastal Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust osta minna rändOissar leevendele eestlane ja seejärel leiamegi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaarhiivi ülets kirjutustes mitmeid sellises sõnastuses kirjapanekuid näiteks Tõstamaa kihelkonnast 1889. aastal Jakob vältmanni poolt või neli aastat hiljem Virumaalt Vaivara kihelkonnast kooli õpetaja Heinrich Masingut pisut teisiti valmistav vankrit talve ajal, siis võid sõita suveajal ja see ütlus on tuntud nii meil kui naabritel aina mängu koos raamatust vadja vanasõnad leiame selle versiooni Vadja maalt, mis tõlkes kõlab. Hea peremees valmistab juba suvel reaga, talvel valmistab kri kaariku. Samuti on teada soomlastelt karjalastelt venelastelt ja tundub, et kooliõpikute vahendusel ja usalt vene keele õpikute vahendusel ongi see 1800 eks 10.-te järel jõudsalt tuntuks saanud. Mitmetes toonastes üleskirjutustes on vanasõna uurijad märkinud. Vene trükiste mõju skulptuuris ikka laenatakse. Ja olgu, mis on tänapäeval ongi see vanasõna leidnud arvukalt kasutamist ajakirjanduses ja reklaamides. Küll on näiteks viimaste kuude jooksul näha, et on pakutud autole akulaadijat rege rauta suvel või siis on reisifirma soovitanud sama soovituse ning broneeri talvepuhkus varakult või siis on soovitanud jalgpallikool pisut ümbertehtuna rege rauta suvel jalgpalli suvelaagrit vali talvel ja ilmselt ongi see igati loomulik kasutada neid kahte vastandust, suvi ja talv. Sageli muidugi võetaksegi selles vanasõnakasutuses tänapäeval ennekõike hooajaliselt, ehk siis mõeldakse konkreetset suve ja konkreetset talve. Nii kõlab üks selline kontseliitlik vanasõna kümneaastast nalja, naljamesi, talisõiduvahendi jala sõid, katta plekiga kalendriaasta, kolmandas kvartalis, hobuveokiratast taid kalendriaasta esimeses kvartalis. Nagu vanasõnas ikka, tegelikult on see suvi ja talv ikkagi ennekõike võetav kujundlikust tähenduses vanasõna- selliseid vastandusi ja ju armastab ja mõtteks see ongi siis see, et valmistada ikka mistahes asjaks, eks soovitan vaadata ettepoole üks rahvaluule kogumise initsiaatoreid, Matthias Johann Eisen on ise 1912. aastal selle vanasõna juurde lisanud kommentaari suvelde rege talvel vankrit, siis võid sõita igal ajal ja kui laiemalt võtta ja aastaaegadest eemaldada, siis me leiame mingisugust mõtet mitmetest rahvusarhiivi üleskirjutustest näiteks ega siis ei saa enam kaevu kaevata, kui tuli toa otstes, on veega siis enam koera sööta, kui varas juba õues on tänapäeva kiires elutempos muidugi mõnigi kord raske plaani kaugele teha ja, ja kui täht ajaski valmis saab, aga eks elutervele ette mõtlemisele see vanasõna siiski meid ka tänapäeval õpetab. Aitäh ärista järgi. Kao vot kuud ja aastad jäänud surm ei ole. Suur sõda Vaidla ostab. Ja vihameelsed seda vaid elu maa peal, et seda ükskord armastuse vei. Las minna aastad jagu ras val Explee, keda luu lasime mullas vahikida, Su on Helmas siiski veel mu Carthelu armastust. Hing õnnest porri. Kuumaga err ja kogulee kaudu huulde. Kui surun huule huule siis kaugeid laineid kuule. Kuulen armastuse märg. Las minna aastade. Lasfal eks plee Kedalu. Vaim, keda su on ilmas siinskide rada, elu. N õnne sporjuhend o kaob meelest sõda jälle ei. Lõhnafarm. Lase mullas kaikida, su on ilmas sees, kida. Karda elu armastust. Heing nunn, korri kaob meelest sõda ja lei. Lõhnab harmust vei. Päritud laul. Ja nüüd on taas aeg heita pilk Eesti rahvaluule arhiivi põhjatutesse laedastesse ning tänase muusikavaliku on teinud Eesti rahvaluule arhiivi teadur Liina saarlo. Olge nüüd enam, keda me täna kuulame ja. Osa on täna, kuulame ühte pala pudelipillil ja seda esitab Eliisa unts ehk Lääne-Liisi Rõuda külast Martna kihelkonnast. Selle pala esitas Lääne-Liisi ehk sünninimega Eliisem liine Klaassen ja abiellus unts. Tema sünnist möödus selle aasta alguses kolmekuningapäeval 100 aastat ja tema esindas Kümnenda sajandi keskpaigale väga iseloomuliku rahvaliku muusika nisavormikülaga Belli. Ta kutsus 1972. aastal esile Rõude küla kapelli mille liikmed olid kümmekond meest ja esinemas käidi selle küla kapelliga igal pool väljaspool oma küla vabaõhumuuseumis, isegi Leedus ja Moskvas. Liisi ise tavaliselt laulis, aga ta mängis ka mitmesuguseid pille ja seejuures just selliseid, mitte tavalisi pille nagu lehepill ja pudeli Pille lähkri pill. See pala, mida me kuulasime, on väga hea näide inimeste leidlikkus, sest kui ei ole oskust või ei ole ka võimalust mõnda tavapärast pilli mängida, leitakse siiski võimalus käepärastest vahenditest muusika risk tekitada. Ja peab tõdema, et see kõlanud muusika oli omal kombel täitsa huvitav. Lääneliisu elu sattus oli väga iseloomulik 20. sajandi eesti naistele. Tema vanemad olid põlised läänlased, mitte küll väga heal majanduslikul järjel, kuid seevastu väga kultuurihuvilised ja musikaalsed. Isa oli pillimees, ema laulis laulukooris. Aga Liisi enda elusaatus oli kurb, sest tema abielu jäi väga lühikeseks. Tema abikaasa, varasem sõja ajal metsas hukkus ja dollastele oludele vastavalt ei saanud Liisi seetõttu oma õppinud kutsetööd ehk õpetaja tööd jätkata, vaid töötas postiljoni na. Aga Lääne-Liisi oli särav isiksus, tal oli suur esinemise vajadust talisündinud artist. Ja teisest küljest tal oli ka suur missioonitunne, ta tundis huvi vanad juttude ja laulude vastu ja tal oli ka vajadus seda minevikku meenutada ja mäletada ja teistele esitleda. Ta kirjutas humoorikaid murdekeelseid lugusid, mida avaldati kohalikus ajalehes. Ta esitas, esindas Läänaste laulu ja pillitraditsiooni Koscapelliga esinedes. Ja loomulikult ta esitas ka kunagist Läänemaal kalendrikombestikku pulmakombestikku ja rahvariideid. Ja eks see oligi omal kombel tema pedagoogiande ja kutsumuse väljendus. Kes teab, mis tema elust oleks saanud, kui ajad ja olud oleks olnud teistsugused. Kuid isegi sellistes tingimustes nagu olid suhtelist ainult väljendada, jääda inimestele meelde. Ja mul on väga hea meel, et teda pole unustatud. Tema jutte on avaldatud ja tema sajandat sünniaastapäeva tähistati Rõude muuseumis. Aitäh Liina saarla täna ja kohtume nädala pärast. Niimoodi siis kõiki neid lugusid päritud laule saab meie kodulehekülje peal järele kuulata, need, mis on varasemalt eetris olnud ja uskuge mind, seal on väga põnevaid naisi-mehi muusikuid, kes on kunagi laulnud, mänginud ja kelle lood on siis seal salves. Tänaseks on saade läbi saanud, minu nimi on Krista taim. Ma tänan teid kuulamast. Kohtun teiega juba homme. Saadet jääb lõpetama rüüt dialooga võtak. Tuli külale, vilurelvani viiluga nõiale Ta kodu. Sule viluma Eaviline vilu Egale õdagoogley Egale tablood Club iluma ja viiega filee viieleni, kui tuleb jälle välja ja kui tuleb Võib ka nii-öelda. Kodune kodune jäi ta minustki. Ta lõi ta leidnud tubli tubli. Tubli lõi ta. Ta lõi ta