Vikkerraadio tere, head kuulajad, algab huvitaja saade ja tänases saates räägime me pärandmaastikest. Kuidas on nad kujunenud, kuidas neid ära tunda, millist hoolt nad vajavad ja kuidas neid säilitada. Sellest räägime täna Kaja Lotmaniga, kes on aastaid tegelenud looduskaitse ja pärandmaast kõike säilitamisega ning on kultuuripärandi aasta nõukogu liige. Ja veel, kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub, on vanasõna, millest räägib meile täna kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja saame siis teada, kui palju on sellel vanasõnal veel teisend teid, mismoodi on ta ajas muutunud ja Ta ikka niivõrd universaalseks, et ta kehtib kogu aeg ja alati on nii, et Spestik kaevab augu teisele seise sinna kuidagi sisse kukkuma. Ja veel kirjandus. Eesti rahvaluule arhiiviteadlane Liina saarlo tutvustab meile täna tunni lõpus ka rahvalaulikud, kel nimeks Elfriede rätt kuuleme ka teda laulmas. Et olge kuuldel, selline saade, siis on täna kohe-kohe algamas minu nime Krista taim. Ja esimese loov laulab pleki. Euroopa kultuuripärandi joosto. Tänaseks teemaks on pärandmaastikud ja mul on hea meel tervitada tänast külalist, kelleks on Kaja Lotman. Tere. Tere. Teie olete aastakümneid tegelenud looduskaitsega ja pärand maastikega nende säilitamisega. Öelge, mis asi on pärandmaastike, miks ta on oluline ja kas ainult meile? Jah, pärandmaastik on üks selline mõiste, mida võib mitmeid tõlgendada vastavalt sellele, milline taust inimesel on, aga mina ütleks selle kohta niiviisi, et pärandmaastik on selline maastik, mis, mida inimene tajub, kus on pärandkooslusi, ehk siis need vanavanaaegsed niidud, mida ei ole ammu küntud, karjamaad puisniidud ja, ja sellised vaated, mida me oleme harjunud võib-olla vanadelt fotodelt nägema kuid üha enam ka Eesti loodusest, sest et meie keskkonnaameti looduskaitsesüsteem on väga palju panustanud selleks, et uuesti võtta kasutusele need vanad niidud. Ja kui me nendest niitudes konkreetselt räägime, siis Euroopa mõistes, arvestades, et meil on praegu Euroopa kultuuripärandi aasta ja arvestades, et Eesti on just just liitunud ka Euroopa nõukogu maastikukonventsiooniga võime rääkida, et Euroopa kontekstis on meie niitudel kõige olulisemad ehk Alvari ehk looniidud ja teisena kindlasti puisniidud. Ja miks just tähtsad tähtsad sellepärast et teistes Euroopa riikides enam ei ole eriti palju säilinud sellist tüüpi maastikuelement, et kui me räägime halvarites, siis nimetus ise ka tuleb rootsi keelest ja, ja Rootsis just Ölandil on, on selliseid maastikutüüpe säilinud veel, aga Eestil on siin oluline väärikas, teine koht. Me peame juba selles mõistes oma halvareid hoidma, et seda Euroopa väärtust kaitsta ja puisniidud, väga põnev kooslus jällegi mis on tekkinud meie esivanemate pika-pikaajalise töö tulemusena. Meil on praegu on isegi raske öelda, kui pikka aega nad seda on pidanud tegema. Võime vaadata, millal esimene vikat on Eestis leitud umbes selle järgi arvestada siis ikka mõned tuhanded aastad tulevad. Et inimesed on niitnud heina oma kariloomadele ja säilitanud sealjuures ka puid. Ja sellest on kujunenud tänapäeval siis selline põnev kooslus, nagu näiteks meil on Laelatu puisniit, kus ühel ruutmeetril loendatakse üle 70 liigi soontaimi, mis on Euroopa mõistes suur rekord. Nii et selles mõttes, kas ka puisniidud on, on väga oluline maastiku osa, mida me peaksime säilitama. Kahjuks küll praegu, arvestades, et kõik need maastikud vajavad ka väga palju käsitööd ja sellist traditsioonilist põllumajandust mitte liiga intensiivselt, siis neid loomulikult säilitada ei ole võimalik ja seetõttu on kas sinna panustanud, et need igati toetada. Ja väga tore, et ka tänases saates tulebki juttu sellest. Siin ma kutsuks üles inimesi, kes praegu meid kuulavad, vaatama ümberringi, et kas nende maja taga või kusagil nende külas on veel selliseid vaateid, kus on teada, et on vanad karjamaad olnud või on tehtud heina ja neid ei ole ümberküntud, nad ei ole maaparandus alla tulnud. Et siis võiks pöörduda keskkonnaameti poole ja arutada seda, kas seda maaomandit oleks võimalik kasutada, kus lähimad talunikud on, kellel oleksid loomad või kes oleksid huvitatud niitmisest ja, või kuidas neid üldse taastada. See on ka täiesti põnev maailm, millal, millal on õige aeg osa võtma, et ta jälle uuesti ei tuleks tagasi ja kuidas Ta, nii et need on sellised suured küsimused, mis nende pärandmaastikke kaasnevad, aga maastiku mõiste on muidugi tänapäeval märksa laiem kui ainult pärandmaastikud. Mis sinna alla veel kuulub, kas sinna alla kuuluvad ka linnamäed, kunagised mõned kivikangrud vanad kiviaiad, mis on metsa sisse, kuhu ta kuidagi jäänud jälgedena kas need on ka pärandid ja kuidas neisse suhtuda või kuidas neid vaadata? Ja kindlasti on need ka osad sellest pärandmaastikust Euroopa nõukogu maastikukonventsioon, defineeribki maastikud väga laia mõistena, ehk siis see on ala, mida inimene tajub ja mis on kujunenud looduse ja inimese koosmõjul või siis ainult looduse mõjul. Nii et kõik see, mida me tajume, on mõnes mõttes meie ümbermaastik, ka linnamaastik on maastik, aga pärandmaastik just nimelt kui on linnamäed, mis on siis kujunenud aegade jooksul ja just ka inimese koosmõjul me tänapäeval linnamägi enam linna vääna ei kasuta, me oleme andnud sellele hoopis teise tähenduse. Me vaatame seda kui meie pärandkultuuri osa samuti. Me võime maastiku vaadata, näha seal puid ja põlde. Aga kui me räägime kellelegiga, siis selgub, et see tavaline maastik on kunagi olnud hoopis teistsugune. Võib-olla on sealt läinud mõni talitee läbi, võib-olla on tegemist pühapaigaga loodusliku pühapaigaga, kui on seal põllu sees mõni metsatukk. Ja vot see on selline varjatud maastik, mis kusagil eksisteerib, mitte kõik meie, mitte meie kõikide peades, vaid meie kogukonna teadmises, aga seda teadmist tuleb ka levitada. Maastikul on tänapäeval väga palju tähendusi ja maastikuroll meie elus aina suureneb. Sest mida rohkem me liigume, seda rohkem me vaatame välja vaatama väljapoole me ei tegele ainult tööga, ei keskendu oma lauale ja tööriistadele, vaid neil on aega vaadata ringi ja see, mida me näeme siis, kas kurvastab meid või rõõmustab ja ühiskonnana me tahaksime, et see rõõmustaks neid rohkem. Ja seetõttu oleks vaja teada, mis siis on see, mis meid rõõmustab. Kuskilt ka vanuseline või ajaline piir, et sellest vaatest saab nüüd nagu siis pärand ja see vaade on nagu olulisem, kui võib-olla vaade, mis on natukene noorem ja on uuesti peale tulnud. Kuidas siin selle aja mõistega? Aja mõistega ütleks niiviisi, et see ei ole kokku lepitud. Aga kui me, kui ma, kui mina näiteks või ka meie räägime inimestega, siis me teeme ju ikka omale ka mingeid järeldusi sellest, mida inimesed räägivad. Ja kui me räägime pärandmaastikust, siis nähakse selles ikkagi sellist Eesti alguse vaadet, et võib-olla tahetakse näha sellist väikeseid talusid metsad ka, ja põldu, mis on vahelduv, sellist vasturaalset vaadet. Kui me räägime pärandmaastik, kus siis keegi ei taha eriti rääkida nõukogude aegsest maaparandusest kuigi ka see on meie pärand ja me peame sellega leppima. Et aga võib-olla sellest hakkavad järgmised põlvkonnad ku pärandist rääkima, praegu meie veel sellest pärandina ei tahaks rääkida. Ja, ja maastikul muidugi on väga palju erinevaid erinevaid nähtusi ütleme, ka teeääred on just see, mida me väga palju näeme, sest me sõidame tänapäeval palju tihti inimesed ei töötagi selles linnas, kus nad elavad ja, ja peavad varahommikul välja minema ja see, mida nad auto aknast näevad, on see, mida, mis neid mõjutab ja seetõttu on maastikuosaga näiteks teeääred. Pildid on ju muutunud ja mul on tunne, et isegi pöördumatult enam ei ole piimapukk, kus kohas istuda, jalgu kõlgutada näiteks. Ja, ja see, see, mis te praegu sisse tõite, ongi nüüd üks aspekt, et kõik on muutumises. Ja kui need muutused toimuvad tasapisi, siis inimene kohaneb, harjub, ei panegi neid pähe. Aga kui nad toimuvad väga järsku, siis see võib kas rõõmustada või kurvastada inimesi. Ja jällegi nendele, kes siis on halvas tujus sellest, et muutused on kiired, nendega tuleb tegeleda ja, ja võib-olla ühiskond peaks aru pidama, et võib-olla ei tohiks neid muutusi nii kiiresti tekitada. Tänapäeval me näeme, piimapukk tõesti pole, aga mida me näeme, on suured lageraied ja suured reklaamplagud mingite veidrate. Ja, ja tundub, et väga paljusid see häirib ja me peame selle selle probleemiga tegelema ühiskonnas. Sest meie ühiskond on väga väike, meid on ainult miljon ja kui me omavahel tülli läheme, siis ei ole üldse hea. Ja kus kohas selliseid läbirääkimisi peetakse, on ju ikkagi igasugused planeeringud. Ja praegu on väga hea meelde tuletada just just algavad osades kohtades juba on alanud meie uute omavalitsust ehk valdade üldplaneeringud ja nendes üldplaneeringud, selles nähakse ette ka näiteks rohevõrgustiku teemaplaneering. Et inimesed, kes maal elavad, võiksid aktiivselt osa võtta sellest, võiksid ise mõelda. Missugune on siis nendele meeldiv maastik ja muidugi ka nende arutelude käigus ei tohi unustada seda et igalühel võib olla oma arvamus, meil on demokraatlik riik, aga me peame ka kokkuleppele jõudma, et me peame leidma maad kompromissile ja nagu te näete, me oleme jõudnud pärandmaastikest juba ühiskonna korralduseni. Nii et maastik on tõesti väga-väga lai mõiste. Isenesest. See on huvitav, et maastik on kujunenud kunagi kokkuleppel, et teel kasvõi selle kokkuleppega, et siin me hakkame nüüd karjatama vesi ja me teeme selle kindluse või muldvalli või nüüd kaevandame selle, teeme selle kraavi siia, et seal on sündinud kokkuleppega, aga kas tänapäeval on võimalik neid kokkuleppeid nii kergesti leida, et Ta räägib ju eraomand ja minul on õigus ja kõigil on nagu õigused ja need põrkumisega, kuidas siin oleks sedasi hea ja mõistlik talitada. Ta on teil kas looduskaitsjana või oma kogemustest mõni selline hea näide tuua, et kus saab heaga asju ajada või jutuga. Jah, et nüüd ma keeraks selle selle fakti teistpidi, et tegelikult mulle tundub, et meie ajaloos on väga palju paljuski meie maastikuosas otsustanud hoopis teised inimesed, küll on need mõisnikud või hoopis väejuhid, kes sõdu on pidanud. Aga praegu just nüüd, kui meil on demokraatia, peaksime me seda väga aktiivselt praktiseerima ja harjutama seda kooskäimist koos rääkimist ja kokkulepetele jõudmist. See on üks kõige olulisem asi, sest see võimalus ja kindel on see, et ka praegu ühiskonnas on meil tõesti eraomanikud ja nendel on omad õigused. Aga ka avalikkusele on omad hoovad olemas seaduste kaudu siiski saab ju teatud piiranguid panna. Aga seadused võib-olla oleksid ikkagi need ei nii-öelda äärmuslikud vahendid, meil on seadused juba praegu päris keeruliseks läinud ja keerulisemaks ei tahaks neid ajada. Aga just nimelt üldplaneeringute koosolekutel võib võiks kokku saada ja arutada nii maaomanikud kui ka need, kes siis seda maastikku vaatlevad, kes kogu aeg sealt mööda sõidavad. Ja, ja leida siis need kompromissikohad. Noh, need ei pea ju tähendama kohe seda, et koheselt tuleb lõpetada maaviljelus ja kõik need suured põllud hoopis ära metsastada. Et kindlasti on hoopis leebemaid leevendusmeetmeid, kasvõi näiteks maanteede äärde, jätame mõned puud kasvama või, või siis jäta sellised rohuribad, kus siis ka tolmeldajaid saaksid elada, mis on omakorda ju väga kasulik ka põllumajandusele, et leida selliseid ühisühiseid kasulike momente. Et kompromissile jõuda. No vot tee äärtega tuleb mul kohe see meelde, et teeääred tehakse lagedaks ju ikka selle turvalisuse pärast. Et autojuhid, kes teelt välja sõidavad ja sõidaks vastu puuduvaid, kukuksid kraav. Jah, seda küll, aga tee ääre taga on ka mingisugune ääre ja, ja sinna vahele võiks ikka midagi kujundada. Ja eriti praegu, kui me räägime, pärandmaastik kestis, võib-olla oleks meil maastikuarhitektidel palju ütle, mis ka selles suunas, et kuidas meie praegu oma euroop teede rajamisel, sest praegused teed on ju Meil tugeva Euroopa investeeringutoetusega. Et kuidas me ei läheks liiga ühte nägu, et me lõpuks ei saagi aru, kas me sõidame Belgias või, või Eestis, et võib-olla annaks seal kujundada natukene omanäolisemaks seda teeäärt. Lotman, kas on ka praegu meie maastikus selliseid tüüpe või või nähtusi, mis hakkavad ära kaduma, mis vajaksid kaitset või kuidagi nagu konserveerimist kas või või tähelepanu. Üldine maastik on muutunud monotoonseks, et neil on kujunenud põllud või siis metsamassiivid, mis, mida ilmestab vahetevahel ainult lageraie. Aga tõepoolest needsamad piimapukid, väikesed teed, teekesed, mis vanasti keerasid alla, siis üks olulisemaid asju, mis on muutumises, on arhitektuur. Ja just rahvusparkides me oleme väga palju tegelenud sellega, et kuidas säilitada seda vana ja iseloomuliku orhidee, tuuri, mida me ka teede pealt näeme. Kuidas toetada neid maaomanikke, kellel tegelikult meeldib tema vana talu, aga kuna maja on pehkinud puu majan pehkinud, siis peaks midagi kiiresti ja modernset ehitama. Et sellega meil on väga palju tegelenud ja mul on hea meel öelda, et Lahemaa rahvuspargis on 19. aprillil just selline seminar, kus arutletakse selle üle milline siis on see 20. sajandi arhitektuur ja kuidas siis seda ühiselt võiks hoida. Et see on kindlasti midagi sellist, mida väga, mis läheb väga paljudele korda aga küsimus on selles, et kuidas siis seda avalikku huvi hoida ikkagi. Aga põlispuude suured kivid, ma ei nimeta neid rändrahnud, eks mõned võivad olla ka lihtsalt suured ja ilusad väärikad kivid kuskil. Kui nad on eraomaniku maa peal, on tal kuidagi võimalus, neid. Ma ei tea, eksponeerida või alles jätta sedasi või, või kellelegi öelda, et ära nüüd võta seda maha, et ära vii seda kivipurust. Ja kui me siin rääkisime sellest, kuidas ühiskonnas reguleerida avalikke huvisid, siis tõepoolest nii muinsuskaitseseadus kui ka looduskaitseseadus on kaitse alla võtnud teatud hulga üksikobjekt, on need siis tõesti need vanad põlispuud kivid, allikad, lihakohad või mõned muud tähtsad objektid. Ja nende puhul siis reguleerib seadus, ehk siis maaomanikele pannakse piirangud, kuidas neid tuleb säilitada, seda nende enamasti nende ümber on ka loodud kaitsevöönd. Ja seal on ära reguleeritud, mida seal tohib teha, mida ei toida. Kuid nagu ma ütlesin, oma jutu alguses, on maastikus väga palju sellist, mida me tegelikult ei näegi, mis on meie mäludes. Ja praegu. Monteerimine sellel aastal siis Ida-Virumaal, kus otsitakse üles vanad looduslikud pühapaigad, mis veel kaitse all ei ole. Et siis teada ja vaadata, kas neid üldse leidub takse. Selleks tuleb teha ära suur töö inventeerida meie muuseumide arhiivid, kirjalikud üleskirjutused pühadest paikadest ja seejärel minnakse välja, tehakse looduses kul tööd, küsitletakse inimesi, et siis paika panna, kus need kohad on olnud, kas need on mingil määral säilinud ja kas need siis saab veel säilitada. Ja selles osas Kultuuriministeerium tegelebki praegu Need inventeeritud alad alade puhul otsustada, kas nad lähevad kaitse alla või võiksin kogukond olla rohkem kaasatud ja nende üldplaneeringutega võiks neid kohti tähtsustada, mis kunagi on tähtsad olnud ja kokku leppida, kuidas neid edaspidi kasutada. No viies mai talgupäev suur on tulemas, see on ju ka see, et kus siis lisaks oma hoovile võib korda teha ka ju mõne sellise piiri peal asuva objekti, on see siis tõesti mõni allikas, mida puhastada kuskil mõni kivi välja raiuda võsast? Jah, talgupäeval kindlasti ongi see hea võimalus oma kogukonnaga välja tulla, organiseeruda ja välja mõelda, mis on meie küla jaoks või meie valla või kogukonna jaoks või meie huvigrupi jaoks kõige tähtsam selles piirkonnas ja mis vajaks puhastamist, kassis kevadistest, lehtedest riisumist või natuke võsa võtta, mis raietöödega ma ei läheks liiale, sest see on just pesitsemise aeg. Aga väikest puhastustööd ikka võiks teha. Ja Eestimaa looduse fond on üles kutsunud ka külad värvima oma kihelkonna värvides. Nii et kas siis külaviidad või taluviidad või, või midagi muud seal leida. Eesti Rahva Muuseumi raamatust, mis on ka nüüd alles välja tulnud ja internet täiesti kättesaadav leida sealt oma kihelkonnavärvid ja võib-olla natukene rikastatud, aga seda loodust päridega. Öelge, kas on teil omal mõni selline, ma ei tea, lemmik paik Eestis või, või mis on nagu kõige huvitavama maastikuga? Ja mul on muidugi väga palju selliseid kohti et viimasel ajal suurema osa elust ma olen elanud Läänemaal ja Läänemaal kindlasti arvestades Läänemaa on ju väga madal maha siis ikka kõrgemad kohad näiteks salevere, salu, mägi või Kirbla pank, kus on hea vaadata seda lamedat Läänemaad ja, ja salevere. Salu mägi on ka ajalooliselt väga põnev koht, kus seal on olnud ringvallkindlus, seal on meil püha allikas, seal on väga põnev Loomets, pangaalune, mets ja kogu kohalik kogukond hoiab seda väga ja selles maastikud lausa tajud seda. Siis kas Euroopas teistes riikides on samamoodi inimestel huvi oma pärandmaastike vastu kaitse vastu, sest seal ju mul on võib-olla jäänud vale mulje, aga mul on tunne, et ega seal väga palju midagi kaitsta ei ole. Camplinormaastikegi alles. Jah, täpselt nii see on ja seepärast ilmselt see maastike konventsioon, kala on loodud, et inimesed rohkem mõtleksid sellele, mis neid mõjutab. Hiljuti ma just lugesin ühe prantslase arvamust selle kohta, et prantslased tajuvad oma maastike monumentide kaudu, et nendel on ajaloost väga palju erinevaid sündmusi, mida nad siis mäletavad. Meil võib olla selliseid väga olulisi saatust mõjutavaid sündmusi, maastikus ei ole, aga meil on just need sündmused elavad veel meiega selles maastiku kihistuses, aga nad on lihtsalt väikesed kogukondlikud ja me peame neid kindlasti hoidma. Ja siis ka korrastama, et nad oleks, sest nagu ma aru saan, siis looduse ja inimese koostöö. Aga kui ta varasemalt tuhandeid aastaid oli noh, inimjõud ja looma jõud, ütleme siis hobusega tehti need maastikud ja loodi siis praegu keegi enam väga naljalt käsitsi midagi teha ei taha ja hobuseid ka ei ole. Jah, eks ta nii on, aga ma arvan, et kogukond peab kokku leppima, kuidas oma kauneid paiku hoida, sest siin me puutume kokku sellise mõtteviisiga, näiteks maavalla koda leiab, et looduslikke pühapaiku üldse ei peaks eriti korrastama ja, ja et see loodus peaks seal olema selline, nagu ta on, et inimene peaks sinna ainult sisenema selleks, et, et seda pühadust tajuda. Et seetõttu ma arvan, et et meie, kes me loome praegu ka oma maastikke. Me loome kogukonnas oma ümbrust. Me peame kokku saama ja arutama ja looma seda ka tulevastel põlvedel. No praegu on hea võimalus ka valida Eestile rahvusmaastiku. Eesti looduskaitse selts on üles kutsunud. Jah, soovitan väga jälgida seda, seda debatti Läti-Eesti looduskaitse seltsi kodulehel, seal on välja toodud mitmed maastikud Eestist ja Juhani püttsepp on väga kenasti kirjeldanud neid juba peaaegu aasta jooksul Maalehes. Ja jällegi kogukonnad ja huvigrupid võivad aktiveeruda ja hääletada just oma maastike poolt ja ma arvan, et võib-olla ei olegi mõistlik ühte nendest välja valida, aga küllap see näitab ka seda, millise maastiku taga on kui aktiivne kogukond, kes seda hoiab seda maastikku, näitame siis ennast, kes me oleme. Tõenäoliselt nii ta ongi, et kes on Lääne-Eestist kindlasti, temale on südamelähedasemad just sellised teistsugused maastikud, lõunaeestlastele meeldivad mäed. Keskeestlastele. Just ma ei tea, vaielda pole ju mõtet. Ilu on vaataja silmades ja siin ongi. Seda ilu on päris palju pildil, kui ma olen praegu siin Eesti looduskaitse seltsi kodulehekülje peal, siis siin on ka pildid maastikest, mida siis saab vaadata, arutada? Ma nüüd ei ole kindel, kas saab ka uue pildi lisada, tõenäoliselt vist mitte, aga vähemalt siin valikut on küll ja küll. Jah, kui mõni maastik on välja jäänud, siis saab korraldajate haka seda arutada. Võib-olla saab veel lisada. Jah niimoodi, et märgake siis enda ümbermaastikke, armastage neid, sest need on osa meie kultuurist ja identiteedist ka tõenäoliselt eks nad ka kujundavad inimesi. See on kindlalt meie oluline osa meie kultuurist ja sellest, mis meid mõjutab. Aitäh saatesse tulemast Kaja Lotman ning nüüd kuuleme kiigelaulu Pierre esituses. See oli siis verre ja kiigelaule, kuulame Velga Pirbelid ühte lugu kenast leiukesest ning seejärel vanasõnast tuleb juttu, kes teisele auku kaevab, seise auku kukub ning selle vanasõna tagamaid selgitab siis kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid. Leegi. Aita. Kroon skulptuur, talleri. Vaid. Skulptuuride alleri. Aga viska alevi ja kullast. Mõneti, aga lekka. Ja. Kui ta Jõuda. Rex ela lehtilt, armastan jää. Rex elamispinna tantsima jää. Vanasõnad on kuldsed sõnad. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub, on vanasõna, millest täna juttu teeme ja kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid, palun. No kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. See on tõesti väga vana ja rahvusvaheliselt tuntud rahvatarkus mis tuleb ette juba näiteks mitmetes eri piibli raamatutes, et siin tuleb kohe öelda, et piibel on olnud paljude selliste õpetlik jaa, titaktiliste ütluste allikas ja omakorda teatud ütluste levikut ka kindlasti hoogustanud või sellele kaasa aidanud levikule kaasa aidanud. Ja nii on piibli ütlused väga laialt levinud ka soolistes traditsioonides. Noh, kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb, leidub näiteks vana testamendi õpetussõnades sellises pikas versioonis nagu kes auku kaevab, langeb ise sinna sisse ja kes kivi veeretab teise peale, selle peale tuleb ta tagasi. Lisaks leidub see ütlus näiteks Taaveti lauluraamatus koguja raamatus siis apokuröfide hulgas leiduvas Jeesus siirake, kus see raamatus aga muidugi on, on see vanasõnaga varasemates baltisaksa autorite grammatikas ja sõnaraamatutes või trükistes eestikeelsena seal sees. Ja ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogus on see ütlus pea siis 300 üleskirjutusega seega väga-väga rikkalikult esindatud ja konkreetne rahvatarkus siis esindab vara sõnadele väga sageli omast postulaat, et kuidas sina, teistega või teistele nõnda teised sinuga või sinule. Ja tähendus on muidugi vägagi selge. Teisele halba sepitsedes soovides võid hoopis ise kaotajaks jääda ja see teisele plaanitud halb võib siis hoopis sinu endaga juhtuda või sind tabada. Ja sama tähendust väljendavad muudki vanasõna, näiteks, kes teisel halba soovib, seda ise proovib. Või siia tähendusrühma võiks kuuluda ka sellised vanasõnad, nagu kes teist tõukab, kukub ka ise. Või kui sa oma nahka armastad, siis ära löö teist. No mõnikord tehakse vana sõnuga ümber ja nendega mängitakse või selliseid varem olemasolevaid vanasõnu parodeeritakse. Et sellisel juhul pole peamine eesmärk enam enam siis õpetlikus. Või see vanasõna tõsine funktsioon, vaid esmajoones vaimukus või üllatus, selline loominguline uudsus ja naljasaamine. Ja no just seda vanasõna, kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub, leidub just uuemaaegses folkloor ses käibes mitmesugustes sellistes humoorikates variantides. Et uus naljakas tähendus on siis saadud väga lihtsalt, lihtsalt muudetakse seda vanasõna teist poolt. Ja nii on tekkinud näiteks variandid, et kes teisele auku kaevab, see ise labida ära viib. Või siis kes teisele auku kaevab, son, hauakaevaja või kopajuht. Või kes teisele auku kaevab, selle käes on labidas. Või kes teisele auku kaevab, see seisab augu kõrval. Või osaleb hoopis kaevamisprotsessis. Ja internetiajastul on selle vanasõna kohta siis levinud näiteks selline versioon, et kes teisele auku kaevab sellele on väike feim, ehk siis kuulsus tänapäeval selline slängisõna. Aga internetiajastu kirjaliku folkloori hulgas kohtab seda tuntud vanasõnaga sellistes omapärastes naljakates kontekstides rohkemgi. Kui nüüd Eesti Euroopa Liiduga ühines, siis just sel ajal sündisid ja läksid liikvele sellised omapärased nõndanimetatud ametnikukeeles esitatud pikad vanasõnad, mis tegelikult olid nii-öelda hästi tuntud eestikeelsete vanasõnade tõlked. Et sellise nähtuse eesmärk oli siis välja naerda bürokraatia keele keerukust ja võõrsõnadega eputamist, mida arvati siis just eurostumisega kaasnevad. Ja ka seesama vana vanarahva tarkus, kus kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb, hakkas levima siis peenutsev asja keerukas kantse liit keeles, õige mitmes versioonis aga näiteks nii kaaskodanikku ohustava pinnasisese süvendi tekitanud isik kukub ise selle sisse. Ja sellise huumoriga soovivad siis vanasõnad öelda edasi tegelikult lihtsa tõe, et rääkigem ja kirjutagem selgelt ja lihtsalt siis saame ka ise aru, mida öelda tahame. Sellega on nii, arvas lõpetada aitäh, Piret Voolaid, Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur. Null on Ellace veel on uina tooli, on? On punakõrv, on piirata, olla ollan palge, olla. Olla. Olla käegatu, olla. Olla. Tehtud laul ja Tartu stuudios on meil Eesti rahvaluule arhiivi teadur Liina saarlo ning olge nii kena, kelle olete te täna meile kuulamiseks välja valinud? Täna kuulame regilaulu imema, mille esitas Elfriede räpp 1975. aastal Laiuse kihelkonnas reastvere külas. Ja niisugune nagu. See viis ei olnud jalutamise viis. Koos need kuused kollendavad, ajavad sirged Hiinavad kaased, valged valuvad lehenejale. Me käime ja käime käibega tee taadi hoolistamada maksakarvaliste tee taadi poolistamada maksakarvaliste. Need nüüd sinnamaale, kus ei kuule kee Alt kookeialt agana keelt mööda lapseenuttu ei olnud. Laiuse kihelkond, kunagisel Põhja-Tartumaal, praegusel Jõgevamaal, mis võib tunda uhkust oma huvitava ajaloo üle, laiusel on ka väga pikk ja edukas regilaulude kogumislugu. Sealt tuli palju vastuseid Jakob Hurda rahvaluule kogumise üleskutsele paar palvid Eesti ärksa maile poegadele tütardele millest muuseas möödus märtsi alguses juba 130 aastat. Nii ongi Eesti rahvaluule arhiivis käsikirjakogudes laiuselt üle 700 väga ilusa klassikalise regilaulu kogutud osaliselt just selle rikkaliku kogu tõttu korraldatud Laiuse kihelkonda kogumiskäiku 20. sajandi keskel mil muutus kättesaadavaks laulude heli salvestamine. Ja sellepärast ei olegi meil praktiliselt üldse jäädvustatud Laiuse regilaule seda hinnatavam on just see 1975. aastal Kristi salve tehtud helisalvestis. Selle laulu nimi on imema seda lauset noored tüdrukud, kui nad teed käisid. Me ei kujuta ette, kui palju võttis aega üldse jalgsi käimine näiteks heinamaalt koju minna. Mõnes seltsis oli seda loomulikult toredam teha. Ja aeg läks lauldes kiiremini. Ja samamoodi me ei tohi unustada, miks selliseid laule üldse lauldi. Eks ikka sellepärast, et anda märku oma väärtustest nii teistele tüdrukutele kui, mis veel kõige tähtsam poistele võimalikele kosilastele. Laul ise sisaldab imeilusaid kujundeid, mida folkloristid ja kirjandusteadlased on aastakümneid imestanud. Näiteks tipuline tee ja maksakarvaline maa. Lisaks heale kokku kõlamisele on selle taga ka reaalsus. Milline siis ikkagi on see metsatee suvisel päeval, kui päike paistab, millised on need varjuda ja värvidemängud. Kõike seda oskasid tüdrukud regilaulu keeles väljendada. Elfriede räpp laulis seda laulu 72 aastaselt ja ta oli seda kuulnud oma ämma anna räpi käest. Kuigi see laul on üsna lühike uuema polkaviisiga ja ta ise ütles ka, et sellel ei olegi üldse mingit viis ja see on rohkem jorutus. Siiski kajab tema laulmises vastuv kunagiste küla tüdrukute elurõõm. Aitäh nende valikute eest. Liinasarlo. See oli siis ansambel koort ja ühtlasi on mul ka kahju teatada, et tänaseks huvitaja saade läbi küll, aga kõigil on võimalik meil kodulehekülje pealt järele kuulata päritud laule, rahvalaulik esituses, vanu laule ja kommentaare juurde ning ka vanasõnasid mis on samamoodi siis huvitaja kodulehekülje peal kõik järelkuulatavad. Homme on aga uus soovitaja saade, kohtun teiega juba homme, soovin teile kõike head.