Nagu kirjutades niga kõneldes vististi on ikkagi vähemalt minul küll alati tarvilik kujutletud kuulaja, kusjuures nad on selles mõttes kujutletud, et teda ei ole praegu siin. Aga ma mõtlen selle kuulajal siiski sageli täiesti konkreetset inimest. Ja õieti Eesti ainult sel kombel ongi üldse midagi välja tulnud. Kui ma olen leidnud pöörduda nimetu kuulaja või lugeja poole siis on sellel, mis ma teen ka selle suunamatuse, selle nimetuse maitse. Nii, näiteks mulle on peaaegu üle jõu kirjutada kirja kahele inimesele korraga. Sageli on ju nii, et sa saadad kirja perekonda ja kirjutatud pealkirjaks kahe inimese nime aga paar rida on valmis, kui sa tunned, et, et see jutt on siiski orienteeritud ühele neist ja ja veel paarida edasi, oled sa sunnitud juba vabandama, et sa oled võib-olla pöördunud jah, liiga ainuliselt ja seletama, et teisiti pole võimalik. Nõnda ma siis kirjutangi näiteks perekondadesse, kirju kordamööda, kord ühele, kord teisele, kolmandale arvestades muidugi, et kiri võetakse ehk ühiselt lahti. Kuid ma ei suuda seda kunagi adresseerida kolmele neljale inimesele korraga. Veelgi hullem lugu on ju siis, kui kui sa kõneled või kirjutad näiteks juttu, siis see läheb ju teab mitmetuhandelist iraažides, kui teda peaks trükitama. Ja kõik see muutub absuldiks. Se ühele kõnelemine. Ometi on loomine teisiti siiski võimatu. Ma mõtlen sageli ikkagi ühte konkreetset inimest. Sageli on mind aastaid aidanud üks üks väga lähedane inimene, kellele ma kõnelen arvestades või lootes või uskudes, et Ta kehastab endas tuhandeid ja tuhandeid teisi ja et kui saab aru tema kella kellab, siis saad aru, need tuhandetki. Nii et sinu adressaat on täiesti konkreetne Enamasti küll jah, lihtsalt noh, ma kujutle niisugust õhku kõnelemistega õhku, kirja kirjutamist üldse ette. Kui sa kirjutad, kui sa kõneled, siis, siis see on ju tegelikult nagu üks niisugune väike võitlus tundmatuga või tähendab mittemõistmisega, kuigi seal muidugi võib-olla kõnelejad tõesti sellele kõige lähedasematele, kes kes sind niikuinii mõistab ka siis, kui sa ennast ehk õigesti väljendu ometi üldse kogu kõnelemise protsess, kogu eneseväljendamise protsess on, on võitlus niisuguse eeldatava mittemõistmisega. Iga sinu sõna on püüa seda tundmatust lammutada, sõda tähendab seda pimedat kujutlust, mis teisel võib olla sinust. Sa püüad ennast selgitada? Sageli ju inimesed tulevad ühe sama teema juurde tagasi, ilma et neid keegi eriti oponeeriks, seda on kõnedest alati väga huvitav tähele panna. Ikka sellessamas aimuses, et võib-olla teine ei mõista teda. Mitu korda tullakse oma oma tähtsa probleemi juurde uuesti tagasi, võib-olla isegi kuulajad ära tüüdates. Aga ikka ikka just sellest samast aimusest. Võib-olla ei saanud selgeks, aga on ju tähtis, et saab selgeks. Ja sellepärast on tarvis ka tingimata seda vastaskõnelejat kujutleda, sest et see ei ole ju ikkagi ainult enese selgitamine, vaid ka see eelduslik, vastulause tema poolt Sa tahes või tahtmata, kujutled siis ka selle oma oponendi mõtteid, võib-olla tema mingisugust mingisugust vastuväidet või, või heakskiitu või sageli heakskiitu muidugi. Millest sa siis julgustad edasi kõnelda. Aga see side on ikkagi kogu aeg see tegelikkuses olematu, kuid sinu kujutluses vägagi määrav. See peab valitsema nii kirjutamisega kõnelemise protsessis. Esimene kirjutaja võimuses muidugi on siis ka omalt poolt pääseda lähemale sinu kujuteldavale lugejale, nii et mitte ei ole tema viga, kui ta sind võib-olla ei mõista, vaid põhjust tuleb otsida. Sellisel juhul kasinus. Jah, muidugi ma arvan, et ma arvestan seda ikka esimesest sõnast, viimase sõnani, kogu aeg seda, seda vastutust, mis on mul selle protsessi teise osalise ees? Ikka juba täiesti kirjutamise kestel, kõik viimistlemine kõiki iga iga otsing toimub ikka selle nimel, et ta saaks aru et ma suudaks ennast tema ees ära kaitsta. Aga kui nüüd niisugune hästi triviaalne küsimus, miks sa kirjutad? Ega vist ei ole, sest et noh, miks, miks see, kes laulab, laulab ja ja miks laps jookseb ja küllap on ikkagi niisugused vajadused lihtsalt kuidagi väga algselt olemas ja kes seda teeb, see teeb? Aga küsimus võib-olla natukene konkreetsemalt, millest saab sõna alguse või mis on niisuguseks kõige vahetumaks ja tavalisemaks tõukejõuks sinu puhul, millest sul läht läheb, mõte liikvele, millest hakkab sündima uued tüki idee, mõttekujund, kujutluspilt, kas saab üldse üldistada või on see iga kord niivõrd erinevaid siin üldse midagi? Ühesõnaga ütelda ei saa? Noh, sõna on ikka üldiselt reageering isegi appikutse reageering, mis siis veel rääkida vaimustuse avaldusest. Minu sagedasem tõukejõud tähendab märguanne, et kirjuta just nimelt täna. On siiski tavaliselt mingisugune avatuse olukord. Tähendab, elada on üldse alati tore ja, ja maailm on alati vaimustav, kuid mõnel päeval nende eriti vaimustav. Ja, ja siis sa tahaksid kuidagi niimoodi sõnaga oma meeleavaldusega sekkuda, sellesse, on lihtsalt elust avarama ja kitsama osasaamise hetki osa me saame temast alati. Aga, aga siiski teatud aegadel erili erilisel viisil. Ja on kohe kindlasti niisugused ajad ja päevad, kus sa juba hommikust peale teadet, et kui vähegi saad, siis täna kirjuta, täna tuleb välja. Sellest on kenasti ja paljuräägitud Ain Kaalep näiteks on, on ühes loomingu teid ja märkmeid rubriigi esinemises kõnelnud sellest seisundist just pealkirjal avatusest. Ta mäletab ühte oma lapseeas ikka. Ühte koolist kojuminekut kus talle niisugune teade esimest korda tuli sellisel kujul, et, et tema lapse teadvusse jõudis. Et ta tahab oma olemasolu eest selle päeva eest kuidagi kellelegi ütleme loodusele kasvõi tänu avaldada. See on vahest ehk esimene samm, siis. Hiljem võib võib elu sulle väga mitmel viisil korda minna, võib sind noh, kas või sel määral häirida, võisin sel sel määral ängistada nurka suruda, seal teisiti ei saa, see on siis juba peaaegu et see reaktsioon appikarje või reaktsevaldvatest. Küll aga niisugused helgemad asjad sünnivad ikkagi just teatavast niisugusest õnnetundest. Rõõmust, et sa, et sa üldse elad. Aga keegi on öelnud ka nii, et need õnnelikud hetked sünnitavad hoopis vähem luuletusi kui kurvad ja õnnetud läbielamised. Keegi võis öelda, siis tema impulss ongi hingevalu, minul ei ole seni minu impulss, on harmoonia, kunagi kuskil on ka näiteks Aleksander Suumann väljendanud niisugust mõtet, et ta ei ole iial võimeline midagi kirjutama negatiivsel ajendil temast ühesõnaga protestilaulikud ei saa, mingu siis maailm nii hukka kui tahes. Ja niisugune loojanatuur on minule täiesti arusaadav. Inimene, kes ei suuda kirjutada negatiivsel ajendil miks mitte? Kas on vajalik? Kui sa midagi kirjutama asud, et sa sel hetkel näeksid seda asja täiesti uues valguses, millest räägid? Võib see olla väga tavaline igapäevane sinu jaoks. See on ehk liiga palju nõutud, jah, täiesti uues valguses õnnestub siiski harva midagi näha. Mõnikord aga võib see asi sind rahus olla, ei lase üpris tühine olla. Kuid ta on, ta on lihtsalt eks lähenemise tee ja kui sa oled, oled seda kitsukesest rada mööda millelegi lähenema hakanud siis võib ta äkki selle selle vaatlemise tunnetamise käigus tõesti hakata üha uuemale uuemale paistma. Kuni sa lõpuks oledki ehk mingi väikese avastuse tema juures teinud. Kas sinu lugude tegelased ja süžeed ja olukorrad on algusest peale kirjutamise mõttes sündimisest peale enam-vähem selged ja kas sul on kirjutama asudes selge, mida sa tahad öelda, või juhtub nii, et kirjutamise käigus väga palju muutub isegi hoopiski pea peale pööratud kõik. Ega ikka ei ole ja ma arvan, et, et neid asju on küll ja küll. Millest ma ka lõppu jõudes ei tea, mida ma öelda tahtsin. Ja tuleb ehkki ütleb mõni teine aga mingi kindluse tunne on siiski oma töö suhtes mul siiamaani olnud. Nii et nõrka asja lihtsalt ei anna käest ära. Tähendab, sa pead ise suutma tema eest seista, muud mõõdupuud ei ole. Sa oled väga palju kirjutanud konkreetsete lapsepõlve mälestuste muljete mõju all. Kas need muljed on? Või kas seda saab üldse nii küsida? Siiski küsin, kas need muljed on sinus? Elavad sellisel kujul sellises värskuses kogu aeg või tead sa neid praegu millegagi täiendama, midagi sinna juurde panema, et nad värskuse saavutaksid? Ma ei tea Kui ikka pisutki on võimalik keskenduda, siis märkad, et see on sinus ikkagi kogu aeg olemas ja igal pool sinuga kaasas, ainult et sul ei ole justkui aega või võimalust temaga tegeleda. Ma ei arva, et selle heaks, et ta ilmuks kuidagi selgemini või vaid tugevamini või mõjusamalt saaks midagi ära teha. Lihtsalt võtad sellest, mis sul niikuinii on. Ja muidugi juhtub ju seda, et sa isegi ei uskunud, et seda nii palju oli, et see nii selge oli. Kirjutatud läbi ja, ja näed, et see pilt on sinuga. Või see olukord või mingipäev on tõepoolest käinud mitukümmend aastat sinuga kaasas, ilma et sa sellest varandusest üldse oleksid iseteadlik olnud. Küll aga võin maja üsna kindel olla, et selle jaoks ei ole tarvis midagi eraldi teha, tänasest päevased teda esile kutsuda või ta paremini saaks, kui ta on. Ta on nii nagu ta on. Lasin ühe jutu pealkiri on uinunud sõnad, kas võiks seda umbes mõista, nagu võiksid ka need sündivate juttude sõnad sinus sinus uinunud kujul täiesti valmis olla või üleüldse, kas asjades on sõnad uinunud kombel olemas ja või tuleb need nendele asjadele juurde mõelda? See on väga keerukas probleem ja vist kõik, mis ma, mis ma selle kohta öelda olen suutnud, on öeldudki selles samas jutus uinunud sõnad. Siia juurde ma võin küll lisada niipalju, et noh, asjad on muidugi ise täiuslikud, elu on ise täiuslik. Kuid selleks, et me teda võiksime natukenegi sõnade kangi võtta Teda kuidagi vahendada seda oma tunnet teisele inimesele tuleb ikkagi oma keelt tublisti edasi arendada, siin ma küll usun, et siin on, siin on kogemuse ja oskuse ja ja tööga väga palju ära teha. Väga paljud inimesed on ju on ju äärmiselt rikaste muljete kogumit võimsa tunnetus jõuga ja ometi see kõik jääb nende sisse justkui vangi, vahest on niisugustest inimestest on lausa kahju, sest nad nad peaaegu alati kuidagiviisi siiski väljendavad seda, et nad võib-olla ühest samast üsna argisest olukorrast suudavad siiski hoopis erilisel viisil osa saada hoopis suurema jõuga hoopis hoopis värvikamalt hoopis enam välja lugeda, kuid nad ei suuda sellest öelda peaaegu, et et rohkem kui, kui teised seal kõrval, kes ehk vähem märkavad või vähem tunnevad. Niisugused inimesed on tõepoolest nagu oma luuletuste ja lugude vanglad, sest et neil on olemas kõik, see tähtsam on just olemas. Puudub ainult see viimane värav, mida ta ise ei oska avada. Täna tema tööriist. Kui ta seda tunneb nii hästi, et ta sellega sellega suudab teha kõike, siis ta suudab kõnelda kõigest tähendab neis piires, kuivõrd ta suudab mõista ja tunnetada. Aga kui ta sõna ei valitseja, kui ta ei valitse teatud elementaarseid vorme ja võimalusi seda sõna organiseerida siis ta on abitu, lihtsalt midagi pole parata, ta võib kõike õigesti mõista, süda võib-olla kui puhas, kui ta. Kui ta jääb oma laulude vanglaks. Vanasti uskusid inimesed, et mingi asja, nime teadmine või, või siis selle teadmine, kuidas asi sündinud on, annab neile võimu asjade üle selle konkreetse asja üle, mille nimel me näiteks teame. Mingil määral siis õigest järeldada, et sõnade maagia on rakendatav ka tänapäeva maailmas. Vähemalt kirjaniku ja tema töö puhul. Ongi ongi jah üks üks nimetatud asi on justkui. Justkui oma jooksus peatatud asi. Tunneme kogu aeg, et kõik ajad ja muljed ja inimesed libisevad meist mööda. Ajavoolus ja ometi, nii palju on võimalik sellele sellele üldisele möödumisele käest libisemisele piiri panna, kuivõrd me suudame asja nimetada olgu või ainult enda jaoks. Tuhanded inimesed kirjutavad päevikuid ja niisuguseid igapäevamärkmeid. Sageli ainsast peiust. Aega enda jaoks mingil moel peatada no see nagu fotografeerimine, see samuti teatud teatud hetked sõnaga ka võimalik peatada. Ja kas pole seal ka teist külge? Üks on muidugi hetke peatamine. Võib olla sama väärtusliku peatatud hetk on liikuma pandud hetk või, või uute hetkede aimu? Jah, muidugi sellesama loovusmoment on alati tähendab esimene asi fikseerimine, aga ega sellega asi kunagi ei jää. Otsemaid tekivad mingid uued traditsioonid, mingisugused uued avarused sellest olemasolevast mis on õnnestunud teatada. Ja noh, see on muidugi juba puhas looming. Siit algavad tohutud võimalused, mis mis võivad mõnikord väga kõrges kaares üle selle reaalsuse kanduda ja täiesti juba hakata noh, omaette väärtustena eksisteerima. Noh, on siis olemas niisuguseid asju, millest kõneleb Betti Alveri luule, aga, aga kes keelduks tunnistamast, et selles selles on noh. Jalad on alati mullas jaa? Jaa. Elu, mis neist vastu helgib, on ülimalt tõeline. Kuid selles on mingi niisugune imetlusväärne suurejoonelisus päevasem alati lahti. Siin ongi see teatatud hetk äkki omandanud niisugused võimsad projektsioonid igas suunas peale selle maise tugipinna. Et see võib moodustada täiesti ühe kunstniku eripära. Kas leitud ja öeldud sõna kujundab midagi ümber ka sinus endas. Kas sa tunned, et pärast seda, kui sa oled mingi asja endast ära ütelnud, midagi paberile pannud, et sa oled kuidagi nagu teistmoodi või uut moodi? Jah eks ikka seal läbi kirjutatud mõttekäik saab esiteks endale alati selgemaks. Teiseks on alati mingisugune väike lootus, et, et võib-olla see sinu Sinu leid. Ehk aitab kedagi avab kellelegi isegi silmad. Niisuguse nähtuse vastu peaks jätkuma. Noh, mingi idealistlik kujutlus, alati on see kedagi oma tööga aitad. Aga siiski siiski tähtsaimaks peame ausust, kui inimene suudab kirjutada endast nõnda, et see teistelegi tõena kõlab ja kui seda suudetakse ja kui see ausus ja tõde püsib, see on muidugi ideaalne. Oma juttudes eriti nendes lühijuttudes, mis on sul koondatud kaante vahele mee võrdlemisi palju tähelepanu asjadele kõige parematele esemetele meie ümber. Või siis ütleme selle jututegelased peategelase minategelase ümber. Kas seal kirjutamise ajal ei tulnud kusagil niisugust mõtet? Nii tavatult suur tähelepanu asjadele esemetele võiks kuidagimoodi toimuda inimese arvel või suruda inimest kõrvale inimest unustama panna. Seda on sageli märgatud, et selles raamatus asjad on tähtsamad tegelased kui inimesed. Kuid ma lisaksin siia juurde vaid nii palju, et need sealsed asjad on tähelepanu pälvinud üksi, nii palju nagu neis on. Inimesele kuulumist inimese äsjast kohalolekut kõik selles raamatus kirjeldatu kannab inimese läheduse jälgi. Nii palju on inimestele saamatusi. Ma isegi julgen tunnistada, et selles näiliselt asjadega tegelevas raamatus inimene oli mulle siiski tähtsam. Just see eseme inimesele kuulumine inimese harjumus seda eset kasutada. Asjateenistusvalmidus inimese suhtes. See, et ei saa alati kannab tuhandeid mälestusi seoses just teda vallanud inimesega on ikkagi tegelikult see, mille poolest see asi tähelepanu väärib. Tähelepaneliku lugejale muidugi ei jäänud need asjad tähele, pane. No ma loodan väga, ma loodan väga, sest, sest see on täiesti peaaegu et ainus, mis mind on võlunud asjades Ma ei armasta asju ilma nende inimliku minevikuta. Vastupidi, ma olen isegi lausa ükskõikne esemete suhtes. Ma isegi olen peaaegu võimetu märkama nende ilu. Kõigi praegu nii elavalt tegeldakse disainiga ja aina hoolitsetakse edasi, mitte praktiline, ainult ei oleks, vaid ka ilus. Kuid ma kardan, et mina olen üsna tänamatu eseme valdaja ei tarvita ja selles mõttes mulle teeb ühe eseme armsaks alati ainult siiski tema kuulumine inimesele uus asi, ütle mulle peaaegu kunagi mitte midagi. Uus asi justkui oleks ametlikult vanast parem. Minu silmis on, on mõtet meierei kõne kõneleb või elab mulle ainult siiski Vanaasi tarvitusel olnud asi ja nimelt ainult sel juhul, kui ma tean tema minevikku. Mitte mitte üks anonüümne vana asi. Vanakraamikauplus näiteks ei kõnele, küll aga aga armsa inimese kingitud ese võib olla lõpmatult sisukam. Mõnikord kasvõi sellesama inimese kingitud raamatust. Mis ehk ei kanna nii palju sellele inimesele kuulmise jälgi? Kui mingi lihtne asi Sa oled ka tõlkinud küllalt palju, millistest keeltesse tõlkida? Ma ei ole praegu siiski veel kuigi palju tõlkinud. Kuigi jah, valmistunud olen selleks juba üsna tõsiselt pikalt. Olen tõlkinud vähesel määral vene keelest soome keelest saksa keelest. Pisut rohkem töötanud hispaania keelega ja viimastel aegadel tõlkinud kiust sellest keelest. Milles näeb tõlkija töö vajalikkust iseenda jaoks või laiemalt võttes üldse elektronkas? Kirjanikul on vaja tõlkida? On muidugi jah ühe hea tõlke läbilugemisel ja teksti ise tõlkimisel saavutatud tunnetusaste on sootuks erinev. Vaimustus võiks olla isegi üks, aga aga see on on sinust hoopis teistkaudu läbi käinud. Nii et on vajalik ja ei ole tõlkijat, kellele ei jääks tema oma sõna vahele. Tõlgitud teose sõnu, kelle mõttekäiku ei hakkaks mõjutama tõlgitud teose autori mõtteviis. See pole kunagi nii valdav, et sisu ära rikuks või et sa selle tõlki küüsi jääksidki, seda mitte. Aga kindlasti annab see midagi juurde. Ta sulab su omasse mõtlemisse, omasse võimesse. Ja see on tingimata tarvilik tee oma kirjutamise võime arendamiseks. Miks, miks üldse tekib tahtmine tõlkida, see on peaaegu seesama tahtmine, mis ise kirjutada. Sa leidsid ühe ühe asja, mis tundub, et ta on lausa üleohus, kui see jääb üksi sinu teada. See on seesama vaimustusega avaldus, seesama rõõm elust. See elu sisaldas, näed niisuguse kingituse. Et tänasel päeval sa leidsid niisuguse toreda äsja ja sa lihtsalt tahad reageerida, vastata kõigi, vahest ehk raamatu autor on ammu mullas ja nii nii kaugel maal ja räägib pärast keeptid, pole lootustki, et sinu ostus kunagi temani jõuab, aga kuidagi ei tahaks niimoodi, noh. Nagu öeldakse, et kõik hea, mis ma olen sulle teinud maksa võõrastele. Niisiis tahtmine ka hea, mis võõra raamatu kirjutaja on suutnud sinule teha, maksta teiste kätte? Mida sa Eesti tänapäeva kirjanduskirjandusest ja seisustel seal? Raske Ameerikast asjast midagi arvata. Ma olen lugenud seal printsiibil, et et ma loen siiski ainult seda, mis, mis mind kutsub autoreid, kelle suhtes mul on oma kindlasti on olemas vaid ma ei pea lugema kõike. Ja ja ühtlasi ka, kui ilmub halb raamat või, või mulle kuidagi täiesti kauge või vastuvõetamatud ei teki mul siiski tema tema autori suhtes mingisugust vimma ega protestituju, sellepärast et et noh, ega raamat ei tule kallale, sa võid rinne paika, et kui kui ta on halb kui ta sind kahjustab, sellepärast ma loen seda, mis mulle pakkuda, seda on küllalt palju, alati rohkem, kui ma lugeda lugeda jõuan. Ma jälgin suure huviga seda, mis praegu teeb harva välton või Hando Runnel või Ellen Niit. Jaan Kross, Mati Unt. Mõtle, ta võiks, kui palju veel nii palju huvitavat sünnib? On väga andekaid ja võimsaid loojanatuure, kes ennast pidevalt realiseerivad. Nii, kogu aeg sünnib midagi huvitavat.