Andrus Kivirähk kaheksa varbaga kuningas. Minge helki, kohe voodisse, praegu, nii see oli. Kuidagi niimoodi sinna täid pandi ja niikaua, kuni te haiglas olete, on see teie voodi kodus. Küll ta ka varsti koju jalg paraneb ära ja lähedki, siis ei oleks tohtinud kusagil mölakad küttimisluba. Ärge karjuge, teised haiged magalad. Ei taha, me ei oleks tohtinud aidata mind aidata. Aitasite lõikasite mu kaks formastaga, kuidas ma käituma hakanud. Vaata niimoodi käiteedinaki praegu karkudega. Kes teil käskis öösel õues magada? Ega praegu pole suvi, praegu on tall, inimene peab magama talvel kodus teki all, aga mitte pargipingil. Ma käisin sõbral külas Käisid külas ja hakkasite viina võtma ja? Jah, teada puha, ei oleks vaja olnud. Lähme nüüd klohminud, muinasvana kroom kaob, tab oleksite võinud ööseks selle vana kamraadi juurde jääda, seal ennast selgeks magada. Kuidas te siis jäite, kui teid leiti surnuaiast pingi pealt? Meil oli nii paljudest asjadest rääkida veel. Eluajal ei jõudnud, ikka mõtlesin 10 kuud ja siis jäigi rääkimata. Nüüd sureb minuga. No mis asja kaks varnas külma voetud ei saanud enam päästa. Kes selle pisikese asja kätte ei sure, hülgi? Tõesti, iseasi kui ta jälle ennast täislahutaja kohe surnuaiale magama aidake. Kopsupõletikus are in käita. Suvel rannas teisendatakse päikese käes, aga mitte. Ühel peitsitud laupäeval, kes kirjutas ja mis seal vahetanud, kuidas ma elan edasi? Kaheksa varbaga, no küll te elate, inimesed elavad veel hullemini. Ja teate, ma ütlen, võtabki kargud kõnnite nelki. Jah, vussis hakatakse teile istet andma ja ei ole ta midagi. Peaasi, kui käed on terved, siis saab inimene tööd ikka ära. Ma ei ole mingi kingsepp või Trinity valmistab mulle Bajevi käsi, jalg pois, saab karkudega kõndida. Ta loopis käte katki. Kaabelg. Võrk. Mis te siis teete? Mis ehitaja olete? Ma olen näitleja. Siiski nii ei. Nojah, aga selle peale oleks pidanud varem mõtlema enne, kui sinna pingi peale lesimaidsite. Teie olete näitleja? Ma teed küll üheski seriaalis pole näinud. Ma ei, ma ei ole mingi peenra malm näitleja, saad aru? Kus teatris te siis töötate? Andke andeks, mina käin teatris väga harva, sellepärast ma ei tea. Kuidas teie nimi on. Lasti lahti. Meest pole veel maailma sündinudki, kes mind lohviluseks IŽ tulin, aga miks, miks, miks ja miks sellepärast, et tahtsin. See oli ammu juba, saatsin kõik perse ja tulin tulema. Ega siis neid ei pea tingimata kuskil teatris töötama, vastupidi, näitleja peab olema vaba. Tuleb mingi kuradi lavastaja, selline väike sitahunnikute, mine mängib porgandit, mäng ise, mina teen ainult seda, mida mina tahan, mida hing igatseb, saad aru? Kuidas ma teen seda, mida hing igatseb? Mulle ei ole varbaid, kui ma olen unustanud nööri mõnel pool ennast peldiku süles. Kuulge, ärge ärge nüüd naljalt ei anna mulle nööri alla tõmmata selle endale ümber. Kuulge, teate, ma pean valveõe üles ajama. Ei, ei, ei aja kedagi, ei aja üles kedagi, ei ole mul mingit süsti vaja, buketti. Nii hirmsat juttu. Kuulge, kuulge. Minge oma palatisse. Heitke pikali, katsuge rahuneda, magama jääda ja te olete narkoosist segane. Hommikul hommikul tundub kõik ilusam. Ei ma ei saa magada seal seal üks valamas norskab News aegs puid. Mis teadmisi ja ega ma teile eraldi palatit anda ei saa. Ei, ei, ei, ma ei taha magada. Mul ei ole aega, kuidas ei ole aega kuudel stiine kude? Kuulge härra näitleja, magamiseks on alati aega. Näete, näete, teised haiged on kõik kenasti teki all ega ei jookse mööda koridore ringi, siin neil varbad alles. Olgu. Neil on jälle omad hädad. Ega, ega siia haiglasse ju kedagi niisama küll ei tooda, jalg, paljudel on veel hulka suurem viga küljes, kuid ega varbad on neil alles. Jätke nüüd juba need vardad, varbad, varbad, kaks varvast, lõigati teel ära? Jah, oleks siis veel, et suur varvas, kaks kõige väiksemat. Teate, võib-olla pole teil varsti karke ajagi te õpite niisama käima ja no natukene Delonkate, aga ega see ei tee midagi hullu, kõiki kümmet Varmost maja. Koget, või ma ei saa teile neid ju enam tagasi õmmelda, kallis inimene. Kuulge, rahunege maha, armas jumal küll. Ilma varvastata inimene, ta peaks just rahulikult lesima, mitte sedasi öösel siin ringi keksima, ütle mulle, kuidas sa mängid valmistatud mida. Mis Nyiri kuningas oli siis, kui ma ei saa mängida kuningat ilmavalgust? Nägin siis mängige. Miks te peate teda mängima? Sest ma olen näitleja. Aga eks näitleja võib ju kedagi teist ka mängida. Näiteks. Näiteks seda puujamaga mereröövlid, see, see on ju ka tore ja sinna juurde see lonkamine täitsa vassib. Kuule tädi, sa oled ikka puhta loll jutt. Ei saa mängida. Ma ei ole selline näitleja, kes mängib porgandite päkapikk, ei, mitte porgandite päkapiku, vaid mereröövlid, mis vahet seal on, mul on rumal rull. Näitlejal peaks ikka neid rolle ju palju olema. Kui, kui ma veel paides elasin, siis meil esines seal kultuurimajas üks naljamees tema mängis ühe õhtuga mitukümmend osa maha ja vahetas maitsega parukaid ja siis ta pani uue nina pähe ja ta vahel rääkis peenikese häälega, siis ta vahepeal rääkis jämeda häälega ja ei ole sõlm. Tule, Kim, mis pärast siis kohe tola? Väga sümpaatne inimene oli vanem härra ja, ja naljakas etendus oli ka, see mees veel laulis ja, ja mängis mandoliini ja kõike. Siiamaani mäletan seda tsükloni nimetatakse kultuur, minu kultuur, töö ei ole kunagi teinud. Ma parem ei mängi üldse kakkuma, juba mängin siis ma mängin kuningas, liiri ja punkt. Ma olen alati tahtnud teda mängida, sest ma tean, kuidas teda peaks mängima ja see on minu Holl minu jaoks kirjutatud. Näed nüüd ma olen. Nüüd te olete muna lõiganud. Mul ei ole kahte väikest varva, küll te lõikate, teised ka ei teadma. Lõikasite kaks lõikate, teised ka, siis jalad, siis käed, lõpuks pea tuusak siia. Ikkagi süsti saama. Tule tagasi, tuli tagasitulek, tõsi. Hakkame korjale. Nüüdsama ei jõua, Vellid. Oot-oot. Mida te tahate? Tuli nii, Kulesid, nii, sa pead mind aitama viimisele koos, mida me teeme koos? Mina ei tee, aga mitte midagi. Ei tee. Kujutab ette, kas ma hakkan karjuma. Enne kui ma ära suren, ma tahan teda mängida ja täna oli viimane võimalus. Laske mind nootidega, uskuge mind, teie ei sure. Ma olen enne ka näinud ning joodikuid, kellele odral lõigatakse. Haav kasvab kinni ja lähevad jälle drin lollaaja. Vaidlema ei ole nii palju aega, ma tunnen nii. Me peame praegu pihta hakkama, issand jumal, mul on, palus, laske nautima, tahaks magada. Palun. See on mu viimane. Ei ole nii haige, uskuge mind. EP hetkel on lastel lokk. Dowski mida ma teen teisega, palun sanitari ametkond piimale ühtegi putikat pesta. Keset töö, seda nii ei, ka kolu oleksid sellel mingisugune polk. Sandikopikad, mida makstakse. Raha muidugi, jah, teil on hea öelda teised rahva küll, et leida juua, jah, seda laua peale palavat onu maad palun, palun. Ja kui alus. Mida te tahate? Eks on, rist ja viletsus. Publikut, kellele te mängite? Ega nemad ei mängi, nii, mängin endale, minul on vaja, kas kohe väga vaja, väga. Noh, mis seal siis parata, eks te pea oma tahtmist saama Vaat kui tore mees olete. Kuidas me sedasi mängima hakkame? Kes mina olen? Teie olete kuningas? Mina olen, kuninganna. Ei ole kunagi kuulnud või lugenud või filmi näinud. No kust ma võtan? Teosed ei ole, meil on siin ainult haiged inimesed, aga sexpyridioosid me küll. Mis koht see on, kus Shakespeari elust 100 korda kolinud Shakespeare on mul alati riiulist, ma keeldun elamast sellises kohas, kus Shakespeare'i see ei ole kodusel peldik. Aitäh. Mina siis järelikult elada peldikus, minul kodus mingit seis piiri ei ole. Hea, kui on leiba ja natukese vorsti. Mul on pigem söömata. Shakespeare peab olema kuningas, liiv, Hamlet. Othello, Richard, kolmas märk, et ilma ei ole võimalik elada. No ma ei tea, mina, nad kuidagi elavad jälle ära surnud. Teati neil, neil on ikka hoopis teised mured, peaasi, kui terveks saaks. Küll jõuab siis lugeda ja. Kuidas dünaamatut? Ilma peos mina olen viir. Sina oled minu tütar. Põnn tuhkatriinut ei mängi, sa oled Liivi tütar, algul veegan, siis koleril Sisko tellinud. Tartu oli terve ja rikas mees. Mina olen ka alati tütart tahtnud, aga ei saanud. Mul on üks poeg, on ainult kuskil poekreeme. Selles ongi asi ainult kolm tütart ja ta on otsustanud riigi nende vahel ära jagada. Minul olevat. Sellest on nii palju aega möödas, kui ma viimati lugesin. Pidi kogu aeg raamat riiulil seisma seisab köögi, ma ei ole ammu lugeda saanud. Nii palju on igasugust jama aias sihitajaid. Väga mõistlik, mina ka kohe ootan pensioni. Ehkki ega mina küll koju jääda ei saagi, siis sellest pensionist ära elab, see on ju naljanumber. Mina jään ikka edasi töötama, sellist pilti. Maas on kaardiga küll, aga see ei tähenda seda, et sa võid suvalist möla suust välja ajada, mis kohad? Belizzion tütred, pensionärid olid noored naised Likud kulgu. Ma ei tea, kas ta tunneb rõõmu, selliseid asju, rääkida mingi müts. Mis seal siis on? Kas sa ei ole elu sees kedagi hammustanud? Nii, räägi kuidas oli sinule sõmer? Mina sellist mängu mängida ei taha. Kuidas see lõpp on, me ju räägime armastusest, ega, mis eksisteeris, kes? Kus nüüd suu kinni. Mis viga on armastus? Mina olen elus palju armastanud, nii kui mõnda ilusat naist nägin, koe armusin ära. Viis korda veel abielus olnud, ega sina leidsid, sa oled ju poeg, tegelikult on olnud ka mees. Sa peaksid ikka teadma, mis asi laevas. Vaheliselt otsa. No on jah, oi pulli unis. Mina teda suurt imet jättis meid emaga maha. Pärast enam näole ei andnud. Jah, isa nagu need mehed, mis siin rääkida. Ühesõnaga sa ei armastanud oma Isoftia iga veegan ei armasta, ta valetab, meelitab niisama isa varandusest suurimat tüki raamatut, on üks igavene. No olgu, ma ütlen ette, nii-ütelda, isa, ma armastan sind kõige rohkem maailmas. Ma olen sinust vaimustuses, sa olid hiilgav nagu päike. Ehk olen olles portsu otsa sattunud. Voodihaige Kazimine on ka kergem, no no hea küll, nii. Isa, ma armastan sind. Nii, kohe väga armastan. Tahaks isegi, et sa saapaid küsiksid, minu peal? Muidugi tütar. Ma näen, et sinu arv on suur, just nii, kuis sünnist Ruule tütre ja tasuks. Väga armastan ta isegi saapaid, teeksid minuga niimoodi, kas kuidagi nii fantaasiat ei ole, veegan ütles nii Coresitaks midagi muud välja mõtlema. Mingi kauneid sõnu kõrva sosistas. Öösel meiega ilus jutt, ei tule ju, et mina ei ole. Ma ei tea, nukkudega ei ole. Kuule, kui sul on 9000 CD. Siis kaljud, midagi ilusat. Tulge, palun, palun midagigi. Mida mina olen, enamik ausat elu mina, mina ei ole siin olnud viis korda abi ja tublid, tubli, oled tubli Tulkuks olgugi mitte umbes niimoodi, et ma armastan sind mind väga kallis isa, et see lausa kõrvetab mind. Mõnusa põleng, tule siis, kui mõtlen selle peale, kui kallis sa mulle oled. Tapsin sind lõputult musitada, kallistada, no. Ma armastan sind nii väga, kallis isa, et seal kõrvetab nyyd põlen täitsa tules kohe, nii kallis, oled mulle. Tahtsin lõputult musitada, aga just seda ma ei ütle, las läheb edasi. Mida ma pean jälle rääkima? Mõni ei tea. Armastusest ei pea ju nii palju lobisema, see kas on või ei ole. Ju pole tarvis teha suuri sõnu, pruuli pida väga tubli, just nii peabki objegi vastuma. Hodeiljud, suuska, tõstiumi, lätt, liivi liilia, jääb selline vastus, muidugi. Ei ole ju? Mitte midagi. Loobiti. Elde kõnematerjali häda endale, keda te olete veel noor? Kuningpoolel ilma armastuseta ei suuda püstigi seista oodatud, aitan teid tihti, ei jäta järjel osaliselt võrkess karp pistatud karpe. Ärge rakendage siin. Kangekaelne nagu pala ees Just nii, täpselt nii ütlegi. Sa oled nüüd naer ja tule mind, no näed, hakkab veritsema sealse varba otsa, humal. Tormas aeg, mõtled. Iga kuningad. Üks väga suur. Ühesõnaga, ja just niimoodi kõnelenudki kuningaga ütleb, ütelda, mis sa, vana lollpea oma tütre riigist välja kihutasid. Tähtis on see, mis on südames, mitte see, mis on libedam kyll. Oma tütre kihutate kodunt välja, noh see on ju hirmus. Olgu ta mis tahes teinud, ta on teie tütar, teie liha ja veri oma laps ju oma last ei tohi niimoodi väga ja väga levinud, nagu ütles seda ka veel, et ära kuula teiste tütarde libedat juttu Ausodovil. No aga kuidas siis ei usalda? Nemad on ju ka tütred, oma last peab ikka usaldama. Valelikud tütred. Laps on laps. No mis jutt, see on? Vanema tütre tõeliselt koletised, kaks nõida. Olgu koletis või olgu nõidu, laps jääb ikka lapseks ja ema peab teda ikka armastama. Ja isa ka, kui ta on õige isa, kuule tütred küll oma isa ei armastavad, nad teevad ta elule tõeliseks põrguks. No mis parata. Las teevad ema ja isa, kohusun andeks. Kui nemad ka mu kui solvuvad ja ütlevad, et ta oli välja, kuhu see vaene laps siis minema peab. Ignoreeri tütred ei ole mingit Twitter, on täiskasvanud inimesed, aga abieludel oma tuumamee ja ka ema ja isa jäävad emaks, isaks inimene p ja kaitsva sina kaitseb hoopis veega nüüd korrerili, mina kaitsen kõiki lapsi. Ja sa oled ikka tõesti maa, lasmaal oled. Nii rohkem ei viitsinud kuningas sind kuulata. Sest mul on plaan nüüd kohe sõita jälle koos oma ustavate meestega Mariigi kahe tütre vahel ja ka silk, kuid endale ma jätsin 100 meest, kes peavad teenima mind oleva mul seltsiks lõbustama saatma kõikjal, kus käin. Kord elan tütre juures pärast teise pool ja mul ei ole mingeid muresid. Ai. Balleraal marsaile oma kooneriili, oot. Ma sõidan jalg, siis sõidate selle, ei saa Rääd selle ratastooli selja. Nähkursse on see ratastool, hobune kui suurepärane kujutlusvõime. Kuule sündinud näitejuht. Olgu, teeme lavastaja tahtmist, mängime nii, ratast, oleme hobune ja sina oleme hulk koleril, nii mineerisime veeautomaadi juurde, nii seal polegi. Kohtadel. Teda ei saa üldse nende. Tere isa, nüüd sa. Milline rästik, see naine tegelikult on, ta sõimab hiiri läbi, ei taha tema kaaskonda Palossi laste ütleb, et eto purjus rikuga kaaluja. Topsisõbrad ja joomavennad ei selge, kaasas ei ole tarvis, meelitavad ainult halvale teele ja. Kuulge, olge meie kuningas või keiser, aga mina oma korterisse joodikuid ja pätte ei lähe. Ja kui nad vägisi tikuvad nutma Ja teil on endal ka varem sihukeste paadialustega läbi käiks, sellised tõmbavad magamise ajal kella käe pealt ära ja rahakotti taskust ja isegi kingad varastavad jalast ära. Kiia natuke, nad on ikkagi paadi algusadeks, küll mina teade neid röövlid ei. Aga teie tuge sisse avad, aga need, need, need nagu igaüks oma koju ja oma mehe juurde, kes kaabega vaatasin ringi. Null, o kus ma praegu tantsin sulle poole oma riigist. Jälle tittede ajasite minema, tehke ära. Lõpuks ei jää teil enam kedagi, ei tohi olla seene elu. Ja viskas need 100 meest, tulevad jälle kaasa või Millusteni kunagi tarvis ka kõiki neid jalu söötma ja katma. Kust see raha võetakse? Reeglitele ei, ei, mina ei mängi kedagi. Tahan lihtsalt teada, et miks ta venelasega sellist armeed kaasa vedama, kui ta tütrele külla minna. Kuningas peab ka raha lugema, kuningas peab elama seisusekohaselt seal tütarde kohus võõrustada oma isa ja tema lülittleid. Ennekuulmatu tütrele külla, veab endaga kaasa 100 võhivõõrast meest. Anna neile ka süüa. Noh, külmkapis polegi ehk nii palju toitu, kui selline kari sisse õgida toodab. Ja muidugi ei vii, ta on siis ka neile ju vaja lugu. Esimesse maksab kõik. See on ma näen ka sina oled mässu tõstnud ega taha oma vanaisa teenida. Nii nagu kohus tütrel purjekal. No kuulge, mõelge ometi, mis tarvis sedasi laristada pole tarvis sellist luksust priiskame. Hädatarvilik. Teate, sageli on isegi see lihakäntsakas suur luksus. Meie peres süüakse liha ainult kord nädalas. Sanitari palgast ei tule rohkem välja, ei muidu ikka putru ja makarone ja maksud vaja ju maksta, elekter oli nii kalliks läinud, et oh või julge toas õieti lampi põletada ja vesi ja keskküte kõik maksab ju. Pole viga, mina vean ennast ikkagi inimeseks, mitte metsloomaks vehkima, jahe endale mingit luksust küll lubada ei saa. Ainult tõesti seda, mis on hädatarvilik, et mul oleks kõht täis ja mingi mingi riie seljas, seal pole, praegus ronib Saul, veegan, kuningatütar, tema elas nii ammu, temal siis polnud ei elektrit ega testrit. Nojah, seda küll, aga eks temal olid jälle ka omad kulud ja küttepuud, need on väga kallid. Raha lugeda. Üksinda üksinda on ikka kole kord. Miks te peate seda valmima? Saatke need võõrad inimesed kõik ära ja lähen kööki, joome teed ja ma praen leiba ja praen muna ja valk rästik. Naisterahvas, no häbi peaks olema ise juba vana mees. Olen pala, kui mul alles minu väärikust. Kas see oli väärikas juua end täis, jäädas surnuaiale, lääbakile, kurit, mad, mängi kuningast. Kas nii iri, see Liir sond teiega paras paar, sõimab kõigil oma tütardel näo täis ja mõtleb ainult endale. Minu isa oli samasugune. Jättis meid emaga maha mehkeldaselt teiste naistega. Meile ta kopikat ei saatnud. Mütsidega restoranis käia, siis oli ta raha küll. Oot ja mis ta lõpuks sai, jäi vanaks. Kõik need Vufad jätsid ta maha. Ela, elas ihuüksi oma korteris ja kui ära suri, siis alles mitu nädalat hiljem letiaisu peale üles. On ilus lõpp või vaatab. Olgu, mis on, aga inimene, ta peab oma peret hoidma, muidu ta sureb üksi nagu hunt. Oo suur saladus on mu vaia kuuldut ise oletaks, Norra. Ega see teie elu pole midagi väärt. Viis korda olete abielus olnud? Mina arvan küll, et sellest viimasest korrast on ikka ka päris palju möödas. Kuidas teil välja nägite, kui teid siia toodi? Ükski naine ei laseks oma meest sedasi kodunt välja ja veelgi muutuv praegu siia. Valge kuningas, leib. Jah, muidugi kuningas. Kaheksa varbaga kuningas, kuningas igate. Öelge mulle, palun ausalt, on neil üldse. Seal surnuaial magav hätsitele. Poleks teil olnud, kas see koht, kuhu minna, kuule, meil on etendus praegu, las ta olla, las olla, ega teatris on ka vaheaeg täiesti hooldekodu või, või ongi niimoodi, et te magate, kus juhtub? Loomulikult mitte, ja vot sellepärast pole ammu seda Saspiriga lugenud, eks ole, piiri, kui pole kodu, siis ei ole raamaturiiulit ka Williams. Öelge mulle nüüd, palun, kas teid tõsteti korterist välja? Paint katkestata etendus jätkub, kuni. Kõiges ja mina olen geene imede. Täitmis Oskar. Eks päästa valla kodu on, aga ma seisan püstipäi, soe. See on minu vastu ehk kasutada on käik, kui õun kossu Nova hinnagasu tee pealt tee. Jätkan oma kurba vakka. Ründab otse käega näkku. Ja mitte ainult minu prae teetsete salgult läkuna avad ja siis vaat selga toa. Kaks libedad jätitraapolites kihutasid oma vanaisa juurde. Nad olid liiga tähtsust, noorema tütre ajasite ise minema täitsa ilmsüütult. No seda peab ka isegi. Kuidas südant vaevab, kui kibedasti seda kurjad vigu kahetsen kui saaksid teda näha veel üks kord temalt andeks paluda. Kuid ta on läinud Prantsusmaale, Prantsusmaale. Kuid tore. No. Mina olen ka ikka lähenud, et vat Prantsusmaal tahaks korra ära käia. Pariisis tahaks seda torni näha ja neid kohvikuid. Vanasti mõtlesin, nii, enam muidugi mitte enam ma ei lähe kuhugi. Vot teie olete käinud Prantsusmaal. Nii no kuidas siis sedasi? Mulle meeldib reisida, mul hakkas ühe koha peal igav, võib-olla igal pool olen kõike proovinud. Baikali ääres elasin pool aastat, püüdsime järves selliseid kalu. Oota raha, täius ja sellega, et lõikasin pullidel, munasid maa ja tegime naistele lohke. Juuksurid parem elu sees näinud väike küla oli 20 majapidamist. Pärast silitasin tüdrukute ümmargusi diska jälle see ja sa. Doonoriks tops vett. Seeläbi. Tahtsin näha kuulda seda. Paistis ehitanud vaipa või kuu aega. Päikesel paistis Paisitegi nöör ikka prantsuse Palaidivuses remonti. Panin tapeedid lage. Pole võimalik reisimine maksab, raha tuleb ajada. Minul ta küll ainult läheb, ei tule kusagilt. Reisimine lihtsalt kättevõtmise kodus päriselt pikalt plaane pead, siis ei saa muidugi kuhugi mindud tuleb lihtsalt teele asuda, eks siis paistab, kus süüa saab ja kus samaga minul on pere ei saa ju nende juurest edasi ära põgeneda. Inimene elab üks kaar, ei saa lõputult teiste lobeda. Jätta kõik endale korteri ja voogeppel, minul on vaja värsket õhku ja astub uksest välja. Mina olen üles. On ju teised inimesed, kelle eest sa pead vastutama, kelle eest sa pead hoolitsema, vahel peab ohverdama ja nüüd elu lõpus kirjutatud hambaid vaheliselt. Või nii. Aga teie siis olete jõudnud nii hirmus, värske õhu uisu oli lageda taeva all lumehange magama, see värske õhk võttis varda, säravad korterid ja kreemid ja te olete kloostrile kinkinud Polegi muudkui pikute surnuaiapingi peal, et kas te sugulasi jõngerteljest hoolitseda saaksite kuidagi haiglast välja kirjutada. Lapsi peale nende 11 seal Baikali ääres. Pead saaburja nägi mind, kui mina hoiatan, saad, nüristab mu peal veel oma hambad, sest mina olen kuningas. Ei karda abina sind. Sa vaata-vaata mind. Ma seisan üksi, palja peaga, nõudis. Alastifotot, kas tahad, et ma kisun endal seljast, kõik need tantsud? Kielen ei kisu ennast paljaks, hull. Olen hull, jätke järele ja ma tunnen, kuidas nüüdse toormis minu ämber möllab, on pannud toime maga, minu terve mõistus. Ma tunnen, kuidas minu ümber mõtleb vaimupimedusest Rava pine algab ilu sees. Ma olen hull. Kuid siiski koolil kartma, palun ärge rumal, teised haige magavad. Nemad ei pea kannatama sellepärast, et teil mõistunud korrastaja. Kuidas see torm on ainult meie viha, kas tõesti on, siis on asjad kehvad kuid siiski ma ei anna alla. Ma vaidlen, vedas. Püksid jalast ära, aio no näete, noh kui. Pill tuleb pika ilu peale. Kolleeg, aga laps ei ole selliseid asju ütled, laule rakendatud, hullem kui laps. Liri lugevduda tuleb nüüd Kosovo v Prantsusmaa kuningaga Inglismaale ja siis algab sõda ja kordeise tahab leida üles oma isa, aga see hulk mõistuseta mööda mägesid, mõtlesin tubli lapsetama, haige isa eest hoolitseb panemisega. Ja te ei saa mind kinni püüda. Ma olen haledam kui hirm ja jookseeveeesse hinge järevusega, eks järelematel. No ma olen vabalakud, vool eferi ei taba. Vesise paigaldamise raamedate tütar otsib teine oli mõistlik mees, mine koju, mul pole kodu juurde oma pojast tütred peavad pidu minu lossis, kant taba, kooneid. Ja. Nii ei hakka värvilise Ja. Aga müttimise õigust ei saanud mulle keelata isekust müttimisendust. Kuningal on õigus ka pea jah, pane käsi sisse. Aga jah, aitäh, no ja kuidas see hull vanamees seal nägin? Tänanegi, keegi käega? Ei, tegelikult ei leidnud mingit raha. Tuli hull, ta kujutas ette, et ta on veel kuningas ja münti, mis õigust ei saa talle keelata. Saad aru? Ta ei olnud nõus alistuma, olgu, mis on? Tori uhke. Ta kaitses lõpuni oma õigusi. Muidugi, igalühel on muudkui õiguse täht. Igaüks on nii uhke ja. Ise peast segi, aga need ikka tähtsust täis. Sedasi saa ilmas elada. Inimene peab olema lepinkja vähese kees tänulik. Kuninganna Serbia landustega. Teie ei ole ju mingi kuningas, tavaline haige vanamees? Ärge kujutage ette ja õnnetused on mult võtnud mõistuse. Kui maailmas on veel palju õnnetumaid inimesi kui tee ja uputused. A- värinal. Sõda käib igal pool ja prantsuse kuningas sõdibududadega. Aga tütred purelevad omavahel kolleril andis käega neile mürki ja siis Kreekal oli surnud. Tappis ka iseenda, issand taevake, eks. Armastuse pärast avastasid ühte ja sama meest, noh, näete nüüd, kui kole. Nii juured ja juba surnud ja teil pole häda midagi. Noorem tütar on nõus teie eest hoolitsema. Võite olla päris õnnelik. Mida vanale inimesele siis tarvis on? Soe tuba ja tass teed ja tüplii poja vanale kuningal vanale kuningale tarvis münti, mis õigust. Dovsk ometigi põrandalt püsti. Lähme, lähme ära magama. Aga näidend pole veel läbi, mis siis veel? Kogedat? Teeni ruttu, mu pea valutab. Varsti on hommik, teised patsiendid ärkavad. Teie pärast ei saanud, ma olen tööl läbi magada. Nii läheb traagiline kulminatsioon. Tragöödia, viimane vaatus. Aga lootsin, et kõik lõpeb hästi. Nagu ilus on seda vaeva ja valu niigi, nii palju vähemalt näitemängud võiksid õnnelikult lõppeda. Kuidas seal muinasjuttudes öeldaksegi, et nad elasid kaua ja õnnelikult? Kuningas ei ole selline muinasjutt. Kahju küll. Teil on hea möllata teil mingeid kohustusi, pole, mitte päev otsa voodis pikutada. Ja kuni doktor teid haiglast välja kirjutab. Aga mina pean terve tänase päeva tööd rabama. Alles õhtul pääsen koju. Ja ega seal puhata ei saa, peab hakkama pesema ja triikima. Ema on mul vana voodihaige mina. Mina hoolitseb tema eest. Siin töö juures botitan ja kasin. Kodus botitan ja kasi. Aga mis parata, oma ema kelle kaelamata jätan vanadekodusse ju oma ema saada. Ega oleks võimalik ka, see ju maksab roppu raha. Selline elu on mul jah. Teie olete käinud Prantsusmaal ja ma ei tea, kus veel elanud nagu linnukene oksa peal. Viie naisega pulmi pidanud, oh ei ole teil olnud muret ega midagi. Aga mina pole elu sees kusagile saanud. Pole midagi näinud peale töö ja vaevamees on juba aastaid mullal. Sai päris noorena ehitusel õnnetult surma. Poeg jättis kooli pooleli, hakkas jooma ja siis läks vargile. Nüüd istub vanglas. Saadan talle sinna pakke. Ikka oma poeg ju, aga südames on nii kurb. Miks just sedasi pidin minema? Õhtul istume koos emaga, vaatame televiisorist seriaale. Ema muidugi ei näe midagi niisama kuulab, noh. See ongi ainus ajaviide ja meelelahutus. Teie räägite uhkusest ja õigustest. Mis õigusi minusugusel on? Lihtsalt elan päevast päeva. Katsun kuidagi nii palju raha teenida, et üür makstud saaks ja natuke süüa oleks laua peale panna ja ongi kõik. Hommikul ärkan siis raban päev otsa. Ja pole viga, enamasti saaksin ikka pisut tukkuda, ega siis? Igal öösel pole selliseid nagu tei. Oma teatriga ja oma tujudega. Palun vabandust. Pole midagi, eks ma saan aru, see võib kole tunne olla küll, kui avastad, et kaks varvast on ära lõigatud. Teie ju ka. Kohe näha, et ega teiegi elu kerge pole. Ja kui veel sondiks jäädio viimane unistus ära võetakse. Kahju teist. Mina olen ikka arvanud, et tuleb katsuda teisi inimesi aidata. Aga seda ma ütlen küll, et ärge arvake, teie luuse, kõige raskem on. Mõnel, teisel on vahest veelgi raskem. Aga mis mõttega sa kurdad ja virised? Mingit mõtet pole? Kedagi ei huvita. Ja õnnestus, tuleb peale. Mogobisis mokad, kus magada, kus mul see aeg on koju hommikul vajavad palatid läbi käia kõik. Ma ei tea, kui korraks noodi viieks viieks minutiks korrast siin lasta. Nüüd. Ta nüüd. On? Nüüd. Ja nii ta olin. Küllap suudad. Sina suudad. Sest sinu süda on suur ja su hing on täis puhast ning süütut armastust paga kodil ja nüüd on kõik möödas. Nüüd ma enam ei lahku su juurest. Me veedame kõik päevad kahekesi, me lobiseme ja naeran. Aga sina, mu laps, ära karda. Nüüd lõpuks on kõik hästi. Kõik.