Te kuulete 2016. aastal lavakunstikooli vastu võetud 29. lennu üliõpilaste esimese semestri lavakõneeksamitekste tudengid said ülesandeks valida endale meelepärane katkend Peeter Mudisti raamatust ratsukäik. Osata olla terviku osa. See ongi elutarkus. Mage ainult, et nagunii oled. Seega oleks tegemist siis topeltolemisega. Nipp on selles, et lasta sel ikka kesta teada ja lasta ikka kesta. Mitte seda segada oma teadmisega, sest siis lisandub teadmine olemisest ja olemise teadmisest. See muudab olemist õieti olemine muutub selle võrra teadmise võrra ja teadmist tuleb siis jälle korrigeerida. Mille võrra muutub aga jälle olemine aina hullemaks läheb. Või tuleks loobuda mõnest minimaalsest teadmisest mille puudumine eriliselt maailmapilti ei moonuta kuid võimaldaks siiski olemasolevate arvamustega midagi pihta hakata. Võiks arvata, et praktiliselt ei ole lugu nii keeruline ja tasakaal kujuneb ise pidevalt välja. Ega olegi. Kuid harilikult ei ole see maailma osa, mille moodustab teadmine temast üldse tähtis. Kui aga üha ligineda sellele punktile, kus kükitatu mõtestada püüdev olevus see tähendab iga mees ise siis iga meetriga läheb tema mõtlemise enda raskus üha raskemaks. Maailm on olemas ja tal on põhjus. Mõistus ka. Aga minu mõistusele tundub, et maailmal on viga sees. Aga mõistlusele ei ole. Et mõistus on puhas. Kas mõistus on mingi seadmustik või küsimustik, millega maailma menetleda ja millel endal kandja puudub? Mõistusel põhjus puudub, pole ka keha. Ja just sellepärast mõistuses viga ei saa olla. Mõtlen nii, mitte ei tunne. Kui paneks mõistusega ilma veata mateeria kokku. Karta on, et ta ei toimiks, sest puudub viga seal sees. Võib-olla mateeria ei arvagi midagi. Sest kui mõistusel ei ole keha, siis kehal ei ole mõistust, see tähendab ei pruugi olla. Aga kui mõistusel on keha siis ka kehal on mõistus olgu mõistus ikka ühesugune, on teda siis vähe või palju. Olgu mõistusel keha aga põhimõtteliselt teistsugune kui see, mida kehaks peetakse. Nimetan teda kandjaks ja keha mõistust nimetan eristamise mõttes mäluks. Nii et mõistusel on kandja ja kehal on mälu. On siis keha ja kandja. Ja mälu ja mõistus. Tagore kirjanduse kirjaniku mõte on pöördumine lugeja poole. Nimetada poeediks inimest, kes vahib taevasse ja on vait, kui taevas on sama hea kui nimetada tuleks puud, mis pole võimeline põlema. Teadusvananeb uuenedes. Kuid kõik, mis puudutab vaimset maailma, ei vanane isegi laia leviku korral. Tihe pöördumine inimtunnete poole ei väsita. Mõtted kuuluvad kõigile inimestele teos ainult tema autorile. Kirjaniku tunnetuse moodustab see eriline mõtete avaldamise viis, mis pakub erilist naudingut kõigile inimestele. Kirjanduse ülesanne on nähtustele erilise vormi andmine ja teistkordne avamine rahvale sellises spetsiifilises vormis. Filosoofide arvates on sisemine maailm inimesele ligem kui väline ja olles kord läbi kannatatud, muutuda inimhingele kättesaadavamaks ja mõistetavamaks. Kuigi vaimne maailm on pidevas muutumises, on tal püüd leida enesele väljendus. Sellepärast inimkond püüdlebki kirjanduse poole või muud kunsti alad. Sisemine maailm annab välisele sügavuse. Emotsionaalne vastuvõtlikkus seisneb selles, et tunnetada teisi nagu ennast ja ennast nagu teisi teistes, muutub meie isiksust selle võrra tähtsamaks. See on ikka sama mina, mis on minu piiridest välja viidud ja muutunud teistes reaalsuseks. Peale aja on veel olemas igavik. Et süüdata tuld, on vaja hõõrumist. Kui leek on juba süttinud, on hõõrumine üleliigne. Nii on ka kauni vastuvõtmisel. Saabub päev, kui meie ette kujutlusest kaob ilu ja inetust. Kaob poolaslus. Ja võitlus. Minu jaoks on kunst identifitseerimine iseenda ja ümbritseva identifitseerimine. Sellel on midagi ühist iseenda ärasöömisega ja kumbagi ei saa lõpuni teha. Konkreetsemalt pean ma kunstiks seda, mida ma iga päev teen. Teatud nõudeid täites on alati tegu kunstiga. Võib-olla pole identifitseerimine muudkui seletamine, kuid Misest seletamisest küll nii väga karta. Et seletamise ajal elada jõuan rohkem aforismi maiguga. Ja sel hetkel, kui seletamine jõuab elu tasemeni see tähendab, kui täpsus läheneb Maximumile ongi asi identifitseeritud. Ta elab ja ei vaja enam toetamist. Elab omast mahlast. Näiteks kui on aru saadud ja taibatud, et lugu juba käib. Maal elab edasi, kui ta on maal kui ta on igas mõttes tervik, kui ta ei püüa teha seda tööd, mida on võimelised teised ära ajama. Lihtsuse mõttes olgu algusest peale täidetud aja koha ja veel üks ühtsus. Võib-olla polegi tähtis, milline, sest kolm mõõdet määravad ruumi kas ei olnud mitte tegevus ühtses mõni muu ühtsus võiks kõne alla tulla maid inimtaju laienemisega eksperimentaalsituatsioonis nagu uuemat kunsti reklaamitaksegi. Halvustama ei peaks kedagi sidet, tuleb hoida nendega, kes ajavad asju samas suunas. Aga mitte kokku Leplasena vaid sedavõrd-kuivõrd satutakse kokku vajalikes kohtades kellega seal kokku juhtutakse. See ongi õige oma. Aga kokku leppida pole ikkagi vaja. See peletaks ülejäänud eemale. Kellel on samad ideed, tulevad ise õigesse kohta. Nii toimida hästi pikalt. Rämps kukub ise küljest ära, mitte kedagi oma karjast ära tõugata. Kõik peavad ise taipama ja sinna jõudma. Vaata ka, et ise oleksid õiges kohas. Õigel ajal. Jutu rääkimisel olgu selge, kas asi on ikka nii või ei ole. Kui see selge ei ole, ei maksaks asja arutlusele panna. Et iga trükis vääriks säilitamist et ajaleht oleks rohkem kui paber. Et pealetrükiga paber oleks väärtuslikum kui puhas. Kui ühistranspordi pileti hind aina kallimaks läheb sest teatud hetkest on talongi komposteerimine lausa suisa enda vastu, käe tõstmine jääbki komposteerimata. Ainult sõidu ajaks sätid ennast komposlerile hästi ligi. Nii vähimagi elevuse korral, mis ikka kontrollidega kaasas käib, teed selle väikese liigutuse ära. Liigutus olgu rahulik, surev ja vanemlik, nagu oleks tegu näitlikku komposteerimisega. Võib kujutada, tahtsite vaid veenduda, et leidsite kätte õige pileti. Samas peab silmas pidama, et kõik need trikid võib teadja kontroll õigustühiseks tunnistada. Ja piletita reisija lalin on naeruväärne talle endalegi. Sain Tartu haiglas tuttavaks ühe mehega ühe lõunaeesti murret rääkiva mehega. Ajasime seal juttu ja mõtlen, et mis on, et teda on nii hea kuulata. Siis järsku taipan, et ta ju ei luiska. Lõuna-Eesti murre on see keel, milles meil ei ole pada aetud. Kõik see kirjakeel, mis meil praegu on, see on nii seotud selle jamaga, et selles keeles keegi ei usugi kedagi. Aga Lõuna-Eesti murre on nii ilus, kõlab nii toredasti. Tõesti, selles vist ei saa mingit pada ajada. Mai tea, kas siis kõik tõlgitakse ümber või? Persona non kratta. Tallinna peal on üks paks mees kes on ikka kuidagimoodi juhtunud sinna, kus mulle kõige vähem soovitav. Juba tollal aastate eest oli ta paks. Nüüd on ta jäme ka veel ja kuidagi looduslähedane, et kuigi on ta mulle vastumeelt, ei häirida mind rohkem kui mu oma südametunnistus. Võib-olla ongi ta minu südametunnistus sihuke paks. Kui ei ole, siis nüüd võtan ta selleks, teen sellest Tallinna paksmaost endale südametunnistuse, hakkan teda poputama ja ainult selle järgi tegema. Veel on ta nagu paratamatus, paks nagu paratamatus, nagu kroonumööbel. Tal on palju poegi ja mina olen talle õhk. Tahaks, et oleks juba homme hommikul. Siis jätaks jälle vahele? Elaks ainult mõningaid kohti. Kuid neidki ei või järjest panna, muidu hakkan nendest valima. Mu kodu on punaste pihlade all, laulis üks mees. Mul kodu ei olegi? Ei oska selleks midagi nimetada. Hea, kui sinna keegi ei tule, kus ma olen, kus saan omaette vahtida. Aiva kaebedraip. Ma lähen magama, aga mitte midagi ei muutu. Arvan, et hommik on kuidagi uus ja värskem. Uus päev ja puha. Aga praegu käisin väljas ja tühjagi. Midagi nad seal ei säti, uut. Natuke teine valgustus ja kõik. Päriselt olemisest? Mul on tohutult, mille üle mõelda. Paljusid asju ma pole veel julgenud puudutadagi. Kas kunagi saavadki küpseks? Kas mina saan nende jaoks küpseks? Isiklikud asjad on liiga valusad, et nendest rääkida. Kas tuleb õppida neid ükskõikselt võtma? Pole vaja küsimusi pole vaja endalt küsida. Oled oma asjade ja tunnete hindamisega nii kaugel, kui oled. Lahendust ei ole, kergendust ei ole. Ma jooksen, kuni leian inimese, kes suudab mind natukenegi õnnetuks teha. Kui saad juba olla, on asi lausa õnnelik. Tuleta meelde, palju on neid hetki, mis sind seinast läbi puu otsa pahempidi ei aja. Ma pole oma töö juures, ma pean jooksma, jooksma, kuni mõtted ei hakka kuklast välja kasvama. Pean olema oma hinnangutes ettevaatlik, et mitte koguda maailma absurdsus hunnikuid vaid see, mis on õige, ei jäta jälgi. Sest et tal on tegelikkuse kuju. Välja öeldud tõde on nagu õli, mis tasandab teed. Heastab oma sisu. Inimlikustab ta ära, sest ta arvestab inimest, on tema seisukohtadest väljas. Tõde on sama, mis tegelikuski ainult inimese hinnanguga. Tõde on juhend ja sissejuhatust tegelikkusesse. Õpetust kuidas päriselt olla. Omamoodi siis tegevusjuhis. Kuid laiem. Ümberkorraldustest panen ette ristida linnahall Linda kojaks. Kaunistada Linda kujuga, ehitada lennuk ja purjetada maailma otsa. Peale tagasitulemist jäägu lennuk halli alla. Ka Tallinna värav, kust tegudele saata või Olümposelt kosmosest, Ameerikast kui ka venest vastu võtta. Olgu ka seal ja mitte Balti jaamas. Meil on küll Linda mägi, aga jäädvustame kõik ärkamisaegsed, sündmuskohad, Linda kujuga. Asutada Linda fundamentalistide liikumine, asutada metskitse kõne järk, kui ta juba praegu meile nii palju tähendab, ilust rääkimata. Ing krimineerida võimalikult ruttu Viru hotelli ja mägede projekt, tegelased, kes Kadrioru pargikunstimuuseumi ees oma kaitsmise õhinas ähvardavad teha niisama korda kui Pirita tee, et saaks 10 realiselt Lasnamäelt alla kimada. Ja enne kui taipame mõne vennasvabariigi vesiehituse projekt instituudis plaan juba kaante vahel. Ja sellisesse Kadriorgu ei tahaks enam keegi üldse jalga tõsta. Linda kaitsku meid. Lutsu kõik, mis teed, teed endale teed head teed endale taha ikka endale. Sobib täielikult inimtegevuse seletamiseks. Enne pidasin seda kuidagi kaudseks, ülekantud mõttes endale tegemiseks. Et millal ta ringiga minu juurde tagasi jõuab. See hea ja paha. Nüüd taipan, et olengi ainult nina. Et kellelegi muule mul lihtsalt teha ei olegi. Ainult mina ja minu oma seadused mitte mingeid muid etteantud eelnevaid väärtusi pole olemas. Ainult need, mille ma ise kehtestanud ja ainult nii kauaks, kui ise neist kinni viitsin pidada. Ja sedagi vaid juhul, kui leian, et on mõtet. Mõtet muidugi, kokkuvõttes ei ole, kuid ajutiselt. Et aeg kuidagi siin elus mingil moel ära sisustada, mingigi mõtestatud põhjendatud olemisviis soetada ja mõistuse hääl kinni toppida, talle matemaatilist tööd leides. Võime ju natukeseks ka käitumisreegleid välja mõelda. Neid laiendada seiskopereerume mõne teise samasugusega, siis hakkame seda eluviisi propageerima ja nii edasi. Käsin seda seepärast, et teistel saatusekaaslastel poleks nagu mul et ise juba viiekümnene ja siis järsku avastab, et nõuded, seadused, mida tema patuga pooleks täitnud, ise viilides nagu saab ja lootes, et küll läheb läbi küll mingi rahulduse mingi hingeõnnistuse elust ikka saab. Aga nüüd tuleb välja, et needki seadused on absurd. Oleks võinud jätta kõik täitmata tegemata. Tahaks, et inimesed ei elaks võõrandunud maailmas. Et juba lapsest peale läks selgus, kui kedagi sunnitakse millekski, et kõik on vabatahtlik. Mitte millelgi pole mitte mingit etteantud väärtust. Kõik tuleb ise väärtustada. Inimene on täiesti vaba. 901 sundus on olemine. Ega siin Molidolenam, kui juba oled? Küsisin oma arsti käest professori käest, et kas ta seal pea sees on leidnud ka midagi jumalikku, kui ta pidas pika vahe. Pani piibu ette. Panid tule otsa. Ta ei ütelnud midagi. Aga ega tegelikult mingisuguseid tõendeid, ma arvan, jumalikkuse kohta ei ole olemas. See olekski asja madaldamine. Surm on noorte inimeste asi rohkem. Ja üldiselt on nii, et eestlastel on üks sõna olemas. Paratamatus. Vahest ma olen mõne välismaalasega rääkinud sellest asjast? Tõtt-öelda neil ei olegi sellist sõna paratamatus isegi vene keelt ei oska tõlkida, mis see paratamatus on? Üldiselt on paratamatu see asi, mis teeb rahulikuks. Sihuke hea asi. Ma pean seda eestlaste leiutiseks. Paratamatust. Mul on üks pilt. Pildi nimi on paratamatus elada ühel ajal. Ma leian, et kõige suurem paratamatus, mis on või millega arvestada on see, et me oleme sündinud ühel ajal või oleme juhtunud elama ühel ajal. Õige otsestas on kerge. Õigus on seal, kus pole otsustust ega otsustuse puudust. Kui oled maailmavoolus sees, siis polegi vaja otsustada siis vool ise viibija juhatab. Eriti rasked otsused on kõik valed. Õige on vaid nii kerge, otseselt ta nagu ei olekski mingi otsas. Kas selles voolus on vaja tähele panna, mis korda saadad või kuhu oled välja jõudnud või mis on sinuga juhtunud? Tähele panna on ikka vaja. Ja muudkui jagada hinnanguid nähtustele, eriti sellele, mida ise teed või korda saadad. Aga ega jälgimisel ja kontrollil endal sisemist arengujõudu ei ole. Rohkem jääb ta enda õigustuseks teistest eraldumise ja Tanitamise tarvis. Pealegi kontrollitud asjadesse lähevad valed paratamatult valedeks. Tee mis tahad, aga ära kontrolli ennast kontrollida või nõudmise järele sättida ei saa. Mis loob, see on sinusse juba sündimisest peale pandud. Selline nagu tasust tuleb, on just paras. Igal asjal on paratamatuse vinn sees. Sellel, mis on ja mida võib mõelda ka sellele, mis võib vaid pähe tulla. Paratamatus on seegi, millise kuju mõistus mõtte välgatusele vormib. Milleks ta muutub, kas ta ka teisi haarab? Haarab pähe, haarab palju. Paratamatusel pole gradatsioone. Midagi ei tule meelde. Ainult silmade ees hääbuvad pillid. Käitun just nii nagu üks kopikata inimene käitub. Kellel pole midagi kaotada, kellest mitte keegi ei saa midagi võtta. Mingit õrna vastupanu mõju ikka avaldan. Väldin halvimat, püüan mitte liiga eredas valgusesse sattuda. Kõik tundub liigne. Varjan oma valulisi silmi. Nad torkavad teistele silma. Halb Etka omastele mõjub minu surutuse masendus. Inimene on see, kes kogu asja kokku viib, ära, ühendab oma olemasolu, kanda sillaks maa ja taeva vahel. Sealtkaudu käib pikne. Ei ole aga vardaks. Keel. Ma kardan kõike televiisorit, oma lapsi. Kardan magama minna, kardan üles ärgata. Kardan üksi jääda ja kardan kedagi kohata. Kardan surra. Kõike seda, mitte ühteviisi, aga kõigel on omal moel kartuse mõte küljes. Kardan Saaremaale sõita? Kardan helistamist, mõtlen kõige halvemad variandid läbi. Katsun need läbi karta. Aga midagi ei aita. Pärast hakkan kõike tõeliselt läbi, kartma. Kardan oma tegude pärast ja ei tea, kuidas midagi parandada. Kaotan igatpidi ja iga kaotus on võrdselt hirmus. Kardan, et jään vastutusest hoopis ilma et jään oma süüga siia maailma kahekesi silmitsi. Kardan, et ei teinud kõike võimalikku ja iga hetk kardan, et tuleks ehk kõik tegemata jätta. Teen südant kõvaks teadmisega, et kõige eest tuleb vastust anda ära maksta ja ära kannatada. Nii mõtlen, kas poleks siiski targem tegemata jätta? Nagu kiil? Trügin aina edasi ainult õigetpidi, hoolimata sellest, et iga hetk võib kinni jääda. Ja mida sügavamal ma kinni jään, seda võimatum on välja pääseda. Ja juba olengi sellest sundtsoonist, kust enam välja ei saa. Ja minu trügimine, meeletu enesekaitse, kuna tagasiteed ei ole. Siis on mul küllalt kindlust säästa teisi ja asja üle järele mõelda, sest hukkuda ma tegelikult ei karda. Olen pead paku peale pistes juba selle võimalusega arvestanud seda hirmu pidevalt tundnud seda kinnijäämist küllalt üle elanud ju praktiliselt alati edasi pääsenud. Pääseks edasi kindlasti ka nüüd. Kuid millise hinnaga? Ja kui palju? Kui palju on pakul veel vastupanu? Kindlasti pole lõppel ligidal ja kindlasti on see üldse kasvav puu. Kõige õigem on nüüd anda oma parim, kuid minu oma parim ei maksa teisi asjasse mässida. Olen kaasa haaranud liiga palju inimesi enesekindlalt, arvates, et neil peaks asja vastu huvi olema. Ja kohutav mõelda. Mulle nimelt, et teistele, see pole rohkem kui mulle kõigi teiste toimetused välja arvatud mõned erandid, keda ma olen pähe võtnud, toetada ja sedagi lihtsalt umbkaudu. Kohutav on mõelda, et ma ei ole eriline välja valitud. Et minu taotlused on kõrvalised ja ei lähe üldse pihta. See, et mu taotlused on teistele, ükskõik, see mind veel ei loksuta, kuna nad ei peagi must vaimustatud olema, peaasi, kui ise tean, et tegutsen nende kasuks. Aga kui teen päris mööda Moraalselt on siiski ikka veel asi korras, sest ma annan oma parima. Olen see loll, magus, maitsetu, kujugele süda lõhkeb ülemusest teha kõikide jaoks midagi, mida keegi ei vaja. Kõik vajavad midagi toitvamat. Ripnen tõesti maast lahti ega maas ei oska midagi peale hakata. Ja minust vaimustavad vaid minusugused õhus rippnõiad. Kui teil pole ühtegi head plaani. Ülbelt ilma plaanita, ärge tehke kompromisse sellega, mida tõeliselt tahate. Plaanige, eksige, parandage, puhake, kuid kui tõeliselt midagi tahate? Ärge võtke vähemat, kui see. Mina tahan küll, et seda, mida ma tahan ma seda ka tõeliselt tahaksin. Ja kui see on käes, et siis poleks mage, kuidas ta kätte sain. Aga kõige lõpus? Pärast peab kõik ei millekski muutuma. Peeter Mudisti tekste raamatust ratsukäik esitasid Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu esimese kursuse üliõpilased Mihkel Kohava, Martin Kork, Kaarel Boga, Oskar Seeman, Leena Barbara Luhkse, Simo Andre kadastu, Jan Erik Heeren Berg, Ken Rüütel, Egge Hekles, Maria Liive, Kristiin Räägel, Oskar punga, Maarja, Johanna Mägi, Andrea saadel, Eliise Metsanurk, Märten Metsaviir, maris Lüüs ja Markus Ilves. Kursuse lavakõne õppejõud Jaak Prints, Bert Raudsep ja Christopher Rajaveer. Kõlas Mart Soopala. Udu. Sõru sadamas toimetasid Külli tüli ja Christopher Rajaveer raadioteater 2018.