Sa oled muutunud, sa pole enam see ingel, keda ma kord tundsin. Sul pole vaja öelda, et kõik on lõppenud. Tean, et kõik on möödas. Sa oled muutunud. Sa oled muutunud. Nõnda laulis Billy Holiday 1958. aastal koos Ray Ellise orkestriga tehtud LP plaadil, kus kaasa tegid, mainis Davist, Johnson ja teised džässi korrišeedi. Nende austus lauljatari vastu õigustunud. Teades, et Billie Holiday suri juba järgmise aasta suvel, tuleb, et need sõnad käivata enese kohta. Et ta ei näinud enam valgust selle tunnelisuust, kuhu ta oli sattunud. Ja kuigi plaadiümbrised loeme tavalisi kiidusõnu, peame kuulama seda plaati kibedustundega sest kähisevas hääles pole enam kunagist ilu. On jäänud vaid väljenduse sügavus, milles keegi Billy Holiday ületada pole suutnud. Lauljatar valis ise kõik 11 laulu sellesse albumisse ja ka see valik näitab, et ta on loobunud uskumast ja lootma, et midagi tema elus võiks paremuse poole minna. Ma olen rumal, et igatsen sind. Sa ei tea, mis on armastus. Saan Sinutagi hästi hakkama. Olen rõõmus, et olen õnnetu. Neis ja teisteski lauludes valitseb rusuv meeleolu traagiline alatoon, mida Billie Holiday lauludes varemgi tundsime, kuid mitte nii põletaval kujul. Üleeile möödus 80 aastat Billie Holiday sünnist, talle oli antud elada vaid 43 aastat, kolm kuud ja 10 päeva. Alustanud palaga tema elu lõpust, meenutagem tema esimest plaadistust, mida ta ise on kirjeldanud nõnda. Veni Budmann käis pidevalt Harlemi klubis, kus ma laulsin ja lõpuks palustaminud endaga plaadistama. Ma ei unusta seda kunagi, ta viis mu kuhugi alllinna stuudiosse, kui astusin sisse ja nägin seal suurt ana mikrofoni, ehmusin poolsurnuks. Ma polnud kunagi niisugusse riistapuusse laulnud ja see ajas hirmu peale. Saime valmis kaks laulu ja mades loo ja rehvindlaskots. Sain 35 dollarit, kuid plaati ilmunud kunagi. Billy Holiday oli siis kaheksateistaastane. Tema diskograafias on mainitud palad siiski märgitud ja teisena mainitud on mul jumal teab kust saadud üsna vilets klint, kuid kuulakem sealt siiski katkendit. Veni Kudmanni üheksa mehelises orkestris mängivad vennad Charlie Tiigorn trummidel Shinud kruupa. Kui äsjakuuldud lauluq ei kõnele just palju Billie Holiday talendist, siis võib seda ehk panna selle arvele, nagu ta ise on tunnistanud. Ta ei tundnud end vabalt valgete muusikute seltskonnas, püüdis ehk laulda nii, nagu tollal laulsid valget lööklaulude esi. Kui ta järgmise 1934. aasta maikuus plaadistas Tedi Wilsoni ansambliga, kus liider mängis klaverit Lester Jang tenorsaksofoni ja back kleit Petit siis selles mustas seltskonnas kuuleme juba Billie Holiday õiget tõlgitsust, mis peagi tegi temast kuulsuse. Oma mälestusteraamatus jutustab Billie Holiday midagi varjamata oma lapsepõlvest, mis jättis jälje koguda ellu. Tema ema oli kolmeteistaastane, kui ta tütre ilmale tõi. Isa 15-le. Nad abiellusid kolm aastat hiljem, kuid isa hülgas peagi. Pere tunnustas Pilid tütrena alles pärast seda, kui viimane oli kuulsaks saanud. 30 seitsmeaastaselt surnud Clarence Holiday mängis viis aastat kitarri Fletcher Hendersoni orkestris. Töötas kabenikaarteriadon reetmaniga, kui mainida tuntumaid liidreid. Willi pidi lapsest peale igasuguseid juhutöid tegema. Mingit põhjalikumat kooliharidust ta ei saanud. Naabruses asuvas Alice teeni lõbumajas oli grammofon. Pilli käis seal kuulamas pessis missielujaam strongi plaate. Selle tasuks pidi ta tüdrukutele jooksupoisi eest olema. New Yorgis, kuhu ema oli pooltimoorist üle kolinud, käis Willi käsi üsna pahasti. Üks naabrimees vägistas ta tollal kümneaastase. Sai ise küll viis aastat, kuid ka tüdruk pandi paariks päevaks arestikambris ja saadeti hiljem ühte katoliiklaste kasvatusasutusse. Karistuseks juhtunu eest üsna halastamatult enda vastu jutustab Billie Holiday ka ajast, mida ta veetis ühes bordellis ja sellele järgnenud vanglakaristusest Wolf saarel. Esialgu unistas Billie Holiday tantsijakarjäärist, kuid keegi ei tundnud huvi tema peaaegu olematute tantsija võimete vastu. Lõpuks oli ühes restoranis, kus ta tööd otsis, hakanud pianistil temast kahju ja tooli soovitanud proovida. Lauluga külastajad olid sellest nii võlutud. Tol õhtul sai Billie Holiday nende käest laudadele ja põrandale visatud rahast 57 dollarit. Teist. Sama palju sai pianist. Nii see algas. Teisel juulil 1935. aastal plaadistas Tedi Vils temaga uuesti, seekord neli pala. Seitsmeliikmelises orkestris olid siis peni kuutnan, klarneti roieldrits trumpetel ja Ben Webster tenorsaksofoni. Siin oli juba tegemist lauljaga, kes ilma mingi koolita puhtalt intuitiivselt tabas džässiesituse saladusi ja teenis sellega lausa üleöö tunnustusi. Esimesed tõeliselt suure džässilauljana. 1935. ja 42. aasta vahel tehtud plaadid moodustavadki tema paremikku ja kuulakem neid, alustades Frideaanhemja laimanni palast. Ma nutsin sinu pärast plaadistatud jällegi tädi Wilsoniga, seekord koos trumpetist Jonas Jounci, jaa, saksofon, institutsiooni Fotšessi ning hävikaaniga. Billie Holiday laulus köidab jällegi äärmine vabadus teksti lõpuni läbitunnetatud esitust kus kõik rõhud on ideaalselt paigas. Näiteks lauldes, missugune narr ma küll olin, asetab ta sõnale suul säärase pinge, et see lausa elektriseerid, kuulajat. Niisuguseid nüansse on tal igas laulus ja need mõjuvad ikka nagu avastused. Vahel oli tema plaatidel esindajana märgitud Billie Holiday ja tema orkester. 1936. aasta juulikuus tehtud kahel plaadil on koosseisu eesotsas, trompetis pani perigan. Klarneti startis soo ja pianist jov Puškin. Kuulakem selle plaadi mõlemaid pooli köshini suveaega ja Billy Holiday oma pala pilli bluus. Esimese pala meloodia on hästi tuntud ja pole raske märgata, et lauljatar esitab seda üsna vabalt varieerides. See ongi üks džässi interpretatsiooni põhijooni. Üsna varakult saabus aeg, millal Pili oli teile esmakordselt pakuti marihuaanat, mis esialgu näis süütu harjumusena saia ka tema elus samasuguseks nuhtluseks, nagu uimastid olid Charlie Parkeri ja paljudele teistele andekatele muusik tutele. 1937. aastal võttis Billie Holiday vastu kauntpeesi pakkumise tulla tema orkestri solistiks. Seal said oma hüüdnime leedid, ei ristiisaks Lester Jang. Hüüdnime leedi sai ta juba siis, kui ta laulis odavates kõrtsides ja keeldus korjamas põrandalt sinna visatud rahatasu laulu eest. Teised tüdrukud leidsid, et seon peenutsemine. Nestor Jang liitis sellele hüüdnime need tema nimi. Lõppu ja leedi ideeks ta jäigi. Tema õige eesnimi oli Eleonora, kuid isa hakkas teda kutsuma pilliks, kuna ta väikesena tegi kaasa poiste tembud mängimata tüdrukute magusamaid mänge. Kahjuks pole Billie Holiday teinud veisi orkestriga korralikke stuudioplaate. Orkester oli pidevalt ringreisil ja lauljatar meenutab, et selle aja jooksul nägidavaid autobussiseinu. Kaks järgnevat pala on salvestatud raadiosaates New Yorgi Savoy tantsusaalist ja on seetõttu tehniliselt kaugel täiuslikkusest. Esimesest palas katab laulu kohati Lester yangi tenorsaksofon. Siiski kuuleme suurepärast lauljat, keda tollal imetles kogu džässimaailm. Mõlemad palad on aeglased ja neis voolab laul nii vabalt, nagu poleks üldse tegemist rütmiliste tantsupaladega. Niisiis, esimeseks Velnud jooki ma ei suuda alustada, teiseks, Kellingtoni, ära tee midagi minu teadmata. Kui teise orkestris oli pilli Holiday omasuguste mustade keskel, siis artišokiorkestrist tuli tal dollastes rassi vastuolude tingimustes tihti alandust taluda. Kuigi soo ja muusikud teda austasid ja kaitsta püüdsid, ei saanud ta elada nendega ühes hotellis. Kasutada tuli tald transpordi, lifti ja tagumisi sissepääse. Oma mälestusteraamatus räägib Holiday soost väga hästi kuid ühes Downbiitile antud intervjuus avaldub kibestumine olevat jätnud talle maksmata ainsa tema orkestriga plaadistatud pala eest. See oli soo kompositsioon. Ükskõik millal. Vili Holiday kõrgperioodi laulud on enamasti lihtsalt populaarsed tantsupalad, sest neid nõudis publik. Kuid ometi suutis ta neist kõigist lihvida pärlid lauludele, mida teised jalga kõpsutades maha koristasid, andis tema tugev emotsionaalne laeng erilise tähenduse. Ta on ise öelnud, et ta armastas pessis missijõudu ja Louis Armstrongistiili viimast rohkem trompetimängus kui laulus. 1937. aasta sügisel plaadistas ta oma orkestri nime all litsalt vaetingi. Bala Towni veider. Koosseisus olid vanad sõbrad, trumpetist Pack, Leyton'i, saksofonist, Lester ja tulemus oli taas üks Billie Holiday loomingu pärle kus meloodia meeleolu, emotsioon ja hääle väljenduslikud nüansid sulavad üheks tervikuks. Tema mälestustekeel on kohati robustne, nagu tahtis näidata, et ta on üle oma elu loendamatuist ebaõnnestumistest. Tema tõeline mina avaldub aga lauludes, kus ka rõõmsal naeratusena pisar silmanurgas. Ometi on tema hingejõud see, mis hoiab teda langemast sentimentaalsus. 20. aprillil ja 13. detsembril 1939. aastal plaadistas Billie Holiday taas oma orkestriga kaks oma tähele pandavamat pala. Üks neis Louis Allani kummaline puuvili tõi talle palju tunnustust, kuid ka palju vaenlasi. See oli süüdistus. Protest ikka veel aset leidvate Lintsimiste vastu. Kummaline puuvili oli puuoksa küljes rippuv puudud mustanahaline vili. Holiday laulis tollal elegantses grafeissossaietis, kus käis seltskonna koorekiht. Clarke'i džuudigaalan bob hoob laenab töölne Osson Vuells ved Davis. Paljudega neist tutvus lauljatar ka isiklikult. Džässikriitika oli aga mainitud laulu vastu karm. Seda nimetati taganemiseks Tšassist. Liiga pretensioonikas. Võib-olla nähti selles selle reegli rikk kummist, mis keelab kõnelda köiest puudu majas. Intellektuaalide ringkonnad tervitasid kuuldud laulu heatahtlikult ja Billie Holiday jätkas samas vaimus veel mõne lauluga. Üks neist oli Ungari helilooja reže Sheressi sünge pühapäev, mis olevat 1936. aastal paljusid vabasurma viinud. Teine aga oli George köshwini igihaljasmees, keda armastan. Viimasele laulule lisas köitust Lester Jangi soolotenorsaksofon-il Billy Holiday. Sügavamate ballaadide hulka kuulub ka jumala õnnistagu last, mille ta kirjutas pärast üht tüli emaga. Ta oli palunud emalt raha ja kui see keeldus, oli pilli välja marssides öelnud. Jumala õnnistagu last, kel endalgi on. Kui jutt ja laul läksid juba raha peale, siis olgu öeldud, et vili oli, teil polnud seda kunagi küllalt, kuigi ta teenis parimaid aastail 50 kuni 100000 dollarit. Kõik kulus uimastele ja meestele, kes kasutasid tema nõrkust. Tal oli palju ihalejaid, aga ka kadestajaid. Teine, tunnustatud laulja essalvootters olevat öelnud, et Billie Holiday laulab nagu pigistaks ta kingad. Õigem oleks küll öelda, et ta laulis, nagu oleks ta südamel rinnus kitsas. Ta on öelnud, et ükski teine laulja maailmas ei oska laulda sõnu nälg ja armastus, nagu tema. Ta suri seitsmeteistkümnendal juulil 1959. aastal maksatsirroosi. Tänase saate lõpetuseks valisin marsilaulu kõik, mis mul on plaadistatud koos lähedase sõbra Lesteri yangiga oli aasta 1940, eks mõlemal oli jäänud elada veel 18 aastat.