On elukutseid, mida valida, on juba hilja. Kui oled 18 aastaseks saanud on elukutseid, mida peab alustama siis, kui isiklik otsustusvõime puudub, kui lõpptulemus langeb kokku õnnega. Tallinna koreograafiakool on koht, kuhu tulevad lapsed vanemate käekõrval balletikunsti õppima. Veerand seda poissi-tüdrukut alustab, kuid finišini jõuab neist tavaliselt vaid viiendik. Nii oli see kaheksa aastat tagasi, kui praegused riikliku akadeemilise teatri Estonia balletiartistid Tanja passova, Lemme Järvi, Katrin Kivimägi janu Roosma oma kutseteed alustasid. Tuletage meelde, kuidas kõik algas. Nende õiget katse tuli, siis ma olin just parajasti haige, madin, voodide kangesti nutsin, et ma ei saagi minna, olin niivõrd õnnetu, et terve elu on õndsus ja miks ma nüüd ei saa. Ja siis, kui pärast nende järel katse tulid siia üliõnnelik. Muidugi pabistasin, kas ikka saab, siis? See oli lihtsalt minu ja minu samuti. Läksin vanaemaga minuni. Ma ei teadnudki, kuhu ma lähen, läksin Toompeale jalutama, ostsime ühest uksest sisse ja läksime sinna saali ja erk küll seal võttis meid vastu. Ma mäletan seda, et Lemmed sõid patsidega. Ühe põhjusena vahepeal vastu inimese ja, ja panin kohe kõrvale. Kõrvale paine kõrvale öeldi ja sellega kindel remont paisega kõrvale, nii seda ma tean, et mind esimesena võeti kohe ruttu mõõdeti-kaaluti, nagu mingi arstlik komisjon oli. Ma ei tea mind veel ammu veel. Väänati ka natukene ja tõsteti Talgajansson jah. Ja oligi kõik, läksin minema sealt ja öeldi, hinded ei sul ei öelda, oli valgele mulle öeldi, mina hüppe kolm ja väljapoolsus kaks last hüpata mitu-mitu korda ja siis, kui need põlved põrandale pandi, siis kaks midagi seda veel ei olnud, siis ma olen ise, ma teaksin, epi ütleb, paneb põlved põrandale, paneme telefonist Liis astumisest, mis siis ei teadnud küll missat üks klass. Tulite kümneaastased, pidite oma elukutse juba 10 aastaselt välja valima ja ei osanudki arvata, mis see võib. Noh, mis on, mõned vanemad ka ei teadnud, mis seal tegelikult on. Nii palju kui mulle, noh, olime käinud ringidesse. Seal oli see kõik ilus ja tore keerdunud. Aga mis see tegelikult elukutse, seda ei teinud lihtsalt keegi. Aga kas te nüüd teate? Või on vara veel seda küsida? Ei ole nagu aimama. Ettekujutus on, kõik on ilus, kõik on kerge, õhuline, ilusad riided, ilusad kostüümid saadeti välja nägema. Nii ongi omaette raskete niimoodi välja näeks. Minu meelest. Seda raskust, mis meil tegelikult on, lavale tuues see läks. No aga mida te peate ise raskiks selles elukutses füüsilist tööd, aga võib-olla kõige enne seda tantsulist saavutaks seda? Minu meelest on, sellisest ei saa eriti saavutada seda, et ta peaks ta arendada, seda saab parasjagu arendada ja, ja see ongi kõige raskem. Tantsulisust areneda ka areneb iseenesest, kui, kui sa töötad Kuidas näeb välja baleriini töö vähene? Kas kõik päevad on ühesugused, ei ole? Täiesti erinev abstraktne esiteks juba tundiga hommikune tunduma ette on erinev. Kas või paljalt meeleolult erinev. Pealtnäha tundub küll kõik niiviisi, et kui vaatad oma plaani hoiutuse iga päev tuleb 100-ks tundi, siis on proovid ja õhtul proovid nagu põhiplaan on jah, etendused. Põhiplaan on nagu üks, aga aga vot iga päeva midagi. Kas või see tund ja seal on nii palju erinevat iga päev ja tund on niukene. Päevane treening jah, et baleriin oleks vormis. Timurdendanulikul. Valmistada proovideks. Kusjuures selle tund on meil peab olema, arendab, äkki selle tunni läbi, viib, teadis trepid, tiitrid, pedagoogid. Meil on kaks gruppi teatris ja naiste osas naisi nii palju, et tuleb kaheks jaotada ja siis meie klemme praegu maimus seal. Temal on nagu minu meelest omanike, mitte ainult kiil, aga kõige mingi meetod isegi-le järgi ta töötab. Ja ta annab minu meelest üles just neid elemente meile. Samal, samal hetkel on meil vajalikud, tuleb minu meelest kogu aeg järjest ilmises tunnistika järgmisesse üle ja kui kaua see tund kestab, siis 45 minutit, tund aega, tund aega, soojendust, see on nii suur füüsiline koormus kui paljude vahepeal hingetõmmet saateid, kaklase minutit, mis te teete siis midagi ja terabis puhkame natuke aega, valmistame ennast, proovitakse ette. Ja kui kaua proovid kestavad? Tund aega põhiliselt ja pool 12 on tund. Kaua saab magada küll, aga see on kuskil kella neljani, proovid saab vahepeal puhataja, kuskilt kuuest seitsmest hakkavad õhtul, uurisid baleriin, ei tohi palju süüa. Kas te piirate ennast milleski milleski ja õhtusesse piiradne? No te olete praegu kõik veel nii noored ja kellelgi kalduvust ei ole düsenemisele. Kaldusi võib-olla on, aga, aga no ma ei usu, et nii paksuks nüüd läheksime kõik. Kõik muidugi õhtustesse proovitsesse vahel tuleb nii, et täis kõhuga ei jõua liigutada. Seda vist selle koha peal välja lõikama jäika. Laga on teiega siis nii juhtunud, et tulete nii täis söönud kõhuga, et, et ei saa, muidugi, vahest jääb see vaheaeg nii lühikeseks, vaevu jõuad koju, ruttu, sööd ja kohe tagasi. Aga sööma peab, sest muidu ei ole ju muidugi praegu te olete esimest aastat tööl ja algul tantsite, kuidas? No meil on ikkagi vedanud ja meie tantsime siis natuke rohkem alguses. Tähendab, meil on antud need kohe päris alguses ikkagi rohkem, noh, alustasime tööd ju kohe külalisetendustega. Sõitsime välja, lepitamine õudsalt palju ära õppima rühmasse pallidesse, kohe-kohe läksime sisse ja. Esimene, kui ma läksin, siis olid aastaajad, lasteaiast öeldi, aga see on juba mitte enam rihma. Osa seal on juba natuke raskem ülesanne. Kuidas te seda baleriini elukutsete tundsite, õppides ja kuidas ta praegu tegelikkuses? Minu meelest on küll vahesest, koolist oli meedia ei oska isegi öelda, käisid natuke aru saamata. Ja võib-olla liiga detailne need teatrist on nagu rohkem loominguline, nagu pead pidevalt kasvab, areneb edasi, aga kuulis seda momenti, ei tekkinud, valmistatakse ette. Lõpetavad siis nad elukutselt balletiartistid. Aga tegelikult tuleb selleks alles saada. Kooli lõpetada, see ei ole inimene ikka veel tantsija teatri, seal alles hakkad õppima seda õppima. Kuidas sa oled balletiartist ja teate, see on nagu niisugune loomingulisem koht minu meelest sa pead ikka iseseisvamalt rohkem. Koolis vaadati sinu eest rohkem. Aga teatri Spedendagalalise töötama? Missugused ohud on teie juures? Traumad? Meil pole veel jõudnud nii suurteks suuri saadaga pisitraumad siis traumad on ja soojenduses käime, kui ka ajakirjanikud soenduses. Kui valus on, lähed ja jala väljaväänamise on meil küll olnud niisuguseid. No mul oli rooli üldiselt kooliajal oli mõra, oli kannas ja ka sai terveks, õnneks. Soolavannid ja teete õhtuti soolavanni, vahest vahest varbad kangesti väsinud, haiged ja, ja vahel aitab ka ja aitabki hästi üldse jalgade leotamine pärast proovi uuesti individuaalselt, kuidas ta saab ennast hommikuks jälle vormidega esindajale. Teie elukutse, onju? Teatud mõttes riskiga seotud, eks ole, ega keegi ei tea, kas see laps nüüd kasvab väga pikaks või jääb väga lühikeseks või läheb tal vahepealt paksemaks. Pikkus minu meelest enam ei ole. Võib-olla vanasti oli aga see pikaks kasvanud lühikeseks oht on lühikeseks jäätisest pikki poleriine praegu nagu rohkem hinnatakse. Promikatsioonidelt on ilusam lihtsalt vaadata, videole muutunud. Kui vanasti olid ja pole lindid, niuksed väikesed ja miniatuursed, need on ikka ilus. Pikkade kätega, pikkade jalgadega proportsionaalsed, pikad baleriinid, kui palju teie elukutse võimaldab teil teatris käia, teil on kõrvaldraamateater? Olla kursis kontserdite, ta kuulata raadiot, lugeda raamatut ja kui võtta nüüd need kontsertide teatriskäimised siis läheb liiga harva. Kooliajal oli ikka meil nii, et õhtud olid vabad, Me saime isegi näpistada sealt seda varu aega ja käia teatris. Aga nüüd, kui on õhtul broom, ei saa mitte kuskile minna meile lihtsalt päev kaheks jaotatud. Just sageli on õhtut kin, mida rohkem ikkagi repertuaaris oled, seda rohkem on õhtuti proov. Kas olla rohkem repertuaaris või olla rohkem vaba. Olla rohkem repertuaaris, et ta on rohkem teed ja see on alati meeldinud. Vahel on ikkagi mõned vabad õhtud. Näen, et ma kasutan nagu ära. Mina vahepeal üsna palju käia. Üks periood, kus mul rohkem aega Käisime hiljuti Hamletit nüüd vaatamas, ikka ükskord saime lõpuks. Teatrid on kõik, ühel ajal on meil vaba päev meil teisiti, vaba päeva on, siis on ka teistel ja me ei saa minna kuskile. Tegelikult balletitantsijal üsna vähe, sest on olemas teatris balletirepertuaar peale selle veel operett rest räppareid killuga tihti kaasa teha. Ja see nagu võtab veel rohkem aega. Parajasti etendust ei ole, siis on kohe proovid. Ja te olete kõik noored, kas armastusele jätkub aega, teie elukutse juures? Jätkub üldse ei sega niisugust asja nagu armastus tegudes üks perekonnainimene näiteks. Saaks olla balletitantsija või, või perekonda ei tohigi enne luua. Missugune on teie maksimumprogramm oma elus? Kas see oli rumal küsimus? Ei olnud ei olnud ja minu meelest täitsa võimalik on perekond ja inimene midagi väga tahab. Miks ta ei peaks saama? Niisuguse elukutse ei piira üldse ju elu normaalset kulgu ta ei piira. Eriti armastas lähemalt siis seda siiski olema inimesel täiesti normaalne ja seda ei saa üldse takistada, kin seda vähem veel elukutse saab, seda takistada. Tuleb veel elukutsele kasuks ka. Armastus ja see teeb inimese emotsionaalseks. Seda Laan väga kena vaadata, kui inimesel on, kui inimene on emotsionaalne laval, see kandub üle lavale, tema isiklikud tunded võivad sageli isiklik meeleolu, kõik laval paistab välja ja teeb selle kunsti ilusamaks. Võib-olla isegi natukene vabastab inimeste nihukesest tehnilisest krambist. Sellepärast et teinekord see võib-olla ainult jälgid seda tehnikat koolis isegi võib-olla. Aga noh, siis nagu ületad selle piiri kuidagi tekib niisugune. Loomulikult. Aga minu meelest mõne ikka noored veel mitte liiga noored, aga lihtsalt. No ma ei oska, ei oska seda veel väljendada, sõnad just nimelt sellest tantsijale kehvemate sõnadega. Mai Murdmaa, kes proga Estonias ballettmeister on üks parimaid mõtteselgus on absoluutselt igal pool, liigutused on kõik väga loogilised ja niiviisi hästi arusaadavad ja hästi ilusad. Nii et teie lähete tema mõttelaadiga täiesti ka kaastema. Liigutuste puhul ei teki kunagi siukest momenti, et ta ütleks näiteks, et sellest nüüd on midagi vaid ta lihtsalt teab, mida ta iga liigutusega öelda tahab. On täiesti konkreetne kõiks, kas keegi teist siin neljast mõtleb ka sellele alale kunagi või tahate kindlalt ise osaleda balletis või tahate isega lavastada? Midagi? Siiski tahaks tantsida rohkem ja praegusel juhul, kui me ei ole veel alustanudki. Ja hea on ikkagi tore olla tantsija. Praegu niisugust mõtet veel ei ole kellelgi teist tekkinud, ega et ma kahetsen. Ei Miki minagi kahe ei kujutagi teistmoodi ette. Ei lihtsalt ei kujuta. Ei tahagi mõelda teist elukutset, kui need elukutsed on hirmus palju, aga tõesti, mina ei kujuta endale ette teist.