25. märtsil 1867 sündis Itaalia linnas parmas Artur Taska nii. Tema lapsepõlve õnnelikemateks tundideks olid kui ta pugenud peitu eraldatud nurgakesse. Kuulas pealt laule, mida õhtuti oma sõpradega laulis. Tema isa Arturi õppis Parma konservatooriumis. 19 aastaselt sai temast dirigent. Ja peaaegu 70 aastat esines ta Euroopa ja Ameerika kontserdilavadel. Ta juhatas laskala ja Metropolitan Opera orkestreid ning teisi Itaalia ja Ameerika parimaid sümfooniaorkestreid. Kui Itaalias tuli võimule fašismi, kuulutas maestro sellele avalikkuse ja selle eest tuli tal lahkuda kodumaalt. Kuid muusikuks võitlejaks jäi ta kõikjal. Tema loosungiks oli vabadus, see on kõige väärtuslikum, mis on inimesele antud. Suur dirigent suri 1957. aasta jaanuaris. Järgnevas saates esitame mõningaid katkendeid Arturdoscaniini elust. Parma konservatoorium asub endise kloostri ruumides. Huvitav märkida, et need ka numbrid, mis olid kohandatud munkadele palvetamiseks kõlbavad suurepäraselt ka konservatooriumi õppetööks. Vahe on muidugi selles, et igas kambris ei elanit mitte munk, vaid mingi instrument. Kui te seisate selle konservatooriumi õuel ja tõstate pea, siis kuulete nii mitmekesist helide segu nagu viibiksite te mingis salapärases mesilastarus. Ühel kaugel oktoobrikuupäeval 1876. aastal tuli siia poiss nimega Artur odoscaniini. Temal oli määratud saada kõige töökamaks lisamaks töö mesilas. Eks kogu selles majas et poiss võetakse tasuta, internaati pidid läbi tegema eksami. Perekonnas ei loodetud Arturo edule, kuna direktor kiustotaki suhtluspoliitiliste lahkhelide pärast juba ammu vaenulikult Arturo isasse, Claudio Toscaniinisse. Kuid nii või teisiti, poiss võeti siiski vastu ja pandi õppima lei Andro Kariini tšelloklasse. Karini just ei hiilanud ise oma tšellomänguga, kuid oli suurepärane pedagoog ja väga tore inimene. Õpilased armastasid teda vaatamata nendele põmmudele, mida ta vahel jagas. Kariini nägu oli südamlik ja ilus. Tal oli kombeks käia õhtuti mööda Parmat oma armsamat õpilaste majade ees ja kuulata tühjade tänavate vaikuses, kuidas nad tundideks valmistuvad. Karini tšelloklass asus teisel korrusel kambris number 27. Kunagi õppisid siin kuused sel listid terraridelt kampa Lileti tunniplaan konservatooriumis oli selline nagu teistes õppeasutustes, sky äratuskell seitse hommikul, seejärel palvel ja kerge eine kohv piimaga. Õppetöö algus oli kell kaheksa. Keskpäevaks kogunesid õpilased taas internaati, milline asus kõige alumisel korrusel. Jälle eine, millele järgnes vaba aeg. Kell kaks algas uuesti õppetöö, nüüd juba solfedžo nooremi ja eriala tunnid. Esimene harjutus, teine, kolmas legaato Stakaato ja ikka nii edasi. Esimese õppeaasta lõpuks oli Arturdoscanini tunnistusel märkus tšello 21 palli 30-st. Selline oli siis hindamissüsteem. Nende tulemustega ei olnud ta veel esimene õpilane klassis. Arturo isa Claudio oli rätsep, keda peeti parmas üheks paremaks. Ta võis õmmelda ülikonna ilma ühegi proovita ja siiski istus ta teil, nagu oleksite teda eluaeg kandnud. Tal oli väike õmblustöökoda, kus töötasid tema abiline ja kaks õmblejad tüdrukud. Sageli ei näidanud ta sinna nägu päevade kaupa. Selle asemel istus ta kohvikus või mängis kaarte, vahel ka piljardit. Kui aga parajasti ei mänginud, siis vaidles nagu üks tõeline Parmalane. Vaidlus käis põhiliselt poliitika üle, enamasti kari Paldist. Kogu elu kandis ta punast särki, punast kaelarätti, isegi punaseid sokke. Nagu keskaja rüütlit, kes otsisid neid, kes julgeks solvata kuningat või nende südamedaami niiga Claudio Toscaniini hulkus hommikust õhtuni mööda parklat otsides mõnda meest, kes julges öelda pahasena Garibaldi aadressil. Ja kui ta siis hakkas kaitsma oma ebajumalat, unustas ta kõik muu maailma. Pole raske mõista, et sellistes tingimustes äri õmblustöökojas ei õitsenud. Mitu korda juhtus, et laupäeva hilisõhtutel oodati peremeest, kes pidi tooma nädala palga. Kuid teda ei tulnud. Mindi laiali Torisedes ja tühjade kätega. Meest ootas kodus ka Paola ootas raha igapäevasteks kulutusteks. Konservatooriumi õuel jätkas sel ajal päike endiselt oma ringi. Klassikambritest kostsid lakkamatut gammad, akordid, solfedžoharjutused. Teise õppeaasta lõpuks märgiti Arturudoscaniini tunnistusele juba 27 palli. 30-st. Elu internaadis, kus elas ligi 40 poissi, oli rahulik, peaaegu kodune. Kord nädalas pühapäeviti kella 11 12 vahel võisid vanemad oma lapsi külastada. See oli kõige süngemaks tunniks väikesele art turule sest tema ema ei tulnud kunagi. Iga kord, kui lõpes kohtumiste tund nägi Artuura, kui õnnelikena pöördusid tagasi tema seltsimehed. Kibestunult küsis ta eneselt, miks ei külasta ema teda. Alles mitu aastat hiljem tunnistas Paula, milles oli asi. Ta ei tahtnud häbistada poega näidata ennast internaadis oma kehva riietusega. Ta kartis välja näha teistest halvemini. Väikesel armatuuril oli juba esimestest koolipäevadest peale ainult üks lemmikharrastus. Kõige enam eeldistele meelitada oma sõpru koos musitseerima. Aga seda teha polnud alati nii lihtne. Juba looduse poolt püüavad õpilased mitte teha seda, mida neil kästakse. Arturo pidi oma sõpradega tegutsema peaaegu saaja, kas koolivaheaegadel või puhketundidel. Kuna direktor taki Üheks nõudeks oli, et õpilased mingil juhul ei tohi tegeleda muusikaga ilma õpetaja juuresolekuta või muidu nad rikuvad endid lootusetult. Kuid Artuurot ei olnud nii kerge murda päevade kaupa veenist oma seltsimehi, et neil kõigil tingimata vajalik koos mängida. Et see nende muusiku elus sama vajalik kui sööki jõuni. Ta veenas neid sellise järjekindlusega, et lõpuks poisid nõustusid ja seda sellepärast, et neid ainult rahule jätaks. Arusaadav, et kõige tarviliku eest sellisele ansamblile repertuaar noodid hoolitses Artur Öise vabal ajal ta orkestreeri muusikapalu pusis kannatlikult noodipaberi kohal kirjutades välja partiisid neile vähestele instrumentidele. Milliseid ansamblis olemashoid selles harrastuses, mida oleks võinud pidada lapsemänguks väljendus juba kogu tulevane Arturodoscani jäägitu kiindumus muusikasse. Uskumatu visadus töös, tohutu veenmisjõud ja oskus ennast sellele tööle allutada. Tema sihikindlus autoriteet taltsutasid isegi kõige Jonjakamaid klassikaaslasi. Seltsimehed panid talle hüüdnimeks geenius. See hüüdnimi kõnes eriti õiglaselt õpingu viimastel aastatel, kui algasid kompositsiooni tunnid. Esimesed töödartuurol, nagu oli lootagi, olid puhta õpilaslikud kuid isegi need erinesid tunduvalt teiste poistetöödest. Üks neist oli kirjutatud 1883. 84. aastal mahuga 77 lehekülge. Sama mahukas oli ka teine töö. Nendega ilmus ARC turdoscani lõpueksamitele. Ta sai väljapaistvaima õpilase diplomi, kusjuures tema teadmisi oli hinnatud järgmiselt. Tšello 160 palli 160-st kompositsioon 50 palli 50-st hinnang Toscaniinile lõpes justadalki allkirjaga, mida kaunistasid koheva sabaga konksud. Inimesed kipuvad enamasti uskuma seda, mida nad hästi teavad ja tunnetavad. Tõenäoliselt just sellepärast on paljude kuulsate muusikute elus suurt osa mänginud juhus, mis on sundinud pöörama tähelepanu tunnustamata talendile. Juhus tuli appi, kadus ka niinile. Juba üle aasta töötas ta väikestes ooperiteatrites riietes Janeiros, San Paolos, teistes Ameerika linnades. Ta viis läbi kooriproove, saatis lauljaid, mängis orkestrites tšellot, tegi kõike, mida teatris vaja. Kogu teatri repertuaari õppis ta vabal ajal selgeks. Mitte keegi Rio de Janeiros ega San Paolos ei tundnud teda mustatöödeni, tema aga etendustel olid dirigendipuldis teatrite alalised dirigendid. Teistest sagedamini brasiillane Nigets, keda keegi ei sallinud. Ükskord tuli meile selle idee lavastada Verdi ooper Aida, mis polnud Brasiilias veel laval olnud. Muusikasõbrad ootasid seetõttu kannatamatult esietendust. Asi ei istunud, sest lauljad ei mõistnud dirigenti. Ärritatud dirigent jooksis direktori juurde tale naised, itaalia lauljad nimelt püüavad lavastust läbi kukutada. Mässama hakkasid ka orgestrandid. Meigets keeldus terrigeerimast. Piletid esietendustele oli ta juba müüdud. Etendust teisega asendada Directrueeriskeerinud, see oleks halvasti mõjunud teatri reputatsioonile. Kuuldused skandaalist valgusid mööda linna laiali. Hakati otsima inimest, kes asendaks. Ühel päeval ilmusid direktori juurde orkestrantide. Meil on asendaja Toscaniini, meie tšellist, see, kes alati käib ringi ajaleht taskus, ta teab peast kogu partituuri. Teist väljapääsu ei olnud. Nii ilmus 19 aastane Toscaniini dirigendipulti. Esimene, mis ta tegi, oli see, et ta lõi partituuri nii suure jõuga kinni, et see kukkus põrandale. Maestro, kus on teie noodid? Kostis hääl saalist. Orkestrantide muigasid. Nad juba teadsid, et Artuurol pole partituuri maja, kuna Tõnu kogu ooper peensusteni peas. Seda teadsid orkestrandid, kuid ei teadnud publik, kes oli kapriisne ja nõudlik. Brasiilia public q, äge, temperamentne, leppimatu oma sümpaatiate kui antipaatiate suhtes. Publik, kes polnud harjunud tagasi hoidma emotsioone ja oli väga tundlik muusika suhtes. Kui Toscaniini täiesti poisike ilmus dirigendipulti, tekkis saalis sumin. Toscani ei kummardunud, vaid vibuta sõnut korraks taktikepiga. Kahin saalis kestis ainult hetke. Mitte kunagi pumbrios veel kuuldud sellist esitust. Orkester, lauljad, kõik muutusid ümber, tundes tõelise juhi valitsevat kätt. Peale esimest vaatust aplodeerib tormiliselt. Ketsi ei meenutanud keegi. Toscaniini kirjutas sellest sündmusest koju vanematele. Neid tahtis ta esimestena rõõmustada. Saates ka oma teenitud raha. Aeg oli juba isal puhata, lõpmatus tööst. Emaga unistas ammu mustast riidest õhukesest mantlist. Nüüdsest peale võtsite riius tutvust Toscaniiniga. Teater lõi õitsele. Etendustele sõideti isegi teistest linnadest. Ajalehtedes avaldati vaimustuvaid artikleid. Arturo lõikas need välja ja saatis emale. Temal oli see suureks rõõmuks. Edu tuli korrapealt. Nüüd võis ta teatridirektorile dikteerida selliseid tingimusi, mis talle just pähe tuli. Kuid sellegipärast ei tahtnud ta jääda Riiasse. Toscaniini igatses Itaalia järele, tahtis töötada kodumaal.