Maagiline võlur. Üksik rändur, armastatud superstaar, täier, kunstnik ajastu lühikokkuvõte. Kloun ja kuningas. Eeman, inimene, joodik ja jumal, seda kõike võib-olla üks näitleja, eriti kui ta on teatri näitlejad. Hea raadiokuulaja viime teid täna rännakule näitleja Rasmus Kaljujärve elu- ja loometeele. Sel aastal kolmekümnendat lavajuubelit tähistavas Kaljo järvest räägivad oma heiastusi kolleegid, õpetajad, teadlased ja Kaljo järve teekaaslased. Head kuulamist. Näitleja Rasmus Kaljujärve lavatee alguseks on loe 1986. aasta üheksateistkümnendat veebruari. Siin ma võiksin vaielda, aga kuna mul on alati aastaarvudega raskusi, siis las ta olla see. Igatahes esi tähendus üks niisugune tükk, mille nimi oli Ma langesin esimesel sõjasuvel ja Rasmus mingis seal ühe langenud sõjamehepoega kes kaotab ma isa traagiliselt, ainult et muidugi ta seda siis, kui ta lavale tuuakse, ta veel ei tea. Kaljujärvemäng oli hingestatud, selles andsid tooni kammeria pooltoonid, mis tema hilisemast loomeperioodist on asendunud mehisemate nootidega. Eriti püsib meeles teise vaatuse algus, mil selle langenud sõduri koju seal keegi veel ei tea midagi langemisest. Saabub tema ülemus, jefreitor või mis selleaegsed kraadid olid. Ja see sõduripoeg, keda kehastas siis noor Rasmus, istus sel hetkel oma lapsehoidja süles ja nende selja, aga, aga see siis selle lapsehoidja abikaasa, kes tegelikult oli vist hoopis üks salaluuraja. Ja siis saab üksusena ütlementaali jefreitor mardab, vabandab tülitamise pärast lapsehoidja paludel istuda. Jefreitor istub lauda mad all, paneb käed laua peale, aga see lapsehoidja mees silmitseb teda kahtlustavalt ja viina ei paku. Jefreitor ohkab, võtab mütsi peast ja silmitseb seda sõduri päikest, poega algab muusika. Prokofjevi. Jefreitor lausu endiselt sõnagi. Lapsehoidja juba aimab kohutavat uudist ja katab ühe käega suu. Aga teise käega hoiab endiselt sõduri pojakest. Jefreitor tõuseb, sammub nende poole, kükitab. Pilgus on lõputu otsatu kurbus. Ta vaatab sõduripojale ja tema silmadesse tekivad pisarad. Terve saal hoiab hinge kinni. Ta kummardab lapse kohale, suudleb õrnalt tema laupa. Pahus, võtab siis kätega poisi õlgadest kinni, vaatab talle otsa ja ütleb aeglaselt saatusliku lause. Poisike vaatab talle otsa ja hakkab siis südantlõhestavalt nutma. Jajah, see oli sel ajal, kui kui ma veel Vanemuise palgal olin ja tõepoolest oli meil üks lavastus, kus Rasmus oli mu süles. Ja siis tuli uudis ja siis ta pidi sellele reageerima nutuga. Ja tal oli tagumiku peal üks koht, kust näpistades ta sai nagu õige impulsi ja reageeris väga täpselt partnerile. Ja kuidagi selle prooviprotsessi käigus juba. Mina ei saanud seda kohta, pärin, kuidas sa näpistad võõrast last tagumikust, see oli kuidagi nagu veider ka ja siis. Ühesõnaga ma ei leidnud seda kohta alati üles alati riski riski peale minek, et niuke, et õnnestub, ei õnnestu. Ja ühel etendusel siis juhtus nii, et näpistan teda tagumikust. Ta ei hakka nutma. Ma püüan veel ja veel ja veel, sest et see treiler on juba sisse tulnud, ta peaks hakkama nutma. Aga ta ei hakka, ta ei hakka, paus venib. Näha on, et ma ilmselt olen närviline. Tõmbasin kuidagi Rasmuse pea taha ja püüdsin tema asemel seda nuttu keha hakkasin niimoodi tegema. Kui aru, et see ei ole see, et see nagu naise nutt, et see ei ole lapsehääl. Ja siis ma püüdsin hoopis teha nägu, nagu ta ikkagi oleks seda nuttu nutnud. Ma hakkasin teda nagu rahustama kustutama ja püüdsin talle vaikselt sooja õhku kõrvu puhuda ja rääkida, kus sa, kus sa kus või siis millegipärast ütlesin lause, et elu on lühike. Ja siis ta hakkas Lott. Mina joon oli see, kes kosmoseteatrisse tõi. Võtsin tal käest kinni ja tõin teatrisse. Ta oli mul kaasas. No missugune normaalne lapsevanem ei võtaks, lapse teatakse, kui lapsel on teatris palju huvitavam kui täiskasvanul. Ja siis läks kuidagi niimoodi, et ta oli üksi laval. Ja ma ei mäleta nüüd mis see esimene etendus oli. Ta võis olla märg, bet. Aga jõle kummaline asi, ma ei mäleta, kas see märketis oli nüüd Rasmus või Hendrik sest nad on tegelikult mõlemad sarnase orgaanikaga peaimetaja. Aga kui sa nüüd küsid minu käest kõige eredamad hetked, siis see on mul kindlasti meeles. See oli. Etenduse ajal kukkus Rasmusele naelakast päev. Mina mängisin stseeni ja nägin seda kõike Beatiseli. See oli jube. Ja mis sa teed siis? Ma ei osanud midagi teha. Ja mäletan küll, ma mäletan Mc peti lavastust eriti selgelt just seetõttu, et ta selle seal mänginud Liina Tennosaar, kes kes sosistas mulle kõrva ja see oli selline hästi soe, hästi soe, mõnus tunne. Aga, aga Liina Tennosaarega, mul on ka teisi juhtumisi olnud. Kord oli, Vanemuises oli kast roll mäeküla piimamees, Hannes siis mind seda vaatama, ise jäi teatri peale. Ma ei teagi, mida tegema. Etendus sai läbi ja Hannes ei olnud. Ma ei osanud otsida kuskilt, leidsin sobiva nurga, ahastasin seal nutsin. Ja Liina leidis mu ülesse, Tiina tuli, võttis mu käest kinni. Aitas mind, juhatas teatrist välja. Aga Mcpäti ka on selline lugu tegelikult, et ma ei ole päris kindel, kas seal ikkagi olin mina või mängis seal tegelikult Rasmus seda Tennosaare hinge õhtu õhku, ma mäletan, see, aga see võis tulla nagu mujalt või sa võid tulla selle pealt näiteks. Ma nägin kõrvalt, kuidas Tennosaar õhkas Rasmusele kõrva ja siis ma kuidagi nagu tundsin, et äkki ta justkui juhtub minu kõrva. Et ma tegin selle kuidagi nagu hästi enda omaks. Aga no selliseid asju juhtus, juhtus kogu aeg. Ja seda tulekut on eesti teatripublik oodanud juba mitmeid mitmeid kuid ja tegelikult juba viimased paar aastat. Noor näitleja lapstäht Rasmus on astumas lavalaudadele tegemas oma esimesi samme teatrilaval ja samal ajal kogenud lavajõude vahetavad stseeni, vahetavad pilti ja me ootame, me oleme Rasmusel. Välja sealt ta tule, tagalaval tuleb ette rahuliku sammuga, samm on mõõdetud ja siin ei ole ainult seda tööd, selle sammud siin on puhas talenti näha ja Rasmus veab väga filigraanselt enda järel ühte puuhobust. Üür, advus tõstab hobuse püsti, see liikumine laval on filigraanne, isegi söörli tempi, temavanused. Mis mulle esimesena pähe tuleb, on sellise kummaline lavastus nagu, nagu Maule. Ma ei mäleta, mis tähendab seda, et vaatame, tahtsin aga mingi huvipidi olema, et. Mulle meeldisin. Animaalne värk või mul on nagu näitlejana seistunud. Poldi nagu loom, pooleldi inimene, näitlejanna. See on nagu niisugune Tehnika või stiil, psühhopatoloogiline manerism, et ega ega palju neid Eestis ei oleks, seda, seda oskaks mina, Taavi, võib-olla, võib-olla võib-olla paar tükki veel, aga Nonii ma läksin mahulit vaatama ja ma pean täitsa ausalt, ütlen võõrass väga meeldis. Seal nüüd. Banaalne võrdlus, aga, aga mul läks, meeldib väga. Tenyra läksid riveris just sellepärast, et ta suudab kuidagi alla ka üheaegselt primitiivne ja, ja sügav. Et sa hakkad nagu tema poolt olema nagu loll, aga samas nagu jalad kaaselt. Trass oli ka selline Maulis selle poisina ja minu arvates ta on suutnud lahedalt säilitada. Et selles mõttes imelik, et ei ole ühtegi ühtegi preemiat saanud. Nominatsioon tarkaga. Aga ma olen ka saanud ainult selle Helmi Tohvelmani preemia, täielik absurd, aga noh. Mis ta on, vähemalt midagi. Anne. On no kui niimoodi mõtlema hakata, siis ta on näiteks ühte Ühte stseeni ühest lavastusest, mis on mulle väga Selgelt meelde jäänud mis mulle väga väga meeldis, see oli nüüd jälle vot aastat, ma ei mäleta täpselt, kas see oli 91 92, me. Sali lavastuses puhub tuul kadakate all me mängisime seda Tartu pärmivabriku keldris, see oli talvine aeg. Millegipärast mängisime talvel seal täiesti kütmata, see ruum. Ja sinna mahtus kuskil kümme-viisteist inimest, kes seda vaatas. Ja nad istusid seal üksteise kõrval pika puu tingi peal, hästi külg külje kõrval. Ja siis oli näha, kuidas 10 15 hingeõhust valget torni tõusid niimoodi üksteise kõrval. Ja no ilmselt see oligi vist ainuke küte, mis seal pärmivabrikus üldse oli. Ja vat Rasmus mängis selles etenduses seina mitte sellist liikumatult seinavaid, müstilist seina, mis imes endasse kõik kurja ja oli ta oli pidevas mingisuguses õhkõrnas sellises dünaamikas, umbes nii, et, Noh, selle niimoodi ja ja ma mäletan väga selgelt nüüd seda ühte hetke, see lavastus oli kestnud juba seal kuskil kaks tundi, võib-olla isegi rohkem. Ja siis kuningas tahtis ta oma tütart hukata printsessi ja ütles, et Sinuma, tapan mu veresüü ja siis printsess vastas talle. Hästi raevukalt mu isa, kui nõrk on see, kes vaid jõudu tunneb. Ja siis sesseil tõusis üles maast üles ja ta lendas õrnalt Nende kohale, seda aeglaselt, sealt punase prožektori alt läbi ja see valgusjuga, see libises üle Rasmuse selja. Ja ta jõudis siis nende kohale. No me hoidsime kõik hinge kinni ja kõik need tornid, need hingeõhutornid olid ka täiesti kadunud, hoidsid hinge kinni. Ja siis seisis seal nende kuninga ja printsessi kohal. Ja teate, ta. Nii palju leppimist ja nii palju. See oli vägev. Väga ilus. See oli aastal 92 93. Ja ta mängis See oli mingi vene näidend, mingi rääkis vist lastest kodusõjas ja ta mängis laste jõugu pealiku Est. Seal lõpupoole oli üks stseen, kus kus ta tuleb tagasi oma jõugu juurde, härra soosena. Et tal on see kasukas seljas. Varem seda ei olnud. Ja see lastejõuk küsis ta käest, et, et, et kus raha on. Ja rasulassis läks sellest relvi ostma ja siis Rasmus ütleb, et ei ole raha. Et ei ole raha endale muidugi see kasukas seljas ja ja siis Ta läks tagalavale ja hakkas moodi kõndima niimoodi aeglaselt, nüüd hästi aeglaselt Vanemuise suurel lavaline. Ja siis ta ütles veel niimoodi rahulikult sellise sügava tummise, 10 aastase, sellise suure lava häälega, et raha ei ole. Ja siis käis lask, pani niimoodi laks, käed tiku kõrvale, kukkus ümber. Ja siis ta lebas seal olemas ja suurel lavaline kasukas seljas ja ütles, et vähemalt ma elasin Tead, mulle meenub, meenub suvi, suvelavastus vist oli 2000 millegagi. Ülenurme põllumajandusmuuseumis suure heinamaa peal mängiti Mahtra sõda. Jaa, jaa. Ja Rasmus oli üks talumeestest, keda peksti, noh, selline väike osa iseenesest. Aga ma mäletan kivist ainult visuaali rohkem. Jah, suur-suur, heinamaa, umbes nagu jalgpalliväljak. Ja päike loojub ja, ja terve heinamaa on täis inimesi, neid oli tõesti hästi palju, mitusada ja kõigil olid ühtemoodi valged, sellised linased püksid ja tume hõlst. Ja kümned hobused, pruunid, mustad, valged, kirjud hobused jooksevad sümmeetriliselt ringis ümber heinamaa. Lõkked seest punakaskollased. Tead. Aga siis algas torm, selline metsik, metsik torm ja ma olen tõesti kunagi midagi sellist näinud. Madalad rasked tumesinised, pilved hakkasid tulema läbi õhu, lendas rohelisi puulehti, välku hakkas lööma kollast tumekollast, välku, läbipaistvad, suured, rasked vihmapiisad, pots, pots. Ja õhus keerles heinatolmu ja kõrsi ja mingeid asju. Hobused hakkasid karjuma, nad läksid täiesti hulluks ja, ja inimesed hakkasid karjuma ja, ja inimesed jooksid laiali ja hobused jooksid laiali. Ja selle kõige keskel Rasmus pingi peale tõmmatud. Särk üleval, üksinda keset suurt heinamaad. Ja karjub, nagu keegi peksaks teda. Jah, ma olin üks neist, kes jooksis. Pull kiskus torm peaaegu püksid jalast. Ilma naljata, kae, pidin kinni hoidma. Ei aidanud, kiskuski ära. No mis sa teed? Tal oli vist üks tükkust kitsenikus. Ma tean, et pärast seda hakati teda kutsuma Norra sinine. No meil siin Draamateatris on palju inimesi töötanud ega mina jõua kõiki uusi nägusid ka meeles pidada. Ja ajalugu on näidanud, et ega ei peagi Tulevad ja lähevad. Me olime rahvusega, Draamateatris garderoobikaaslased ja siis ma mäletan. Tal oli selline imelik rituaal, et enne iga etenduse algust ta pani endale knopkad. Kinga sisse. Ja siis ma mäletan, Ingomar tõi meil välja siis selle lavastuse rahvastepall soome materjal, jälle. Tegevus toimub kaugel külas, väga ilusad, poeetiline lavastus, seal, palju mänguruumi oli näitlejale. Aga kuna Soome materjal, siis kõik tegelased olid muidugi paljajalu. Aga pahede klopka heal paljajalu mäletan, Rasmus ikka täitsa hädas, istus garderoobis noor näitleja ka veel. Pea käte vahel, küsisin. Mis sa jamad selle nokaga. Tema pean nuka panema. Mina uuesti. Kuule, mis sa jamad selle nokaga. Temagi näitlejal veab pulss üleval olema. Mina uuesti. Kuule, mis sa jamad selle kala tema äkki, kuidas ma lähen lavale lihtsalt niisama? Olin täitsa üllatunud. Siis mäletan, ta võttis siis suures hädas läbipaistva teibi, kuskilt kontorist mingi roosad nokka sõitnud ja siis majaga. Aga poeetiline inimeseks olemisest saab nüüd aru, miks te sinna vanalinna stuudiosse läks üldse? Siin draamas ootas teda ikka suur tulevikke. Me oleme kõik siin noos, mäletame väga selgelt ühte ühte kipi etendust. See oli Venemaal. Me olime kusagil ja tagasi päris kuskil väga kaugel. Ühesõnaga noh, tohutud lume angetad, praktiliselt meie kõrgused pakane, miinus 35. Ja siis meil oli etendus ühes ühes niuks uhkest skult uimast, et selline noh, nagu neil on seal naftarahade eest ehitatud, uhke üles ütlevad selle kohta šikarna, noh, saate aru. Tõeliste oligarhiline kultuurimaja. No ja siis mängime sellised esimest seeni, noh, vot see oli see, et ma läksin rosmosele külla ja ja siis kohe puhkes vaidluseks. Rasmus seis siis nagu ma sõitsin teises ääres ja vaidlus oli üks selline, et ei aja, et nüüd ongi selline lugu, mis lugu, mis lugu, raja, sellist iba, et istu maha, mine perse tuulist maha, mis jutt? Istu muidu kullatud põranda ära, eks minu Tjumistil tahad vea välja lasta või? Sa oled lolli juttu lihtsalt no mai aia rase, mis rase ei ole ju rase, ei ole raisa täiesti endast väljas, karjub seenis sel hetkel tõstan pilgu nagu maast üles. Ja siis ma lähen. Rasmuse selja taga aksis seisab hobune. Ja ja seab sammud lavale, eks. Tüdinenud suur valge hobune. Kohutavalt, ilusate silmadega ka. Ja vaatab, tuleb lavale, Arassoni joosta ja muidugi tähele, muudkui põrutab edasi börse, mille pöörduse, mis, mis, mis sa räägid, mis rase, mis perse sina ja tema, mis rase niuke tekst. Siis näeb, minu nägu, vaatab mulle otsa, tunneb ennast kuidagi, mis mõttes, et ma ei ole täpselt niimoodi, nagu tavaliselt tal vastas publik ka juba ammu sahiseb ja kahiseb ja ja soss üldiselt publikut tähele ei pane, kui ta mängib. Me oleme rääkinud ka, ta peaks rohkem nagu publikut tähele panema üldse nagu kontakteeruma publikuga, mida ta üldse mängib, mida ta paneb nagu üksi. Aga noh, ta kuidagi ma ei tea. No ei taha, aga noh, see on teine luht. Siis näeb minu nägu, eks ole, mängib ennast ringi, keerab justkui, et näha, mida ma siis vahin. Ja siis ongi täpselt äkki. Et tahaks hobusega rääkima. Ja noh, nagu nad on vene keelt trass väga hästi ei tea, eks ole noh, muidugi saab aru, et vähemalt eristab ära kirillitsa ladina tähestikust, et noh, nii palju ta ikka vene keelt jagab. Loomulikult ajas sõnad sassi, eks, et Lošveid ja puhh hobune ja väljak, eks. Ja siis räägib hobusega uppu osjad. Noh, püüab hästi armsalt, et hästi, tõsiselt, hästi siiralt ja ja publik on täiesti vait. Hobune ka see vits ka kuidagi rahulikult, ilmselt oli üllatunud, et tal Boshide öeldakse. Aga Raismikud, mupo, Vošeid, nupuootied, hobune oli täiesti rahunes maha, seisab seal publikul hästi hiirvaikne ja mina seisan nagu tummahammas, tead. Hobune seisab Peari. Sihuke rask keset keset lava silitab hobustamalt nupulaatiaid. Nupulhoosid. Nupp nii rassiga ma esimest korda kohtasin laval stalkeri, siis niimoodi mina mängisin ja rass hoidis kaamerat. Ja siis hiljem küll hirvekütt. Siis me pidime seal koos olema, kuidagi läks niimoodi, et mina sain muidugi peal seal, aga siis rass oli rassilistele ainult üks seen või? Puhastas mu saapaid sealt midagi. Kuidagi, ma ei tea miskipärast kogu aeg läkski niimoodi trass sai, sai nagu need rollid, mis minu arust ülejaid, aga. Ma ei teadnud, mis me siis oleks pidanud halvemini mängima vä? See tähendab halvemini mängida. Ja ma korra proovisin ka seal mõned korrad, aga noh, ei tulnud välja. Sitemini näitlemine siis ta kannab, no mina olen Rasmusega olnud ühes garderoobis praegu kaheksa kuud ja väga tore aeg on olnud. Rasmus on lõbus. Kui mul on mingi raskem hetk elus või teatris, et siis ta on väga toetav olnud. Kuigi ma mäletan ühte pidu, kus ma olin natukene purjus või, või noh, mis natukene ma olin ikka väga purjus, aga kes meist selles mõttes ei oleks olnud? Ei, aga tõsiselt, et selles mõttes, et ma läksin siis garderoobi magama ja siis tuli rassi, ma küsin, kas ta võiks mulle petukülma vett. Aga tal olid looma silmad, selline täiesti loomastunud pilk, et kuidagi mingi erilist viha või sellist jõudu või noh, umbes sellist tunnet täis noh, nagu loom. Ja siis ta vaatab ja ma olen nagu mingi. Ei, ei, ei, ei. No ma mõtlesin, kas see on sellepärast, et ma olen seal asju liigutanud, sest et kui ma sinna kardekas kolisin, siis rass ütles mulle, et ma ei tohi mitte midagi puudutada. Et kõik peab jääma nii nagu Sergo oli sinna jätnud. Ja ma pidin isegi paar kuud Sergo proovi riideid kandma, mis on mulle üliväiksed. Lihtsalt nalja pärast. Aga ma ei olnud mitte midagi liigutanud ja. No ainult vanad osa raamatud olin natukene eest ära nihutanud mingi 10 sentimaks. Aga siis ta vaatas. Ja mina olin nagu, et ei, ei. Aga muidu on meil väga tore aeg olnud. Head vikerraadio kuulajad, ilusat reedet teile. Ma räägiksin teile kaks lugu kuulsast vene näitlejast Jevgeni vahthankovist. Esimene Logani järgmine. Bogdanov ei osanud nimelt üldse mängida piljardit ja ta sai üpris harva palle võrku. Kord olevat aga kolleegile öelnud. Nüüd näitan ma sulle, kuidas tuleb piljardit mängida. Tema psühholoogia teisenes ja ta saatis kergelt ning meisterlikult kolm või neli palli järjest võrku. Seejärel katkestas ta oma eksperimendi ning mängis vanamoodi edasi, tabades vaid haruharva märki. Tähendab see on lugu, mis minu arvates Kaljo järve absoluutselt ei iseloomusta. Absoluutselt mitte. Aga teine lugu on järgmine. Ahtankov jäi haigeks, vähkkasvaja kõhus, kui käega katsuda, oli tunda. Ja tuli kätte õhtu kuiva tango flaks viimast korda lavale. Mängiti uputust. No oli üks selline näitemäng ja kõik ütlevad, et vaktangovi mäng oli seal suurepärane. Kaid partnerid imetlesid teda sõna otseses mõttes. Hiljem nad olevat omakeskis arutanud ja küsinud, miks mängis vahtankov nii suurepäraselt oma elu viimasel etendusel. Ja vastasid, sest ta kaitses oma õigust elada. Elu elutunne oli äratanud loomeseisundi. Ja vaat see lugu iseloomustab minu meelest Kaljo järve pill. Rasmus, ma nägin laval vist umbes kaheksa aastat tagasi manalateele, mis etendusse oli? Ega ma pärast seda ei olegi seal Tallinnas käinud? Mulle ei istu see värk kuidagi kiire ja, ja niisugune. Ma ei, ma ei tea. Aga mis mulle väga meeldib, mis ta teinud on, on see starmani, Martin vot see endale kohe väga-väga hästi õnnestunud. Mulle kohe väga meeldib, et on selline tüüp ka selline kangelane, kes mulle meeldib, selline hästi vilgas tegelane, niisugune muutuja või nagu nagu beer, kündja. See on tal ikkagi väga hästi välja tulnud. Rasmus Kaljujärve isik on minu arvates eeskujuks uuele näitlejatüübile näitlejale, kodanikule, ajast aega olnud loheemlase kinni makstava naljavenna asemele olla näitleja, see tähendab olla nähtav kodanlik kunstnik keset ühiskondlikke suhteid mitte nende kõrval või nende kohal. Ta ei ole mingi naljavend, ta on uus näitlejatüüp, näitleja, kodanik, hästi nähtav kodanik. Kunstnik. No eks näitajaid hinnatakse erinevalt. Aga ma mäletan, et et kui monoteatri direktor olin, siis just sel ajal leidsin huvitava sellise süsteemi mille taanlased olid siis välja töötanud ja, ja seri süsteem sellest, et kuidas siis hinnata näitleja turuväärtust. Erinevad näitajad olid seal No kui palju näitleja publikut toob mis on tema võimekus või, või oskus suhelda pressiga. Mingi viiepunktiline tabel umbes ainult kõige madalamal on see, et teda ajakirjanik suhelda kõige kõrgem näitaja siis valmis kõigest rääkima, et ka eraelust valmis kodus nii-öelda magamistoas pilte tegemata. Ja siis kriteeriumid olid veel näitleja nõutus. Reklaamides seriaalides paljude filmide, et aga üks selline väga huvitav kriteerium oli, oli näitleja perspektiiv, ehk siis see, et kui kaua teda on seda nägu ja, ja, ja seda keha on võimalik veel turundada. Ja noh, tol ajal ma mõtlesin, no võib-olla veel viis aastat, maksimum kuus-seitse aastat. Aga ei noh, mul on tagantjärgi hea meel, et ta siiamaani on ikkagi välja vedanud. No ja need asjad sai siis kõik kokku võetud. Rasmus sai mingi suurusjärk hinnaks 100000 krooni tol ajal oli, oli krooni, vastan. See oli päris korralikult tulemus noore näitleja kohta. Aga võrdluseks võib öelda, et tol ajal juba üsna Ki kogenud näitleja Indrek Sammul näiteks sai seal mingi 800000 väärtuseks. Ita Ever oli seal üksjagu ikka üle miljoni. Sest no ma arvutasin enda oma ka välja, et see oli mingi 20000 või midagi sellist. Ja mis on näitlejatasu näitleja, tasun see, kui esietendusel publik on püsti, aplodeerib. Vot siis on küll selline tunne, et, Vahel on niisugune tunne, et teen kurat minema. Aga vot siis, kui ta püsti on ja siis tunned, et sul on temaga nagu mingi nagu ühisosa või noh. Ega ma seda jah ei ole nagu muul ajal ei ole tundnud või. Või ma ei tea, karmaid. Tutvusin Rasmuse kui näitleja ka võib-olla siis ja ta oli, ma arvan, üheksa või 10 aastat vana. Ja ma ei saa öelda muidugi, et ma teda kui näitlejat väga hästi tunneksin. Kui ta õhtuti töölt koju tuli siis ta oli, oli väga väsinud, jaga päeviti tegelikult või õigupoolest enamasti päeviti, sest tal olid ju päevased etendused. Ja ega ta ei tahtnud siis väga midagi rääkida. Lamas voodis, vaatas multikaid. Ta võib-olla ei olnud isegi mitte niivõrd väsinud, kuivõrd tühi. Emotsionaalselt ja lihtsalt tühi. Sellest saad ju ära. Ei olnud, ei olnudki sünge, aga noh, võiks öelda, võib-olla mõtlik või isegi kurb. Ega tühja inimest ei saa ju kõrvalt täita. Ma tegin pannkooke. Ja see mõjus tegelikult alati hästi. Igatahes ta sai neid. Ja vahel siis rääkis ka midagi laua ääres, et kuidas mõni partner oli reageerinud või või. Sellest ta tegelikult tegelikult ka sellest ikkagi ei rääkinud. Aga peamiselt ta rääkis endast noh, nagu ikka nagu me kõik. Kui nüüd hakata järele mõtlema, siis ega Rasmusel ei olegi olnud sellist suurt väärikat rolli või? No mis oleks Kaljo järve nime väärt. Hamletit ilmselt ära ei teeks, aga aga mina ju tegin. Ja mul tuli see päris hästi välja. Ja ma mäletan, hunt küsis, et kas ma tahan teha ja noh, muidu ma tahtsin, kes ei tahaks uimas kurat, peaosa ikka unistuste roll ja ja siis me istusime ja arutasime seda värki. Aga üks kummaline asi on, et mulle tegelikult ei meeldi, kui jutustatakse. Ma tahan kohe proovida. Ja ma ei karda eksida ka. Aga see, see Hamlet on ju nüüd ma räägin jah, need endast. Aga mis siis huvitav kuulata? Hamletit annetes ainult jutustatakse, kui räägitakse, räägitakse. Teine lavastus, mis mul meeles on seoses Rasmusega on lavastus, kus Rasmus mängis nähtamatu maailma sõdurit. Ja mis mulle meelde on jäänud. Rasmus tulemas paremalt nagu tuleks vasakult. See oli Ma mäletan realiks märtsi lõpp. Ja me olime mõlemad ühel turvafirma üritusel maskotid. Mina olin elektripüstol ja Rasmus oli siis kiir, mis püstolist välja tuleb. Oimukostüümid seljas ja tegime järsku Rasmus hüppab tohutu kiirusega vastu ühte meest. Ja siis pärast ütleb mulle, et et talle tundus, et ta nägi ju midagi väga kurje. Siis tuligi välja, ta oligi kuri, väga kuri mees, oli. Ja. Ja siis, kui me saime honorari õhtul kätte, siis Rasmus ütles, et ka seda lemmiktöö ei ole, aga aga ellujäämise nimel. See kuidagi meelde. Mulle tuleb meelde, kuidas see oli mingi esikas, oli öö. Ja ma kuulsin raki garderoobist järsku mingit sellist looma moodi karjumistetud. Ei, ei, ei, ei, ei. Ma tegelikult tahtsin rääkida loojast, rassi, implast, talle anti porgand ja no muidugi iga näitleja esimene fantaasial pista porgand. Perse. Ma mäletan, lavaks mulle pandi ükskord nii sügavale, et isegi seda, mis on see pealsed või seda ühesõnaga seda rohelist tutti ka ei olnud enam näha. Ja, aga rass oli muidugi meie jaoks improde legend. Igal juhul me oleme proovisaalis, on rass, on porgand, on perse. Aga mida rass tegi? Rass võitis porgandi kätte astus seina juurde suur valge sein ja kirjutas sinna suurte tähtedega, armastus, oranžid, suured tähed. Armastus. Mäletan, mul oli seal lavastus, oli selline probleem. Lausega Ma armastan sind. Nagu ma ütlesingi seda niimoodi, et ma armastan sind. Ma armastan sind persses, eks ole, muidugi, see on maailma kõige raskem lausega, mida ütelda. Mõjub nagu või noh, vähemalt on oht, et ta mõjub naeruväärsena. Siis juhtus niimoodi, et ma jään kunagi rassiga suitsunurka kauemaks midagi rääkima ja siis ma ütlesin, et kuule, et näed. Mul on selline lause, mina ütlen seda. Ma armastan sind. Et mul on niisugune probleem, et ma ei saa seda ütelda ja rass pani kohe korraga kuidagi nagu laksust. Ma armastan sind. Kuidagi täiesti ok. Ma armastan sind, mõtlesin, oota, oota, oota, okei. Okei, ütle ütle korra veel. Ma armastan sind. Su proovisin järgi ütelda, ma armastan sind, rass, ma armastan sind, Ma armastan sind, mina. Ma armastan sind. Rass Ma armastan sind. Ma armastan sind. Ma armastan sind. Nad. Ma mäletan ühte pidu, et kus ma olin natukene purjus või, või noh, mis natukene ma olin väga purjus. Aga kes meist ei oleks olnud Ei, aga tõsiselt selles mõttes, et ma oleksin siis garderoobi magama ja rass tuli ja ma küsisin, kas ta saaks mulle vett tuua külma vett. Aga ta tegi mulle pai ja ta tegi mulle hästi kohutavalt pika pai ja see oli mulle sitaks oluline. Teatris öeldakse sulle üldse väga harva, et kui sa midagi hästi teed, aga no nutsin see nagu väike laps. Jah, sellest kaljujärve paist räägitakse küll legende, vist isegi Malmsteni on rääkinud, et see olevat sama hea või õnnelik tunne kui see, kui on suvi, seisad, hoiad puu mõõka käes ja kukud siis selge sirelipõõsasse. Aga Ma ei tea, miskipärast ei ole mulle seda eesti teatrikuulsat bait veel tehtud. Võib-olla ta naistel ei teegi, ma ei tea. Mulle näiteks rassi vaadates meenub miskipärast üks jaapani kirjanik Junid, Shiro Santingsanding ja see, kuidas ta kirjeldab seda, kuidas ta suppi sööb. Ta sööb suppi alati puust tehtud kausist, mitte kunagi keramilisest. Ja ta kirjeldab ülitäpselt seda hetke, kui sa võtad kausilt kaane, siis tõstad kausi suu juurde. Ja sa aimad, kuidas vaikne liikumatu vedelik on tumedas kausi põhjas. Kuidas see lihtsalt on, sa ei näe teda, sest sa ei suuda teha vahet supil ja kausil, nad on ühte värvi. Supi ei ole näha, aga sa tunned oma peopesaga, et seal pimeduses on ka midagi sooja, midagi liikuvat ainult peopesaga. Ja siis junnid Shiro sampingsamping ütleb, et et see müstiline hetk peaaegu trants. Või siis näiteks selline lavastus nagu kõnts, kuulake, kuidas rass lavadel kõnnib. Kuulete? Vaevu on üldse kuulda. Nagu lendaks hõljuk sülelava Korraks puudutad. Või siis jälle ei puuduta. Ainult peopesaga tunned, et pimeduses on supp. Kuhu ta läheb? Ma täpsustaksin seda puumõõga kohta. Ma ei ole seda öelnud. Ma olen öelnud, et mõnda näitlejaid vaadates on vahel tunne, et ta kulgeb nagu jäätükk tulisel pliidil või, või Jaapani 1000 aastat vanad Anka. Mis sahiseb jõe äärses bambusevõsas nagu peegeldub just nagu Hei mis kahiseb tuulehoos mäe jalamil. Kahtlevalt nagu mu süda. Mis ei tea, kas ta unustada oskad. Mida ta otsib? Näitleja Rasmus Kaljujärve kaheksanda loomejärgu silmapaistvaim roll sündis kaheldamatult lavastuses kord Vaikse ookeani ääres. Kaljujärv esines siin oma tavapärasel füüsilisel kartmatulva pral jääb IRL rõhku all moel. Teiselt poolt paljastas Kaljujärv selles rollis midagi, mida eesti teatripublik ja ka Eesti teatriliit nägid esimest korda. Kõnelen legendaarsest esimese vaatuse finaalist mis on väga paljude võrkkestale sööbinud. Kaljujärv äsja tiitlimatši kaotanud poksija istub üksinda keset lava. Ta on kühmus kummargil, tema lõhkisest kulmust kukub lavapõrandale venebisku. Järsku süttivad tema kohal tähed, tuhanded pisikesed tähed kiirgamas oma külma, kuid ometi kaastundlikku valgust hakkab sadama, pehmed ja paksu lund mis tasapisi katab Rasmuse õlad, kühmus, selja, seejärel ka lavapõranda. Kusagilt lavasügavusest hakkab kostma hobuste Pruuskamist ja nii vasakust kui paremast aksist ilmub 10000 hobust. Punast Kõrbi musta-valget Nende seljas 10000 habemmiku vanas uni vormis kõik ühe näoga, kõigil paremas käes kõverad saablid. Paremalt, kolmas hüppab hobuse seljast ja astub Rasmuse juurde. Hobused seisavad siis vaikselt. Nende nina sõrmetest tõuseb langeva lume räitsakute vahelt läbipaistvaid pahvakuid. Habemik kükitab ühele põlvele kaljujärve juurde ja siis mõne sekundi möödudes hakkavad kaljujärve õlad liikuma. Tasakesi, nagu kerkiks ookeanist uus vulkaan, tõusevad lume alt tema teravad õlanukid, seejärelkanne, kuu tuhm lüüa saanud mehe nägu, kes ei saa elada, kes ei saa surra. Habemik avab oma peopesa ja sealt kasvab välja Kümneharuline käoking mis kiiresti sirutab end lavatorni poole. Tema peenikesed rohekas lillakad, võrsed sirutuvad ka kaljujärve poole ning kiiresti kerivad end ümber. Tema lumesadu lakkab. 10000 hobust hakkavad märatsema lava kohal lendavat sajadki määrid, nende leegitsevad tiivad murduvad vastu lavapõrandad klaasikillud, miljonid klaasikillud sajavad lavale ja nende vahel askeldamas. Murest murtud inspitsient, rekvisiitor. Lavatorn kerkib pöördlava keerab end serva peale, teatri vundament väriseb. Röövlite kaeblik hääl. Mina andsin Rasmusele lavakene tunde välgud ja ega ta nüüd kõige parem seal ei olnud. Tal oli mingi probleem piimahammastega, need ei olnud veel vahetanud ja siis see rikkus ta s-i tegi selliseks tõsisemaks. Aga et asi ainult selles ka ei olnud, no see selleks. Aga ma mäletan, et ühes tunnis ma palusin üliõpilastel, et nad tooksid kaasa mingit teksti, mida võiks rääkida näitleja oma elukutsest. Ja muidugi siis paljud tulid Shakespeare'i monoloogide ka ja nii edasi ja siis tuli saali ette ärasmus. Ja no ega mul nüüd väga kõrged ootused just ei olnud. Aga siis ta ütles, et ta loeb ette ühe korvpalluri kirja. See korvpallur oli keegi Cream Abdul bar klubist Los Angeles Lakers, tema oli hiljuti korvpallist loobunud ja siis ta oli pressiteate asemel saatnud laiali ühe luuletuse ühe armastuskirja korvpallile. Ja Rasmus luges luuletuse ette. Ma mäletan siiamaani, kus ma olin, kui ma kuulsin, et rass loobus näitlemisest. Ma olin loomaaias. Rass mulle ütles, et ta loobub. Mis ma ikka tegin? Aga midagi teinud. Panin povi peale, kiirus ei tantsinud. Teatasite tantsida. Ma pean ütlema, et mina ei olnud üllatunud kui, kui Rasmus oma loobumisest teatas. Sest et no 40 aastat laval iga aasta keskmiselt 100 korda 4000 korda anda endast kõik ja, ja utsitada teisi kaednud endast kõik annaksid. Mina ei tea, kas üldse peab endast kõik andma. Mis sulle endale siis järele jääb, kui kõik ära annad? Üks suur auk. Jah, ma ütlesin talle üsna ausalt, et, et ma arvan, et ta praegu loobus mingi kuuest seitsmest 1000-st häälest vähemalt. Aga tagantjärgi mõeldes ma olen mõelnud, et võib-olla see oli isegi hea, et ta lõpuks loos. Ega sa ju poliitikuna oled lõpuks kõigi oma. Ainult et iseenda oma mitte. Ma ei ole rassi nüüd ikka tükk aega näinud. Aga noh, ma olen ise ka mõnda aega teatrist eemal olnud. Tead, lihtsalt on nii, et ühel hetkel saad aru, et teater on siin, aga aga sina ise oled nagu siin. Ja sa tegeled, on üks sõna piinlen see on tegelikult üsna tõlkimatu sena. Piinen mängima. Aga see on siis noh, ma ei tea, seda võib öelda lõpuni või äärmuseni või või pulbriks pudenemiseni või no vot, see on see seejärel tee ääres r. Aga siis nende tükkide vahelt, kuidas Ongi, nii et sealt tuleb mingi uus süda. Ja see on, see ei ole sinu, seda enam. Ma ei tea, kelle oma see on, aga kellegi. Aga ega mina ei olnud šokis, kui Rasmus helistas ja ütles, et ta ta läheb teatrist ära. Ma, ma ei olnud šokis. Kui rass teatrist loobus siis ta kinkis mulle oma kampsuni. Tuli üks õhtu garderoobi andis kampsuni, ütles kuidagi pidulikult. Noh, Jarmo, see kampsun on nüüd sinu oma. Kanna seda. Ja ma ei tea. See käis mulle kuidagi kohutavalt närvidele, tähendab mitte kampsun, kampsun oli nagu päris okei, sellise rullkraega ja selle peale oli mingi päris okei pilt. Aga see žest? Ma ei saa aru, mul on endalgi väga palju kampsuneid, ma tahan neid kanda, ma ei taha, ma ei, tahamegi trassi vana. Näitlemine on, on väga lihtne asi. Sa lähed lavale ja sa teed ära, kõik tehtud läbi unustatud. Mis mingi teise mehe kampsun. Kui aus olla, siis ma põletasin selle kampsuni ära. Järgmine päev oli jaanipäev. Riik oli lõkkeid, teismeline lõkke ääres. Võtsin kampsuni, viskasin lõkkesse. Nüüd algab näitleja Liina tekste. Surnud samal ajal Rasmus pöörab ennast liina poole ja nüüd on kuulata, see on üks selle lavastuse võtmekohti, räägitakse tegelase isaste. Ja nüüd Rasmus pöörab hästi, see pööre oli publiku poole ja see oli suurepäraselt sooritatud. Väikene tekst, väike repliik näitleja Liina suunas ja raskused ei ole suurepäraselt. Tekst on filigraanne, sõna kannab, nüüd jällegi liigutakse ees laval vasakule poole, vahetatakse paar repliiki, jällegi Rasmus pöörab ja nüüd saali poole tekste. Need paar vahvad, aga väga sügavad. Ta oli sõna, mis tuleb ja näha on, et see poiss Rasmus, ta nõuab endale tulevikus teateid. Ta vajaks tulevikus endale teater, kus ta saaks ronida, hüpata, roomata, kükke teha, kätekõverdusi, teha ehk tuleb. Eesti teatri peeti kunagi selline teater, mis avaks tõeliselt meie laps. Rasmuse täiesti kirjeldamatu ande jätkub laval teksti, vahetame nüüd mõõk käes ja mõõt läheb kergelt ka vasakusse kätte, kohendab Rasmus mõõka. Ka. See tegevus on tehtud suurepäraselt, jällegi pööre seljaga saali poole ja nüüd on otsustavate repliikide Aege Liina ütleb kaks rida, Rasmus vastab talle. See dialoog on usutav. See dialoog on suurepärane. Eesti teater ei ole näinud sellist dialoogi viimase paarikümne aasta jooksul. Ehk Voldemar Panso aegadel me nägime, meie oli plaanis midagi sellist küll Rasmus, diagonaalis liigub vasakult taha paremale, liina suunas. Liikumine on ududa, liikumine on hea ja väike patud Rasmuse õlale, liina poolte. Nüüd minnakse ette lavale, kus Laue isa Ta küsib hiila Rasmuse käest ja vastus Rasmuse poolt on filigraanne. Pöörab Rasmus jällegi Liina Boone pilk, pilgud kohtuvad, pilgud kohtuvad, käed ja tagant. Lavalt kostab karjatus, midagi sündimas. Ärasmus reageerimine reageerib. Väga usutavalt reageerib hästi, tulen näitlejaid lavale juurde, tuleb lisa näitle. Tegelane tulekavale kuidagi reageerida saab sellega hakkama. Näitleja Rasmus Kaljujärve 60. lavajuubel oli justkui naasmine noorpõlveradadele samamoodi vormista rolliks senise elukogemuse ja elusaatuse kui kuivõrd rikkam oli see väikese nutva poisi kehastamisest 60 aastat vanem. Näitleja armid on tema laval oldud aastate armid mis kannavad endas mitte ainult näitleja enese, vaid ka tema kümnete ja kümnete lavategelaste kannatusi ja rõõme, õnnestumisi ja hirme. See oli vä pussav roll. Küürakas ühejalgne vanamees, endine manufaktuuri omanik, uhkuse ja sära kaotanud inimene kes vaid lõpustseenis suudab tõusta ja akordioni saatel, et veel viimast korda Krakowiacki tantsida. Kuid ülejäänud ajaks on ta lükatud lavanurka ootama surma kuid surm ei tule. Miski ei lõpe. Miski ei lõppegi kunagi. Võiksin rääkida minagi temast. Mees, kes ise põlgas higi, higist tegemist, kes muidugi proovile ei kartnud vaeva näha, aga kes tahtis, et etendus oleks puhas, esteetiline oleks nauditav teistele ja annaks naudingu endale noh, ei sallinud kõike sellist, mis oli kohmakas ja, ja liiga tõeline. Ei sallinud tõelisi kõrvakiile tõelist rüselemist, patsutamist, millega ta nimetas käperdamiseks kes ei töötanud välja oma žestikulatsioone ja ja füüsilisi kontakte, aitäh teistega, vaid kelle endale niisugune peen siseehitus lihtsalt ei lasknudki teda üle piiri minna. Nii palju siis sellest tema teenuse sellisest küljest. Aga imelik asi on temaga küll see, ta on seda tüüpi näitleja, kes meeldis ühtviisi nii vanadele kui noortel kes meeldis ühtviisi nii naisterahvastele kui meesterahvastele teda jäljendada. No ei ole üleüldse mingit mõtet. Sest et jäljendada teda täiuslikult, see tähendaks noh, ise saada üsna heaks. Minu meelest on ta just selline näitlejatüüp, kes vanemaks saades aina ja aina huvitavamaks aena ja laena mahukamaks täiuslikumaks läks tema mõju, kogu mõju. See sisendanud maa elatud elu. Aga elu, nagu ma aru saan, on tema endagi arvates hästi elatud. Sellest on 35 aastat tagasi, kui ta õpetas uut näitleja põlvkonda. Kumb on kenam, kas kergejalgne kikkis kõrvu töötav hobune või raskelt sammub, higistab ja puristav. Ka oma lavatööd peate tegema esimese hobusena. Paraku meie publik ei ole veel küllalt arenenud. Ikka tahetakse tunda lavatöö juures higilõhna näitlejatöö väärtust hinnatakse ta vaeva, higi ja hingeldamise järgi, aga tröösti, ige, publik areneb. Nii. Mitmed, kes tänapäeval diaatrid teevad, võivad endasse vaadates öelda. Tema on mind kättpidi viinud ja mulle alus andnud nii tööoskuses kui teatrieetikas. Praegune kõneleja, kaasa arvatud Dada suuraust dada ei küsi kunagi, et mida ma mäletan revolutsiooniga tehta sellepärast et hiljem midagi mäletada, et aga eks see, eks see küsimus on õhus, muidugi. Meil on viimastel aastatel eriti sest. On ju kõik ära surnud, et mina rasse, kes paar tükki veel jäänud. Aga noh, uued on peale tulnud. Jõulude ajal, kui ma lähen metsakalmistul käinud kirevaid küünlaid täis siseks, muidugi kurb on. Aga samas kui ma koolimajal mõõtudega rass on hästi säilinud. Vabalt võiks veel mõne rollina päikesepoisse näiteks võiks osta. Oota, mis sa mõtled sellega? Selle kahetsusega? Et kas ma kahetsen, et Rasmus, mõni roll mängimata? Ja te ei kahetse. Ma just mõtlen natuke teistmoodi, ma vahel küsin, et kas oli üldse kunagi midagi? Võib-olla oledki midagi. Naljakas asi, vahel on mul tunne, et polnudki midagi. See annab tohutu rahu. Tohutu rahu. Näitleja nägu siis inspitsient, oks, laval möödub tund. Teine tund. Aplaus. Taas grimmituba peegel näitleja nägu. Kas juhtus just miskit õiei? Kas oli kõik justkui polnudki? Kas olime me? Või ei olnudki meid? Me ei saa kunagi teada. Üks väike lugu, kui ma olin noor pois nelja-viiene, siis Vanemuise teatris lavastas Ago Hendrik Kerge tsükli aeg tulla, aeg minna. Neljas jaanuar papsile sünnipäev kodus oli ikka väike pidu või? Koosviibimine, kus olid siis Vanemuise teatri näitlejaid ja lihtsalt tuttavaideni aja end ja saaks juba niimoodi saabuma, et peaks nagu tule ära minema või ei kippunud väga minema, siis paps kutsus mu taharuumi ja mis ta Harume magamistuppa aru ja ütles, et ma sain rolli selles tükis hakkas mul teksti õpetama, siis me hakkasime tunnikese tekstisõnalistele päris selgeks siis mu süda rahule, siis ma võisin magama minna. See on nagu meelde jäänud nagu ilus mälestus.