Tere õhtust, 12. aprillil on sündinud Eesti kõige olulisem raadiomees Felix Moor. Sel päeval tähistab raadioteater oma sünnipäeva sest just Felix Moor rajas meie nähtamatu kuuldemängu teatriaastal 1928. Tänavu on Feliks moori 115-st sünniaastapäev ja raadioteatri 90. sünnipäev. Selle tähtpäeva lävel esitasime kolm küsimust raadioteatritegijatele. Mis on kuuldemäng unustamatu kuulamiselamus. Soov üheksakümneaastasele raadioteatrile. Mina olen raadioteatri toimetaja Pille-Riin Purje. Kuuldemäng minu jaoks on kohtumispaik näitlejatega. Meistritega, keda jõudsin õnneks ka teatrilaval näha. Ants Eskola, Kaarel Karm, Aino Talvi, Velda otsus Liss, Lindau aga ka nendega, keda olen ehk vilksamisi näinud ekraanil, aga kes lähedased ennekõike raadiohäältena. Katrin Välbe, Meeta Luts, Arno Suurorg, Ruut Tarmo, Mari Möldre, Franz Malmsten ja veel paljud raadioteatris on tallel hääled meie teatri lähiminevikust, olevikust ja tulevikust. See kõik on üks teatri ja hingemaastik. Kui Aarne Üksküla Elmo Nüganeni lavastuses Vargamäe Vabariik mängis oru Pearut hoopis teistmoodi häälega. Siis tundsin ära Johannes Kaljula Pearu intonatsioonid. Ja seda tänu raadioteatrile. Mu elamus on olnud vanade kuuldemängude kuulamine, suured pöörlevad, lindikettad, helepruunid-tumepruunid, punakaspruunid. Olen üksi stuudio vaikuses seda aega, rahu lindisahinat igatsen tagasi. Vahel kärmelt kerides kargas lint magnetofonilt maha ja läks kohe pusasse. Mu kätes on alles ärev kannatlikkus, millega hapraid linte siis tagasi kettale kerisin. Nii juhtus näiteks kuuldemänguga elav laip raadioseade Lev Tolstoi näidendist. Ja ma mäletan mõtet, et ma hoian praegu sõrmede vahel Ants Eskola häält. Käegakatsutav vastutus ja seletamatu õnnetunne. Soovin raadioteatrile, et ta saatus, kestmine oleks hoidvates ja tänulikes kätes et häälte järjepidevus ja jäädvustamise vastutus ei katkeks kunagi. Üks raadioteatri püsiautoreid, kelle kuuldemänge lavastatud paarkümmend, kes seda žanrit absoluutse kuulmisega tunnetes oli ja on Jüri Tuulik. Kuulame katkendit, tuuliku kuuldemängust, mis kannabki pealkirja kuuldemäng ehk kõige kaunim. Osades Mihkelson, Ago Roo, Veliste Lauri Nebel, režissöör Kalju Oro. Raadioteater 1997. Halo Mihkelson kuuleb, härra kirjanik Mihkelson. Ei on tähtsamaid asju käsil. Kuulda pole Heinaste käega midagi olnud, suured asjad sünnivad sageli peaaegu et hääletult. Muuseas, on sul aken avatud? Aken loomulikult soe veel, kuuled sa midagi läbi akna? Mitte midagi. Näed siis? Geniaalne tulid ise sellele mõttele või? On veel teisigi mõtteid. Kirjutad midagi kapitaalselt või? Selline soov oleks küll. Ja sellist kuuldemängu kui praegu pole ma kunagi varem kirjutanud. See on midagi täiesti uut. Ahsoo filosoofid olevat öelnud, et päikese all pole midagi uut. Filosoofid võivad eksida. Võin sulle ütelda, et kuuldemäng on uskumatult huvitav žanr. Sa kujuta ette, kui palju on kuuldemängus võimalik ära ütelda kas või ütlemata jätmisega, said aru? Osa on küll. Aga see on muidugi asja tehniline küll. Et ühesõnaga istud hommikust õhtuni laua taga ja mõtled, mida ütelda ja mida ütlemata jätta. See kõik on uskumatult raske. Muidugi tegelikult peab kuuldemängu sisse mahtuma inimelu üleni maast taevani. Sellist kuuldemängu tan kirjutada ja kirjutangi maast taevani. Et kuulates saaksid inimesed aru, kui suur on nende elu ja kui kaunis. Niisiis, mis on kuuldemäng unustamatu Kuulamiselamus ja soov üheksakümneaastasele raadioteatrile vastavad raadioteatritegijad. Olen Astrid Relve raadioteatris aastast 1967. Kõigepealt ma tahaksin südamest tänada neid, kes lõid raadioteatri 90 aastat tagasi. Ja neid, kes seda tööd on jätkanud. Paljudega neist olen ka mina kokku puutunud. Ja eriti tahaksin tänada Hannes Valdmat kes oli, ma usun, et samasugune visionäär nagu omal ajal Felix noor. Ja tänu neile inimestele ja praegustele tegijatele on raadioteater Euroopast ära toonud kaks kuldmedalit. Raadioteatrit tuntakse, oodatakse ja tunnustatakse. Kuuldemäng minu jaoks ongi raadioteater. Tänu raadioteatrile oleme kokku puutunud nii paljude inimestega näitlejatega aga tõesti, Ants lautherist Oledeskonnast, Jüri Järvetist, Velda otsus, sest alates rääkimata meie Salme riigist ja kõik järgnevad teatri põlvkonnad. Kui tavateater on kaduvteater, siis raadioteater on, jääb teater sest tänu raadioteatrile raadioteatis salvestustele on meil võimalik kuulata vanu näitlejaid. Tähendab selles mõttes raadioteater. Mul on päris palju teinud kuuldemänge Eesti raadios ja tegelen siiamaani inimeste aitamisega kes peavad raadiosse esinema. Kuuldemäng minu jaoks on väga lihtne meediavorm, see tähendab seda, et ma kuulen inimhäält kuuldemängu soovidegi näitlejate hääled. Ja tänu sellele, et ma neid hääli kuulen siis ma ja lihtsalt oma elukutsele vastavalt. Püüan siis neid tegelasi, kes seal mängivad, oma mõtetes paika panna ja aru saada, mida nad tahavad minule edasi anda. Näitleja, kes seal mängib, peab oma rolli looma ainult oma hääle nüansse ja intonatsioone kasutades. Kui teatrikandi pealt mõtelda, siis mis see lavakujundus on? Lavakujundus on kõik see, mis tuleb heli ja muusikalise kujunduse kaudu. Ja veel võiks see asi, pausid, pausid, pausid, pausid mängivad igal pool ka laval väga hästi. Mina olen Heidi Sarapu, olen raadioteatris lavastanud ja kirjutanud üle 20 kuuldemängu. Mis see kuuldemäng minu jaoks on? Eelkõige. On see jäädvustamine, kas hea dramaturgia jäädvustamine või siis loovisikute elude jäädvustamine? See on minu lemmikteema olnud. Minu nimi on Tanel Lään. Olen raadioteatriga seotud 70.-te aastate algusest peale küllalt pikk aeg oma 25, ligi 30 aastat. Need olid kindlasti minule ühed kõige huvitavamad loomingulisemad ja igati põnevad tööaastad, kus oli mul võimalik töötada väga heade näitlejatega. Väga head tekstid olid ja selle aja kohta, eriti 70.-te 80.-te aastate kohta peabki ütlema seda. Meil režissööridel oli üldse väga hea kontakte toimetajatega. Kui mina siin vajas, töötasin, siis me olime raadio jaoks raadio jaoks me tegime kõik, mis vaja. Meie, kui loominguline kollektiiv tähendab režissöörid ja helirežissöörid, me oleme ikkagi vahendajad, täitlejad, interpreedid, režissöör interpreteerib seda. Seda sõnumit, mis on kirja pandud. Ja, ja muusikaline kujundus eriti kuuldemängude juures on erilise tähtsusega. Meil oli Tõnis Kõrvits siis loomulikult Silja Vahuri kelle muusikalised kujundused olid nii kuuldu mängudel kui luuleprogrammides. Kuuldemäng on muidugi üks teatri kindlasti alaliit. Ja seal on muidugi monopol on sõna käes ja selle sõna valdamine on kahtlemata selle raadioteatri suur võlu. Et mida on võimalik ja kuidas on ikkagi võimalik häälega nii piloobu truult seda häält kasutada, et ta muutub põnevaks nauditavaks, et see sõnum jõuaks kuulajani raadioteatris kuulajal tekib seda, kus see pilt tal on võimalus ise fantaseerida. Tänu sellele, kuidas näitlejad esitavad ja tekstist kõigest on tal võimalus pilt luua. Ja kuulajale pakub ta huvi ikkagi kui, nagu nägemus, elamus. Tahaksin ütelda veel seda, et võrdleksin kuuldemängumuusikaga. Nii nagu üks hea muusikapala haarab täielikult ja seal lähed sellega niivõrd kaasa, nii peab ka olema kuuldemänguga. Mina olen Silja Vahuri. Mis asi on minu jaoks kuuldemäng? Seda ma pean vaatama nagu kahest poolest. Mis asi oli minu jaoks kuuldemäng ja mis on seda täna? Lühemalt ma võib-olla selle tänase kohta võin öelda seda, et kuuldemäng on nagu minu isiklik lapsuke olnud, kes on saanud täiskasvanuks. Ja nüüd nagu ei ole enam sobilik ja ei ole ka, nagu huvitab, enam selle lapsukese küljes kinni hoida. Ma olen leidnud hetke, kus ma sellest kuuldemängust lahti lasin. On tulnud uued tegijad, on tulnud uued lood ja kõik areneb täiesti normaalselt ja omasoodu. Aga nüüd, mis kuuldemäng minu jaoks tähendas siis kui mul nii-öelda endal oli sellega tugev side. See kuuldemäng oli alati niisugune põnev seiklus tundmatusse. Tavaliselt algas sellest, kui minuni jõudis kuuldemängu tekst. Esmalt lugesin seda kui uut raamatut ning püüdsin jutust aru saada, mida öelda tahetakse. Enamasti sain küll ka lavastajalt sõnad kaasa, mida ta selle looga öelda tahab. Eks neid teksti ülelugemisi oli ikka tegelikult loendamatu arv kordi. Aga mingil hetkel hakkas midagi idanema. Muusikaliselt tuli paika panna kuuldemängu algus ja lõpp ja kuuldemängu kulminatsioonikoht. Algus pidi alati olema kuulama kutsuv või tähelepanu äratav lõpp, aga võib-olla võib öelda sellise kadentsitundega, et kuulaja saaks aru, et vot kuuldemäng on nüüd lõppenud. Sellega oli nagu põhiluukere niidistik paika pandud ja võis mõelda ülejäänud ühendus lülidele. Ega need lülid ei tulnud tihti kergelt ja ma ise ei suutnud alati parimat valikut teha. Seda ikka juhtus, et olin võtnud ühe lüli jaoks mitu muusikalist võimalust. Tookord, kui mina kuuldemänguga seotud olin, siis oli suur abi sellest, et kuuldemängu kokkumängul oli meid tegijaid palju kohal. Lavastaja, režissöör, kaks operaatorit, teinekord ka tõlkija või teksti autor siis ka veel toimetaja. Siis said need võimalikud variandid demokraatlikult läbi käidud ja sai võetud variant, mis kõigi meelest oli kõige sobilikum tavapikkusega kuuldemängu tarvis kulusid ka täistööpäev. Aga kui oli tegu mitmeosalise luuga, siis mingi sarja kuuldemänguga, siis teinekord lõpetasime varahommikul, kui teised tööle tulid. Olime surmväsinud, aga õnnelikud. Mina olen Einar Kraut ja ka natukene kuuldemängu teinud omal ajal. Minu meelest kuuldemäng on mõte ja kujutluse. Või parem oleks öelda vaimu ja kujutluse. Kõige ehedam väljendumine elavas sõnas ja muudes helides ja see mahutab kõik inimvaimne kujutlus ise, et seda kõike saada nii väljendusrikkalt, täpselt hääles, väljendada, hääles ilmutada. See teebki kuuldemängu minu jaoks eriliseks. Oluliseks tähtsaks. Minu nimi on Tamur Tohver. Minul on õnnestunud raadioteatriga olla oma elus 15 aastat päris erinevates ametites, pea kõikides ametites, mis siin võimalik. Ja ma arvan, et ma sattusin seda olema ühel põnevamatest ajajärkudes. See oli nimelt siis, kui lintmakid hakkasid asenduma kõigepealt digitaalsete lintidega ja sealt edasi juba ainult digimaailmaga. Minu jaoks on kuuldemäng ennekõike mäng kuulmismeele ka. Kui me räägime erinevatest ajudest, meeltest ja aistingute loomisest siis kuuldemäng ongi just täpselt seesama koht ja ta on ühest küljest mäng kuulmismeele ka, aga ka kuulmismeele-le. See teeb ta eriliseks. Me teame erinevatest näidetest, et kui ühed meele taanduvad, siis teised meeled teravnevad ja avastame iseennast tänu sellele hoopis teise nurga alt. Kuuldemäng ei ole räägitud, teater. Kuuldemäng ei ole nii, nagu venelased ütlevad seda terminit diaator ummikrofona kindlasti mitte. Ja miks ma just rõhutan seda, et ei ole räägitud, teater, on see sellepärast, et teatris või mõeldes seda teatri naa siis me unustame ära, et helimaastik on alati tervik. Nii nagu sa lähed niinimetatud lava teatrisse ehk siis teatrimajja, kus lava siis seal on omamoodi harmooniline tempel, kus kõik osised heas teatris alates garderoobist juhatavad sind selle ime kogemiseni ja selle sinu transformatsiooni ehk siis muutuseni, mis saab teoks, nagu nimetame siis etenduse lõpuks siis täpselt samamoodi on sinu peas nii-ütelda, moodustub enamalt jaolt visuaalne pilt, ehkki Ta moodustub tänu kuulmismeelele. Ehk siis see on see helimaastik, kus nimetame siis niimoodi kõneldud sõnal, mis tegelikkuses on samamoodi tekitatud, heli on oma tähendus ja oma koht. Ja see koht ja tähendus on palju suurem kui ainult verbaalne või literatuurne, kui soovite. Kõneldud sõnal on alati emotsioon. Kui see emotsioon puudub, siis ka seda me märkame. Raadios me ei näe, kui sa nutad või naeratad. Raadios me tajume seda. See on imeline hetk, sest seda püüda kinni ja võimendada nii suurde plaani, kui mikrofon seda teeb, õnnestub elus väga harva. Elus tajume kiime, seda ainult tänu atmosfäärile, mis tekib noh, näiteks meie kahe vahel kui sa kellelegi haiget teed, Ta murdub, ta häälde tuleb muutus. Ja raadios püüame me selle kinni. Sellepärast on kuuldemäng mäng kuulmismeelele mäng kuulmismeelega üks väga-väga eriline mäng. Mina olen Aare Toikka ja minu jaoks on kuuldemäng kujutlusvõime film mille kuuldemängu kuulaja loob oma peas. Õieti ei olegi kuuldemäng ju? Mõneti isegi nagu selline kulinaarne toode kui koka kunstlik võrrelda või poolfabrikaat, mille kuulaja ise lõpetab. Kuuldemäng kuuks nimetatud kujutlusvõime film tekib minu meelest kõigepealt režissööri peas. Ja siis režissöör koostöös oma kompaniiga valib sellised töövahendid, et salvestada kandjale, noh oleksin äärepealt öelnud helilindile, aga see on kadunud, maailmse helilint. Igatahes režissöör valib vahendid, et salvestada kandjale üks selline kood mis peaks kuulaja emotsionaalset mälu ja tajusid, mõjutades tekitama tema peas ühe seostatud pildivoo, mis on mingil moel lähemas või kaugemas suguluses selle pildivooga, mis tekkis kuuldemängu, režissööri peas. Kuuldemäng on kujutlusvõime, filmi selgroog, see kuuldemäng, mis on kandjale salvestatud aga see kuuldame, mis seal lõpetatud kunstiteos seda ei olegi. See sünnib iga kord uuesti, iga uue kuulaja peas. Minu nimi on Taago Tubin ja kuuldemäng. On minu jaoks nägemismeelt mitte kasutav audiokunstiteos. Mulle väga meeldib ütlus, et kuuldemäng on film pimedale. Ja selline film, mis ei kasuta nägemismeelt on suuteline tegema kuulaja ülitundlikuks. Ja kuulajal tekivad väga kergesti kujutluspildid ja fantaasia läheb nõndamoodi lendu. Seega tegemist on väga võimalusterohke meediumiga. Mina olen Andres Noormets. On mingisuguseid asju, mis on justkui lihtsalt vastatavad. Ja need vastused on ära vastatud, öeldud, läbi mõeldud. Ja siis on tunne, et need võiks panna justkui riiulisse ja sinna riiulisse, kus on valmis asjad. Aga õnneks elu keerab niisuguseid keerde asjadele peale või, või pöörab asjadel teise otsa. Et aeg-ajalt tuleb mingisugused küsimused uuesti vastata või olukord sunnib need teistsugused vastused peale. Ja ma arvan, et sellele küsimusele, mis on minu jaoks kuuldemäng, on mul läbi aegade olnud päris mitu vastust. Kui ma olin 2018. aasta talvel Tais Murdock May etenduskunstide festivalil kolme kuuldemänguga siis ma pidin tai inimestele selgitama, et mis on kuuldemäng? Selleks pidin ma arvestama olukorda, et nad enamuses on, võib-olla isegi kõik polnud kunagi selle žanriga kokku puutunud. Ja siis ma avastasin, et et tegelikult on kuulamisteater pärit juba antiigist. Oli autoreid, kes kirjutasid antiikajal kuulamistraumasid ja neid etendati sellisena, et visuaalne pilt mitte mingil kombel seda sõna segama ei pääsenud. Ja siis järgmine hüpe on juba eelmisesse sajandisse, kus enam-vähem ühel ajal Ameerikas ja Inglismaal hakati tegema kuuldemänge, mis on kuuldemängud kaasaegses mõttes. Ja siis ma mõtlesin, et mis see kuuldemäng on. Ja ilmselt on ikkagi tegemist mõtlemise või eneseväljendusega või kunstilise positsiooniga, mis on suunatud otse inimese sisemusse ilma et sinna vahele ehitataks mingeidki nähtavaid tähistajaid. Pilt peab tekkima inimese sees inimese fantaasias kujutluses. Ja see ilmselt ongi kuuldemängu kõige olulisem omadus või kõige olulisem sisu viit. Ma ei tea, kuidas seda öelda. Kõige olulisem kuuldemängus on otseühendus inimese kujutluse fantaasiaga. Ja see ongi minu jaoks kuuldemäng. On võimalik üles ehitada ruume inimese kujutluse sees, ilma neid füüsiliselt siia maailma loomata. See teeb selle asja väga efektiivseks. Ja ma ei ole kuulnud, et ükski film oleks pääsenud ligilähedalegi oma mõjus sellele, mida mida omas Herbert valsi Maailmade sõja ainetel tehtud kuuldemäng kus inimesed võtsid seda, et tulnukad ründavad täiesti tõe pähe. Ja tänavatel puhkes paanika. Ma arvan, et kino seda ei suuda. Raadioteater esitab. Mina olen Toomas Lõhmuste ja ma tahaks rääkida ühe loo, mis on seotud raadioteatriga. Ja selle loo pealkiri võiks olla roheline silm ja sõrm. Ma tulen sellisest lapsepõlve maailmast, mis tänasel noorel inimesel on võib-olla isegi raske ette kujutada kus ei olnud arvutit, kus ei olnud internetti ja kui see ei olnud ka televiisorit. Aga üks väga tähtis Pill meie kodus oli raadio ja raadioaparaat oli suur. Ta oli vineerist kast ja tema nimi oli Estonia, ma mäletan, see oli selline kuldses kirjas raadio paremas nurgas. Ja sellel raadiol Ma mäletan seda aega, kui ma väikese poisina oli väga tähtis selles mõttes aeg, et ma olin sellest raadiost lummatud ja kui ma kuulasin õhtujuttu või ma kuulasin kuuldemängu, siis mulle meeldis olla raadiole väga lähedal. Ja täiesti tahtmatult, et läks mu sõrm sinna rohelise silma manu. Ja ma mäletan, et külmal teda seal silitasin ja küll ma tegin seal sellest silmast näpuga ringe. Ma sain isegi riielda, et mis seal Zorgid seal, et see on selline pill, mis ei taha, et, et seal väga näppupidi ligi ollakse. Aga see oli müstiline maailm, see müstiline maailm, mis selle rohelise silma taga oli, sest see oli häältemaailm. Ja see oli minu jaoks hästi kummaline ja tähtis maailm. Ja aeg läks, edasi, tuli meie koju ka televiisor. Aga sellest ei taha ma rääkida, ma räägin hoopis sellest ajast, kui ma olin juba lavakoolis. Ja see oli 78. aasta. Ja Draamateatri väikeses saalis pidas oma 70 viiendat sünnipäeva meie armastatud lavakõne õppejõud Karl Ader keda me kutsusime Kaaropiks hellitlevalt. Ja ma mäletan, kogu kursus oli seal lavafooniks, nagu me istusime ja me lugesime ka mingeid luuletusi. Aga põhiliselt rääkis Kaarupja, luges ka Carop. Ja pärast tuli õnnitlejate rivi, nagu tol ajal kombeks. Ja karbit õnnitles ka siis tolleaegne konservatooriumi rektor Viktor Gurjev. Ja Viktor Gurjev oli legendaarne tüüp selles mõttes, et ta oli meie konservatooriumi maja asus tollal Suvorovi puiestee, mis on praegu Kaarli puiestee. Ja me olime seal kõige kõrgemal korrusel, aga meie all olid lauluklassid. Ja Viktor Gurjev oli korduvalt käinud üleval meid manitsema, et kas tõesti täie mõistusega inimesed võiksid nii koledat häält teha, nagu meie oma hääleharjutusi tegime. Ja Viktor Gurjev tuli ja õnnitles Kaarupi väga südamliku moel. Ta laulis talle ühe laulu ja ta laulis väga ilusasti muidugi, aga meie ei saanud oma rõõmu kuidagi varjata, sest see oli väga klassikaline laul ja see oli natukene õõneslaul. Ja ma mäletan, siis, kui see õhtu juba lõpes tuli tolleaegne lavakooli laborant Ivika Sillar temale omase temperamendiga viibutuse rusikat etes kahte koerad. Siis ütles, et ja nii ja nüüd Lõhmuste oja, Rebane minge valvelauda, Salme Reek ootab tehtud. Siis mul käis peast läbi, et ka meie polnud üldse, miks siis meie, mille eest, et kas siis meie naersime rohkem või kas me heitsid rohkem? 10 läksime lont lont lont valvelauda, Salme Reek ootas meid seal. Tal olid tekstid käes ja ta ütles, et ta tahab teha kuuldemängu. Kuuldemängu pealkiri oli, ma tahan koju. Ja õige varsti me juba saime kuku raadiomaja režissööride toast tegime proovi. Ja ma mäletan, et Salme töömeetod oli selline, kus ta tõepoolest kolksatas oma oma sõrmega meil teksti peale ütles, näe, rõhk on siin ja intonatsioon läheb siin ülesse ja, ja siin läheb ta alla. Me tegime peent tööd selle tekstiga. Ja ühel hetkel siis tulid ka proffid sinna tuppa. Ehk selles kuuldemängus tegid kaasa ka Olev Eskola, Ellen liider ja aasa käsi. Ja ma mäletan seda hetke, kui me tegime koos proovi midagi minust värahta, sest et see maailm, mis oli seal raadios minu lapsepõlvemaailm, mis oli selle rohelise silma taga, oli korraga minuga raadiomajas ühes toas. Ja siis vaatasin ma salme sõrme ja see vaatamine oli hoopis teine vaatamine, ma arvasin, et siis sellel hetkel saime aru et kaks sõrme olid kokku saanud. No elu kuulamiselamust on väga raske muidugi siin välja tuua. Kui ma mõtlen siis looduses kuuldud kuulamiselamus on mul olnud kurgede minek. Kui ma olen sattunud olema maal õigel ajal. Ja kui tõesti metsa tagant on kuulda Klootamist ja terve õu on järsku täis kureparvi ja nad lendavad nii madalalt, et on kuulda nende tiibade sahinat. Et siis ma olen küll tundnud, sest elamus on ju see, kui sa tunned, et et midagi nöörib kurku või et silmis on pisarad. Ja ma olen seda tundnud neid jälgides. Ja tahtmine neile head teed soovida, mida ma olen ka teinud, lehvitanud neile järele. No muidugi, muusika on see, kus on kõige rohkem saadud kuulamiselamusi. Ma võrdlemisi palju kuulan klassikaraadiot ja kui ma kuulen sealt Arvo Pärdi peegel peeglis, siis ma katkestanud kõik tegevused ja see 10 minutit on kuulamine. Ja mäletan veel, kui kuulsin esimest korda Jaan Tätte kirja isale. Minu isa ei ole küll olnud meremees, aga seal on juttu sellest, kuidas ise rattaga sõitma õppinud ja ka mina õppisin sõitma meeste rättega pulga alt läbi ja see on selline soe lapsepõlve mälestus, seda pala kuuletas. Kuna ma käin ka metoopera ülekandeid kuulamas-vaatamas siis minul lemmikuks on saanud mad hambata Clay tähendab siin on ka lavastus, mängib oma rolli, mitte ainult muusika, režissööri, kunstniku töö, vot see kõik kokku. Ka kontsertsaalis pole märganud, et mulle meeldib jälgida dirigendi ja muusikute suhet. Raadiost minu viimane kuuldemäng, Andrus Kivirähki keetuks udune päev, mis rääkis Salme regist. Ma olin üllatunud, et Kivirähk tundmata Salme reiki suutis niivõrd elustada Salmek. Siis ma küll tundsin, ma ei suutnud teksti lõpuni lugeda, silmad läksid märjaks. Ja nüüd ma ootan põnevusega Andrus Kivirähki kuuldemängu Felix moorist. Sest Salme ma tundsin, aga Felix moori mitte. Nii et päris huvitav, millise nädema Felix mari näeb? Kuulamiselamuse osa igal kevadel, kui ma lähen Läänemaale oma suvekodusse ja naljakas on see, et suvekodu asub kukulta külas. Kokuta. Seal on mõned talud alles küll ainult ja kogutajaid seal ei ole, aga naljakas on see, et mina kui keeleinimene, et mina olen sattunud siis sellisesse koguta külasse. Aga see, mida seal kevadel ja suvel kuulama jääd, on see vaikus? Ei ole transpordimüra, ei ole tavalist sellist muusikamüra ümberringi sinu ümber. Ja tõeline vaikus. Ja kevadel muidugi, kui rändlinnud hakkavad tulema vat sulle lahe peale siis need häälitsused on fantastilised ja nad lendavad tavaliselt alati üle minu suvekuru. Mulle on elamust pakkuda kunud vanad head kuuldemängud vanade heade näitlejate esituses. Neid kuulan ma meeleldi, sest kunagi sai neid lapsepõlves kuulatud ja ja nüüd tagasivaade ja kuulamine, see on omaette elamus olnud minu jaoks. Ja elamuseks on olnud ka järjejutud ja jällegi näitlejate esituses, kellele see materjal on olnud kas huvipakkuv või nad on ise selle materjali valinud. Ja üheks meelissarjaks oli mul Toomas trossi esituses saja-aastane, kes hüppas aknast välja. Ja mulle on meeldinud ka need järjejutud, mida on lugenud Andrus Vaarik, ta suhestub kuidagi selliselt. Nad paeluvad ja neid on huvitav kuulata. Kuulamis elavusi muidugi paelunud on mind alati see erakordne loomulikus ja see võive jutustada, ilma et seal oleks siis näitlejapoolseid vigurdab ise või eputamise või sõnaga niisuguseid omapoolseid subjektiivseid märkusi, kusjuures minule kõige eredamalt ja mulle ta kohe kõrvus hakkab kohe helisema Velda otsuse hääl. See oli esiteks diivard naudid, et ta oli niivõrd põnev ja ta niivõrd hästi ja loomutruult esitas tema hääletämber näiteks Hugo Laur. See on midagi täiesti vapustavalt, kuidas tema, esiKaarel Toom, üks kord küsis ta käest, et kuidas sa seda teed, kuidas niimoodi saad esitada teksti. Hugo Laur vastas Kaarel Toomi, et ma ei tea Eks neid ilusaid kuulamiselamusi pika elu jooksul koguneb palju ja üsna raske on valikut teha. Aga üks eriline elamus pärineb veidi vähem kui 10 aastat tagasi jõhvi tollasest uuest kontserdimajast, kus Helsingi linnaorkester Leif seigestrami juhatusel mängis lisapalaks Sibeliuse kurba valssi. Ma ei olnud iial kuulnud sellist tõlgendust, tavaliselt kipub jääma ikka niisugune ääretult kurb ja valus. Ütleksin matusemeeleolu. Sest see kurbais ongi ju pärit Sibeliuse lavamuusikast, surm. Aga tookordne tõlgendus jõhvi kontserdisaalis. See oli ilman pisarat etta, eepiline ja looduselähedane. See soojendas väga ja väga hinge. Selline tõlgendus kurvast valsist, mis jääb elu lõpuni meelde. Milline heli või hääl on mulle kõige rohkem mõju avaldanud või mida ma kõige eredamalt esile tooks on üks isevärki hääl, mida tänapäeval enam ei ole, aga mis võib-olla selle poolest vääritki nimetamist, see oli Ellamaa elektrijaama toru või nagu me kutsusime turbatoru. Või ilmselt enne seda, kui oli küll elektrijaama ka veel turba asula ei olnud oma nime saanud turbaks teda alguses ei kutsutud, siis ta oli lihtsalt jõujaama toru. Ja see oli niisugune eriline vägev bassihääl. Ühtlane, madal, võimas. Mul õnnestus sündinud ja sealsamas toru lähedal seal jõujaama külje all ja ilmselt on see muuga kaasas olnud selle toru hüüdmine. Neli korda päevas hommikul tööpäeva alguses kell kaheksa, siis kell 12 ja kell üks, kui lõunale pesemisel uuesti kell viis. Ilmselt on see toru mind kogu elu esimesed aastad ja aastakümned saatnud. See oli võimasse, kostis kaugele mu lapsepõlve mängu kodu suvekodu oli vanaisa vanaema juures turbast juba midagi linnulennult. Kuus kilomeetrit eemal oli raba. Aga see toru kostis sinna täpselt sama hästi, ma usun, et hea ilmaga ta võis kuulda 10 kilomeetri kaugusele. See oli niivõrd iseloomulik ja sellepärast on ta mulle meelde jäänud. Aga kui muud no ühe loodus häälema nimetan, igavesi on händkaku isaslinnu huvige märtsi öösel siis kui on pime või ka kuuvalge, aga lumi natukene helendab ja, ja siis metsas kostab, see on ikka midagi väga erilist. Minu jaoks oli üks huvitav ja kuidagi põhjapanev kuulamiselamus. Aeg, mil tekkis meil siin mõte, et läheneb milleeniumi, me võiks teha ühe sellise dokumentaalpõhjalise Fitze aasta oli siis 1999 ja kui ma kuulasin läbi seda raadioarhiivi valides sealt materjale, siis sai valitud ka meelega niimoodi, et ei ole mitte ainult nagu kurvad ja tõsised lood või nagu mingit ajaloosündmust märkivad lood vaid pigem nagu olemuslikud ja need olemuslikud olid vahel suisa luistakamad või natukene noh, kiiksuga, et nad nagu viitasid millelegi, olid kuidagi märgilised või midagi sarnast. Nii et kokku sai üks päris kena, vaatad kaleidoskoop. Ja kuulates neid mälestusi või salvestatud hetki sain ma korraga teadlikuks sellest arhiveerimine On ääretult tänuväärne, sest meie ei tea, mismoodi see meid tulevikus toestada võib. Säilita, mida sa pead väärtuslikuks, ära lase sellel kustuda ja et midagi ei ole juhuslikku. Sellised need kummalised hetked või taipamised on, kui sa korraga oled silmitsi nii elava, nii lihtsa ja selge jutustusega, kes me ise oleme. Mu päris viimane kuulamiselamus on pärit Alaskalt, kus ma kuulasin liustiku vaikust. See on selline jäine vaikus ja ma olin selle liustiku läheduses laeva peal. Ja kui laev mootorid välja lülitas, siis võis kuulata liustiku vaikust. Ja ma mõtlesin selle peale, et see liustik on vana, miljoneid aastaid. See vaikus oli minu jaoks täiesti uus. Aga ikka miljoneid aastaid vana. Ja sellega sarnane. Kuulamiskogemus on mul Aafrikast Victoria jõe äärest kus ma tähelepanelikult kuulasin langeva vee müha. See vesi langes läbi õhu ja õhk oli täis veeauru ja hea väikeseid veepritsmeid. Ja oli päikeseline ilm. Nii et see müha langes läbi Vikerkaare. See müha mattis kõik helid endasse. Kõrvulukustav vaba langemise müha ja miljonite aastate vanune vaikus. Et on kaks sellist võimsamat kuulamiselamust seni. Ja kui ma mõtlen ühe oma Viimasest ajast pärineva erilisema kuulamiselamuse peale siis selleks oli ehk briti helikunstniku Pieter kussake plaat tema seeriast sounds from tainzors platsis mis sisaldas salvestisi Tšernobõli tsoonist ja briketti linnast tuumakatastroofijärgselt mahajäetud erinevad keskkonnad, näiteks lasteaed, taluõu, mets, ja sealsamas kõrval näiteks ka hääled töö tegemisest, tuumajaama sarkofaagi kindlustamiseks ja nii edasi ja nii edasi. Ja need keskkonnahelid siis töödelduna juba olid kõrvuti kohapõhise, Ukraina luule ja rahvalauludega sellel plaadil kogumuljest väga kummastav ja mõjuv ja selle plaadi juurde kuulus ka raamat väga põhjalik, millest oli siis iga salvestuspaiga kohta võimalik juurde lugeda? Kuulamiselamus saab elamuseks, kui ta on sünkroonis millegi taipamisega. Ja see on mul ka pärit Tai kuningriigist. Kui ma istusin tšauhh Braia kaldal ja tahtsin üles salvestada kogu seda pilti, mis mu kõrvadel avanes, et see siis siia Eestisse kaasa tuua ja külmadel aegadel pikkadel sõitudel seda kuulata ja sinna sisse tagasi minna. Ja kui ma siis taipasin, et seda jõge, mida ma olin vaadanud, ma selle pildi seest kõrvade pildi seest ei kuulnud. Et kuidas suuri asju teinekord ei ole kuulda. Kui ma kuulasin eile raadiot ja seal oli uudis, et Etna vulkaan liigub mere poole kiirusega 14 millimeetrit aastas siis võin ma kihla vedada, et seda liikumist ei ole kuulda. Aga see on kuulamisväärt liikumine. Minu kuulamiselamus ongi seotud siis sellega, et tahtes kuulata midagi väga suurt ei kuulnud ma kõrvadega justkui midagi. Aga see justkui midagi oli suurem, kui ma oodatagi oskasin. Mina soovin raadioteatrile ellujäämist. Soovin, et need, kes otsustavad, mõtlevad sellele, et kultuur ja haridus ei ole rahaga mõõdetavad. Ei ole äriettevõtted. Jõudu teile edaspidiseks. Su üheksakümneaastasele raadioteatrile, no kõige lihtsam on soovida muidugi veel 90 aastat vastupidamist, aga mina oleksin rohkem huvitatud erinevatest inimhäältest kuuldemängude tegemisel. Ja et need lood oleksid siis sellised lood, mis midagi ütleks vaimule ja see arendaks mõtlemist. Minu soov üheksakümneaastasele oleks see, et oleks teatud järjepidevus ja kindlasti peaks jäädvustama meie suuri, see tähendab, et ei katkeks järjepidevus ära. Et noored saaksid teada neid, kes on eesti suureks teinud need loovisikud ja kindlasti jätkaks ka nende kuuldemängudega, mis võistlevad piss, võistlevad Euroopas. See oleks minu soov. Ja soovikski seda, et raadioteater edasi püsiks ta väga-väga-väga vajalik. No vot, aga mida soovida raadioteatrile? Oh ikka pikka iga kõigepealt loomulikult noori tegijaid, et ikka jätkuks huvi kuulajal. Ja et oleks selliseid nii-öelda vihaseid noori, kes võib-olla nii väga ei järgikski seda vana liini, vaid leiutaks mingi oma mingi uue liini. Aga ikka ennekõike loomulikult pikka iga 10 aastat veel, siis on 100 täis. Aga mida ma soovin raadioteatrile juubeli puhul väga lihtne, häid ideid, inspireerivaid tekste ja võlutud ning tarku kuulajaid. Mina soovin üheksakümneaastasele raadioteatrile 1000 korda 1000 aastat. Et raadioteater ei unustaks kunagi sellist nüanssi, mille ma mäletan kunagi üles radio radioteatris oli suisa selliseks lausungiks et kuuldemängu kõige tähtsam osa asub kuulaja kahe kõrva vahel. Lihtsalt et me oma käsitöö osavuses ja uhkuses ikka mäletaks, kuhu ja kellele. Raadioteatrile midagi soovida, siis. Mulle meenus üks lavastus, mille ma VAT Teatris just lavale tõin. Mis on lugu ühest kümneaastasest Juttast ja seal Juta kõneleb, et tal oli selline juhus, et keegi tema kõrval ütles, et näed, üks inimene oli elanud 100 aastaseks ja et kes üldse tahaks 100 aastaseks elada. Ja Juta meenutab ja, ja ütleb, et siis tema isa Ja raadioteatrile. Ma soovin ka õitsvat kujutlust, et elada 100 aastani. Minu soov üheksakümneaastasele raadioteatril oleks. Jäägem moodsaks. Soov üheksakümneaastasele raadioteatrile 90 aastat on meediamaastikul suht noor tegelane. Samas raadioteater justkui on külaline meediamaastikul. Tal on ülekandeks vaja meediakanalit, aga kogu selle kiiruse ja kolletumise ja, ja sensatsioonihimuga ta kaasas ei käi. Ta jagab mingisuguseid teistsuguseid väärtusi ja soov. Võib-olla olekski see, et raadioteater jääks jagama neid väärtusi, mis seisavad uudiste taga tihti päris tagumisel plaanil. Aga mis on väga olulised asjad ja mis tihtipeale uudiseid moodustavad. Mulle väga meeldib, kui raadioteatrivorm uueneb. Aga tema sisuks võiks jäädavalt olla süüvida tahtmine inimese tegelikku olemusse. Seda ma tahangi, et see uudishimu, see niisugune kihelus, mis ei lase paigal istuda, säiliks Avanti. Raadioteatri 90. sünnipäeva puhul kõnelesid Astrid Relve, Härmo Saarn, Heidi Sarapuu, Tanel Lään, Silja Vahuri, Einar Kraut, Tamur Tohver, Aare Toikka, Toomas Lõhmuste, Taago Tubin ja Andres Noormets. Sünnipäeva saate teadsid kokku helirežissöör Külli tüli ja toimetaja Pille-Riin Purje. Raadioteater 2018.