Eesukse juurest kuuldus samme ja vürstinna Petsi heitis pilgu Bronskile, teades, et tuli Jaan Karenina. Bronski vaatas ukse poole ja ta näol oli imelik uusilmi. Ta silmitses sisseastujate rõõmsalt ainiti ja ühtlasi arglikult ning tõusis pikkamisi üles. Võõrastetuppa astus Anna. Nagu alati, haruldaselt sirge, astus ta kiiresti, kindlalt ning kergelt, mis oli nii erinev teiste seltskonnadaamide kõnnakust ja pilgu suunda muutmata need mõned sammud, mis teda eraldasid perenaisest surussele. Ta naeratas ning heitis samasuguse naeratava pilgu Wranskile. Vronskit kummardas sügavasti ja nihutas talle tooli lähimale. Anna vastas ainult pea, painutusega punastas ja kortsutas kergelt kulmu. Kuid sealsamas noogutades kiiresti tuttavaile ja surudes talle sirutatavaid käsi, pöördus ta perenaise poole. Ma olin krahvinna Liidja juures ja tahtsin varem tulla, aga jäin kauemaks istuma. Seal oli söör John, väga huvitav mees. A see misjonär. Ja ta rääkis väga huvitavalt India elust. Vestlus, mis oli anna tulekuga katkenud, lõi jälle värelema nagu tõmbetuulde sattunud lambi leek. Söör John ja John, ma nägin teda, ta räägib väga hästi. Lassivon temasse otse armunud. Kas see on tõsi, et noorem plaasiva abiellub toopoviga ja ahv kõneldakse, et see on juba otsustatud? Ma imestan, tema vanemaid, räägitakse jätsi olevat armastuse, abielu, armastuse, millised anti tillu viaalsed, vaat et teil on, kes kõneleb tänapäeval armastusest, ütles saadiku naine. Mis teha, see rumal vana komme pole ikka veel kadunud, ütles Franski. Seda halvim neile, kes sellest kombest veel kinni peavad. Ma tunnen ainult õnnelikke mõistuseabielusid. Ja, aga kui tihti haihtub mõistuseabielude õnn nagu tolm just selle tõttu, et ilmuks sama kirg, midagi tunnustatud, ütles Branski. Kuid mõistuseabielud, eks me nimetame neid, kus mõlemad abikaasad on juba sarved maha jooksnud. See tuleb nagu sarlakid läbi põdeda. Siis peaks õppima armastuse vastu rõugeid panema. Ma olin noorena armunud kästrisse, ütles vürstinna Jahka ja ei tea, kas see aitas. Mind. Ei käi ilma naljata, ma mõtlen selleks, et armastust tundma õppida peab eksima ja siis meelt parandama, ütles vürstinna petsi. Isegi pärast abiellumist küsis saadiku naine naljatades. Kahetseda pole kunagi hilja, lausus diplomaat. Inglise vanasõna. Just nimelt kinnitas. Betsy peab eksima ja meelt parandama. Kuidas teie sellest aru saate, pöördus ta anna poolelt, kes vaikides kuulas seda juttu, vaevumärgatav muie huulil. Ma mõtlen, ütles anna, mängides käest võetud kind, aga ma mõtlen. Et kui on nii palju mõistusi, kui palju on päid siis on ka nii palju armastamise viise kui palju südameid. Bronski vaatas annat ja ootas hinge kinni pidades, mida ta ütleb. Ta ohkas otsekui pärast hädaohu möödumist, kui Anna oli need sõnad lausunud. Äkki pöördus Hanna Bronski poole, aga mina sain Moskvast kirja. Mulle kirjutatakse, et Kitišerbatskaja on väga haige. Kas täiesti ütles Franski kulmu kortsutades? Anna vaatas talle karmilt otsa. See ei huvita teid. Vastupidi vägagi. Mida nimelt teile kirjutatakse, kui tohib teada, küsis ta. Anna tõusis üles ja lähenes Petsile. Andke mulle tassi teed, ütles ta. Seisak testima, toolid, aga. Sel ajal, kui Petsi valas teed, astus Wranski, anna juurde. Mida teile siis kirjutatakse, küsis ta. Ma mõtlen tihti, et mehed ei mõista seda, mis ebaüllas. Kuid alati räägivad nad sellest, ütles anna, jättes küsimusele vastamata. Ma tahtsin teile juba ammu öelda, lisas ta ja astus mõne sammu ning istus albumitega nurgalaua juurde. Ma ei saa teie sõnade mõttes täiesti aru, ütles Franski ja ulatas talle teetassi. Anna vaatas diivanile enda kõrval ja Bronskigistus kohe. Ja ma tahtsin teile öelda, jätkas anna temale otsa vaatamata et teie toimisid halvasti. Aga kes on põhjuseks, et ma nii käitusin? Miks te seda minule räägite, ütles anna talle karmilt otsa vaadates. Teie teate, miks, vastas Wranski julgelt ja rõõmsalt kohates anna pilku ja langetamata oma. Mitte Wranski, vaid anna kohmetus. See tähendab ainult seda, et teil pole südant, ütles Anna. Kui ta pilk ütles, et ta teab, Franskil on süda ja ta just sellepärast kardabki teda. See, millest äsja kõnelesite oli eksimus, aga mitte armastus. Kas mäletate, ma keelasin ette seda sõna, seda vastikut sõna enam ei lahusuks, ütles annab õpetades kuid tundis sealsamas, et juba ainuüksi selle sõnaga keelasin. Ta näitas, et ta oli võtnud endale mingisugused õigused Wranski üle ja just sellega õhutas teda rääkima armastusest. Ma tahtsin teile juba mõelda, jätkas ta ja vaatas Franskile otsustavalt silma, kuna hõõguv puna ta põski kattis. Aga täna tulin ma meelega, sest teadsin, et teid siin kohtan. Ma tulin teile ütlema, et ema ma pole kunagi kellelegi ees punastanud, kuid teie sunnite mind end milleski süüdlasena tundma. Bronski vaatas tema otsa ja oli hämmastunud ta näo uuest hingestunud ilust. Mida te minult nõuate? Küsis ta lihtsalt ja tõsiselt. Ma tahan ette Moskvasse sõidaksite ja Kitilt andeks paluksite, ütles Anna. Teie ei taha seda sõna sõbranski. Ta nägi, et Anna ütles seda, mida ta sundis ennast ütlema, aga mitte seda, mida ta tahtis öelda. Kui te mind armastate, nagu te räägite, sosistas anna, siis tehke nii, et ma oleksin rahulik. Bronski nägu lõi särama. Kas te siis ei tea, et te olete mulle kogu elu, kui ta rahu mul pole ega saama seda ka teile anda tervelt ennast armastust, seda küll. Ma ei saa mõelda teiste endast eraldi Teie jal, mina on mul üks ja ma ei näe ka ees mingit võimalust rahuks ei endale ega teile. Ma näen ainult ahastuse ja õnnetuse võimalust või ma näen õnnevõimalust ja veel, millise õnne. Kas pole võimalik, lisas ta üksnes huultega, kuid anna kuulis seda. Anna pingutas kogu oma vaimset jõudu selleks, et öelda seda, mis oli vaja. Kuid selle asemel, et midagi ütelda, peatas ta oma armastusest täidetud pilgu Wranskil ega vastanud midagi. Siinse nüüd on, mõtles vaimustusse sattunud Wranski. Kui ma olin juba meeleheitel ja arvasin, et sellele lõppu ei tule. Siin see nüüd ongi. Ta armastab mind. Ta tunnistab seda. Tehke siis seda minu heaks, ärge rääkige mulle neid sõnu kunagi ning jäägem headeks sõpradeks, ütles Hanna sõnadega. Kuid hoopis midagi muud rääkistab pilk. Sõpru meist ei saa seda, teate teie ise. Aga kas me saame kõige õnnelikumat, eks või õnnetumateks inimesteks, see on teie võimuses. Anna tahtis midagi ütelda, aga oranski katkestas teda. Maju palun ainult ühte. Palun õigust loota kannatada nagu nüüd. Kui ka seda ei tohi, käskige mind kaduda ja ma kaon. Te ei näe mind enam, kui minu juuresolek teid vaevab. Ma ei taha teid kuhugi ajada, ainult ärge muutke midagi, jätke kõik nii nagu on, ütles Franski väriseva häälega. Teie mees tuli. Tõepoolest, Aleksei Aleksandrovitš astus samal hetkel oma rahulikul, koomakal kõnnakul võõrastetuppa. Heitnud pilgu oma naisele ja Wranskile, läks ta perenaise juurde ja tee joomiseks istet võttes hakkas rääkima oma aeglase, alati kuuldava häälega, oma harilikus, naljatledes toonis nagu kellegi kallal nokkidest. Teie Rambujee on täies koosseisus, ütles ta kogu seltskonda silmitsedes. Raatsijad ja muusad. Kuid vürstinna petsi ei võinud kannatada, seda Aleksei Aleksandrovitš Sniiring tooni, nagu ta seda nimetas ning targa perenaisena juhtis ta tema kiiresti tõsisele kõneainele üldisest sõjaväekohustusest. Aleksei Aleksandrovitš astus kohe kõnelusse ja hakkas väga tõsiselt Uutugaasi vürstinna Petsi ees kaitsma, kes seda ründas? Bronski ja anna istusid edasi väikese laua juures. See muutub ebasündsaks, sosistas keegi daamidest ja viitas silmadega Annaleja Bronskile ning samuti Kareeninile. Mis ma teile rääkisin, vastas anna sõbratar. Kuid mitte ainult need daamid, vaid peaaegu kõik võõrastetoasolijad, isegi vürstinna jah, ka ja detsi vaatasid mitu korda sinnapoole, kus istusid üldisest ringist eemaldunud, nagu oleks neid seganud. Ainult Aleksei Aleksandrovitš ei vaadanud kordagi sinnapoole ega kaldunud kõrvale alustatud huvitavast vestlusest. Märgates, et Anna ja Bronski eraldumine jättis kõigile ebameeldiva mulje, pani vürstinna petsi enda asemel kellegi teise isiku Aleksei Aleksandrovitš kuulama ja läks ise Anna juurde. Ma imetlen alati teie mehe väljenduste selgust ja täpsust, ütles ta. Kõige transendentsemade mõisted saavad mulle arusaadavaks, kui tema räägib. Oya ütles, anna särades õnne naeratusest ja mõistmata sõnagi sellest, mis rääkis talle petsi. Ta siirdus suure laua juurde ja võttis osa üldisest keskust elust. Istunud pool tundi astus Aleksei Aleksandrovitš naise juurde ja tegi ettepaneku ühes temaga koju sõita, kuid Anna vastasmehele otsa vaatamata etta, jääb õhtust sööma. Aleksei Aleksandrovitš jättis jumalaga ja lahkus. Kariininite kutsar, vana paks tatarlane läikivas nahk joppis suutis paraadtrepi ees tagumistele jalgadele püsti, kargavad külmetavat vasakpoolset halli hobust vaevu taltsutada. Teener seisis avatud tõllaukse juures. Uksehoidja seisis, hoides lahti välisust. Anna ärkaadierna, vabastas oma väikese nobeda käega ka haagi külge hakanud, käisid pitsi ja langetanud pea, kuulas vaimustusega, mis rääkis teda saatev oranski. Te pole midagi ütelnud. Ma muide ei nõuagi midagi, rääkis fronski. Kuid te teate, et minule pole vaja sõprust. Mul on võimalik üksainus õnn elus. See on sõna, mida te nõnda ei armasta. Ja armastus. Armastus kordas Anna pikkamööda hingestatud häälega. Ja äkki samal hetkel, kui ta vabastas varruka pitsi haagi otsast, lisas juurde. Ma sellepärast ei armastage seda sõna, et see mulle liiga palju tähendab. Palju rohkem, kui te arvate ja vaatas Franskile otsa. Nägemiseni. Andnud Bronskile kätt, läks ta kiirete nõtkete sammudega uksehoidjast mööda ning kadus tõlda. Anna pilk ja käepuudutus põletasid Vronskit. Ta suudles oma pihku sealt kohast, kust anna seda oli puudutanud ja sõitis koju õnneliku teadmisega, et tänane õhtu oli teda eesmärgi saavutamisele rohkem lähendanud kui kaks viimast kuud.