Koduseid talitusi tegemas. Suvel olid isa ja ema mõnikord päevad otsa kodunt ära kas kaugel heinamaal või põllul tööl. Meie olime üksi kodus. Mõnikord läksid nad juba varahommikul ära. Meie jäime magama. Kui keskhommiku paiku ärkasime, leidsime, et oleme üksi. Söök meie tarvis oli lauale või kapi valmis pandud ja kuusik Ki suhkrut igaühele kaks tükki seal ja vaatasime kohe järele. Suhkrupeaga oli isa kapis luku taga, seda meie hooleks ei Aitud. Pidime siis kodus head lapsed olema ja ilusasti mängima. Seda kinnitas ema õhtul juba ette. Tuli kanade järele vaadata, lõuna ajal siaalisi anda, lehm lauta kütkesse panna ja naabertalust vanaeit lehma lüpsma kutsuda. Mõnikord pidime peenraid kitkuma ja lõpuks veel majatalitusi tegema. See oli kõik, mida pidime tegema või mida tohtisime teha. Mida aga ei tohtinud, seda oli nii palju, et ei jõudnud kuidagi meeles pidada. Ei tohtinud alla jõe äärde minna ega suur nõmmele. Ei tohtinud sibulavarsi, tooreid, marju ja õunu süüa, mööda katuseid ronida, isa saali ja röövleid tarvitada ega külapoistega kakelda ja veel palju-palju muud. Mõnikord luges ema nii palju keelde, etet pea hakkas kuulates huugama ja vend Juhan pidi küsima. Ütle nüüd seda ema, mida me tohime teha. Aga lõpuks tohtisime ometi kõike. Ronisime aida katusele, käisime jõe ääres, sõime sibula varsija kaklesimegi teiste poistega. Päevad olid pikad, aega ja vabadust oli palju. Ehitasime maju, mängisime indiaanlaste mänge, jooksimini kullasime niisama asja ees teist taga. Siis juhtus sageli, et kanad jäid omapead peenarde vahele ja lehm kuni kella kolmeni lüps mõtte, kuna siga sai oma lõunase toiduportsjoni alles keskõhtul. Kodused talitused aga, mida ema kõige rohkem nõudis, jäid kõik tegemata. Kuid õhtul koju tuli leidis, et tuba on pühkimata, hommikused sööginõud ikka veel laual, kuna pliidi ees pole aura kugi jää-ämbris tilkagi vett. Panime siis küll kõik kolmekesi käed külge, mina läksin vett tooma, Anna hakkas tuba koristama ja Juhan arvas, et tema peab hagu tooma. Kuid oli juba hilja, pahandus ei jäänud tulemata. Mõnikord aga valdas meid selline tööhoog, et tegime 10 korda rohkem, kui ema nõudis. Siis saime kiita ja olime oma töökusele väga uhked. Kuid mõnikord tegime nii palju üle, et meiega ei oldud jälle rahul. Ühel õhtupoolikul, kui kõik mängud olid juba mängitud, Johuldamised hullatud, kükitasime kolmekesi kaevu ääres ja pidasime nõu, mis nüüd ette võtta. Viimaks ütles Anna, kes oli meist kõige panime hakkamate koduseid talitusi tegema. Mis talitusime ikkadeemi, päris Johan, kes oli alles viie-kuueaastane ja igasuguste talituste vastane. Armas aeg, kas siin töötalitusid vähe, arvas Anna ja püüdis jäljendada jema. Siin uppu varsti mustuse sisse ära. Poisid kohe luuad kätte ja õue pühkima. Mina lähen tuba koristama. Nüüd sattusime meiegi hoogu ja töölex rabinal lahti, haarasime luuad ja hakkasime nii südilt pühkima, et hall tolmupilv tõusis õue kohalt üles. Ei, siin ole aega vaadata, õhutasime Juhaniga teineteist, siin on tööd, murra kas või kael. Ja siis mega murdsime, kui üks luud kätte lagunes, võtsime teise. Kui ühel rehal, millega suuremat prahti eest ära tõmbasime, läksid pulgad katki. Võtsime teise ja kolmanda sealjuures kordasime, isa sõnu pole, iga töö juures juhtub mõndagi. Selle aja sees kolistas anna kambris ja rehetoas sealgi tolmas, nii nagu tehtaks kütist. Põrandariided viskas uksest välja õue ja käsutas meid nagu ema poisid klapigi need õige puhtaks. Meie siis ka kloppisimeni, et suu ja silmad läksid tolmu täis. Kui meie õuega ja Anna kambritega oli valmis saanud, algas riistade pesemine. Esiteks tassid ja sööginõud, siis tulid kausid ja kõik muu, mis kuidagi pesta andis. Anna köitis endale ema põlle ette ja rätiku nii pähe, et sõlmed tulid kukla taha. Kes ütleb, et ei ole ema. Kõik pestud riistad ladus ta karjavärava ette pingile ja neid sai selline rodu, millist ei nähta isegi pühade eel. Kogu aja, seletas. Anna, ma ütlen, et kui sa mõne päeva majapidamise juurest eemal olid, siis annab jälle teha, enne kui kõik korda saad. Nüüd märkasime ka meie hoopinu juures pole ühtki katkilöödud hagu ega lõhutud puud. Seda asja tuli vaadata. Kuid minul kui mehel ei kõlvanud hädaldada ega rühkida, ütlesin Juhanile. Mine sa poiss, too rehetoast varnast kirves naistele mõned vaod katki ja puud lõhki. Juhandei kirve tõi kaks kirvest, sest ega temagi olnud vähim mees. Ja nüüd algas meie Pinumaal selline raiumine ning lõhkumine, nagu võetaks raievere metsas palke maha. Kui Anna jõudis järjekorraga piimad pütide juurde, pidime meie tule alla tegema piima pütide hautamisektiivee kuumutama, pesuküna ja pesuliiva valmis panema. Varsti olid kuidagimoodi küüritud pütid ja Kirnud kaevu ääres pingil reas ja uusi tuli juurde vahetpidamata. Ta ikka kuum kivi pliidi alt väljas, tass piimapütti. Möllasime ja mässasime pesta niikaua kui enam midagi ei leidnud, mida võiks veega üle lasta. Isegi seasöögiämbri ja katkise kanaküna pesi anna puhtaks. Padade küürimine jäi meie hooneks. Nühkisime ja keerasime siis ka nii, et varsti olid meie sääred, püksid ja pluusidki tahmaga koos. Ega sellest midagi, õpetasime teineteist, töö juures juhtub mõndagi. Tööinimene ei saa iga kord vaadata, kas tal riie puhas on. Kui endi arvates padasid potte ja panne küllalt, tulime küürinud, vaatasime ümber, kas oleks veel midagi käsile võtta. Olime nii suures pesemishoos, et oleksime puhtaks küürinud kas või kogu küla piimapütid ja Nõgised. Vajad vana vankri ja räästa alla. Suvekord keldrisse pandud Ri ühes palgikelguga. Kui enam midagi pestavad, näppu ei hakanud, otsustasin mina, peseme õige kambri põrandad kah ära. Jah, oli Juhan kohe nõus. Viime toobriga vett ja kallame maha. Kuid seda anna ei lubanud uus, sellega temal toad kõik puhtaks pühitud ja põranda riidedki paigale asetatud. Vingume aga õuemeeste talituste juurde ja ärgu sega naisteasjadesse. Siiski hüüdis ta meid ukse pealt tagasi. Tooge mulle rehetuppa vett, tooge kõik veenõud täis. Mina ütlesin, viime vett, nii aitab, viime kõik nõud täis, siis saab emalgi võtta, alati pahandab, kui koju tuleb, et kari lapsi kodus jooksmas nagu nooris algusid, aga et nad sulle ka tilga vett valmis tooksid, seda ei ole. Tiimi vii vedamise talgud andis Juhan omalt poolt nõu ja jooksis ise viieämbri järele. Siis algasidki veevedamised algud. Esiteks tõime Annale ühe ämbritäie, siis hakkasime vett mujale kandma, rehetoas pliidi sees asetsev müüri pada, kuhu sisse läheb vähemalt kümme-viisteist ämbritäit, vett sai ääreni täis. Kui kaant peale seadsime, ajas ülegi. Nüüd on sellega siis korras, laususin Juhanile, nüüd tuleb see tõrs käsile võtta. Ta vinnasime kaevust vett ja kandsime, niiet poriidee Kaibuja rehetoa ukse vahele. Kuid sellest polnud midagi, seda mõnusam. Olime ta jahedat poriideed käia rehetoa ja kaevu vahet. Need on alles talgud, seletas Johan kibeda töö sekka, vaata kui märgma juba olen. Ja nüüd märkasin minagi, et poiss oli märg ja porine. Need v talgud, need on niisugused asjad, seal kuivalt läbi ei saa. Laseme käia. Kui tõrs sai täis, võtsime käsile vannid pajapotid. Olgu ometi ükskord ema meiega rahuljärgu, nuriseb, et veetilka pole toa juurde toodud. Seni kui meie Juhaniga Vetkantsime kooris, anna pudru kartuleid. Ka siin oli meile sageli ette heidetud, et pudrukartulid on koorimata jäetud. Anna oli neid vist juba kaks korvitäit valmis koorinud ja kolmandat alustanud. Kui meil Vi nõud otsa said. Pidasime aru ja otsustasime äsja küüritud piimapütid ning Kirnud vett täis kanda. Parajasti olime oma veetalgutega suurt koore Kirnu täitmas. Kui isa ja maastusid õue. Keset õue, jäid nad seisma ja lõid kaht kätt kokku. Siis hüüdis ema, armas aeg, mis siin lahti on. Õu, vett ja pori täis, poisid mõlemad märjad ja porised nagu poriauku kastetud. Mis te siin teete ja kõik kohad vett täis kantud. Kes need piimapütid sahvrist välja tõi? Missugusele pulmarahvale, sina anna kartuleid, koorid, suur pesuvann kartuleid täis ja muidugi kooridega juurde. Ütelge ometi, mis üleannetust te olete teinud siin kogu päeva? Nüüd ei saanud asjast aru. Vaatasime nõutult üksteisele otsa isale ja emale silma. Mispärast selline pahandlemine? Viimaks kohmas Anna ütelda, enesel NUT peaaegu kurgus. Aga ema, isa? Me tegime koduseid talitusi.