Esimesed napsid. Vilu, Jaan Mätliku, Joosep, kalle Kusti ja mõlemad tallimehe poisid lamasid jõe kaldal murul, ajasid juttu ja pidasid aru. Oli pühapäev ja vilujaan oli saanud oma teise karja püha, sellepärast oli mahti teiste seltsis olla. Hommikul uidata ringi mõisa vahel luusiti pargi veerel ja aeti taga kivimurrus, pesitsevad kärpi. Aga õhtupoolel võeti õngeridvad ja mindi kalale. Istuti tükk aega jõe kaldal reas nagu vanad mehed, sülitati vette ja vaadati üksisilmi õngekorki. Kuid õngitsemis sisse ei tulnud midagi välja, sest kalad ei võtnud. Mätliku Joosepil näkiti mitu korda süüt õnge otsast teiste õngesid ei mindud näkkimagi siiski eriti kokku, õngenöörid pandi õngeridvad lepapõõsa najale ja heideti murule juttu puhuma ja aru pidama. Ei oldud kaua aega vilu Jaani nähtud. See oli vahepeal palju kasvanud ja käitus peaaegu mehena, kõneles pika ja isemoodi käriseva häälega. Liigutused olid aeglased ja mõõdukad. Ja imistudes vaatasid teised, kuidas ta tõmbas püksitaskust seapõies, tubakakoti ja keerase vilka, nagu vana mees süütas põlema, kustutas sõrmede vahel tiku ja puhus suitsu läbi nina. Teistele oli see uudis mineval talvel ta veel ei suitsetanud. Kas isa ja emad jäävad? Uh, mis nüüd neist ta varsti omaette mees paljuks seda suve veel on, see on tema viimne karja suvi. Siis veel üks talv kooli ja tuleval aastal on Tallinnas lukussepapoiss. Nad näevad kaasa, arvavad, et nende moodi jääb siia moona külasse, mõisa orjaks, kiitrile Jagoopiale tõugata. Seda asja on nad põndaku sulasega vana mardiga varutanud mitu korda ja põhjalikult i ja tema jää linna linna, muud midagi, kui meheks tahad saada. Need olid vana mardi sõnad. Jaan heitis Plotski otsa Mahastus varbaga peale ja sülitas läbi hammaste. Ja äkki teised tundsid, et Jaan on kasvanud suureks jäänud nendele võõraks justnagu ei olekski karjapoiss, vaid põndaku aasta sulane või lukussepp. Oli nagu kahju ja veidi cademiil. IGA venitas Jaan oma väärtust. Ärap on linna tarvis rahagi kogutud kuus rubla 70 kopikat korvidega ja luudadega kõrvalt teenitud. See kulub linnas marjaks ära. Võttis püksitaskust vaskraamidega rahakoti ja luges raha siinsamas teistele ette. Aga see on kõik oma raha, teen sellega, mis tahan, kasvõi. Kuulge, kui õige klapiksime kokku ja laseksime tuua ühe, suru viina. Mekiksime siin koos ära, aeg läheks hoogsamalt õhtuni, veel palju aega. Jaanipäeval klappisime põndakus ulasega ja pärtli künnipoisiga rahad kokku ja mekkisime ära ühes oru õhtupoolne päev nagu sulas kätte. Teistele oli see ettepanek nii ootamatu ja võõrastavalt uus, et ei osatud esiti vastata sõnagi mis ei taha. Mehed, tahate ise olla või pole teil raha? Raha oli neil küll igaühel, sest mitmesuguste töödega olid nad kõik mõne rubla teeninud kuid kellelgi ei olnud raha siin kaasas, nad ei olnud veel nii suured, et raha endaga kaasas võivad kanda. Polnud igalühel õiget taskutki. Mätliku Joosepi raha oli kodus teekarbi sees, kalle kustil koguni ema käes. Aga mehed on emand samuti kui hangi. Või siis muudkui laseme ära tuua. Mätliku Joosepil pikad koivad jookseb sopsiku saunas ära. Maiel on alati seda kibedat kodus. Keegi tahtnud vilu jaanist maha jääda, kõhklemisi jäädi nõusse. Mätliku Joosep leidis koguni, et ta on suve jooksul teeninud kolm rubla 75 kopikat. Kas siis suurem asi, kui nüüd teiste seltsis tilga viina võtab? Raha aedast lubas vilujaan päästa, tema maksab nüüd kõigi eest, aga pärast peavad teised temale tagasi maksma. Šopsiku May võtab 30 kopikat sorust. Me oleme siin viie mehe. D mina peale kuus kopikat. Sügisel maksate mulle kõik ära. Ja lõppes sellega, et Jaan luges Joosepile 30 kopikat pihu peale ja Joosep pistis siitsamast läbi võsastikus opsiku sauna poole. Tallmeistri Hugo saadeti koju leiba ja silku tooma. Peab ikka midagi olema peale võtta, mis viha maigu suust ära võtab. Veidi aja pärast tulid poisid tagasi siis asuti ringis viinapudeli ümber leivakannikas ja kapsalehele asetatud silgud olid sealsamas. Nätliku Joosep tõmbas oma korgitseriga korgi pealt ja ütles veel kord nagu vabanduseks. Mina olen suve jooksul teeninud üle kolme ja poole rubla. Kas see siis suurem asi, kui nüüd teiste hulgas, võtan tilga viina? Siis ulatas pudeli vilu Jaanile ja ütles. Eks hakka peale. Kuitseerutanud pudelivõtmisega väänas oma Plotski lõpuni ja lausus siis, nagu muuseas küll käes selles uus. Mätliku Joosep pigistas silmad kinni, pani pudeli suule. Harri hüppas ühe lonksu. Hinge tahtis mata, kuid ei tahtnud jääda Jaani ees naeruväärseks, vajutas hambad kõvasti kokku ja kannatas uutega mehiselt välja. Kuidagi köhides ja läkastades said ka tallimehe poisi tuugoyayydi esimese suutäie alla. Siis võeti hooletud asendid ja tunti, et nii see sobib. Kõige tagasihoidlikum oli kalle Kusti, tal oli piinlik ja häbi, et kogu selle asjaga oli kaasa läinud. Kuid Jaan oli olnud talvel tema hea sõber ja ta ei tahtnud temast ega teistestki maha jääda. Tõstis pudeli suule. Kuid vänge lehk mattis hinge, nii, et tilkagi ei läinud, alla. Oli piinlik ja häbi, kas tema siis kõige nõrgem on? Tõstis veel kord pudeli suule. Nüüd vist läks alla ka, sest huuled ja igemed hakkasid kiir vendama, silma nurgist jooksid pisarad, kuna kurgus kipitus köha. Nüüd jõudis kord vilu Jaani kätte kuid see eirutanud võtmisega lõikasime paraja tüki leiba, asetas sellele silgu alles siis võttis pudeli kätte, tõstis selle silmade kõrgusele, pani pöidla pudeli küljele märgiks ja siis võttis või, või, või. See oli alles suutäis, seda märkasid teised kohe. Aga Jaan maigutas ainult suud, kiskus näo veidi kipra, sülitas läbi hammaste ja hakkas siis leiba ja silku peale sööma. Siis keeras mehise vilka ja lausus. Näe, kui südame alt käib läbi. Siis käis pudel veel ringi ja teisedki tundsid, et ka neil käib südame alt läbi. Aga jutt ei tahtnud kuidagi sobida, isegi senini jutt katkes, oli nagu piinlik ja võõrastavalt imelik lamada ringis viinapudeli ümber. Jänes eksis põõsa tagant välja, jäi kükitama, kõrvad kikkis ja Sirkkas siis metsa. Teda märkas kõige enne Mätliku, Joosep tahtis püsti karata ja kiljatada, oih pikk-kõrv. Kuid tabas end veel õigel ajal, ei kõlba siingi ekselda, nagu poisike. Sundis enese rahulikuks ja ütles, nagu muuseas. No mis esitahab. Kas admetsa? Aga kui viinapudel ikka ikka ringi käis ja kõik olid keeranud endile vilu jaanitubakakotist, tublid vilkad, hakkasid puulehed sahisema kõvemini ja vesi jões vuhises kuuldavalt. Sissigis ka jutt algas esiti kaasjalikult ilmast ja töödest. Vilujaan hakkas aeglaselt ja mehelikult seletama, et näe, sügiseks hakkab juba vedama, piibeleht on närtsimoidja, kastehein valge. Neil seal võndakul valusaare luhas veel tükk heina teha, kuidas sellega saabki. Ega peale Jaagupi päeva heinatöö enam jõudu tee. Jaagup toob raudnaela heina. Ja noh, kuus ja sügis enam jääb, seletas Omalt poolt nätliku Joosep, püüdes olla niisama mehelik nagu jaaniei, ole päeval enam seda võimu, mis suvel oli. Vana aidamees ütleb ikka, et peale Jaagupi päeva ei lahku enam põõsa tagant kaste. Puulehed hakkasid sahisema veel kõvemini ja vesi jões voolas vallatult. Tallimehe Hugo, nihutasime vilu Jaani lähedale, pani käe õlale ja hakkas rääkima. Õige sõbralikult. Vaata, Jaan. Sa lähed nüüd linna lukku, sepaks õppima. Kuula siis Mullega kohtuli sõbramees kuhugi sinna diisleri juurde. Mina tahaksin Kiisleriks õppida, ole sõbramees küll mina sind ka, Meelis pioneeri. Karda, käsi peseb kätt. Aa, sina siis tahad linna tulla? Uks on meie jutt. Kui seda asju ikka vaatame, siis on ju vanal põndaku mardil õigu segase moona, mehe elu midagi väärt ole. Aga seda ma ütlen teile, seda ma ütlen, teile segas jutusega nätliku, Joosep. Ärge siis Saksaks minge ja ära siis meiesuguse vastu uhkeks mine, kui sa seal linnas meistrimeheks saad. No oli nüüd vilu Jaan, lai mees, oleme kõik sõbramehed olnud üheskoos joonud ja mänginud Simona küla vahel. Kaasmeil maksab uhkus pidada. Nüüd nihutas Metliku Joosep enese Jaani lähedale ja panin talle käe õlale. Pagan teab, olen isegi vahel mõelnud linna minna, aga aga siis jälle mõtlen, et kuulge nüüd oleme sõbramehed ja maa, räägin otse südame pealt. Nojah. Tuleb nagu kahju, mõtlen, et võtamegi Indrek soni liini ära ja jään siiasamasse. Ehk saab, pärast pole vabadiku koha kihku külast. Istuksin laupäeva õhtul uksekünnisel. Mängiksin Härmoonikat leni, talitaks lehmmullikat ja seapõrsast. Mina mängiksin ja vaataksin pealt, siis oleks tore oht ja see naiste värk, lõi vilujaan käega. Mina võtan ühe korra linnast niisuguse, kellel on kübaria päevavari. Aga nüüd pole selle peale veel mõelnud. Aga kaleeni kohta kedagi öeldule plika on tore ja naljakas, ühe korvaatasin kui rippustele käsitsi toominga oksal. Nii peenikesed sõrmed, teisel, et tööinimene temast saab, ütleb minu ema. Tallimehe Eedi oli tüki aega vaadanud naeratades omaette, siis pani käe Joosepi kaela ümber ja avaldas temalegi oma südame saladuse. Diad Joosep, tead, kui mina suureks saan, võtan aidamehe Haada naiseks. Ma ütlen seal sõbramees, seda olen mitu korda mõelnud. Ta niisugune naljakas, väike ja kui naeratab, siis isevad lohud põskedele, kes on tähele pannud. Siis käis jälle pudel ringi, tehti uued Plotskid ja jutt valgus laiali. Kõik hakkasid kõnelema korraga. Mätliku Joosep hakkas äkki mingipärast siunama ja pahandama valitsejat. Iidi lubas kopia poisile alles näidata, kuna huugo tagus rusikaga maad ja ütles juba mitmendat korda, et seda tema ei jäta. Mida ta ei jäta, kellega pahandas, sellest ei saadud aru ega püüdnudki aru saada. Keegi ei tahtnud kuulata teist, igaüks tahtis kõnelda ise isegi vilu. Jaan oli tõusnud istukile ja püüdis kõva häälega midagi seletada. Joosepile. Ainult kalle Kusti ei võtnud osa üldisest lärmist. Jutuajamisest lamas põõsa ääres otsaesine vastu maad ja käed kõvasti meelekohta. Tema viinavõtmisest ei tulnud midagi välja. Iga kord, kui pudel ringis tema kätte jõudis, tõstida selle küll suule, kuid õhk mattis enne hinge, kui tilkagi suhu sai. Jaan keeras talle Plotski, andis tule otsa, kuid ka suitsetamisest ei tulnud midagi välja. Süda hakkas pööritama ja silmade ees läks kirjuks. Ma hakkas ringi käima ja poistekujud silmade ees tantsima. Ta surus otsaesise vastu maad, hoidis kätega kord kõrvu, kord meelekohti. Põõsad hakkasid tantsima ja jõevesi kõikuma üles-alla. Teiste jutust ei mõistnud ta peaaegu midagi. Kord räägiti Hindrek Suni liinist, siis aidamehe Aadast ja siis sulasid kõik hääled jälle ühiseks suminaks. Viinapudel oli ammu tühi, silgud kapsalehelt maha aetud ja leib puruks muljutud. Kuna vilujaan uuesti, rääkis oma lukussepa ametist ja Mätliku Joosep Indrek soni leenist ja saunast kiku vabad külas. Päike oli juba kadunud taevaservale pilve taha ja kaste tulnud maha, kui vilu ja esimesena märkas, et õhtu on käis. Vaata, kuidas aeg kaob. Ammu me tulime siia, nüüd läheb juba viluks ja kaste tuleb maha. Ma ütlesin viinapudeli juures, õhtupoolik nagu sulab kätte. Siis tõusis püsti, viskas pudeli põõsasse ja lisas juurde. Ja eks see meiesuguse elu ole rühma rühma hommikust õhtuni. Nii palju saadet tilga viina teinekord võtad. Nüüd pean minema, lasen siitsamast läbi lepiku põndakule, homme peab jälle päikesetõusuga väljas olema. Teie magate siis veel seitsmendad und. Keeras veel platski ette, võttis pintsaku õlale ja kadus veidi ebakindlal sammul lepikusse. Teised kainesid juba õhtu, mis nüüd saab, hakkasid vaaruval jalul minema, mõisa poole. Jutt katkes, oli halb, häbi ja piinlik. Kalle Kustil läks tüki maad teistega kaasa, siis pöördus kõrvale põõsada, laskus kummuli ja hakkas kibedasti nutma. Aga lepiku tagant kuuldus vilu, Jaaniga ärisev laul, mul kartell täise korra peal ja kord flirummer neli.