August Gailit. Meril. Need ajad on ammu läinud. Kuid vahel kerkivad nad mu mälestustes esile, kui hõõguvad söed tuha all. Kuidas siis valdab mind jube tundmusi, on nii nagu kuuleksin veel praegu sügistormide möllu merel ja tuulte vinguvad tulumist. Sündis too lugu nooruses, kui olin veel otsekui koplisse lastud jäär ega mõistnud inimese kurjust ja tigedust. Alles pikkamööda selgus mulle elu tõeline nägu. Ning siis jäin ta ette kohkudes seisatama, olles nõutu ja vilets. Nii sündis siis, et olin kaua otsinud, kuulanud manud hingekarjase kohta. Ent mul polnud sõpru ega suuri eestkostjad ja ma olin ise ka vaesest ja põlatud talupojaseisusest. Nii polnud siis kerge elus edasi jõuda. Kui aga siis saabus kiri teatega, et olen valitud Hanikatsi koguduse hinge karjaseks olin ma rõõmus. Kogudus asus küll kaugel saarel, mis oli vaene ja armetu ja kuhu ei tahtnud naljalt ükski hingekarjane maale astuda, aga ometi sobisse mulle tol ajal üsna hästi. Panin siis pühakirja ja ameti kuue kohvrisse ning rutasin sadamasse. Oli juba hiline sügismerel tormitsesid põhja kõledad tuuled kohati liikus ajujää. Seepärast oli reisijate ühendus saartega juba lõppenud. Küll aga sõitis üks inglise skuuner viljakoormaga Gotlandi ning pidi tagasisõidul, kui jääolud seda lubaksid, propside laadimiseks Heltermaa sadamas peatuma. Ja skuuneri kapten ütles. Kui ma tahtvat seda reisi kaasa teha, et siis tagasisõidul saarele jõuda ei ole temal selle vastu midagi. Kuupäev on juba tormab, enam pole mitte mingisugust pääsu. Olete õpetad vees kirjutatud hoomastele hukkumisest, Ma viskan kirjapudeliga merre puhkamiseks. Liigat, väsimusest, roolist kukkuma. Rotermann muidugi akva üle seljamerest otsiooni leiduv astme suurde lähtuv küsimus, silmad roheliselt. Rotermanni ilmumine tähendab aga laevakindlat hukkumist. Berman teatab ikka laeva hukkumisest, hingamise müramise või ka madude peksmisega. Quatermain omandab oma tegevus Leitringu tegeleda. Kui see on iseloomult alguses Joossetavaim julmalt hääl lehitseja lõnga. Meie kaitsevaim on vaid jumal ise, säärast ärast juttu ei taha kuulda, ainult teie nooruse amet lepitab mingi kindel veendumus, et me peame paratamatult poole kumab. Läbi määra kuule, moodustus viis Norra ei sugugi öelda, et me kindlasti hukkame, kuigi mees Gunnar on üsna vana ja säärases tormides päiskõlbmatu Vaatasime. Kaugele kõrvale tormame ikono, Tahkuna ja Ristna maa asuvad kinnised veealused Saaride litsiga, mida kohalik rahvas nimetab suud rohuks ehk lükmas krundiks. Aga meremehed räägivad, et see Olles noor ja kartes surma karjusin matervel oma jumala poole, kui mõni näljane ja külmas lõdiseb hundipoeg. Isegi madrused manitsesid, mind sõimasid, sedavõrd jube oli mu karjamine. Hai võinud harjuda mõttega, et pidin hukkuma üsna tolle maha lähedal, kuhu kavatsesin viia armuõpetuste lunastust. Suur oli siis meie kõigi imestus, kui hommiku koitis nägime end ümber piiratuna. Kalurite rohke. Kas vene, et need on? Kas kalurid tulevad meid päästma? Kohalik rahvas nimetab neid paate nurkadeks. Atla. Need on kerged ja kiired. Vaenlane olgu kiidetud, issand olgu kiidetud, sa võtsid mu palvet kuulda. Päästatud ära, rõõmusta, naeris. Need on tulnud vaid ka inimesega hoolime elust vähimatki. Jaagul ootavatele hukatuse poleks nende tegudel müüdonkurnitsama pihlamehe peanud omaks iga laeva madalikule, mille mastid on tormist murtud. Neil on koguni kombeks igale laevale näidata oma keha tagumist osa. See pidi nende ebausu järgi. Laeva hukatusele viivad kalurite venelased. Esid laine düsatasid neid, kui pähklikoori. Oli õudne ja jube vaadata, kuidas nad raisa kullidena meid piirates ikka lähemale ujusid. Kui paadid laeva külje alla jõudsid, löödi pood, saagid pardas ja röövlid kargasid kisaga laeval. Kirvehoopide purustati, tekk, raiuti maha, mastid, kõik väärtuslik, loobiti üle pardapaatidesse. Tormist väsinud meeskond polnud vastuhakuks võimelinegi. Kivistunud pilgul tunnistasid nad oma surmahaavadesse. Harlan ela Ränivaid vaev ohuna. Issanda nimel. Mina olen teie uus hingekarjane. Jää karjapäeva tänatarri Aardam. Nii sündis siis tõesti, et nad järgmisel käigul mind kaasa võtsid. Keeldudes aga päästmast meeskonda. Tükk aega vehklesid jaa, karjusid madrused pardal. Lasksid siis paadi vette, kuid juba järgmisel hetkel paiskas torm nende paadikividele ja mehed hukkusid viimseni. Hirmust ja läbi elat koledustest vapustatuna. Olin üsna keeletu. Randa jõudes istusin liivasele neemele. Haige ja vilets. Lasksin pilgul libiseda üle saare. See oli otsekui tuultest ja tormidest ära puretud. Lagelaaspinnaks oli tuiskliiv Sa kivipuru. Harva tõusis, mõni küngas, kasvas mõni puu, jändrik kivide vahel häditses kadakas. Mõni Haraline kask seisis alasti kui luud. Ning tuuled puusidele saare heledad viled hädaldavalt suus. Veidi toibudes tõusin neemalt ja sammusin küla poole. Olime tormist kurnatud ja vintsutatud. Ei võinud vist küll keegi minus tunda uut hingekarjast. Aga kuidas on sinu nimi Matias, Robert vaal? Säärast meest oleme tõesti oodanud. Luine vilets oled ja väga noor. Meil meestel pole küll sinuga suuremat tegu, aga meie naised tahavad lapsi ristida, noor rahvast paariva kibedat jutlust kuulata ning väekkega kiriker suuksuda. Õpetaja peab neil olemas samasuguseks valjuks karjaseks nagu härgadel. Ajaja vaidlesid, peksta piibli ja piitsaga, muidu lähevad käest ära ja hapuks kui kalad soolata. Vaata aga vaata, selleks oleks tarvis veidi vanemad kirikhärrat või vähemalt tüsedamad olekut. Talvine lesta, Aina luud ja kollane nahke määrab olemuse lubaks kasu. Eelkäija oli leplik mees. Minu nimi on Madis Vaigla. Ja kiriku asjades on mul palju kaasa rääkida. Katsume siis olla leplikud asja tülidest Ta lahendada. Pealegi on kalurid sulle väga tänulikud. Oled neile ilusa kingituse kaasa toonud. Skuuneril oli palju vilja ja hääd agaaga tooli kaluritel suurim roll, mida eales olen näinud, kukkuv laev röövitakse paljaks ning meeskond jäetakse päästmatu esimeseks teoks, olgu ametivõimudele kohe teatada sündinud kuriteost Matthias Robert maal. Veel üks rumal ütlus ja võite kohe minna, kus te olete tulnud? Teie olete lihtsalt noor ja rumal, kuid säärane jäägu viimseks. Ning üldse pean ma ütlema, et kõik, mis puutub meres meie põldudes võrkudesse sõnaga kogu meie asjaajamisse, sellest pole teil sõnad kaasa rääkida. Seda juba ei kannata teie hooleks, mureks jäägu vaid see last ristides, ta nimi saaks raamatusse kirja. Kõik muu on juba meie mure. Pean siis vaikima, kui kalurid röövivad võõrast vara, see oli nende vara. Iga laev, missioon madalikule on nende oma, seda räägivad meie esiisade kombel ja seadused neist ei taganeme iialgi nõnda. Sellega on lõpp ja sellest ei räägi me enam. Ainult hoiatuseks, olgu teile öeldes. Keerake 10 korda iga sõna suus ringi, enne kui selle kuuldavale lasete, sest olete nähtavasti veel liiga noor ja rumal. Aga kalurid ei mõista nalja, kui nende asjadesse segatakse. Sügistormid ei, raugenud ööd ning päevad lõõtsasid, tuuled, vingusid, vilistasid, keerutasid nõgi musti pilvi. Raugematu vingumine tegi rahutuks, haigeks liikusid kui kurjast vallast. Eike maja kõikus ja ulus, korsten undas. Tuli põles suitsetades ja pragisades akendest nägin vaid liivast randa. Musta taevast ja tormitsevat märg. Siis veed alanesid. Randa jäi vaid valge vaht. Merelt tõusid uduhallid, pilved tihedad kõigile. Isegi keskpäeval oli pime. Polnud näha sammugi ette. Inimesed liikusid otsekui roomates, põrkasid teerajal üksteisega kokku, vandusid ning läksid pahaselt jälle lahku. Vahel kuulsid udus inimhäält hõikavad kuus taas kurrat, ta, oled see sina või? Ning otsekui hauast kostis vastu tuli häälet. Ei, kurat. Peedu Ale. Edu poole. Olin peaaegu tööta, kirik seisis tühi vaev, polnud pääle köstri ühtki inimhinge. Otse meelde heites kõndisin läbi kõik kalurite hurtsikud. Palusin, mangusin. Kuid tülpinud kalurid vastasid süngelt, et ei tule. Ei tule. Kus sa tollega, kes siis säärase ilmaga kiriku läheb? Võib-olla siis, kui meri jäätub, võib-olla siis vahel jalutasin randa. Seal asus Peep Käärdi, hurtsik. Teeb Käärd, oli noor kalur ja elas üksinda onnis. Ta oli kordunud piirivalvur, siis salakaubaveos süüdistatud mitmed aastad vangis istunud, pärast karistust tagasi saarele tulnud. Teised kalorid ei sallinud teda, sest ta oli pärit mandrilt. Ühel päeval tuli see käärt minu juurde, jäi häbelikult ukse piidale seisma, muljus mütsi peas ega tahtnud kuidagi lähemale astuda. Üks väike asi tõi mind siia. Valve tahtnud küll kuidagi tulla, kuid kuid lee käskis. Ütles, et üksikkirikhärra võib selle asja. Tüdruk leian külavanema Madis Vaigla tütar ning ta on ainuke, kes astub vahel onni ja kohendab mu voodit. Nüüd aga tahtsin sootuks ta oma Purtsiku tuua. Siis on ju asjad korras. Põlenud korras, ühtegi vana haigla on asjale vastu. Juba too pärast, et olen külas vihata. Pealegi on ta tütrele ise peigmehe otsinud. Teflon, joonid on tolle poisi nimi. Poiss pole midagi väärt. Defoniooniton säärane norgeda naerab. Terve külatüdrukut tirivad teda varrukast ja kuues hiilust joonitaga, itsitab lollakalt vastu ei oska seda pahaks panna. Kuid tal on külas oma maja rannas paadid. Kevadel ostis uued võrgud. Aga lee ei salli teda põrmugi. Kuidas võiksin siis aidata teid? Ega, ega palju aidata ei saa, kuid ehk räägitud olla poisiga. Tefanioonit on nimelt väga kartlik ning üks vali sõna võiks ehk muutuda otsust. Arvan, et teda tuleks noomida, sõimata ja põrguga ähvardada. Väga usklik meest pole temast põrmugi ei. Ei, seda ei võimumite. Mul pole vähimatki õigust poissi noomida ja ähvardada, kuid räägin haiglaga, haiglaga tulle. Merihundiga pole midagi teha. Sõnad põrkavad kui laen kivi vastu. Ta on kange kael jonnakas. Ta ei tagane iialgi oma otsusest. Rahustasin siiski kalurit ning lubasin teha kõik, mis mu võimuses kuid ära minnes oli ta kurb ning raputas umbusklikult pead. Terve päeva kuulsin teda rannas paugutamas. Koer haukus ja unusta kõrvalt ning kajakad lendasid kisades minema. Mõõtmatu jääväli kylgeldas ja säras päikeses kui peegel. Kalurid ärkasid otsekui raskest unest, nad olid jälle rõõmsamad ja sõnakamad küürud sirgusid kui puud pärast tormi. Nii mõnigi pere liikus kaugele merele Touradega jäässe auk raiuda ning kalu püüda. Ning hülgepüügi lootuses mindi kõrtsi. Joodi, lauldi ja oldi rõõmsad. Isegi kirikusse tulid nad need rohkemal arvul. Pärast jutlust tuli Madis Vaigla käärkambri ning rääkis, et tal olevat minuga üks asi õiendada ning ta naeris, pilgutas kavalalt silmi ja ütles, et tulevat õhtupoolikul minu juurde. Tulge, tulge, lapsed, tulge, tulge julgesti järele, ärge kartke midagi. Olen siin oma inimene. Kirikhärra Need, inimesed tuleb paari panna. Kosjaviin on siin. Miks pruut nutab või pole ta sellega nõus? On küll. Ja midagi ei sünni vastu sinu tahtmist. Seepärast ütle üsna avalikult. Tahad abielluda Tehmaniaanitiga? Temal pole siin midagi rääkida, selle teo eest vastutan mina, tüdruk aga olgu hoopis vait, on seda enne nähtud, et laps hakkab isale vastu, lillasid, enne ei liigu, kui asjad on joones nende nimed, nagu nõuab seda seadus korralikult raamatusse kirja pandud. Mida räägib küla kuuldes, et vanema tütar on küll lugemisel käinud, kuid kirikhärra ees peigmeest ära? Taanit saab minu tütre, olgu või issanda suured väed selle vastu. Ning kuigi teie olete kirikhärra ja mina lihtne kalur. Võit jääb mulle juba homme, olen ma tagasi ning siis ei ütle, Leena. Tol õhtul jalutasin kaua rannas täiskuu särasele sätendava jää lagendik visates sinna musta öösse lõppeva kuldse tee. Mustas taevas langesid rohkete, et kui tulis jõud Valge linnude Erenes, kui tolmab maantee läksin mööda jääd, mõtlemata sihita õlut vaid vaikusest ja ööst. Pikk vari liikus mu järel, kui kevadist põldu küntud esimene vagu. Üksikute vilkuvate tulukeste, jäi saar kaugele taha. Musta viiruna. Ning siis seisatasin ma. Alandlikkust ja vaga meelt. Panin käed kokku ja palvetasin. Laskusin põlvili, liitusin otsaesise vastu külma jääd ning tähed kiirgasid üle minu ja mu all ning jumal pidi olema üsna lähedal. Hing vabanes raskustest, kadus maine ja koormav. Olin kui pilv. Keset ööd. Järgmise päeva hommikul äratati mind juba varakult. Kui ette tuppa astusin, seisis Vaigla uksel. Võib Noorava sisse astuda tuleme nimelt eilse asja pärast ning ma arvan, et täna Pole enam mingisugust takistust teil näib olevat suur ja on antud. Olete nüüd vist küll põhjalikult järele mõelnud? Oleb ning tahate abielluda? Teflon Jaanitiga. Võib-olla teid sunnitakse, ähvardatakse palun rääkida avalikult, midagi varjamata sunnita. Võib-olla on teil veel midagi öelda? Või nisa peitmine seks ajaks välja saata? Talitades vana kombe järele. Käskisin siis noorrahval lugeda mõnd salmi. Pärisin nende usutunnistust ja katsusin nende teadmisi pühast sakramendid. Lee vastas kiiresti ja julgelt. Salme lugedes pigistas silmad kinni ning siis kostis ta hääl nagu unes. Defanjaanid punastas, kogel pühkis ühtesoodu higi ega osanud vähematki higistades Vaiglagi ta selja taga müksas poissi ning ütles talle ette, kui koolilapsele. Kuule, ametlik talitus oli, möödus tõusin laua juurest ning soovisin noorpaarile, on. Siis läksid nad minema haigla ees ning kõige taga taga. Talv oli külm ja tuisune. Kalurite väikesed onnid uppusid lumme. Hangedest paistsid vaid suitsevad korstnad. Harva astusin üle oma läve. Polnudki kuhugi minna. Peep Käärdi jonn seisis enamasti lukustad, sest kalur viibis nüüd sagedasti kõrtsis või läks kaugele saare südamesse ning küttis seal rebaseid ja põld püüsid. Ta oli sõnatu ja vaikne ja. Ei soovinud enam üldse rääkida. Lees. Stefan Jaanitali muutunud, temagi püsis nüüd harva kodus viibis sageli kõrtsis ja oli risuks joodikutele ees. Kui ta aga vastu hommikut koju ilmus, võis ta majast kuulda kisa, sõimu ja rosinat. Vahel jooksis lee poolalasti välja, karjus ja nuttis ning siis oli naistel küllalt tegu, et rahustada noorikut. Rahvas rääkis üsna avalikult, et nende abielu polevat sugugi õnnelik. Ka mööda tuli kevad. Rõõmsad ojad veeresid merre ning nende sulin kostis isegi öösel. Kaugelt ja lähedalt ruttasid kalurid kohale, et valvata hülgejää randumist. Neil olid kaasas reed, pootshaagid, leivakotid, ohjadega, hülgerauad koerad. Lõppesid korraga isiklikud tülid ja sõnelemised. Kõik olid vaid Ärevas. Hülgejää ootuses. Lõpuks ometi. Naised ja lapsed jäeti jumalaga ning rutati merele. Nädalapäevad möödusid ärevus ootuses. Naised seisid hurtsikud ees, jutukad ärritad, nende põsed ühetasid ning pilgud libisesid sageli mere poole. Iga hetke järel joosti randa vaatama, kas jää püsib veel ning kas mehi pole näha tulemas. Rõõmsalt huilates kõndisid nad pikas reas hülged ohjadega taga. Tüük oli olnud haruldaselt rikkalik. Polnud meest, kelle taga ei lohista tund, mõni hallhüljes või täpiline viiger. Iga naine ruttas oma mehele vastu Ainalt defanjaanit, jäi üksinda seisma ja vaatas kohmetult ringi. Ning siis selgus, et leed pole viimasel päevil üldse. Näed. See uus sündmus muutus peagi tähtsamaks kui rikkalik hülgepüük. Joosti hurtsikus turtsikusse, majast majja. LED polnud, aga kusagil. Käärt oli kadunud ta. Onni uks murti sisse, kuid urtsikoli tüsi. Rakendati hobuside sõideti mitmele poole põgenejaid otsima. Merel oli ajujää, seepärast arvati, et põgenejad pole üle mere saanud, vaid viibivad kusagil paos. Kirikuesisel kõrtsis hurtsikud ees kogunesid naised ja mehed ning arutasid elavalt lee kõlvatuid tegu. Ärevus aina kasvas, kui tuul oli öösel jää rannast kaugele märvinud, arvati, et põgenejad saavad need hõlpsasti üle mere ning jäävad karistamata. Kuid järgmise päeva õhtuks sõitis Vaigla koju. Koormaks-le ja käelt. Lee nägu oli kriimustatud ja verine riided lõhki karistatud. Rinnad alas. Tellin viige põgenevad, minu luure, leidsid nad lehma rannas maha, jäägu valvake jälle ära jookse, mingisugune kohustab ikka olemegi välja. Tähendab, lähme, mida arvab õpetaja? Ma pole kohtunik, oleme kõik patused ja ekslikud ning nii mõndagi võib juhtuda meie elus. Meil patustel pole õigust mõista teiste üle kohut, kuigi nad oleksid eksinud ning kas mitte sina, Vaigla polnud see, kes sundis LED abiellub poisiga, paluse nuttis, nüüd lõikad oma vilja ning pole lee selles süüdi, et see tundub sulle nüüd nii kibe. Õpetaja räägib rumalus pole võimalik, et libu leiaks ta silmis kaitse neid, kedagi riik oma seadustega Obaariva meid lahutab vaid surm. Õige. Kas nõnda pole kirjas, kirjutab täpselt täpselt nii, on abieluvalemite lõbutsemine ja vallatleda poore, mida inimene peab kurtmata, kartma, hauani õigust. Nii kaua, kui ma elan, olema veel kuuldenaine kasutades mehe äraolek põgeneb võõra poisiga ja rikub seega püha sakramendi. Kui me jätame selle näotu teod karistamata, kuidas sulgeksid veel mehed merele minnes naisüksinda koju jätta? Muidugi ei olnud, minu isa teadis rääkida, et tema nooruses sündinud meie rannas samasugune lubjaerand kalurinaine ning läinud ta sootuks raisku. Kas pole aidanud, ei, mehe karistused, Eliisa manitsused. Teiste inimeste hoiatused Joosep poisi juures otse päise päeva ajal siis tulid lõpuks terve küla kokku ning peeti kohut. Seda otsust, et nõnda, et poisil on väiksem süü, sellepärast tuleb talle anda paari päeva moonia, sundida teda pärast lahkun ninaga kui oma mehe häbistaja ja kommete rikkuja merre kihutada. Niisiis antud pahad mõla kätte ja soovid. Naisel olevat riided seljast lõhki rebitud, võetud roomikud käte ja kihutati. Loom võib kohe olevat karjunud ja palun teine küll olevat ikka randa mööda edasi-tagasi ringutanud käsi ja midagi pole aidanud ridagi pidanud merre hüppama. Merilin, mõne päeva pärast tema raisa laiba kaldale uhtunud olevat seisnud seal nädalate viisi lindude nokitseda ja koerte Burra, et keegi polnud tahtnud teda saarenemata, vot nõnda nuhtlesid raisku meie isad ja nõnda talitas õied. On väga õige, mida arvab õpetaja selle kohta? Arvan, et ükski isa ei saada oma last hukatusele ega soovitanud halb meie eksimustele on vaid jumal kohtunikuks. Meil olgu vaid armastus ja andeksand, kes on teid kutsunud siia kohut mõistma ning esinema süüdistajate võib-olla tuleks teid endid kihutada merre kui südametuid, loomi, kes oskavad vaid süüdistada ja kividega loopida, ma tahaksin näha seda meest, kelle käsi tõuseks esimesena lee vastu minu. Mina olen esimene, kes kisub hilbud lee seljas, haarabrooviku järele, teda merre ajada, Andota häbistanud mind, on ta teod. Ta ei ole enam rannas inimest, kes ei naeraks mulle näkku ning ei näitaks sõrmega. Ehk arvab härra õpetaja, mul pole süda minus. Kee paid, viha ja kättemaks. Mul on veel kaks poega mandrile sugulased saarel. Miks peavad nemad häbi kandma et märki otsa? Targasti tegid. Meie talitame samuti, märtsis teatan ma kohe ametivõimudele. Ja siis tee seda, ma teen juba täna siis. Liigas, ütleme teid Kärdinalitemaati, enne kui te olete jõudnud. Ühte paati käärida. Ning ma pean ütlema õpetajahärra, et praeguse tormi aju ei pääse paadiga kuigi kaugele. Kui mehed olid läinud, kirjutasin kirja ning saatsin ta käskjalaga riigipiirivalveülemale. Lootsin temalt abi ja kaitset. Terve öö ei saanud sulgeda silmi. Tuula tundasin, meri kohises, väike maja kõikus ja ulus vaevalt langesid silmalaud, kui hakkasin nägema viirastusi. Lee jooksis ees ning kalurite vihane karja ajas teda taga. Naine kisendas ning sellest kisast ärkasin, hüppasin jalule. Lugesin palvet, katsusin rahuneda, kuid pikali heites kordusid nägemused uuesti. Need, jooksin juba, mina mööda Neeme kive, komistasin ja kukkusin esineelas maad. Ikka lähemale, sirutasid lained oma päid. Juba tundsin nende külma hingamist ning siis nägin, et need polnudki lainet, vaid kalurite teada triaad. Karjatasin ärkasin. Kaua, ei saanud veel aru, oli see unes või ilmsi, sest isegi silmi avades kuulsin väljas nii selgesti mere mühinat tuulte lõõtsumist ning inimjalgade müdinat. Siis see ei või tõsi olla. Siis. Läksid külarahvast kutsuma. Ära nuta armutama, ei lase neid siia, ma ootan piirivalvureid ja siis ei saa kalurid neile. Jumala nimel, taganege, taganeda. Julgelt muutuda seda jõledaks oma kodust põgenenud oma hingekarjase. Ränk karistus tabab dada teie seal, kes te olete juba puhanud, tigedad loomad, ühe inimese. Teile seda väheõpetaja. Nojah ja. Palgad ei ole õpetaja midagi, ütleb see, olen kohtunikuks püksi, mina puhkan, tahan, annan arv selge välja. Ajada hoiaku jälle. Ärge ärge ajage ta merre ära. Mida teha, vigade hoog, muidu hullud omakohus, mida karistatakse valjult kõikides hukkamised, osa võtavad, ootab karistus, tahate tõepoolest oma naised ja lapsed hätta jätta? Angla. Tühja. Ning rahvas moodustas äkki tiheda poolrõnga. Võttis lee enda keskele ja hakkas pikkamööda ranna poole liikuma. Otsekui vihane elajas, möirgas meri neile vastu. Ma jooksen ühe ja teise juur. Ma räägin, karjun, monitson. Kuid keegi ei kuula mind. Ses üldises möllus ka mu hääl ning olen jõuetu karja vastu. Otsekui püüt hirv rabeleb, naine. Ta jookseb mööda randa edasi-tagasi, kui otsides pääsu. Kuid tihe rõngas piirab teda. Piirivalve ülem kahe sõduriga ja politseinikuga jõuavad alles õhtuks pärale. Mina pakkisin kohvri, et põgeneda sellest neetud kohast. Mõned kalurid, naised tulevad mind suusatama, kuid mul pole julgust neile silmi vaadata. Olen oma hinges neednud maad igaveseks piinaks jo hukatuseks. Ning saatku õnnetus neid nõnda nagu õudne merekohin tuulte vingumine on saatnud mind. Ning täna-homme on mul aeg minna oma issanda juurde. Olen elus palju näinud ja palju läbi elanud. Kuid ükski sündmus pole jäänud mu hinge nii püsivalt kui. Te kuulsite kuuldemängu Meri. August Gailiti novelli seadis raadioteatrile Piret Pääsuke, lavastaja ja esitaja Andres Noormets, helirežissöör Külli tüli. Kõik kuuldemängus kuuldavad helid on inimhäälsed. Mingeid tehislike taustu ega elektroonilisi töötlusvahendeid pole kasutatud. Kuuldemäng on pühendatud merekultuuriaastale ja kuna August Gailit on kirjutanud novelli aastal 1926, mis on ka Eesti rahvusringhäälingu sünniaasta, siis tähistaguse kuuldemänge ühtlasi ringhäälingu üheksakümnendat sünnipäeva. Raadioteater 2016.