Raadioteater. Inimesed ei kontrolli iseennast, kontrollivad teda. Väga raske on sellest asjade lõksust välja saada. Andres Noormetsa kuuldemäng asjad Samost. Asjadest tuleb lahti saada. Asjadest tuleb lahti saada. Nii ma tundsin. Ma ei tea, kas need olid mingi supermarketi hullud päevad, mis nemad mulle pähe läinud, ma ei tea, ma tea. Või oli see üks. Üks sombune ja vihmane pärastlõunaga, mõistasin garaažiuksele. Ma püüdsin kahest toolist kokku ühte kolmandat teha. Igatahes kangastub selline ideaalsuur ja soe ruum. Eniilit pesumasinat sest pesemisvajadust pole, kannad mustaks. Annan ära, ostan uue. Kokkuhoitud mitusada eurot masina eest, pluss kojutoomine, paigaldus. Pluss igakuine vesi ja elekter. T-särgi saab kasutatud riiete poest ühe euroga, osta särki mind sinna tagasi. Küll nad võtavad, kui rohelisi pesuga on täpselt sama lugu või mustal kaks paari ja kui üks saab mustaks, siis ma panen teise ja esimese pesen kraani all seebiga puhtaks. Ei, ma annan ära ja ostan uue, sest nii ma saan pesuseebiga asjade hulgast maha tõmmata. Mingit televiisorit, Kaarnet. Telefonis on kõik kommunikatsioonivahend. Tegelikult ei ole telefoniga tarvis. Meiliaadress sinna pääseb igalt poolt ligi ühe korra päevas, vaator, ela, vastan. Kõik muu pole oluline. Köök ei ole. Sööb väljas. Ja viimasel lahti metsikust hulgast igatsuguriistadest, mis ei lase hingata. Änia kõik. Praetaldrikud, supitaldrikud koogidel, ümmargused kandilised ovaalsed taldrikud, hiina taldrikud, türgi taldrikud Hollandis, saksa, inglise taldrik, valge lillelise loomulise ruudulise mustriga taldrikud, portselanist plekktaldrikut, partorg, kõik välja, välja kõik klaasid. Müüdlasid. Siis on ja külla klaasi kokteiliklaasi kristallist. Klaadiga välja lasen lahti kaussides, kottidest, kannides, riivida õeladest, pluuside, kalludes, muusikatest, tahvlite kulpidest välja kõik maad tihanud kalana juustu, noad, leivanoad, võinoad, tsingi, noad, seenenoad, munanoad, lõikamisnoad, hakilis, noad, fileerimis, noa, viilutame tükeldamise, koorimisnoa pitsanoad, raekebabi noalaual. Kööginoad, jahiload, load, kirge, kõvera lainelised load, lühikesed, load, pikad, kahederalised, load, Šveitsi loa saame loa, vanad head kraatrid. Välja lendavad topsikud-potsikud, totsikud, potsikud manner vaagnat, lõikelauasoolatoosi, pipra toosid, grillnäpitsad, pudeliavajad, sõelad, riivid, küpsetuskest, pudrunuiad, kirsikivi, eemaldaja, vahukulbid, veenik, urgitseda, küüslaugupressid, pähklipurustaja, kiir, visklesid. Ühesõnaga, kööki ei ole. Söön väljas. Nõudepesumasin välja. Pliit praeahi välja. Kohvimasin välja külmkapp välja. Kui mingisugused kodus on siis pannakse näppudega suhu. Niimoodi India stiilis. Jäägid koerale jäägid kohe välja. Ja Roomas. Mööblit ei ole vaja, sest tuba soe põrand on soe, siin võin ma istuda, lamada, unistada. Kui tuba on soe, põrand on soe, siis ma magan põrandale. Mul ei ole mingit küljealust vaja, sest ma harjun ära sellega, mis on, või täpsemalt öeldes sellega, et midagi ei ole. Voodiriided, vaibad, tekid välja. Minu lihased on tugevad ja keha pehme, see tähendab, et elastne ja liikuv, kõiketeadev ja talu. Ma olen teda treeninud. Minu keha sees on teadmine kõikidest asjadest ja võimalus nende funktsiooni tulevat või siis oma vajadused ümber seadistada. Keha on iseendast teadlik, mõtlen üksus absoluutselt iseseisvalt. Välja ja ongi nende kohta. Kõik raamatud ja paberid. Tagasi poodi. Või ahju. Teadlased peavad vedelema riiulites koguma tolmu rääkimata. Räägitud lood ei pea seisma suletud kaante tagalateatrite jaoks. Mälulugude jaoks on mälu. Seda saab kaasas kanda. CDd vinüüli, muusikakeskused raadioaparaadid välja. Kõikjal raamatukogud, kus peaaegu kõigele ligi pääseda, mida pole, see tellitakse vähem kui nädalaga vajalik kohal. Lugemislauad on pidevalt lahti, muusikat mängitakse vabalt kõigis ruumides. Pole vaja asju, mis on valmis olemasolevad Kui midagi tahta, siis seda mis on valmissaamise seisundis On aeg loobuda valmis tehtud teadmistest ja igasugu uudistest et asju pole kuhugi panna. Ruum on selleks liiga väärtuslik. Millest me üldse räägime? Kas asjad juhtuvad ainult siis, kui sa märkad seda? Või võivad nad juhtuda ka nii, et keegi ei märka, ei räägi. Ignoreerida õhk on juurde vaja, sest õhk ümberringi on sama, mida jumalad, hingad. Igal asjal on lahendus. Majan tõstab, tundlikkuse maht on, et teada saada, mis ümberringi toimub ilma seda tavameeltega registreerimata. Eks aju on infolainetel töötav instrument, mis lubab lugeda andmeid asjadest, need asju reaalselt nägemata astumata puudutamata teadmised ja informatsioon nõus, olemas ja vaja on vaid oma instrument häälestada nii, et saada janu tehase paigutada. Ma tean, et ma tean, et ma tean, et ma tean. Lähenemine tühistab võimalikud potentsiaalid ja riputab neid materiaalse konksud otsa. Põrgu päralt. Kindlatest teadmistest on kohe lahti saada. Arvutist mehholoogiasin. Vähemalt väline kõvaketas on tühi. Põrgu päralt. Kindlatest teadmistest on vaja lahti saada. Nüüd on vaja lõpetada kõik olemasolevad suhted. Võlad pole oluline, kelle kahjuks või kasuks. Nendest ahelatest tuleb välja murda. Kõikkine õnneks liisingut oleneb. Auto tahaks küll jätta aga ei, seda saab rentida, kui vaja, ühistransport on ka olemas ja pidevalt pole vaja. Käimine korrastab mõtlemist ja tervist. Auto läheb müüki, vabanevad vahendid, investeering iseendasse. Ma ei taha välisest ja valmis tehtud sõltuda. Lastest taimi ohvrid hoolitsevad süsteemi korrasoleku eest ise. Olgu neil see rõõm. Mina ei ole olukordade kohver. Ma loon ise tingimusi. See pole kunagi olnud kusagil mujal. Minema need auto võtmed ja vihmavarjude pangakaardid. Ma ei taha, et ma ei tea. Ei tekigi autovõtmed, viska minema, auto jääb alles. Pangakaardi viskan minema, tanker alles. Asjade maailm on süsteem. Ümberringi 1000 väikest asja ja suured on nende varjus. Vihm kuldvihmavari varjus. Köökide ja raamatute varjus on lakkamatult nälg. Janu. Teadmistejanu on rõve nakkus, mida kuulid levitavad. Ainus soov meie kõvakettad võimalikult ruttu andmeid ja unistusi täis laadida. Edasi inertsist. Mida ma siis kardan? Asjade kaotamine on selleks et aru saada kaotuse tähendusest. Aru saada asjade olemusest. Minu vana mina, minu olemasolev mina on see asi, millest on vaja loobuda. See tuleb välja visata ja üle kirjutada. Mälestused ja mälu tuleb üle kirjutada. Pole programmis protsessoris. Undamist sõnakasutuskorter on suure kallis, selle ma müün. Auto müünud. Naine kolis kaks aastat tagasi kuradi volframi juurde, Göttingeni. Lapsed räägivad puhast saksa keelt pidama. Muretsen. Ülemusena ei ütle midagi. Lastena helistame, muretseb. Nüüd on tema kord. Telefoni viskasin juba minema. Raha on piisavalt. See ei ole asi. See on minu töö, ekvivalent. Ma võin kõige olulisemale keskenduda. Siin on. Siin on restart. Ei. Ei. See aeg. Suur buum, saal on suur, puu on suur. Saal on suu. Ruumist. Elamise ruumist ei saa loobuda, sest ilma elamise ruumita. Te kuulsite kuuldemänguasjad. Esimene hääl. Tambet Tuisk. Teine hääl, autor ja lavastaja, Andres Noormets. Helirežissöör Külli tüli, muusika, Blackwonfaar, grupper jaa, Elskavam. Asjaajamisel olid abiks Kristiina Kütt, Toomas vimm, Siim Mäesalu ja aabits. Kuuldemäng on salvestatud kultuurikatlakatlasaalis Tallinnas. Raadioteater 2015.