Clarissa Piret Lauri maa Elmar Sepo Seeman põhineb mälestustel kirjavahetustel ja päevikutel Tiit palu kuuldemäng Clarissa kirjad. Mis jääb inimese elust järele? Inimene sünnib ja hingab sisse. Ja hingab välja sinna esimese hingetõmbe ja viimase hingetõmbe vahele mahubki elu hetk ainus elu, selle sõrmusega ma kinnitan, et sellest hetkest oleme me üks. Selle sõrmusega ma kinnitan, et sellest hetkest oleme me üks Selle abielutõotuse andsid Elmar ja Clarissa 27. jaanuaril 1940 Viljandi Jaani kirikus Nad pidasid seda lõpuni. Oli, mis oli? See oli. Päriselt ajalehes Rahva elu ilmus 1932. aastal, 26. juunil tutvumiskuulutus. See oli pühapäev. Ma olin 18 aastane just lõpetanud gümnaasiumi. Kaks noort võluvat neidu ranges jalgade ja kongus ninadega soovivad sule sedasama suguste härradega foto. Soovitav kirjad saata Viljandi Tallinna tänav 23 Clarissa ja marusse. See kummaline kuulutus jäi meelde. Mulle meeldis selle nalja toon. Tundsin, et tahaksin minna sellega. Kaasa mina õppisin Viljandi Eesti tütarlaste haridusseltsi gümnaasiumis, nagu ka Salme mu elu kõige parem sõbranna. Lugupeetud Clarissa jama, Russia juhtusin pühapäevasest lehest lugema, otsite tikutulega taga härrasid, kes on rangis jalgadega ja kongus ninadega, nagu te isegi, et nendega sulesõda hakata pidama. Võtke siis teatavaks, et mina just üks selline rangis jalgadega ja kongus ninaga härra olengi. Pilti pole mul saata. Oli, aga kas ajas koore manner kui ümber ja kõik mu tähtsamad paberid on täitsa hukas. Keegi e kirjutada nõudmiseni. Härra, keegi e, võtke teatavaks, et meil on siin tõepoolest hulganisti härrasid, kes kenasti ka oma päevapildid meile saatsid üksteisest hullem, kõik puha küürakad ja kõrt silmadega, täpselt nagu soovisimegi. Oh seda lusti. Kui teie nüüd ikka oma pilti ei saada, siis pühkige sulesõjast suu puhtaks. Siin ongi see pilt, mille kass ära rikkus. Muidu ma nii pundunud näoga pole. Hea küll, härra e meie südamed halastasid teie peale näete küll välja, nagu oleksite uppunud kukk, kelle Viljandi paadimees on heast südamest oma paadi peale korjanud, aga kuna meile just sellised meeldivadki, siis saate meie poolt kirja saajate nimekirja ülendatud Clarissa jaamaruisse. Siis mina olen rõõmus, ma kirjutasin, et ma muidu nii pundunud näoga pole, päriselt ka ei ole, hea oleks teada saada, mis nägu teiega olete, kas oleksite nii kenad ja saadaksite mulle ka oma päevapildid. Elmar. Meie pole pilte saata lubanud, aga meie mõtleme selle peale teiega, olge seniks ikka tubli ja kirjutage meile endast kõike. Tere, Elmar. Aitäh nende kirjade eest. Minu nimi on Clarissa, ütlen selle välja ainult sellepärast, et edaspidi tarvitada. Talle kodust aadressi. See teine minu sõbranna, kelle nimi oli kuulutuses marussija aga päris nimi Salme. Tema neid kirju enam ei loe. Jagasime niimoodi ära temalejaid, Lombakad ja pudi suud. Mina võtsin endale teistsugused. Hädavaresed hilpharakad Clarissa. Seda mina arvasingi, et teie olete Clarissa. See on ilus nimi. See tähendab puhas, klaar. Hea oleks siiski teada, kas neid hädavareseid hilpharakad peale minu veel palju on, kellega ta kirjavahetusse olete astunud. Elmar. Leidan otsata hulk seda, mine arvasingi. Ei, ega neid nüüd nii palju ka ei ole, et ma järge pidada. Ma tahaks, olgu või mitu, minu veri ei värise. Kuidas teie pool ilm on? Siin sajab vahetpidamata vihma. Täitsa nukker tunne tuleb peale, kui aknast pikalt välja vaadata. Paistab päike nüüd päevad ja ööd läbi isegi siis, kui vihma kallab. See päike paistab sealtpoolt. Köiekirjad tulevad hea teada, et teie juures päike nüüd nii heledasti paistab. Siitpoolt sinnapoole vaadates võib samuti pilve vahelt midagi heledat märgata. Lootust ei, ega lootuse peale ei saa kindlat ehitist rajada, peab olema tegude mees, kirjutage virgemini. Kirjutan nüüdsest kaks korda päevas, ma luban. Clarissa ja Elmar kohtusid esmakordselt 1937. aastal Kaarli külas Viljandi lähedal. Elmar oli lõpetanud just ajateenistuse ning saanud tööle raudteele Kaarli jaama abiülemaks. Sel ajal sõitsid mõisakülast Viljandisse rongid ning Kaarlis oli raudteejaam. Sel ajal olid moes valss, polka padespaan, Reilender, loomulikult Tammo jagakstrat. Huvitav on teada, et Foxtrot tähendab inglise keeles rebasesärki seltskonnatants number x. Mehe põhisammud fokstratis on vasak jalg aeglaselt, et parem jalg aeglaselt, et küljel ja vasakuga kiiresti, too parem jalg vasaku juurde kiiresti. Naine liigub parem aeglaselt taha, vasak aeglaselt taha, paremaga küljele, kiiresti, vasak, parema juurde kiiresti. Ja korrata. On võimalik liikuda külje suunas või siis pöördega paremale pöördega vasakule ja neid samme omavahel kombineerida ja korrata, lõpmatuseni korrata. Nii võiks lõputult koos tantsida. Nii nagu tants kuulub nooruse juurde, nii kuulus riigi majanduse juurde korralik raudteevõrk. Kui vaadata selle aja maakaarti, siis on näha, et raudteed mööda sai peaaegu igalt poolt. Igale poole. Raudteele olid tehnika viimase sõna eesrindlane. Raudteelased, Vormoli peenest mustast Kalevist. Viigipüksid pintsak, sinel, nööbid rihma, pannal hõbedased läikivad vormimüts, karusnahaga vooderdatud, lisaks sätendav tärn ja läikiv nokk. Loomulikult valge särk ja talveriietuse juures valgest siidist või peenvillast kaelasall. Parem aeglaselt. Vasak, aeglaselt ta ja küljele ja kõrvale. Ja korrata. Teenistuses paigutamise käskkiri number 5049 esimesel detsembril 1938 nimi Elmar ametinimetus Kaarli peatuskohajaama teenija palgaga 66 krooni paigutatakse palga muutmise ka sama peatuskoha vanemaks Jaama teenijaks palgaga 69 krooni kuus ja ter esitanud ekspluatatsiooniameti juhataja kolonelleitnant Kasak. Vanemjaama teenija kolm krooni rohkem palka. Ametikorter loomulikult on, kui asjad nüüd vastu võetud. Elmar ma armastan sind. 10 päeva enne meie abiellumist oli külm, on 43 kraadi. Külmemat pole kraadiklaasiga siinmail kunagi mõõdetud. Veel päeval oli tavaline. Talveilm aga öösel läks taevas selgeks ja väga-väga külmaks. Elavhõbekraadiklaasidest külmus ära. Sellist külma sai mõõta ainult. Piiritusega. Piiritus piiritusepiiritust piiritu taevas, piiritu vabadus, piiritu armastus. Nii külm polnud Eestis kunagi olnud. Siberi pakane Eestis, hobused nõrkevad, linnud kukuvad lennult, inimestel külmuvad käed ja jalad. Kirjeldas Postimees Tänaöine pakane oli Võrus niivõrd tugevalt lõhkesid, aknaruudud ja purunesid kraadiklaasid. Pakase tõttu on jänesed linna hakanud ründama, on linnaäärses aedades tekitanud suurt kahju. Pärnumaal on jõed põhjani külmunud. Isegi viin jäetus. Külma tagajärjel külmus Petseri raudteejaamas Petseri riigi viinalattu tellitud. Üks vagun viina. Nägin. Mul esimest korda virmalisi. Mida see tähendab? Mina Elmar tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale kaitsta Eesti vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistada. Mida see tähendab, kui näed taevaservas punaseid virmalisi? Selline oli minu sõduri vanne 1935. aastal Eesti vabariigile. Ma mõtlesin seda tõsiselt. On jõulud 1940. Ootan meie esimest last. Oleme otsustanud, et meil saab olema palju palju, palju lapsi. Tuli käskkiri 25. ja 26. detsember kuulutada puhkepäevadeks, need on ju jõulupühad. Nüüd need on lihtsalt puhkepäev-püha talgi puhkamist. Pühade puhul on lubatud ka väike tants. Ma ei tea, kas seal käskkirjad ära keelatud. Aga ma olen natuke ära unustanud, kuidas see käis. Ma võin aidata. Mina paremaga, aeglaselt vasakuga taha. Mina vasakule, paremale, aeglaselt, aeglaselt korrata, korrata, korrata, korrata, lõpmatuseni korrata. Eesti raudteevalitsuse kolmanda raudteekonna ülema käskkiri 15. jaanuar 1941 isikliku koosseisukohta liiklemise ja kaubaveoametialal seltsimees Elmar Kaarli jaama vanem teenija paigutatakse 16.-st jaanuarist 1941.-st aastast alates sama jaamaülemaks palgaga 280 rubla kuus. Kolmanda raudtee. Ja siis sündis meile laps. Poeg. Suuremat alla ei ole suurematel risk. Kui ma vaatan sind, vaatan, kuidas sul kõik nii hästi välja tuleb. Kuidas sa oskad nii õrna asja nagu laps nii kindlalt hoida ilma Toometi katki ei lähe. Tead, kellele mina tunnen Jeemen, eks, eks suur kuri hunt. Pistaks mõlemaid nahka. Suured käed ikka selleks, et paremini kallistada, miks sul nii pikad jalad on selleks Teid ohu eest kiiremini eemale kanda? Loomulikult sellega punamütsike paremini lahkamiseelistuses paigutamise käsukiri number 2430 30. detsembril 1940. Elmar Viljandi jaamaülema ajutine kohusetäitja normaal koosseisus palgaga 165 riigimarka kuus paigutatakse palga muutmise ka Kilingi-Nõmme jaamaülema kohusetäitjaks, normaalkoosseisus palgaga 140, riigimarka kuus, alates esimesest jaanuarist 1942.-st aastast teenistuse huvides ja teenija nõusolekul. Heinamaa selili pikutades taevasse vaadata ja unistada. Ühel päeval jälgisin, kuidas pilved üle taeva. Sõudsid ja ma mõtlesin, et oleks huvitav teada, kui kiiresti nad liiguvad. Ma tegin selle ära. Õhtul küsis ema, mis sa täna tegid, Elmar poiss ja mina ütlesin talle, et mõõtsin ära pilvede liikumise kiiruse. Ema küsis, kuidas Elmar poiss, kuidas oskasid mõõta pilvede kiirust. Ma mõtlesin nende kiirust. Oma südamelöökidega panin peopesa oma südame peale. Vaatasin, lugesin. Kas teie teate, kui kiiresti liiguvad pilved kui neid südamega mõõta? Rein läks täna kõndima, ta on 11 kuud vana, ikka parema jalaga ette, siis vasaku jalaga ette aeglaselt ja siis kiiresti-kiiresti ja siis jälle aeglaselt-aeglaselt. Kogu aeg juhtub midagi, aga kuhu on kiiret? Miks ei võiks õnn seista paigal? Aeglasemalt, kullakene pehmemalt? Mitte nii mehelikult? Rahulikult? Andke ometi aega. Minu elulugu Eesti raudteevalitsusele sündisin 16. veebruaril 1914 Põltsamaa linnas. Isa oli elukutselt ehitusmeister. Lõpetasin Põltsamaa ühisgümnaasiumi reaalharu sundaja, teenisin alguses Sakala disainida pataljonis, siis sõjakoolis, Tondil ja hiljem esimese jalaväe rügemendis Narvas, kust vabanesin esimesel augustil 1935. Samal aastal astusin õpilasena raudteele ekspluatatsioonialale, kus sooritasin ka korraldajaeksamid. Määrati nooremaks jaama teenijaks Kaarli peatuskohale. Abiellusin Clarissa Kaarlist, kelle emal on käsitöökoht, kuna isa surnud mingisugustest poliitilistest organisatsioonidest pole osa võtnud. Kaitseliidus, olin ja pääle bolševike alt vabanemist vabatahtlikuks eesti omakaitses praegune perekonnaseis, abikaasa ja üks laps, vanusega üks aasta. Elmar. Tänu näidati jälle Kilingi-Nõmmes kino. Saksamaa esimene värviline mängufilm oli? No peab ütlema, et oli seal seda värvi ikkagi. Kui otsustada nende saksa filmide järgi, mida me vaatamas käime, siis pole mingit sõda üldse olemaski. Tänane film kandis pealkirja Franzin, totaaessaare diplomaatan, ehk naised on siiski paremad diplomaadid. Peaalses Marika retk. Mulle meeldib Marika, kuidas ta laulab, kuidas ta tantsib filmil, kui oli loomulikult absoluutselt naiivne, seal saadeti üks kena tüdruk missioonile parlamenti, et saavutada soovitud tulemus. No loomulikult tema saavutas selle tulemuse, sest eks ole, naised on ju paremad diplomaadid, täielgi oma. Aga seda värvi oli seal palju ja nii lõbus, nii lõbus. Näed, Rein poiss, vaata seda torti vaatan kohe rida. On ju ilus, suur, tark, suur ja ilus, tärtsan sinu sünnipäevatart. Selle saime kohe ära. Mitu küünalt on selle tordiga kokku uuesti? Neid ongi, palju, võibki sassi minna. Minul läheb ka muidugi sassi, kui ma oma sünnipäeva tordi pealt küünlaid kokku lugema. Vanus. X kaks ja kolm. Palju õnne, palju õnne, kui poiss. Palju õnne sulle, mu Punamütsike. Kuri hunt, mu vana mehekene. Clarissa päevik 1944 20. septembril tuli teade, et pean laevaga Saksamaale sõitma. Oli kole õudne tunne, sest kardan laevasõitu sõja ajal. Ei olnud aga aega tunnetel lasta olla, sest pidin pakkima. Oli niisugune tunne, et lähen ekskursioonile ja kaasa tuleb võtta ainult hädavajalikke asju mõneks kuuks. Pakkimisel oli järsku tülpimus ja tüdimus. Arvasin, et milleks pean mina kolima oma elu hoidma. Aga et mul on Rein, sellepärast pidin pakkimist jätkama. Aeg kadus kiiresti, ei saanudki aega kurvastada ega nutta. Selleks oli ka vanamees tragi, tema leidis igal minu kurvastus momendil mõne teise juttu ja kiire asja toimetada tamise. No keldris juba oligi, seitse auto pidi sellel kellaajal juba kohal olema ka? Ei olnud veel. Mõtlesin endas, et peaks ta ometi tulemata jääma ja sõit ka sõitmata jääma. Ei saanud, aga kaua niiviisi mõelda, kui juba ta tuligi. Jätsin jumalaga naabrirahvaga. Moment oli kurb ja siis algaski päris sõit Pärnu poole. Ilm oli ilus, tuju päris. Katsusime lauldagi, aga proua lilleleht arvas, et ei sobi. No kui ei sobi, siis ei laula ka. Tee oli täis sõjaväe karavane hulgana tuli vastu vene vange. Ühtlasi märkasin ka, et sõda on tõepoolest ligidal. Ennem ei saanud sellest arugi. Küsisin pojalt, et kas ta lubab hea laps olla, kuni jälle kokku saame. Ta lubas olla. Naine oli selle lahkumise vastu, kuid küsis siiski, kui kaua me peame siis lahus olema. Vastasin, et mitte üle aasta. Nagu oleksin ma teadnud. Pärnu sadamas olid laeval otsad lahti. Vahe oli kaiga juba pool meetrit ja ma mõtlesin, et nüüd suudan sellest veel üle astuda ja perekonnaga koos olla. Kuid mõne minuti pärast enam mitte ja kas mul see üldse kunagi õnnestub? Laev eemaldus aeglaselt ja veel nägid neid lehvitamas tagasi koju. Ja alles nüüd taipasin oma kaotuse suurust. Niisiis olid kõik purunenud. Kummaline, aga kõige hullemates olukordades poeb inimese külje alla üks truu sõber. Lootus. Tuleb tegutseda, püüda leida ennast üles elu pisi mõttes asjades ja oodata. Ja korrata. Ainult lapsed suudavad suudelda valgust, ainult lapsed suudavad naeratada, nii et selles pole nukrust. Ainult lapsed võivad süljelda kevadet. Ainult lapsed võivad nautida maailma, nii et see ei tee kellelegi valu. Kujutelmad käivad nii kaugele, et ei leia enam teed tagasi. Tunded käivad nii kõrgel, et kõrgust kisub nad kiududeks. Et käivad nii sügaval, et sügavus neelab nende üdi. Kes endast välja tungib, jõuab tühjus. Kes tühjusest tagasi pääseb, leiab midagi endast ikka veel ootavana. Kui lapsik. Lootused lapsikud lootused. Täna on vana aasta laupäev. Magasime kella üheksani. Tegime süüa sibula klopsija, Kemeeset, sõime kõvasti, kõhud täis, oli häire, ootasime lõppu ära ja läksime siis jalutama. Ilus ilm, muidu ainult kõle tuul on liiga valus ja tänavat liialt valusad, see tähendab libedad. Käisime linnast läbi, tiigist üle, ruttu koju tagasi. Tuba oli ka parajalt soe. Õhtuks küpsetasin pannkook, algas jälle häire. Kole lennukite mürin oli üleval. Siis panin jõulupuule põlema kolm poolikut küünalt. Rein luges suure tellimise peale kuusesalmi ja siis sai käed puhtaks pestud ja temake magama pandud. Nüüd siis mõlgutan muremõtteid otsa saab aastapäevade pärast ja uue algava päevade pärast peaks ometi uuel aastal sõda ära lõppema meie oma kodumaale saama ja kõik omaksed tervete ja õnnelikudena eest leidma. Ainuke soov on see mul uuel aastal. Liitusin Kilingi-Nõmmes grupiga, mis ei koha pääle peale saksa sõjaväe lahkumist. Selle eesotsas oli kirikuõpetaja pastor EK Baum. Meie siht oli jääda varjatuks seni, kui sõja lõpul võib-olla avaneb võimalus Eesti iseseisvuse heaks välja astuda. Järgneval päeval jõudsid taanduvad Saksa sõjaväe kolonnid Kilingi-Nõmme. Nii tihedalt, et võimatu oli risti üle tee minna. Raudtee, sillad ja jaamad oli otsustatud õhku lasta. Selleks oli moodustatud erirong, mis lahkus viimasena. Saksa personal lahkus erirongiga enne hävitusrongi otse Saksamaale. Missugune haruldane võimalus otsida üles oma naine koos väikese pojaga. Klein kahtlema. Kiirustasin jaama tagasi, kuid saksa raudteelaste rong oli juba lahkunud. Järgmisel hommikul oli selge sügisilm, kostis plahvatusi. Raudtee tõhkiv rong lähenes Kilingi-Nõmmes don Voltveti umbes kaks ja pool kilomeetrit. Seal oli massiivne raudkivist veetorn veduritele veeandmiseks. Ma ei uskunud oma silmi. Nägin, kuidas see massiivne ehitus tõusis hääletult umbes meetri üle puude latvade ja vajus tagasi. Alles tükk aega hiljem käis hirmus kärgatus. Torni polnud enam. Virmalised on taevaniste võitlus meie inimeste osak siin maa peal on meil ainult vaadata kumb võidab. Mõõgad sähvivad Schwerin'i kohal taevas. Need on erakordselt eredad punased. Võtsime uue aasta vastu panime kaarte välja, et näha, kas uuel aastal saame koju või ei. Paistis nii, et ei saa. Läksime magama, mina lootsin unes oma kallimat näha, aga ei näinud. Olin hommikul sellepärast väga kurb. Ei tea, mis teeks ära, kui ometi midagi omastest teada saaks. Aga see neetud, kus ja sõda ei lase vaese naise südamevalu kuidagi peletada. Mõelusin sokke, häireid oli kogu õhtu vahetpidamata. Praegu tuleb kõrvaltoast ilusat muusikat. Meel läheb nii härdaks. Pean kohe jälle puhu nutma. Mind vangistati, jõululaupäeval oli neli relvastatud sõdurit, korter otsiti läbi. Eeluurimine oli Pärnus, edasi viidi Leningradi. Ma ei tunnistanud end milleski süüdi. Esimesel ülekuulamisel öeldi, et pidage meeles, siit viib teie tee kas vabadusse, vanglasse või surma. Kõik oleneb, kuidas käitute. Ülekuulaja ütles, et pastor tunnistas kõik üles ja kui keeldun koostööst nendega, siis raskendab mu süüd. Suuresti. Pandigi pastoriga vastamisi. Ta rääkis kõik ära ka meie omavahelisi jutuajamisi, mida keegi peale meie kahe ei teadnud. Ma ei süüdista teda, sest ma ei tea, missuguse surve all ta oli. Mul polnud kordagi ta käest võimalik küsida, kuidas kõik see asi välja tuli. Viis aastat tagasi oli õnn maa peal ja süda oli omadega nii rahul, kui ta veel kunagi varem ei olnud olnud. Kes sel ajal oleks võinud aimata, milliseid koledaid aegu võib tulla. Nägin öösel unes, et olin vanamehele väikese paki saatnud ja ta hääl ütles. Võiksid mulle veelgi saada. Täna oli külm ilm miinus kuus kraadi. Panin pesu õue peale kuivama, keetsin lõunaks sealihast suppi ja sulatasin pekist rasva. Rein näitas, kuidas isa kodus sõi suu punnis täis. Omalan tal kole hea meel, kui isast räägib. Rein hoiab igat söögipala isa jaoks, et kui isa tuleb, siis tal kõht tühi. Oh, tule ometi. Tule, isake. Tee lapsele see piiritu rõõm. Aga mina näen Seal taga on ikka taevas. Südamed aeglasemalt lööma. Siis liiguvad pilved aeglasemalt. Või vabandust, mahu arvab, et ma ei ole midagi, ma olen siin uus, ma tulin raudteel. Pagan, ma veedan raudtee. Vabaneb kaitsjatest. Vabalt no ei ole midagi. Ka samuti nõusoleku veel üheks tantsuks. Heakene. Minu nimi on Elmar, ma tean. Mina tean, ka. Teie olete. Clarissa. Kamandas. Midagi teie tantsite suurepäraselt. Täna öösel nägin imelikku und. Olin nagu kodus. Pärisin vanamehelt, mis ta on suutnud päästa. Ütles, et kõik on sodi ja kadunud. Hommikul ja kogu päeva vaevas mind see kõik sodi. Mul on selline tunne täna, et vanamees kindlasti elab. Nüüd õhtul olema kole kurb. Vaatame kallima pilti, pisarad, tal pole lõpp, süda nii hirmus valus. Ilmuta täna öösel kõike õieti nii, kuidas tõeline olukord kodus on, kes elavad, kes ei, kuidas elavad ilm, seisa midagi teada, võiks uneski see õnn osaks saada. Hakkasin kohe tänavat pühkima enne kühvliga lahti, siis luuaga rentslisse. Käisime kinos ohverdust vaatamas. Kristiina söderbommiga oli väga ilus värviline kurtfilm, õhtul alarm, pommitati sfäärini, praegu nõuna, tunne ehmul iga küpsaku peal. Nüüd hakkas hammas valutama. Ei saagi enam midagi mõelda. Märtsi alguses veel kõva pakasega Läks sõit Leningradist välja loomavagunites ja täis tuubitult. Seitsme päeva pärast jõudsime kuivuševi. Sõit oli väga kurnav. Majutati Barakidesse niisked ja kütmata. Väljas oli veel lumelörtsi ja pori, valitses blatnoi devõim. Jäin haigeks nagu paljud teisedki. Kaotasin kaalus umbes 30 kilogrammi. Kui kuue kuu pärast omavahel arutasime, leidsime, et meiega samas etapis saabunud 60-st eestlasest 20 olid surnud. Täna on jälle tähtpäev. Ana mehekese sünnipäev. Ei tea. Ei tea, kas ta vaesekene elab veel või ei. Kui elab, siis ei tea kus, kas peaksime veel elus kohtuma? Kallis vanamees, soovime sulle Reinuga, palju õnne ja tervist ja palume jumalat, et ta sind hoiaks ja õnnistaks meie jaoks ja näitaks sulle teed meie juurde Kanadasse. Tõmbasin viimase suitsu, uute saamisega on nüüd vaheaeg puutumatu tagavara ei või võtta. Need hoian vanamehe jaoks. 10 aastat sai täis, vabanesin laagrist, Garagandaas Kasahstanis oli neljakümneaastane. Selgus, et kodumaale ei saa hilisema määrusega pandud juurde. Eluaegne asumine. Esimene september 1955 tervist, Salme. Sa vist küll kunagi ei arvanud, et võiksin kirjutada sulle, teen seda siiski nüüd lootuses, ehk mäletad mind veel ja kirjutan sulle kui oma abikaasa parimale sõbrannale minu hilisemat elukäiku võid isegi arvata ja ma ei taha selle juures pikemalt peatuda. Olen vabaduses, möödunud aasta septembrist kodumaale sõita ei ole võimalik. Peamisi põhjusi, miks kirjutan, sulle, on see, et vahest ehk tead midagi Rissast ja Reinust ja kui ei tee sulle raskusi, siis kirjuta kõik, mis on sulle teada. Mõtlen nii sageli neile, kuid teinekord tekivad jälle sellised mõtted, et võib-olla ta on selle pika aja jooksul otsustanud kuidagi teisiti, kui oli see meie lahkumisel, kuna nii on juhtunud väga paljudega. Loomulikult ma ei süüdistaks teda sel juhul, kuigi sellest oleks kahju. Loodan, et kõigest sellest kirjutad, kui peaksid teadma, kirjutaksin ise meelsasti neile, kuid ei tea aadressi ja kahtlen kas on võimalik kirjutada tingimata ka, kuidas ise elad ja kuidas elab abikaasa ja palju teil on peret ja kõigest, mis on seotud häälse eluga. Ärases pahandad, kirjutasin sulle väga palju terviseid ja kõike hääd sulle ja abikaasale ja lastele, kuni nägemiseni, minu aadress. Garaganda. Hõlmar kiri kodukandist, elame hästi, uudiseid pole, Elmar on kodust ära. Elmar on kodust ära. Rein Rein, ära vahineid, pilvi Nad teevad kurvaks. Mida see siis tähendab, kus ta siis on? Saad sa aru, see tähendab, et ta on kodust ära, aga mitte surnud. Just, või saan ma asjadest aru nii nagu ma tahaksin neist aru saada. Ma pean kirjutama, kena sinust kuulda ka meil pole uudiseid, millal Elmar koju tuleb? Kiri kodukandist, kaks kuud hiljem. Clarissa, sina oled ilus naine, üksinda lapsega ei tea üldse, kas Elmar tagasi tuleb ja kas sa teda enam kunagi näed abiellu ja alustada uut elu. Jõudsin tagasi kodumaale, olin ära olnud ligi 12 aastat. Perekonnast polnud mingeid teateid ja samuti neil minust asusin elama naise ema juurde. Kaarlisse mõne aja pärast sain ühenduse naise ja pojaga. Nad elavad Kanadas. 12 aastat polnud minul nendest mingeid teateid. Samuti oli see suureks üllatuseks meile, et olen elus. Clarissa kirjutas ja küsis, kas tahaksin nende juurde Kanadasse elama tulla ja kas julgen sellist avaldust sisse anda. Kanada majandusministeerium, Ottawa, kuues november 1964 eraviisiline konfidentsiaalne. Kallis proua, tänan Teid kirja eest, mille saatsite kolmandal novembril, paludes minut abi seoses tee pingutustega kohtuda oma abikaasaga siin riigis. Mõistan hästi deebet Tomast, mida olete kogenud, püüdes oma perekonda ühendada ning võite olla kindel, et mina omalt poolt teen. Et teid aidata. Loen Teie kirjast, et olete hästi teadlik neist raskustest, millega Kanada immigratsiooniametnikud on silmitsi selliste juhtumite puhul nagu teie oma. Hetkel pole ma kindel, kas minu kiri härra Käbinile tuleks olukorda arvestades teile kasu. Mulle tuleb meelde see film kindel Marikaredki pääsete, mida nägin Kilingi-Nõmmes eelviimasel sõjatalvel olen sellel teemal, naised on siiski paremad diplomaadid. Nojah. Tuleb tunnistada, et selles on mingi tõde. Mina olen kirjavahetus tuses saatkondade Ministrite pea toimetajatega. Ükski mees ei suuda peatada naist, kes on otsustanud võidelda lõpuni. Tuleb valida sõnu, tuleb olla pehme, paindlik, aga järeleandmatu tuleb alustada üha uuesti otsast, kui see on vajalik. Ja korrata korrata kurrat e NSV ülemnõukogu presiidiumi liikmele. Väga austatud härra Johannes Käbinile, Tallinn võidu väljak neljandal novembril 1964. Palun vabandage, et teid tülitan ja Teile oma südamesttuleva palve esitan vendluse õnne ja rahu nimel inimeste südames. Palun, kas teie aitaksite kaasa minu abikaasa Elmari palvele, et teda lubataks asuda elama Kanadasse oma perekonna juurde? Viimase sõjakeerises purunes meie perekond ja oleme eraldatud olnud 20 aastat. Olime lihtsusest võrsunud väike, tähtsusetu perekond, kuid väga õnnelikud. Mu abikaasa kaotas noorelt vanemad ja tal ei ole ühtegi lähedast sugulast. Ma loen oma päevikut 20 aastat tagasi, kui me olime Reinuga põgenikelaagris Saksamaal. Kirjutasin mõni täna aasta tagasi, istusin kurbuse ja südamevaluga koos ja pidasin oma pulmapäeva. Lootus oli siiski südames, et ehk tuleval aastal oleme jälle koos. Nüüd on jälle pulmapäev, aga seda, keda ootan iga päev, pole ka nüüd veel mitte tea, kas teda elus üldse enam näha saan. Kas ta elabki enam, aga lootus on südames. Hääd on lootus. Nii on palju parem kui lapsikud lootused. Kõik kordub, kõik need unenäod, need virmalised, kõik korda. Lapsikud. Kui Viljandi õigusnõuandla juhataja kuulis, et mul on kirjavahetus Kanada saatkonnaga, siis kukkus karjuma. Mõtlesin, et katsun õnne Tallinnas. Seal oli mitu advokaati. Üks ütles, et tal on mõned edukad saavutused olnud. Minu taolist juhtumit pole enne olnud. Hakkasime kõige madalamast astmest peale ja järgmine avaldus astme võrra kõrgemale. Ma hakkasin talle alati hästi. Ametlik tasu oli tühine summa. Kanada majandusministeerium, Ottawa, 26. november 1964 eraviisiline konfidentsiaalne. Kallis proua kindlasti mäletate, mainisin oma kirjas teile kuuendal novembril oma kavatsusest astuda samme koos välisasjade riigisekretäriga, et leida võimalus teie abikaasa emigreerumiseks Nõukogude Liidust. Ehkki välisasjade riigisekretär ei pea vajalikuks teha esildist Eesti NSV Ministrite nõukogu presiidiumile, nagu teie soovitasite palub ta meie saatkonnale Moskvas esitada palve Nõukogude Liidu välisministrile. Tehtaks positiivne otsus teie abikaasale tema avalduse osas. Muuhulgas oleksite. Kena soovitaksid oma abikaasal avaldus emigreerumise. Tal on õigus seda teha. Vaip play in the Sky ai flai in the Sky want to. Ja korrata, korrata. Ja korrata. Ja korrata. Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu esimehele härra Aleksei kos sööginile 12. jaanuaril 1965. Kõigepealt palun vabandage, et julgen teid tülitada ja teile oma südamesttuleva palve esid. Vendluse õnne ja rahu nimel inimeste südames ja kogu maailmas. Palun teid. Kas teie teeksite meie perekonnale ühe heateo, mida oleme kaua otsinud ja mis senini pole vastutulelikkust leidnud? Härra kossöögil, palun, kas ei aita? Saatsingi avalduse kos sööginile Elmar seekord vastus viibis kauem. Ja kui Viljandi miilitsajaoskonda kutse sain, siis nägin, et tavalise lipaka juures oli veel üks leht. See oli Kanadasse sisse. Kanada majandusministeerium, Ottawa 14. juulil 1965, kallis proua, rõõmustasin väga, kui sain teada teie kirjast, mille saatsite neljandal juulil, et teie abikaasa on saanud loa lahkuda Eestist. See on kahtlemata. Telegram Moskvast 24. september 1965 kell 18 58. Clarissa Jauan kohale arvatavasti kolmequemmnendal Elmar. Rein oli viimast aastat Toronto Ülikoolis. Harilikult oli ta esimene, kes õhtul koju jõudis. Päeva jooksul oli posti tulnud ja seal oli ikka kiri. Isal. Ta avas ümbriku ja luges. Sain vastuse järjekordsele avaldusele. See oli jaatav. Ta ei teadnud, mida teha. Rein pani kirja oma särgitaskusse ja ootas õhtut, kui ma toitu valmistasin, kipitesse kiri reinu taskus, peaaegu väljakannatamatult. Hakkasime sööma ja ta küsis minult, mis täna uut oli. Mis uudiseid mul ikka, mis sul uudistrein. Rein võttis taskust kirja välja, pani lauale ja ütles. Isa tuleb siia. Telegram Moskvast proua Clarissa, Toronto Elmar lahkub Moskva, Amsterdam, Montreal Toronto samal paeval jälgige saabuvaid lende, kohtuge. Amsterdam, Montreali lennuk 1000 kilomeetrit tunnis pilved on sügaval allpool. Kui ma oskaks natukenegi paremini inglise keelt, siis saaksin aru, et lennuki piloot juhib tähelepanu firmalistele, mis aknast paistavad. Lennuk lendab otse nende suunas. Me lendame põrguliku kiirusega pilvede kohal otse virmaliste suunas. Olen vait. Ida millestki rääkida. Võtame kõik vastu. Mis seal? Kaadikkumula? Coca-Cola, ma olen sellest kuulnud. Nad joovad seal kõik seda seal, kuhu ma lendan. Kõduneva imperialismi sümbol, inimese vabaduse sümbol. Kui ma olin Kasahstanis Gulagi laagrites Siis ikka unistasime, et varsti Inglismaa ja Ameerika tulevad ja vabastavad meid. Laevad, millega meid Siberi jõgedel veeti, olid inglise omad. Käeraudade oli kirjas Meidin USA. Kas kiht ja kuidas sellist black juhatakse? Tahaks maitsta seda vabaduse maitset? Käisin kinos värsket Hollywoodi filmi vaatamas millest kõik ümberringi räägivad helisev muusika. Julie Andrews. Kurb ja ilus, saab nutta ja, ja saab naerda. See loomulikult. Toronto lennuväljal olid Clarissa ja Rein vastas oli 30. september 1965. Ma ei oska kuidagi seda kohtumist ja neid tundeid paberile panna. Meie lahusolek oli kestnud 21 aastat. Olin 51 aastane, olin oma teada Eesti vabaduse eest vehkinud elu eest. Tühja. Jutustasime köögis poole ööni, kuni sai otsustatud, aeg on magama minna. Hakkasin end sealsamas riidest lahti võtma. Vist pool ärevusest ja pool, teadmata, et neil teisi tube ka on. Nõnda lõppes uue elu esimene päev. Kui Elmar laagrist välja sai ja oli asumisel, oli ta mures oma kuldse laulatussõrmuse pärast. Ta ei tahtnud sõrmust kaotada. Ta õmbles selle oma vatijope voodrisse nööbi taha, nii et see oli hästi varjatud. Aga ikkagi südame lähedal. Kui ta sai loa tagasi Eestisse sõita, kinkis Elmar vatijopega sahhile, kelle juures ta oli elanud. Ärevuses unustas Elmar sõrmuse. Elmar oli tagasi Eestis ilma sõrmuseta. Ja siis Ühel päeval tuli Garagandaast pakk, milles oli kilo suhkrut. Elmar valas suhkrukaussi ja leidis sellest oma laulatussõrmuse. Seda sõrmust kandis ta elu lõpuni. Selle sõrmusega ma kinnitan, et sellest hetkest oleme me, eks. Kas sa mäletad? Ma lugesin, et tegelikult pole vahet, kas sa oled inimene, hobune või hiir. Sul on antud kolm miljardit südamelööki ja kõik ise tead, kuidas nendega ümber käid. Lihtsalt kiire süda lööb nii kiiresti, et paari aastaga saavad löögid otsa. Aga inimesele jagub 80-ks aastaks, kujust kivi pähe ei kuku või auto alla ei jää. Kuri hunt maha ei murra. On ju nii, et igasuguseid hulle asju võib juhtuda. Mitte kusagil mujal maailmas pole nii ilusaid virmalisi kui Kanadas saada taevasse Elmar. Seal pole mitte ühtegi pilve. Pilvitud taevast, nüüd on see käes. Sest võib-olla see ongi lõpp, õnnelep. Pilvede lõpp. Vasakuga aeglaselt paremaga aeglaselt küljele, kiirelt juurde, kiirelt ja korra ja korrata ja korrata. Oleksid valmis kordama ja see oleks alles algus. Korrata ja korrata. Kas sa kirjutad mulle? Sina logilatan igavesti. Kolm. Kaks. Üks. Kuulsite kuuldemängu? Clarissa kirjad. Clarissa ja Elmar Pajo olid abielus 70 aastat. Nad lahkusid teineteise järel Torontos 2010. aastal. Oma vanematest jäänud mälestusi, päevikuid, kirju ja dokumente, täiendas nende poeg Rein Pajo enda mälestustega. Tänu Reinule sai see kuuldemäng võimalikuks. Osades Clarissa Piret Lauri, Maa Elmar, Sepo Seeman, dramaturg, muusikaline kujundaja ja lavastaja Tiit palu. Helirežissöör Külli tüli. Raadioteater 2018.