Tänane saade peaks filmiosade najal ehk selgitama mõndagi eestlase iseloomust. Stuudios on Jaan Ruus ja külaliseks mees, kes filmis mänginud olulisi eesti tüüp. Rudolf alla. Bert sündinud kolmandal septembril 1939, kui pikk sa oled? Meeter 72, kaalud 67 oled abielus ja, ja sul on kaks last, üks poeg, kussa elad, mis paigas, Tallinna lähedal Kivimäel, aga kus sa tahaksid elada? Ma pean ütlema, et ma ei ole eriti nõudlik inimene ja ma olen rahul Kivimäega umbes nagu Voldemar Panso, Rudolf valla Tarton müstika teadvuse järgi kas neitsi või siis ka jaapani jänes loom, kes kukub alati käppadele. Ta oli vanamees, oli. Tal oli suur peo testi ja vesised hallid. Hilja. Juba meie esimesel kursusel tuli vana. Tegelikult ei olnud. Mõjus just mõjus. Noor inimene võib alati mängida Manurit. Mina olin 22 aastane, kui mängisid kaheksakümneaastast lordi. Ratastoolis Beaver. Las noored mängivad krimiga nad kõike teha. Et hooldepesalt oli 40, aga minu jaoks ta mõjus kuuekümnesena. Oh kui õudne, tead, ma, Aadi nutsin, kui metsavennad hobuse lehma maha lasid. Minu meelest see oli jube, kui Allabert nende metsavendade laibad jääauku topib, siis üks oli veel. Ja nende metsavendade näod ei lähe põhja, ulbivad seal lahtised silmad vaatavad jääaugust vastu. Ja see film ja Allabert ise jäi kuidagi minusse kinni. Ma nägin oma lapsepõlves unes, kuidas alla Pärt või siis õigemini tema tegelane, see Jüri piir tuleb une ajal. Lööb jalaga ukse lahti, vaatab niimoodi ringi, valib paljude voodite seast välja just minu voodi. Tuleb lähemale, rapsab niimoodi teki pealt ära ja vaatab selle hetke ja siis sööd mu ära, neelab alla võru, seedib natukene aega ja siis oksendab mu sinna voodi ette maha. Vedelen seal trikkidele mingi aja pärast, ma saan hakata ennast selle vaikselt tükkidest kokku lappima. Uskumatult. Nüüd on meil küll ei kujuta ette, et dollabert võiks kellelgi olla näidata. Teate, ma sain sellest unenäost alles siis lahti. Kui ma läksin Pedasse õppima. Aga sellise hästi teadlik, et sa lähed Allaberdi juurde õppima. Tegelikult ei olnud teadlik. Ma ei uurinud eriti, et, et kes meid vastu võtab, ma ei teadnud. Aga kui ma siis seal vastuvõtukomisjoni ees seisin, nägin Hollaberti esimeses reas istuvad, siis oleks ära minestanud. Kuule, kas enda sellest unenäost, mis sa lapsena nägid, rääkisid talle? Ma rääkisin alles lõpupeol siis, kui me sinasõprust jäime. Meil oli ka samamoodi, et ikka lõpupeol on sinasõpruse joonud. Just enne seda ikka viisakalt leiutasime teineteist. Ja siis ma ütlesin talle, dogan, Ruts, tead, sa rikkusid mu lapsepõlve ära, see oli minu lapsepõlve õudus ja kus maar nägin igal ööl unes, kuidas tulid mu alla, neelasid välja oksendasid ja siis Ruts tegi sellise ülinaiivse süütu näo pähe, üks kulm läks kõrgemale, hääl läks kuidagi pehmeks. Kulla Piret, nuuks kohe hea, oleks esimesel kursusel kohe alla neelanud, nüüd küll ei saa, nii-öelda ei saa. Küsisin härra, miks siis nüüd ei võiks. Siis tal on ikka neli aastat siin riigi raha eest koolitanud riigi raha raisanud, mida ütleb ministeerium, mida ütleb sinu tulevane publik? Ei saa, tead, ma arvan, et tal oli kahju, et ta ei saanud mind alla kugistada. Muidugi, pano rebane. Vaat et kui mina seda tuulte pesa filmi nägin, lapsena mis mina tahtsin olla pärit, on minu isa. Sellepärast, et, et mul isa meenutab välimuselt olla värti natukene. Minu meelest on ta alati sama vana olnud kui praegu. See see Jüri piir sealt filmist mulle ikka õudselt meeldis, minu meelest oli selline tõeline Eesti mees kes, kes peab valima pooli saatusetuultest räsitud, aga siis jääb ikkagi iseendaks. Hannover tuli mul lapsena oli lemmiknäitleja. Ta oli väga hea näitleja. Ja siis selle koha peal, kus ta maha lasti, sime alati nutsin ja siis ma mõtlesingi, et nüüd sai mu isa surma. Vaeseke. Sina siis saatsid, kelle juurde sa õppima lähed? Ja muidugi noh, vahepeal ei olnud midagi enam kuulda. Ja siis ma mõtlesingi, et et huvitav, kas ta kadunud on, et äkki ta on juba surnud. Aga siis hakkaski ETV pealt jooksma, see Wikmani poiste seriaal. Jah mõtlesin. Selle kohani, kus eelmine kord pooleli jäime üha asjus, raiub doonoreid amme tuhandete germaanlaste paganate sillal hüüdes piksejumala poole, kus on sinu karistust. Miks ta siis oma välku mind tabama ei saada? Ja püha Haatsus haaras veelgi otsustama. Ja uuesti kõlasid lööbik. Ja lendasid aga taevasse endiselt selgeks. Haiisake vihma, musta pilve ei kerkinud üles taevasse ervad tagant ära toodud. Siin. Täpselt sellel ajal, kui see Wikmani poiste seriaal jooksis siis ma otsisin, et kuhu edasi õppima minna. Ja siis ma avastasingi, et olla Pärt. Minu isa võtab raadiorežiikursuse vastu ja siis ma läksingi sinna kohale. Aga siis seal tuli kuidagi nii lühikene, liiga suure peaga ja kuidagi kuidagi liiga vana. Vahetult peale seda, kui ta oli pensionile jäänud, ta oli ostnud endale mobiiltelefoni. Ja siis ta helistas mulle ja rääkis mulle oma unenäost. Kuuleksite sulle helistas. Ei unelausega ei rääkinud, kuigi ta oleksid võinud rääkida mina talle rääkisin. Selline korduv uni. Ja siis ta nägi, et, et on paljas. Aga ta peab lavale minema. Näitleja unenägu, jajah, ta ütles ka mulle, et no ei, sellest ei ole midagi imelikku, et kõik näitleja laenu näol on täiesti normaalne. Ja siis ta nägi, et on paljastanud lavale minema. Aga ta ei tea, keda ta mängib. Tõrja. No mis näidend see on? Teksti pole, peavad mitte midagi. Must auk, tundmatuse, tühjuse ja piinliku skaala Sahles vaip, paljas mees, mistõttu siis kõigele lisaks olid tal oma unenäos proteesid kadunud. Ja siis ta arvas, et, et ma võiksin sellest näidendi kirjutada. Kujutan ette. Aga no mis sa ütlesid talle näidendi kohta? Vastasin midagi sellist ebamäärast, noh, sa ei saa ju talle öelda, et ei kirjuta, monomees solvub. Aga samas sa ei saa talle öelda ka. Muidugi kirjutan, siis ta hakkab igaõhtusele helistama, küsima, kust tema proteesi näidend. Kõige tobedam on see, et unustasin ära, mis nali see nende tema hammastega õli. Ja mul on tunne, et olid mõned asjad, millest ta ei tahtnud rääkida ja millest ei rääkinudki. Jah, mõtlen tema perekonda, ka ta naist ja last mõnikord nagu jutu sees, mainis ähmaselt, aga mulle tundus, et see oli nagu pigem mingi osatäitmine või roll mõnest filmist, et et need on, see asi on tehtud, kõik valmis riiulisse pandud ära unustatud, et seda teemat ei maksa puudutada. Ja Me kursusel tajusime, seda ei küsinud ja ta ise ka ei rääkinud. Ma mäletan see maja, kus nad seal kivimäel elasid. See oli selline pikk-pikk-pikk, maja, kus ühes otsas elas Rots, teises maa poolikus elasta, mu naine. Ja ongi kogu armastus. Viimane kord käisin tal külas. Ta sai siis 69 ja siis ma mäletan, ma tegin temaga raadiointervjuu siin olemas. Siis ta rääkis mulle oma esimesest mälupildist. Minu Eeeffhimine mälupilt on loomavagunis sõit, Klooga laager, koonduslaager. Ühesõnaga ühel päeval tulid sakslased laia sisse, seal oli juhuslikult ka minu ema õde, üks õdedeks tädi oma aastase pojaga tema õhtu seal olema ja siis poid põlevad minu ema, kus minuga ja tädiaastase lapsega, nii nagu siin oli viiskut, kilo tohib kaasa võtta ja loomavagunites Narva laagri siis Klooga laager, esimene mälestus loomavagunis seal ja naiste ja laste paguna. Peatus oli, tehti vaguni uks lahti, saaksite seal õhku naised ja lapsed ja ka välja ei tohtinud minna ja emad äkki seal ukse juures olid. Standardid olid muidugi ka korralikke ulatuses ja ta räägib, seal oli kartulid Maashit jääda, mõtlasedadega laste keelatud, ütlesite koriaid, kartulit sealt ära, aga siis ma mäletan, üks olnud haiged põlevad, nutsin ja karjusin ja ema ütles, et jaheda Leisi onu olevat öelnud veel, et et väike varas. Ja pärast küsis emalt, et kas ma olen unes näinud neid asju või? Kuidas mäletad? Need olid esimesed mälestused. Nojah, aga seal kuidagi kurb. Mida mina mäletan teda ikka kui sellist krutskitega, lugude rääkijat, alati, kui ta rääkis, siis tal üks silm mõtis, teine naeris, sai teadnud iial, et kas ta hakkab nüüd kurba lugu jutustama või, või naljalugu. Ma mäletan ühte lugu, mida ta väga tihti rääkis meile. See oli see, kuidas ta ennast komsomolis ära nihverdades ühte vanu ametnikku lollitas. Meil on komsomoli ja partei, küsin, siis ma hea meelega räägiks. Naljakad lood seal suured tõsise jutuga nagu sina ja alustan siis algusest, tähendab ma õppisin lavakoolis seal äkki kutsute pindprorektori juurde prorektor, allises Paul Kard, tuntud orkestri juht ja väga sümpaatne, muhe ja mõnus mees ja materjalid, mis sinna ei kutsuta niisama Seebeegalt püksis, lään Schilla tema juurde. Kabinet pakub mulle istet väga kenasti, vaatab mulle kaastundlikult otsa ja mina kogu aeg mõtlen, milles on asi ja siis ta ütleb, et seltsimees, sellepärast, et neil on suur mure, et kogu kursus kõikjal, komsomoli ta ka teie ja n kraam ei ole Rülgemiks, et see jutt jääb meil omavahel, aga ta oli väga sõja südamlik, kõike pole kohati nagu isegi naiivne tundus olevat. Väga tore mees. Öelge palun veel siis on küsimus, kas teil pole olnud võimalust astuda komsomoli või tegelikult põhimõtteline vastane ja mina mõtlen midagi vastata pole võimalust olnud, see oli naeruväärne. Klik aeti, sunniti komsomoli astuda, siis ma teda ei tundnud. Kuidas ma ütlen, et ma olen põhimõtteline vastane, jumalaid? Ja siis mulle, kui jumal pani näpuga pähe nagu tsiteerin praegu, et ma mängisin kunagi Rakvere Teatris traali tudu suust terve näidendi Juhanikes luges Smuuli mena kommunisclitooria. Sellel traaler jäi õnnetult kinni seal, et mingi tross läks ümber vindi kõik ja mina siis läksin ja hüppasin vette ja tõmbasin trossi küljest lahti. Kõik mehed olid õnnelik poiss, kangelane, kõik ja puha. Ja siis ma leidsin, et noh nüüd mul midagi komsomoli kaasa võtta. No selline näitemäng oli, mida vaatades Paul karbile ots, ütlen etlemised, mina olen üks väga põhimõtteline inimene, mina leian, et mina veel ei vääri komsomoli. Mul ei ole midagi kaasa. Täna seal oli see käibelause, ta vaatas mind tükk aega nagu idioot. Ja siis ütles, et teate, mis alla hõbratuurite, väga tubli mees, väga tubli aus ees ja kui tunnetate väärite, tulge kohe minu juurde. Pahannar ise teile soovitus. Ta ei jõudnud seda aega ära oodata. Veljad, lokkan väärima komsomoli. Varsti peale seda minu viimast külaskäiku. Ta sai 70. Siis nagu äkki jäi ta veel vanemaks. Ja siis enne juubelit olla, Berta helistas mulle, vahest ikka helistas ja küsis oma proteesi näidendi kohta. Nüüd ta oma näidendi kohta ei küsinud, et rääkis oma juubelist. Ja mina lubasin kohal olla. Lubasin talle veel kõne kirjutada kõigi telefonis seda kõne alla, Pärt ei nõudnud, pigem ajas tagasi, et oi, et mingit teatritega midagi pole vaja. Ma sain sellest aru, tegelikult see kõne peab tulema. Ja siis ma hakkasingi kohe selle kõne peale mõtlema, et kuidas mul on muidugi irooniline aga samas ka väga siiras ja midagi midagi väga tabavat, midagi, mille peale ei tule isegi Lõhmuste või, või Tuuling või Allik, Komissarovi isegi mitte. Hinnad. Aarna. Jah, sihuke mees oleks siin. Ja, ja siis ma hakkasin meenutama mingisuguseid lausekatkeid, mida ta enda kohta ütles. Minule võib öelda igasuguseid asju, et ma olen näiteks saamatu, rumal või halb või ükskõik kes, mis. Need küsimused on vaieldavad. Aga minul ei tohi öelda kolm asja, et ma valetan, varastan või olen homoseksuaalist. Sest need on minu arust nii kohutavalt kaugel, et mul ei tule kunagi mõttessegi seda teha. Nii aga 12 aastat hiljem, 2008. aastal rääkisite nii. Mulle võib öelda, tõesti pole loll, saamatu, naiivne või ükskõik kes need võistlejatel vaieldavad, aga mulle ei tohi öelda tõesti, et ma valetan, varastan ja olen oma. Vaat need olid need kolm asja, sest need alla mõisteid minust niivõrd kaugel. Mida rohkem ma tema peale mõtlesin, seda kaugemale see kõne minust libises. No ja siis ma jätsingi selle kõne pooleli, sellepärast et ma avastasin, et täpselt sellel samal päeval Queen, Rutsi juubel, oleme veenaisega Taanis, Kopenhaagenis, pulmas, kuhu minekut väga ootasime, sellepärast et see talv enne seda suvi enne seda olid tõesti rasked olnud ja ja see mõte kahekesi kodust välja saada, jalutada seal restor pruu tiikide ääres. See mõte hoidis neid elus kuidagi ei tahtnud seda minekut ära jätta. Muidugi, Allaberdi juubelil oleks ka tahtnud kohal olla ja siis ma mõtlesingi, et olgu, et sinna peole ei lähe. Aga enne, kui ma ära sõidan, käin tema juurest kodust läbi. Võtan pudeli kaasa ja esitan selle oma kõne koduses vormis. Noh küll ta saab aru, siis läks ikka nii kuradi kiireks, me ei jõudnudki tema juurde. Mu igapäevases elus ei juhtu midagi erilist. Üks vanamees tuleb möödas viljandiku ülessalgaga käsikärul. Ta vana naine kõnnib järel ja lükkab takka. Juba teist korda mu siinoleku ajal tuleb see vanapaar siia surnukirstuga. Öösel on Al haiglas keegi surnud ja Korjus asetatakse kõrvalhoonesse, kuni ta Molde säilitatakse. Vaikselt ja rahulikult. Ei midagi erilist. Siis, kui olla võrd suri siis me tegime tortus uues teatris lavastust. Rein Pakk otsib naist. Sina tegelesid Pärnus siis lõpuga. Ja siis helistas mu kursavend Rando. Kas ta nägi Facebookis või kuulised alla. Pärt on surnud. Ja siis kohe ma teadsin ette, et olla Verdi matused on minu esikaga samal päeval. Ja nii oligi. Ma ei käinud tema juubelil ei saanud minna tema matustele. Viimaks ometi ma tundsin, et ma pean midagi tegema. Siis kurnaga riigi mul tõesti selgeks. Täiesti selgeks. Kuna nägemus või sõnum mille ta mulle saatis ja siis korraga ma teadsin väga täpselt, mis asi see on, mida ta mult ootab. Mida tema kui õpetaja minut kõmuõpilaselt kirjanikult ja lavastajalt ootab. Ja ma sõitsin koha peal õhtust läbi mängu Tallinna enne kesklinna keerasin järvevana teele ja sealt edasi kivimaa, Poola. Ja peaaegu kohe leidsin ülestama hämaraja vana maja. Mõelda vaid, mul on kogu maja täis raamatuid kodus. Ja ma võiksin neid vahetevahel lasta siia saata mõne autotäie. Ma naeran selle üle ega süüdista kedagi. Ma jõudsin kohale ja mul oli plaan, et ma võtan kõige järgnema aluseks mingisuguse tekstiraamatu, mille ma leian ta kodust ja põimin selle teksti olla Verdi näidendisse sisse. Selle raamatu pidin ma leidma tema kodust. Kus on mu raamat, ma jätsin ta ju siia laua servale kes on sulle võtnud, miks mul pole seda öeldud, miks? Kes võttis minu laava? Parkisin auto Jüri järveti maja ette. Alati, kui olla Pärtmeid ukse peal ära saata, siis ta näitas järveti maja. Ähvardus. Läksime väravast sisse. Johan niiskusvoorus mulle näkku. Nagu oleks keegi muga hinganud. Alaverdi majas ei põlenud ükski tuli. Naabrite aknad olid pimedad. Ja mul oli plaan, et ma lähen aknast. Oodanud muidugi ta oligi, ta oli alati oodanud. Minul polnud tulnud. Üks tema lemmikväljendeid oli koolis lahtisest uksest sissemurdmine. Tõika peale mingite tööde ütles mulle seda. Nüüd ma tulingi tema lahtisest uksest. Seal sees oli kõik nagu ikka. Kõik oli korras, veidi tolmune, aga korras. Ja siis ma hakkasingi otsima seda raamatut. Ma lootsin, et, Vääri osa alla joonitud. Äkki on see hoopiski tema enda alustatud proteesi näidend mis on pooleli jäänud ja mille mina pean nüüd ära lõpetama? Kõigi selle tema enda kirjutatud näidendi leidmises kohtlesin ette sellepärast, et alla ei olnud aga kirjutaja inimene. Pigem pidin ma sealt leidma tõe õiguse. Ja siis ma tulin sealt magamistoast tagasi välja. Ja. Üks raamat kukub sealt välja nagu taeva kingitus. Kukub seliti vastu mood ja avaneb täpselt õigel leheküljel kus on kirjas juba minu edasised juhtnöörid. Olen kõhelnud, selles pole küll mingit kasu. Kas pean seda kirja kirjutama, kahju minu kõrges vanuses, muutke sellest pole küll mingit kasu. Mul peaks oma kõrges vanuses muudki teha, ole. Kirjutan inimesele. Kes seda ehk pärast meie aega loeb? Teie oleksite võinud mind enese juurde kutsuda ja hetke minuga kõnelda. Teie ei teinud seda. Noh, muidugi, sellist kirja ma ei leidnud. Laua peal olid ainult ajalehed Üllatunud ja pettunud nägu peale mingite läbikukkunud tüüdide vaatamist. Polnud vaja lisada mitte ühtegi kommentaari või sopist märkust. Nägu ütles kõik. Üks tema lemmikväljendeid oli muidugi kraadi küsimus. See tähendab siis seda, kui asi läks juba üle hea maitse piiri. Peamiselt sellepärast, et meie tema õpilased on, aga võib olla ka, et tema ise et me jääme häbisse, kõik hästi tihti rääkis sellest kraadi küsimusest. Ma tahtsin minna kööki, tõmmata toa ja köögi vahelise ukse kinni, nii et ma saaksin köögis tule põlema panna. Ja mille ma nüüd sain? Ibseni näidendid, väga hea valik. Hetkeks muidugi mõtlesin, et kas Ipsa nunnik õige olla, Pärdi tekst. Aga siis, et noh, peab olema sellepärast et miks ta muidu paneb enda köögiukse alla Ibseni pooldama, raamaturiiulist on täis mingit nõuka aegset sodi köögiukse alla nips on, peab olema. Teadsin, et kõik on õige. Raamat sõra hiilisin välja. Minu esimene küsimus oli, et milline Itsenud. Aga nii kui mu autos lae tule põlema panin ja sisu kurdu vaatasin, oli mul kohe kõik selge. No kindlasti mitte need sport nukumaja kummitused. Vaid selleks on ehitusmeister Solnes, vana ehitusmeister, kelle juurde tuleb noor ja kaunis luine. Kes hakkab meest hullutama, nõudma temalt noorust ja uljust armastust, tema keha ja jõudu kustutasin laest tule. Hakkasin sõitma. Tekst oli mul nüüd olemas. Puudusid ainult näitlejad elava. See läks nii uskumatult lihtsalt. Ja miks ka mitte, sellepärast et kellel on vaja surnuid. Võib-olla vanasti tähendaski surnuvalve, seda, et keegi ei tuleks ja kadunukest minema ei lohistaks. Ma lasin kõrvalistme lamavas asendis ja sättisin rutsi istuma. Ta oli nii väike ja kerge kenasti juba homseks matuseks riides nagu täiesti tavaline väike magav mees. Või nagu motor Heidi lemmi, kes on enda habeme ja juuksed ära ajanud. Ja nüüd hakkab pihta see teekonda mis on nagu uni või film. Või tegelikult see lavastus, mida alla Pärt minult ootas. Järjest enam hakkab siia sisse sõitma tsitaate Ibsonist. Ja siis toimubki vana ehitusmeistri ja noore kauni naise kohtumine. Naine, kes tuleb vastu ööd üleni mustas, nii et ma alles viimasel hetkel näen teda. Lasnamäe taga Narva maanteel Nehatu putka juures. Ta hääletab. Tere, tere. Näidata. Olete tees, Mul on siin kinni. Ta tõi, ei liiguta, ei räägi. Ta elab muidu Belgias, aga tal polnud see Eestis käima. Ta tahab teha Rakveres Rakverest pärit Rakveres oma viimase töö. Hiiglaslik talveaed, mis oleks aasta läbi roheline. Kus sees kasvaksid meile eestlastele olulised taimed nagu kartul ja kapsas ja till ja ja siis ka taimed maadelt, kus ta oma töid on teinud. Kõik sellised eksootilised taimed nagu kiivi ja kasson, sõitja, banaane, Mul on üks tema kuulsamaid töid. On laevakujuline sadamakõrts, mis asub Hollandist majan Käinas. Sõbratardamis Anni juma näinud. Kas alla Pärdi ja selle naise vahel on kunagi midagi olnud? Naine on nüüd mustas, sest ta leinab oma õpetajate kallimat ja kogu selle loo, et ma sõidan ja mänginud läbi oma õppejõuga tema viimase osa ja näidendi. Et selle kõik on planeerinud hoopiski naine. Ja siit on nüüd korraga kuuse alla Pärdi või Herbert saagiga siin Eestis ühes autos. See tekitab temas mingisugust elevust ja erutust, nii et ta kõnetab Allaberti. Kas ma tohin teid rääkida? Igas enam ei olegi, see on kena, et tulite minu juurde ja kellelgi pole kannatust minuga kõnelda ja nii kulgema kõnelemise unustanud. Aga võib-olla ma tuletan selle teilegi meelde. Ja. Aga kust te teadsite? Kuulen vasaku kõrvaga paremini. Pea vasakule, kui sa minuga rääkida olete väga terane. Ja seda sa oled mulle alati hääld. Jama peadele, et seal on alati minu. Kas tõesti? Saan mina, Hilde, häda unustama sai. Ära räägi niiviisi. See pole tõsi. Tõsi, on see, et see aeg, mis oleks võinud nii oma olla, see hakkab nüüd otsa saama. Jah, ma tulin. Tulin, et võtta see, mis mulle kuulub. Mis jutt see on? Ma olen meie sinu peale mõelnud ja tegelikult mõtlen kogu aeg, miks ära kadusid. Midagi. Midagi ei küsinud. Mul ei olnud õigust seda küsida. Luba kartsin sinu õnne häirida. Võib-olla kõrtsima midagi veel rohkem aega? Muidugi, et kas see läheb üle hea maitse piiri. Mida, mida naine arvab ja mida kolleegid mõtlevad, mida pojatena arvab, seda mõtled. Ma kartsin, et sa ütled, et sa pole õnnelik. Loll. Siis ma olen olnud, on meil polid. Ma ei mahu sinu kõrvale. Huvitav, näed, see on alati nii alla. Oleksin tahtnud sinu kõrval istuda ja aga kunagi kunagi ei rääkinud Eiki siin muud. Ei olegi. Üksindus sind üksindus, mina mõtlesin, et sa ütled viimaks ometi armastus. Ei ole seda kunagi olnudki. Hiiumaa, kus on harjutud? Ei jaksa. Ei jaksa sind unustada. Mul ei lähe mitte kunagi meelest ära see, mis mul ütlesid. Oled ise unustanud ja ma pole midagi unustanud. Olen isegi meeldiks, kui sa ütleksid, et. Ma olin lihtsalt ühe vana rännumehe vahepeatus ja kõik see, mis sai kunagi öeldud, aga see ei olnud tõsi. Ei ole, need asi ei olnud siis. Ma räägin tõtt ja peaksime sinuga elama rahus ja vaikuses ja väikeses puhtas majas merre kosutavuse ümeenus. Ja see oleks viimane mu ehitusmeister. Ja me elaksime, oleksime vabad ateist pilkudest. Avad oma minevikku, jamast valehäbi. Kui aknad lahti, tuleks tuppa kajaka jutt. Ning laine soolakas sosin. Jumal issand, kuidas ma olen seda oodanud. Kuidas ma olen siin toodad. Oleksin pidanud juba varem su järele tulema, mitte ootama. Oleksid võinud võinud juba ammu kutsuda. Kaotamisest nii vana ja ja ei, ei, sa oled ikka täpselt selline, kui me kohtusime ja. Taandajad, selts, liine ja sina pole ka muutunud. Oled sama ilus. Ei, mina ei ole enam see noor tüdruk, loomulikult. Kana silmanurkade oled kõige ilusam naine. Keda ma kunagi olen näinud? Nüüd sa ütled seda? Jah, oleks pidanud muidugi palju parem ütlema. Pidage kinni. Siin siin jah, midagi kinni. Midagigi. Ma pean auto kinni. Väljas on pime, ühtegi tuld ei paista, mitte midagi. Lihtsalt tühi väli, kõrkjad. Naine avab ukse ja siis teeb Kolloberdi ukse lahti. Mis asju mida te mõtlete, talani homme, kavandite vastuvõtmine? Börsid allapoole, et küsida, et kuhu ta läheb, on ta ikka kindel. Aga veel enne ta katkestas mind. See oli üks õnnistatud kohtuminemal. Ottoritiscule. Vot ma ei jõudnud sinu juubelile ja homme ma ei saa tulla sinu matustel, aga. Ikka veel ei tea, mida ma sinu käest olen õppinud, aga. Sest noh, mitte kunagi ei küsinud, et, et mis on sinu pealis-pealisülesanne, et mis sind on elus hoidnud? Miski pole tähtsam kui see, et saad tunda elava elu. Nii nagu see naine oli pimedusest tulnud Ja ongi jälle vaikne. Lõppes Urmas Vadi kuuldemäng Rudolf Allaberdi testament. Näitlejad Piret Lauri maa, Urmas Vadi, Rudolf Allabert helirežissöör Külli tüli, režissöörid Urmas Vadi Külli tüli. Kasutatud on helikatkeid Eesti rahvusringhäälingu ja Tallinnfilmiarhiivist raadioteater 2012.