Vikkerraadio tere, head kuulajad. Me räägime täna avateemana tööstuspärandist. Kas tööstusest maha jäänud hooned on pärand, kas need peaks korda tegema või peaks nad lihtsalt maa pealt ära pühkima, mida on teised riigid oma tööstuspärandiga teinud ja mida saaksime Meie siin teha? Kuuleme nii häid kui halbu näiteid. Saates on külas muinsuskaitsespetsialisti arhitektuuriajaloolane Henry kuningas. Valel on lühikesed jalad, ütleb vanasõna, millest räägib meile täna lähemalt Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur ja Andreas Kalkun tutvustab vana laulu mis valmis Stalini surma puhul. Ja juttu tuleb nii laulu tagamaadest, sellest sünnist kui ka sellest, et kuidas seda laulu kuulata. Niisugused teemad täna minu nimi, Krista taim ja head kuulamiseks. Euroopa kultuuripärandi joosta. Kaseküla liiknen oli, käid gimme? Oligi timm, oli täi timm. Altlase külarada ja mihkel oli käi klemm. Oli käigim, oli käiti. Rauast räägib universaal nahknaelad nahknaelad, nahknaelad. Ka see osakaal kaasa, ühesõnaga seal Elagrazervi olid. Sa ei käi. Selline lugu siis ansamblilt, helikond, nüüd aga tänase teema juurde, milleks on tööstuspärand ja mul on hea meel tervitada tänast külalist, kes on arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsespetsialist Henry kuningas, tere. Tere hommikust. Ma alustaks sellest, et öelge, mis asi on, et tööstuspärand, kas see on tõesti need vanad lagunenud tehasehooned, vanad, lagunenud või veel mitte lagunenud siis jällegi tööstushooned ja nii edasi ja nii edasi, et mis on tegelikult tööstuspärand ja miks ta pärandan? Tehtut parandan kindlasti ka need tööstushooned, mille, millest rääkisite. Sest et see on kõige nähtavam osa meie tööstuse ajaloost. Aga tööstuspärand on tegelikult, et samamoodi ka näiteks seal nende tehaste sisseseade. Näiteks briketivabriku sisseseade või, või metallitehase sisseseade oma pinkide ja muu tehnikaga aga, aga tegelikult tööstuspärandi hulka käib ka see vaimne pärand, ehk siis see osa pärandist, mida me ei saa katsuda. Lood, legendid. Oskused, kuidas midagi toota? Teate, mulle meenus üks üks lugu kohe oma ajalooõpikust, see oli ammu, see oli lugu Kreenholmi töölistest, kes olid väga rasketes tingimustes ja sünnitasid seal ketruspinkide all ja kohe laps läks tööle. Ja kuidas sellesse suhtuda ja need on väga toredad lood, et, et tegelikult Kreenholmi puhul on ju igasuguseid toredaid lugusid, eks ole, kõik nõukogude ajal mäletavad seda kangelaslikku 19. sajandi revolutsiooni või nii-öelda ülestõusu ja ja noh, Need osad osad lood on ilmselgelt ülepingutatud, aga on ka palju selliseid Nii-öelda õigelt lugusi noh kasvõi 1905. ja 1009 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonidest, kui, kui töölised olidki väga aktiivsed ja ja, ja tulidki tänavatele ja, ja ka Eesti taasiseseisvumise ajast, et et Dvigateli töölisi ju mäletavad ka paljud. Et kuidas protsess käis. Aga siin jookseb ka kuidagi piir, et on teatud pärand, mida me hea meelega meenutame ja teatud pärand, mida me vaatame ka ei tea, see ei ole nagu see kõige parem pärand, et parem unustaks selle ära, veedaks selle üle lihtsalt nalja. Jah, kindlasti, see ei ole muidugi nüüd ainult tööstuspärandil iseloomulik, aga, aga tööstuspärandi peal tuleb see kõige reljeefsemalt välja, et paljud inimesed, näiteks nõukogude aegsed tööstuspärandit või tööstushooneid ei pea ju kindlasti säilitamisväärseteks. Võib-olla lausa vastupidi soovivad, et need üldse ära lammutataks. Paljude jaoks sümboliseerib see nõukogude tehtud pärand sellist. Nõukogude eluviisi ja, ja, ja sisse juurutamist ja, ja, ja kõike sellist negatiivsust, mis sellega seondub. Et aga siiski tasub, tasub alati sellistel puhkudel nagu mõelda, et. Et hoone võib-olla meenutab midagi, aga ega siis pärand ei pea tegelik tingimata olema alati läbinisti positiivne, et et põrand võib-olla ka ka ka mõnes mõttes negatiivne või näidata hoopis mingisuguseid mingeid protsessile, sündmusi, mille kordumist näiteks ei tahaks. Kuidas jagatakse tööstuspärand kas ajaliselt kuidagi, et ütleme, tsaariaegsed hooned siis Eesti vabariigi aegsed hooned ja siis veel nõukogude aegsed või, või mismoodi see läheb, et kuidas nendel vahet tehakse või on kõik üks kust läheb see piir, et nüüd ta on pärand, et need ei ole lihtsalt enam mahajäetud maja? Tõestus ajalukku, vähemalt Eesti puhul saab tõmmata paaris olulises kohas nii-öelda mõttelise joone vahele, et üks oluline punkt Eesti ajaloos kindlasti oli. Tallinna raudtee avamine Tallinn-Paldiski raudteeliini avamine, mis läks toonasesse Peterburgi 1008 70. aastal. Et mis jäid nagu enne sellesse selle eelnevasse perioodi oli valdavalt ikkagi manufaktuuri aeg. Ja, ja sellele järgnes siis väga kiire tööstuse areng Eestis. Väga palju suuri tööstusi hakkas kohe tekkima ja, ja hakati rajama. Paljud neist on tänaseks juba hävinud, maa peal polegi praktiliselt enam hooneid alles nagu näiteks Walthofi tselluloosivabrik Pärnus, mis oli toona sajandivahetusel rajadest oli Euroopa suurim tselluloosivabrik näiteks. Ja muidugi esimese maailmasõjaga Eesti iseseisvumisega tekkis, tekkis eriti suurtööstusel langus, sest et see oli enamasti ju orienteeritud suurele Tsaari-Venemaa turule ja selle turu ärakukkumise järel suur osa tööstustest oma turu kaotas ja samamoodi oli paljudel tööstustel sisse sead üldse sõja ajal juba Venemaale veetud, mida ei saadudki tagasi, nagu näiteks Volta tehase puhul. Ja vabariigi ajal toimus muidugi ümberorienteerumine lääne turule, osadel tehastel õnnestus, osadel suurtehastel ei õnnestunudki ja tekkis uusi tööstusharusid, nagu näiteks põlevkivitööstus, mis on ju siiamaani üks Eesti kõige olulisemaid tööstusharusid. Just tekkis vabariigi algusaastatel. Ja muidugi väga oluline piirjoon ongi teine maailmasõda misjärel Eestis algas alles tõeline industrialiseerimine. Et siis järgnes tegelikult 50 aastat perioodi mil kogu jagu majanduse ja ühiskonnaelu oli suunatud tööstuse arendamisele. Kui palju? Kasutati ära neid hooneid, mis olid juba olemas, juba ehitatud, et toodi sinna lihtsalt seadet sisse, hakati tegema. See oli väga levinud, et kõik, mis on tööstusesse hoonetesse puutuv, on ju olnud alati väga pragmaatiline, üldjuhul et neid tööstushooneid kasutati korduvalt ära isegi siis, kui selle näiteks hoone funktsioon muutus, siis mõistlik ja oli kasutada ju sedasama hoonet, et võib-olla ehitati sinna midagi juurde. Ta võib olla ehitati ühtteist ümber, aga paljud hooned mis ehitati tsaariajal, elasid väga edukalt, et üle ka nõukogude perioodi. Nad olid siis lihtsalt niivõrd hästi ehitatud, nad ei hakanud kuskilt logisema kadaka vista. Jah, et seda peab küll ütlema, et, et näiteks sarjal ja vabariigi perioodil ehitatud tööstushooned ehitati üldiselt väga hea ehituskvaliteediga ja väga tugevate konstruktsioonidega tihtipeale ka palju kapitaalsemat kui näiteks eluhooneid, sest et nad näiteks pidid kandma väga võimast sisseseadet. Nad ei tohi laad murduda kuskil aga nõukogude perioodist tekkinud hooned milline on olnud nende saatus ja selline noh, roll, et nad ei näe nii head välja ja tõenäoliselt ei olnud ka nii väga hästi. Nõukogude perioodi tööstushooneid peab ka natukene eristuma eristama. Näiteks kui me võtame kohe sõjajärgsel perioodil kuni umbes 1000 950 56 ehitatud hooned, siis need olid tegelikult samuti üsna kapitaalset hoonet. Kui me näiteks käime näidata tänast Peterburi teed, siis seal on ju terve rida hoone, mis ehitati kohe sõjajärgsel ajal, nagu näiteks Tallinna külmhoone leivavabrik. Et vanemad inimesed kindlasti mäletavad, kui need veel töötasid, oli autoremonditehas mis ehitati paekivist veel ja väga kapitaalset hoonet, mis on täna enamik ka leidnud jälle uuesti kasutust, et need hooned on kõik olles noh, samamoodi näiteks tegelikult ka Kalevi kommivabrik Pärnu maanteel või, või vana dünamo suusavabrik. Et nad on kõik tegelikult leidnud uue kasutuse ja ja, ja nad on hoopis selles mõttes teiselaadse arhitektuuriga, kui need tööstushooned, mis ehitati võib-olla seitsmekümnendatel, kui kasutati juba suuri paneele ja jaga tüüp konstruktsioone, mis, mis tõepoolest arhitektuurselt üldjuhul ei paku mingit silmailu. Aga nüüd, kui jõuda tänasesse päeva, siis ma saan aru, et osadel on olnud õnnelik saatus selles mõttes, et seal on tööstus edasi kõik toimib, aga teiste saatus on olnud selline kahetine. Et kas nad ehitatakse ümber või, või mis on nagu nende, see tuleviku väljavaade. Siin tuleb ka vist nüüd võtta erinevad ajajärgud, et, et mis, mis nendega on tehtud, siis. Ja seda kindlasti muidugi Eesti puhul peab veel mainima sellist asjaolu, et paljuski sõltub, et kuskohas see tööstus asub, see tööstushoone, et eelisseisundis on meil need tööstushooned taaskasutamise mõttes, mis asuvad Tallinnas loomulikult. Ja võib-olla ka Tartu mõningal määral Pärnu. Aga paljut tehasehoone, mis on asuvad kuskil väljaspool suuremaid linnu ei leia kasutust. Liina vabrikuid enam püsti ei panda. Jah, et, et see nüüd hoopis sotsiaalpoliitiline küsimus, aga kas seal on ka gammastan pära just et, et need paljud hooned seisavad tänapäeval tühjana, nii nagu paljud teisedki hooned, et ega ju paljud vallahooned ja koolimajad seisavad samamoodi tühjana, et kui inimesed piirkonnast lahkuvad, ega siis ka nende laevast tööstushoonetele, lifti leiagi. Sihtotstarvet, et on mõningad toredad võib-olla algatused ma kohe tahaksin näiteks ära mainida Tootsi turbabriketivabriku. Et kus on, kus on endised töötajad ja aktiivsemad inimesed moodustanud MTÜ eesmärgiga luua sena turbamuuseum, mis minu arust väga hea mõte, et tutvustada seda spetsiifilist tööstusharu Eestis ja tegelikult ka üldse Baltimaades et leida sellele ajaloolisele suurele tehasehoonele funktsioon, et ja võib-olla siis selle kaudu ühtlasi pakkuda ka näiteks tööd kohalikele elanikele, näiteks. Tallinnas on kerge ja kui me hakkaksime nüüd siit näiteid tooma, siis see võiks olla päris põnev. Võib, ma teen esimesed kaks näidet, toon siis saate teie Nixon, Arsenal kus on nüüd kaubanduskeskus, noh, mis ei ole tegelikult iseenesest mitte midagi nagu uut, sest neid tekib kogu aeg, aga teine on see punase Reti maja, millest nüüd on siis saanud selline ärikvartal või keskus või maailma kaubanduskeskuse suur sild seisab seal üleval veel, et selle puhul nagu ei arvaski, et see oleks tehas. Et milliseid veel näiteid tooksite teie, kus on kõik täiesti teistmoodi tehtud, et kui ei teaks, ei arvaks, et see on tehasehoone ja, või on seal kunagi käinud mingi tugev raua tagumine. Jah, väga tore, et te tõite selle Punase Reti näite, et see on üks nendest nõukogude perioodil ehitatud tehasehoonetest, mis on nii tundmatuseni ümber ehitatud, et võib-olla ainult vanemad inimesed mäletavad, et seal oli kunagi tehas ja tegelikult ka see tehase hoov on ju uusi hooneid täis ehitatud ja ära ära tundmata. Aga tegelikult seal vastas oli samuti üks tehas üle jõe tänava, kus asus ju eesti kaabli tootmishooned, mis on samuti väga põhjalikult ümber ehitatud. Et Tallinnas on neid tehasehooneid veel noh, kasvõi seesama ennem toodud Kalevi kommivabrikuhoone onju põhjalikult ümber ehitatud, nüüd kontorihooneks. Samamoodi kui me võtame üks varasemaid kvartaleid, mis üldse Tallinnas ümber ehitati, oli tegelikult Ilmarise kvartal, mis asub siis põhja puiesteel üsna mere ääres, selline siis ka nii-öelda välisinvesteeringuna. Ümber ehitatud. Ja seejärel hakkas muidugi põhjalik ümberehitus, mis kestab siiamaani, on ju ajalooline tiigatelli kvartal. Siis lennujaama kõrval ja, ja Sõjamäe tänava ääres, kus on paljud hooned rekonstrueeritud, neil on peale ehitatud sisse ehitatud. Mõned hooned on ka lammutatud, eriti just nõukogude aegseid hooneid ja on ehitanud võetud ju terve hulk väga suuri uusi hooneid seal. Rotermanni Rotermanni kvartali ilmselt on vist kõige tuntum tumm Eestis võib-olla ka välismaal, kõige julgemalt on seal siis nii-öelda seda uus tardiktuuris uut lisandus nendele hoonetele toodud. Et seal on seal muutus tegelikult vist kõige tuntavam. Et seda ajaloolist arhitektuuri on seal siiski õnneks alles. Aga seda on vist kõige rohkem ümberi peale ehitatud, noh, mida ka iga inimene, milles võib ka iga inimene veenduda, kui seal ringi käib. Aga kas seal ei tule see mängu, et, et meil oleks vaja nüüd teda pärandina säilitada just sellisena nagu ta olijate ideesi ja kortereid ei tee siia kauplusi, vaid ta peab olema vot nii nagu ta oli. Või kuidas sellega. Ma arvan, et siinkohal oleks võib-olla vaja tuua välja need iga objekti puhul, et mis on tema väärtus mis, mis on see, mida me tahaksime, et säiliks, millisena see järgnevatele põlvkondadele näiteks, et see ongi selle ju pärandi mõte, et me tahame seda pärandada edasi. Ja. Ma arvan, et mõnede väärtuslikumate tööstushoonete puhul peaks tõesti suhtuma neisse nii nagu me suhtleme igasugusesse muusse pärandisse, näiteks mõisahoonesse või, või kirikuhoonesse, et, et me ei ehita võib-olla talle nelja korrust peale ja me ei lammuta kõike seest tühjaks. Et loomulikult see ei tähenda, et talle võiks anda uut funktsiooni, uut elu, aga, aga mõnede hoonete puhul võib-olla tõesti peaks seda hoone karakterid ja, ja seda, mis selle hoone nii käivitus, kunagi, mis teda tööle pani, et see säilitama, et see on paljud eestlased hoonete puhul just oluline mitte niivõrd võib ollagi see kest, see nahk, vaid just see, mis on selle hoone sees, see kaadervärk, see sisikond sellel andis elu ja, ja mis teda nagu seda suunas Mul on tunne, et nad on siiski ka valitud väga heade kohtade peale kunagi, kui nad on ehitatud. Et seal on potentsiaal, võtame kas või seesama Rotermanni, tuleb mulle ka Telliskivi meelde, mis oli ju ka küllaltki selline. Kuule koht ütleks niimoodi, aga praegu üks põnevamaid paiku, kus aega veeta, ringi käia, vaadata, mis seal on, kuigi seal on kõik säilinud, nii nagu 20 30 aastat tagasi, mul on tunne vähemalt väliselt, osades kohtades. Jah, Telliskivi on kahjuks neid piirkondi võiks öelda siis balti jaama kõrval, mis vanasti päris algselt oli, oli siis palka raudteetehase territoorium ja kus siis nõukogude ajal hakati elavhõbealal teid tootma. Ja kus on praegu säilinud osaliselt nii sarjaksid hooneid, aga peamiselt siiski neid nõukogude ajal ehitatud. Ja, ja seal käib tegelikult ju kogu aeg väike ümberehitus, et Telliskivi kvartalis on pidev arendustegevus. Aga samas, seal on kogu aeg selline pump, kole on ju, et see nagu ei ole kuhugile kadunud, et et veel esineb graffitit veel on, seda veel on teist veel on maha koorunud värvi ei ole kõik veel üle Klansitud. Et on sellist mõnusat segadust. Jah, eks see sõltub paljuski selle ju kinnistu omaniku nagu soovidest, et mismoodi tema seda kvartalit näeb, et et siin ongi hea võrrelda nagu näiteks Ülemiste kvartaliga naerulises Dvigateli kvartaliga, kus optis eesmärgid on muud, kus tahetaksegi sellist väga siukest, et noh, mõnes mõttes klantsi ettevõtluskeskkonda luua telliskivis on arendajal Silmes ilmselt hoopiski sellised, võib-olla mõned Lääne-Euroopa näitajad, et, et kus seda boheemlaslik segaduste natukene rohkem Aga kuidas on maailmas suhtumine tööstusobjektidesse pärandisse, kuidas seal on neid ära kasutatud, võib-olla mõned põnevamad näited, et mis on tehtud kunagi. No tegelikult tööstuspärandit on eriti Lääne-Euroopas päris palju ümber ehitatud IPO tegelikult 80.-test aastatest saadik ja. Ja nüüd tegelikult on see jõudnud samamoodi ka Ida-Euroopas, et. Meil on näiteks Tallinnas üks Tallinna suuremaid hooned, siiamaani seisab tühjana balti puuvillamanufaktuur, mis asub sitsi mäel. Ehk siis Kopli kandis, Kopli kandis. Ja sellega seoses. Mul tuli meelde, et näiteks Poolas asuv Lodghi linn, mis oli Sealne, siis. Et seal linnas on näiteks üsna samasuguseid hooneid ümber ehitatud korteriteks näiteks. Ja tulemus on väga hea, et hoone ise on säilinud ja, ja inimesed on saanud omale sellised korterid, mis hoopis erinevad kuidagi oma nagu karakteri poolest sellises tavapärasest uushoonestusest. Ja neid ümberehitamise näiteid on, on mitmeid, et ka Soomes on, on terve hulk näiteid, te ise tõite ka ennem näiteks Tampere linna, mis oli ka ju Soome nii-öelda tööstuspealinn kus on, kus on väga palju neid ajaloolisi tööstushooned, mis asusid kõik päris Tampere südalinnas. Siis ümber ehitatud nii muuseumite, eks kui kohvikuteks, kui. Kontorihoonet, eks, et hästi palju on neid uusi funktsioone leitud. Ja tegelikult selliseid näiteid võib tuua ridamisi üle üle terve Lääne-Euroopa, et selleks me peaksime veel paar tundi siin istuma. Aga aga arhitektuuriajaloolasena, öelge, on teil mingitest Eestis asuvatest objektidest kahju, et neil ei ole leitud nüüd head peremeest, kes annaks neile uue hingamise või teeks nad korda kuidagi eksponeeriks, sest materjali on. Jah, ikka on, et noh näiteks mulle natukene teeb Ki südamevalu, et mis saab ikkagi Kreenholmi hoonetest? Sellepärast, et Kreenholmi see kompleks on, ei ole ainult kohaliku või isegi üle-eestilise tähtsusega Kreenholmi tehasekompleks on tööstusajaloo mõttes ikkagi üleeuroopalise tähtsusega kompleks kindlasti. Ja, ja see vääriks kindlasti Säilitamist ja ja mingil määral sellise uue elu leidmist, et ma loodan, et, et need tõesti leiavad seal ka piirilinnas sellise uue uue hingamise. Et need ka. Ka tulevased põlved saaksid seda nagu seda episoodi Eesti tööstusajaloos, nagu hoomata. Kas seal võiks olla siis muuseum või miks mitte ka mingi selline vaba aja keskus kuhu siis saaksid tulla nii turistid kui kohalikud? Et seal on tegelikult seda vabrikute pindala, on nii palju, et sinna saaks kõiki asju teha. Ja mingi mingi muuseum võiks seal tõepoolest olla, miks mitte, et et noh, näiteks Tamperes on näiteks üks väga tore muuseum, on TÖÖ muuseum et just nimelt sealsamas ajaloolises Tampella vabrikuhoone sisse, et kus just antaksegi selline ülevaade sellise töö arengust ja, ja kuidas mingid tööprotsessid toimunud ja nendest inimestest ja et sellist muuseumit Eestis ei ole. Samamoodi ei ole Eestis siiamaani näiteks teadlase tehnikamuuseumit, mis on peaaegu igas teises Suuremas Lääne-Euroopa linnas, et et aga loomulikult saab sinna kõikvõimalikke muid funktsioone kavandada. Veel viimane küsimus, mis mul praegu kohe pähe turgatas, on see, et meie kaasaeg, praegune aeg, kui palju see toodab või praegu ehitatakse põnevaid tööstusobjekte, mis võiksid kõnetada inimesi veel 30 või 50 aasta pärast või kas nad seisavadki nii kaua püsti, sest aeg-ajalt mulle tundub, et mis kiiresti tehtud, see kiiresti. Kuidas sellega jah? See nüüd natuke keeruline küsimus, sellepärast et tulevikku ma ei oska näha. Aga selles mõttes, kui me nüüd sõidame näiteks mööda Tartu maanteed Tallinnast Tartu poole, mõlemad, et kätte siis kerkivad näiteks uued tööstushooned siis peab tunnistama, et ega neil arhitektuurset pretensiooni eriti palju ei ole. Et nad tõepoolest ongi suuremat lihtsalt kastid, et üht ühte teist värvi, et kuidas tule 30 aasta pärast, järgmine põlvkond neid hooneid vaatavad, seda ma ei oska öelda. Igal juhul sinna kortereid sisse ei ehitaks, ilmselt mitte ja arusaadav, ma väga tänan saatesse tulemast, arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsespetsialist, Henry kuningas ning mis siin muud kokkuvõta, kui vaadakem neid hooneid siis natukene teise pilguga neid tehasehooneid ja kellel on nuti ja tahtmist, siis miks mitte anda mõnele sellisele oma kodukandi kunagisele tööstushoonele uus elu ja rajada sinna sisse mõni põnev kaasaegne tehas näiteks või siis teise kolida, on neid ka inimesi, kes oli viinavabrikusse kolinud, teinud sinna päris toreda elamise, endal võimalusel, nii et tööstuspärand on samamoodi pärand. Me jätkame nüüd siint muusikapalaga, tuulelõõtsutajad, inseneride meeskoor laulavad sellest, kui nemad ükskord olid noores eas ja seejärel kuuleme juba vanasõna, mis täna räägib sellest, kui lühikesed, siis on valemeid, jalad. Kui mina ükskord noores eas võtsin vana naist noore ja naiivse islami kurat liugleb ühest päevast hoolakerdavad meil ööpäevas, läksin surnuaiale, palun, hoor, vaadati surnuaiale. Ole surmav, päästa mind viimu naine hauga, tule kolmapäev. Mu naine, aura. Läksin koju tagasi naine oli too noor naine, noor surmaingel oli lima turmahoidla aurakaaslane piim, palun. Ja aura Annedy analoogilisi ainult andmetena hoidmisele. Läänemere hellade hoidja uinub kurandamine, ärkame koiva korrad nelja. Kui seda kella lüüa, tee palun sind ei löö, ja kui. Te kurat, jamate, ärge kurat jaamade eeliga minu mõrtse kuule ka teise ilma kuulega ilmaga hoiduda haudomaartati, palun. Kiirelt üks kartul hauda. Aedu hauda hästi nagu Igor kividega aedu. Korra geenidega aedu veidi kalmukünka peale. Norra kalmuküünlad, suured rõõmud, ronisin puu otsa, nii kui ta luure praegu plaanis. Nii kui ka see on. Läksin koju tagasi võtsin noore nahakoti noore naise püüdlema, kurat, kiusab miinust. Ühepäevase lülitel. Hoora kiusab päeva täis. Kui maja sõnab, on kuldsed sõnad. Tartu stuudios on meil Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid ja tänane vanasõna kõlab nii, et valel on lühikesed jalad. See on vist vanasõna, mida kõik teavad. Jah, see vanasõna on tõesti üle Eesti väga tuntud ja, ja ka rahvusvaheliselt väga tuntud ja tegemist on ka väga vana tekstiga, et valel on lühikesed jalad kannab siis eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes iseseisvat tüübinumbrit 13249 ja on Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis esindatud üle 220 rahvaehtsa üleskirjutusega. Aga tänapäeval me küll kohtame ka teda kõikjal äärmiselt rohkesti. Ja nii nagu leiduvad varasemad eestikeelsed vanasõnad kõigepealt baltisaksa autorite grammatikates ja sõnaraamatutes nii on ka valel, on lühikesed jalad varases kirjasõnas olemas. Esmakordselt trükisõnas kohtame seda vanasõna eesti keele näitena juba 1732. aastal Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus kutskefaste always Ungtsur Eezneshbrahe, ehk siis lühike sissejuhatus eesti keelde, aga ka hiljem näiteks 1876. aastal ilmunud Wiedemanni teoses auste inveren und Oissar leebem benesten eestlaste sise- ja väliselust siis sõnastuses vale, jalad lühikesed ja muidugi väga paljudes trükistes ja tähendus on sellel vanasõnal siis seotud Usaldusväärsete inimsuhetega ja väga lihtne, et vale tuleb kohe välja, saab ruttu avalikuks valega kaugele jõua, püüa ikka õigusega elus läbi saada. No näiteks mõned mõned sellised rahvapärased seletused, et 1894. aastal on Anton Suurkask Viljandist Jakob Hurdale kirjutanud, et valelik ei saa ilmaski edasi, ta jalad on lühikesed, kui mütta jalad või 1939. aastal on Artur kroonilt vastse Otepäält pikendusele tus võlsile oma lühikese jala võlsile saias ruttu jälile kuna ta ei jõua lühikeste jalgu pärast nii ruttu ister pageda, kuna tõel oma parema jala ja rahvatarkusel on sarnase vähendusega variandid, et valel on lühikesed jäljed, et jalgade asemel siisjäljed ja petjal pik, keel, lühikesed jäljed või siis valel on lühikesed jalad, aga ta jookseb heledasti. Et ka selline vorm on olemas või vargal on lühikesed jäljed. Nüüd rahvusvaheliselt väga tuntud vana sõnastama juba ka, ütlesin tõesti. Ja, ja inglise keeles näiteks on vormet valel, pole jalgu all, et kujundlikult siis valel pole, pole siis millelegi toetuda. Ja ka Eesti sellised rahvatarkused annavad seda mõtet, et edasi, et tõepõhi on kindel. Valevall variseb maha. Tuleb ka öelda, et valetamine üldteema puhul pole tegelikult sellise metafoorsuse tõttu vanasõnades väga selgesti eristatav. Et me ei saa nagu öelda, millist laadi see vale on, et kas hädavale või Clazz või sõnamurdmine või hooplemine. Küll aga on valitsev hoiak vanasõnades valetamise suhtes, tähendab et valetada ei soovitata, sest vale tuleb välja ja toob valetajale kahju, ta kaotab, usalduse, saab karistada. Ja nii on vale kohta mitmeid muidki rahvatarkusi. Et kes valetab, see varastab. Et kui sa juba valetad, siis siis kaasnevad ka sellised muud kuriteod sellega või tõsi, tõuseb vale, vajub. Kes kordan, valetanud, seda teist korda enam ei usuta, kes valetab, seda just, aga siis, kui ta tõtt räägib. Valel on omatehtud tiivad. Ja mõned vanasõnad on, on esitatudki rahvaluule arhiivis lausa käsuna. Et räägi tõtt, vihka valet. Või siis selline rahvatarkus nagu söömisküps. Räägi mis tõsi. Kuid samas juhib terve rida ütlusi tähelepanu sellele, et ebameeldivustega peab arvestama ka tõele ja sest sageli on tõde valus kuulata. Et näiteks kõneled õigust saad peksa pealegi või õigel palju õnnetust vagal palju viletsust. Et taasvõime siis vanasõnade puhul näha, et kuidas ei ole üht ja ainust tõde, et kui üks vanasõna midagi ütleb, siis teine võib selle jälle ümber tõlgendada meie ümber. Või vastandada. Et valel on lühikesed jalad, tõega ei liigu, paigastki või valel on lühikesed jalad, aga tihti kena näolapp. Ja, ja tänapäeva rahva loome seisukohalt on, võib olla põnev, kuidas just nimelt see vanasõna on ümbertehtuna ja absurdi naljana käibel, et et on näiteks levinud selline vorm, nagu lühikesel on valed jalad. Aga väga sageli on ka nii, et muud suuremad rahvaluuleliigid kasutavad enda sees näiteks lühemaid. Nii võib vanasõnu leiduda pikematest juttudes või naljandites. Ja üks tänapäeval väga levinud, et selline mõistatuste alaliik on naljaküsimused, milles me samuti ühe kujundliku stiili. Täna võime kohata just sellise huumori või naljana või nalja esiletoomiseks. Tuuakse siis õpetlik vanasõna, et näiteks on 1986. aastal Tallinnast rahvaluule arhiivi saadetud selline humoorikas üleskirjutused, kuidas eristada vale Dmitri õigest mitrist. Ja vastus on siis valel on lühikesed jalad. Et ilmselgelt nihestatakse selliselt siis vanasõna sellist tõsist tavatähendust. Ja seesama tänane vanasõna on edukat rakendust leidnud veel teiseski. Nüüd juba internetiavarustes levinud nalja küsimuses, et kuidas teha vahet, kas tegu on sinu jaoks õige või vale naisega. Ja valel on siis lühikesed jalad. Võime öelda, et arhailistele, rahva tarkustele on see vaieldamatult hoopis uus kontekst, mille puhul tõuseb veelgi rohkem esile vanasõnade vaimukus ja tabavus. Ja seda sageli just läbi sellise nalja või huumoriprisma. Aitäh Piret Voolaid. Ja sa mõtlesid, mis laul see oli ja kes laulis siis kiigelaulukuuik esitas sellise loo nagu jahikoera armuulg. Vaat siis selline tore lugu, aga õige varsti kuuleme me ühte teist lugu, mis valmis ammu aega tagasi ja pühendatise Stalini surmale. Mis lugu see on, kuidas sündis, sellest kõigest räägib meile kohe varsti Andreas Kalkun. Ja nüüd taas Eesti rahvaluule arhiivi ning ka täna on loo valinud sealt folklorist Andreas Kalkun. Laul on Stalini surmast. Miks selline laulja, kelle esituses? Sellel aula laulu laulab Obinitsa koor ja eestütleja on hemomast. Se laulan 53. aastal salvestatud ja see on üks selline näide sellest, kuidas siis neljandatele viiekümnendatel seto naised laulsid neid poliitilisi positsioone, mida Fagressid tahtsid neilt. See ei ole vist tavaline setu naised laulsid Stalinist või kuidas üldse setu laulud on sündinud. Setolaulus on improviseerimisoskus väga oluline. Ja iseenesest sellist pühendus laulud ükskõik kellele on väga tavalised, pulmades lauldi kogu pulmarahvale. Ja seda sellist seto naisteoskust improviseerida on siis erinevatel aegadel ka ära kasutatud. Muidugi ärakasutamise ja lihtsalt laulmise piir on ka mõningatel mõnikord hajus eesti ajal siis esimese Eesti vabariigi ajal laulsite naised kiituslaul laule Pätsil ja Laidoneril, aga samamoodi ka nendele soome-eesti folkloristide-le, kes nende laule üles kirjutasid. Kui tuli Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik oli folkloristide tohutu pinge, sest igas nõukogude vabariigis pidi olema oma nõukogude folkloor ja seda seda Nõukogude folklooripidi leiduma Nõukogude Eestist. Muidugi, folkloristid olid harjunud koguma sellist vana pärimust, vanu laule, vanu jutte, selliste uute asjade nagu näiteks seinalehtede või, või kaasaegsete poliitiliste luuletuste kogumine, see oli neile täiesti võõras ja arusaamatu asi. Ja siis selles mõttes, nagu see seto naistel oli, see võime improviseerida ükskõik mis teemal. See oli nagu päästerõngas eestvalt Kristidele, et neljakümnete lõpus juba väga paljud folkloristid läksid setomaale ja tellisid seda naistelt selliseid laule. Ja, ja kuna seal nendele Esseliste laulda järele oli suur nõudlus, need pandi kohe kooliõpikutes, on, et need olid selgelt sellised tellimustööd, mis jõudsid üllatavalt kiiresti kooli õpingutesse. Muidugi kooliõpikutes, kui siis esimestel aastatel ilmusid, näed niimoodi, paralleelsete tõlge täna siis ühtäkki kadusid tõlked ära need lauludeski nagu eestikeelsed, kuigi oli, oli kirjas ka, et Anne Vabarna või Aleksandr leiva on selle laulu laulnud aga sellest ainult õige järgi jäänud. Muidugi, kui Stalin suri, siis need laulud häbelikult nopiti õpikutest välja ja ühtäkki kadus, kadus ka õpikutest selline sektsioon nagu nõukogude rahvalaul või nõukogude folkloor. Aga see lühike aeg, kui kui oli vaja seda nõukogude folkloori siis on asjad tõesti laulsid seda ja tegid seda ka hiljem. Ja see konkreetne laul on siis lauldud pärast Stalini surma ja kui seda teksti kuulata, siis me kuuleme, et see on väga kaunis poeetiline tekst kasutab selliseid traditsioonilisi itku itku motiive. Ja sa Henno mast, ehkki effiine mast, tema ju tema seos selle Staliniga on väga, väga nagu selline. Õhuke sageli seto laulikute teadmised kaasaja ideoloogiast ja poliitikast olid väga-väga kehvakesed. Hiljem muidugi kuulati raadiot ja loeti lehti ja siis oli neid teadmisi rohkem. Aga viiekümnete alguses neljakümnete lõpus olid naised sageli nagu suures teadmatus, nad ei teadnud, mis on ideoloogiliselt õige, mis on vale ja sellepärast siis folkloristid, kui ka poliittöötajad leidsid, et neid laulikud tuleks koolitada. Ja olidki sellised programmid ja plaanid, et peab hakkama laulikuid koolitama, et nad teaksid laulda neid laule nii nagu peab. Sageli muidugi nendest koolitustest midagi välja ei tulnud ja need jäid sinna plaanimajandusse ja, ja samamoodi see emma masti laul ei saa sealt palju palju teada Stalini kohta ega tema surma kohta. Aga mis sa oled ja saame näha imelisi motiive. Smida seto naised on nyyd kuidas laulnud? Seal on, kujundid on tõesti universaalsed ja need on väga sellised intiimsed kujundid, et kuidas ta, ta meil on haige, kuidas ta süda on raske ja kuidas tema süda lõhkeb ja meel on katki. Ja kuidas süües ei lase meelest ja kuidas magades ei lähe südamest. Ja kõik sellised imelised kujundid. Et need naised on kindlasti väga hästi sisse elanud, seal lasteaed, keegi on surnud ja, ja see on suur kurbus. Aga teine küsimus on see, et palju nad Stalinist võidame kuritegudest, teavad. Aitäh Andreas Kalkun. Tegelikult Andresega räägime veel ka järgmisel nädalal, kas siis on järgmine laulik järgmised laulud, kellel on aga huvi varasemate päritud lugude vastu, siis meie kodulehekülje peal on nad kõik olemas, otsige kenasti üle üles kuulata käe järgi ja luban teile, et ees on ootamas veel põnevad laulud ja veel põnevamad laulikud. Tänaseks on saade läbi saanud, ütlen veel ka seda, kes vanasõnade vastu huvi tunneb, siis samamoodi meie kodulehekülje pealt. Leidke üles, kuulake järgi, meil on koduleht natukene uuenenud, saate anda ka oma tagasisidet, et kuidas talle meeldib, kuidas sa oled asjad üles leidnud. Nii homme onu suvitaja, homseks teemaks on dieedid ja sport, tõotan kõiki kuulama ning kohtun teiega juba homme. Kõike kaunist teile ja tänast päeva jääb lõpetama saadet Tuulikki partoshik oma loog.